Poolteist nädalat Manchesteris

Esimesed poolteist nädalat on möödunud justkui ühe silmapilgutusega. Päevad pere seltsis lendavad lihtsalt märkamatult mööda. Justkui alles teed silmad lahti ja siis juba avastad, et kell näitab jälle öötunde ja aeg on magama kerida.

Eelmisel nädalal olid ilmad siin suhteliselt ilusad. Temperatuur esimestel päevadel oli päeval seal 10-11 kandis ning peale seda on olnud päeval kusagil 4-6 soojakraadi kandis. Aga päike säras iga päev taevas ja jube tahtmine oli kohe lapsega välja jalutama minna. Viimased päevad see eest on olnud hullemad, kui raseda naise tujud. Üks hetk sajab vihma, siis tuleb lörtsi, siis on kuiv, järgmine hetk hakkab jälle vihma-lörtsi segu taevast alla kallama. Sellele saatjaks muidugi on mitu päeva olnud üsna kohutav tuul, ehk siis vihmavarju pole väga mõtet välja võtma hakatagi, võid lendu tõusta nagu Mary Poppins. Ja siis sama järsku nagu sadama hakkas, see ka lõppeb. Järgmisel hetkel on juba taevas sinine ja päike särab taevas, nagu oleks väljas ammu imeilus kevad. Loomulikult ei möödu kaua aega, kui jälle akna taga mingit kahtlast ollust taevast alla löriseb. Samas noh.. -12 kraadi ka hetkel väga ei tahaks enam, võiks siiski kevade poole ilm minna.

Olen üritanud niipalju vähemalt liigutada, et natukenegi iga päev õues käia. Kuigi nädalavahetusel ma võtsin vabalt ja lihtsalt lebotasin kodus raamatu taga. Käisin ainult nii palju korraks väljas, et poest piima tuua. Viimased kuud aga olen olnud suhteliselt vähese liikumisega ja praegused pikemad jalutuskäigud annavad ikka korralikult tunda hiljem, kuid enesetunne see eest on väga hea. Seega kui Veebruari kuu jooksul kõndisin siin (inglismaal) kokku 27,55km, siis märtsis on kahe päevaga juba ca 15km kõnnitud. Ja kui ilm vähegi lubab (ehk siis ei ladista midagi alla), lähme kindlasti homme ka Matuga värsket õhku nautima.

Matu on siin olles aga veel asjalikumaks ja hoolivamaks muutunud. Kuigi eks tal ole ka neid kiusu ja jonnihoogusid aga need esinevad pigem siis, kui ta väsinud on. Väikese õetütrega on nad aga nii suured sõbrad. Mängivad koos ja teevad lolluseid koos. Kui üks tahab õue minna, siis toob juba teise saapad ka kähku kohale. Ja vahepeal siis kallistavad nii toredasti koos ja.. uskumatult lahe on neid kahte  vaadata. Eile hommikul peale ärkamist tassis Matu mind kohe teise tuppa ja näitas reisivoodi peale, et ma Mila kähku välja tõstaksin. Ja kui nägi, et voodi täitsa tühi on, siis näitas välisuksele.. ehk siis andis märku, et too nüüd Mila siia. Tal veel on segadus, sest mõni hommik on Mila hommikul ärgates juba siin aga mõni päev ei näe teda üldse.
Koristada on Matul väga vaja, koguaeg käib harja ja kühvliga jälle ringi ja majandab. Ükspäev aitas vanaemal isegi põrandaid pesta, ma pidin uhkusest lõhki minema. Ja muidugi prügi prügikasti viimised ja mänguasjade kokku korjamised on tema jaoks juba tavalised asjad.
Kohutav kahene hakkab aga ka vaikselt ennast külla pressima. Käisime teisipäeval siin Trafford centeris kolamas ning külastasime ka paari riidepoodi ning mänguasjapoodi. Väikene hirm oli küll, et kas nüüd tuleb kisaga poest ära või hakkab nõudma, et ma peaksin talle sealt midagi ostma. Tema aga käitus väga viisaka härrasmehena ja kõndis rahulikult minu käe kõrval ise poest välja. Probleem tekkis meil aga hoopis H&M-is, kus härra endale nokamütsi leidis, selle kiiruga tagurpidi (nokk taha poole) pähe tõmbas ja seda peast keeldus võtmast. Ja kui ma selle siis ikkagi ära võtsin ja riiulisse tagasi panin, oli tagajärjeks korralik jonn ja kisa üle poe ning süldiks viskamine. Tassisin ta sealt poest siis vägisi välja ja õnneks ta rahunes kiirelt maha. Aga no uskumatu vend.. saan aru, et mänguasja pärast kisa aga tema hakkab siin keset talve nokamütsi nõudma. Õnneks kodus sai ta kätte vanaema-vanaisa ostetud Minioni nokamütsi ja on sellega ka üsna rahul. Tõmbab aga mütsi pähe ning hakkab musitseerima.
Mis osas ma teda veel aga kiitma pean, on tänaval käitumine ja sõna kuulmine. Teisipäeval koju tulles tahtis ta kärust välja, et ise jalutada. Kuna kiiret ei olnud siis, siis tõstsin ta välja. Käest ta kinni võtta ei tahtnud aga kõndis ilusti minu kõrval. Lubasin tal ise kõndida kuni valgusfoorini, sest üle tee tuleb ikka käest kinni minna. Enne ülekäigurada võttiski mul käest kinni ning lausa jooksis kähku-kähku üle tee, sest ülekäigurajal ei tohi ju uimerdada. Ei mingit jumal teab kuhu jooksmist või kolamist, niivõrd ilusti kõnnib suure mehe kombel minu kõrval. Niimodi on lausa lust temaga jalutamas käia. :)

DSCF2265

DSCF2200

Eelmisel nädalal tegime ühe päevatripi ka kesklinna. Sinna on trammiga küll ainult pool tundi sõitu aga sellegipoolest sinna satume me harva, ikka liigume peamiselt kodukandis ringi. Igatahes sõitsime kella 12ks linna ning saime seal Meriliga kokku, kellega Costasse hommikukohvile läksime. Meil olid suured kohvid ja singi-juustu soojad võikud, Matul tahvlist multikad ning minimuffinid. Peale seda suundusime koos Primarki shoppama. Merilil oli riideid vaja ja kutsus meid endaga koos shoppama.. reaalsuses astusime poest välja nii, et Matul oli käes kotike ja minul oli käes kotike, Merka aga tühjade kätega. Ostis hoopis Matule päikeseprillid, ilusa pusa ning punase t-särgi. Ja mina ostsin emale emadepäevaks (siin sellel pühapäeval) kingi, õetütrele sussid ning emale Memory foam tallaga sussid. Peale seda kolasime veel paaris naelapoes ja hüppasime sisse korraks ka Deichmanni. Naelapoodidest ostsin Matule kriidid ja näpuvärvid ning endale ühe suuuure supikruusi, millest ma küll eelistan hoopis näiteks piparmünditeed juua. Noh ja trammilt maha tulles käisime veel korraks Wilkos, et PVA liimi ja pildiraame osta.. ning Matu valis endale sealt välja ühe mängubussi. Tõeline shopingupäev aga üsna tore teine. Päike oli päev otsa paistnud ja seetõttu oli kevad täitsa südamesse pugenud.

Ise olen siin selle aja jooksul lugenud läbi Fabulas kolm raamatut, vaadanud ära paar filmi ning mänginud Candy crashi.. ja loomulikult oma perega maast ja ilmast tundide viisi lobisenud. Selline mõnus puhkus aga olen ikka rohkem väsinud, kui kodus… jube veider. Mingi vitamiinipuudus vist kallal.

DSCF2214

Lobanurk

No ei ole nende ilmadega üldse inspiratsiooni kirjutamiseks. Tahaks ainult siruli olla ja mitte midagi teha.

Laupäeval olin kella 19ni tööl ning siis sain rahulikult veel süüa ning poes käia. Poole 9 paiku tuli armas Kadri mulle järele ja tõi mu koju ära. Läks hästi, muidu oleks mind peale poole tunnist marsasõitu veel ees oodanud ka üle 4km-ne jalutuskäik koju. Mitte, et mul selle vastu midagi oleks olnud aga sain võimaluse oma poisiklutiga kodus veel veidi tegeleda tänu sellele.

Pühapäeval käisime me kogu perega naabritel külas. Nende armas isane Laika sai 10 aastaseks ja kuna ilm oli ka ilus, mõtlesime “tähistada”. Viisime kingituseks ka ühe piiksuva mänguasja ning võtsime kaasa pudeli veini ning pontsikuid. Õhtu oli väga mõnus. Teised naabrid olid ka koertega tulnud. Nii et koha peal oli 2 laikat, 2 kuldset retriiverit ning 1 alaska malamuut. Minu jaoks täielik paradiis, ma armastan koeri. Ja Matu jaoks ka, tema aina vaatas ja kilkas ja tahtis pai teha. Sõime grillvorste ja liha, kõrvale kartulisalat. Maitses imehästi ning ka Matu sai esimesed ampsud kartulisalatit. Mingi hetk tuli Kaido Matuga koju ära, sest poiss muutus virilaks ja uniseks. Mina jäin veel naabrinaistega veinitama ja jutustama. Tunnike hiljem koju jõudes Matu ikka ei maganud, Seega võtsin kätte ja läksin tegin temaga veel ühe pisikese 1,5 kilomeetrise jalutuskäigu.

Esmaspäev oli minu jaoks tõeline põrgu. Ma ei kannata üldse seda kuumust ja hommikul oli magamistoas juba 33 kraadi sooja. Alla tulles oli siin küll veidi vähem aga õhtuks oli ikka toas 28-29 kraadi ja õues varjus 29,8. Üritasin vahepeal küll muru niita aga peale poole peale jõudmist andsin alla. No aina kehvem hakkas olla ja pea lõhkus hullupööra. Tulime Matuga tuppa tagasi. Tema mängis ja mina siis lihtsalt olin diivanil. Muidugi ega ei tohi ju arvamust avaldada, et selline ilm lausa surm on. Kohe tuleb miljon arvamust, kui imeilus ja fantastiline ilm on ja ma peaks õues päikest ja sooja nautima mitte hädaldama. Jah, muidugi ma naudin, et kuumus mu pea lõhkuma paneb ja palaviku tekitab. Seda muidugi ka, et mitte midagi ei jaksa teha ja oled kogu aeg läbimärg nagu oleks riietega dušši all käinud. Ja ma peaks nupust nikastanud olema, kui ma 9 kuuse lapse sellise kuumaga lauspäikese kätte basseini topiks. Kui mina seda ilma ei kannata, siis kuidas see vaene laps veel olema peaks. Minu jaoks oleks ideaaaaalne temperatuur kuni 25 kraadi, rohkem kindlasti mitte. Mingi aeg hakkas veidi kergem olla. Siis võtsin kätte ja koristasin magamistoa ära ning tegin lõpuks sinna ka Matule mängunurga. Ta armastab vahel enne kukke ja koitu ärgata aga mina tahan ju magada. Kuna ta aga oskab väga ilusti ise mängida siis saangi ta panna põrandale mängima ja ise seal veel veidi tukkuda. Magamistuba valmis, tegin veel alumise mängunurga ka veidi ringi ja siis sai Matu oma mängunurka jälle vallutama asuda.

Mängunurgad ja Matu
Õhtul käisime kõige pealt Matuga naabrite koeri söötmas ning tuppa laskmas. Peale seda veel väikesel 2,5 kilomeetrisel ringil, Matu muidugi vajus kiirelt ära ja magas pea hommikuni välja.

Jalutuskäik

Täna hommikul ajas Kaido kogemata Matu pool 7 üles. Muidugi pidin mina ka tänu sellele tunnikese üleval passima. Lõpuks sõi Matu mõned lonksud piima ja keris magama tagasi. Seega magasime mõnusalt kella 10ni välja. Kuigi aken oli pärani lahti, näitas termomeeter ärgates ikkagi 31 kraadi, M-A-S-E-N-D-A-V!!! Tulime alla ja Matu läks oma mängunurka mängima. Ma tegin kiirdušši ja panin riidesse. Panin Matule multikad mängima ning läksin käisin kiirelt lasin naabri koerad välja. Tagasi tulles vaatas Matu südamerahus muidugi multikaid ja ei teinud minust väljagi. Läksin korjasin talle väljast siis hunniku kuumaasikaid, mida ta siis pugida sai. Ja siis ma sain jälle vaikselt surra siin diivanil, no üldse ei kannata seda kuuma. Ainult ventilaatori ees kannatab kuidagi olla. Poole 7 paiku panin end riidesse, käisin vaatasin kuidas koertel olla on ning jalutasime Matuga poe juurde. Esiteks issile bussi vastu ja teiseks oli jäätise isu. Sain oma vaarikajäätise kätte ning veel ühtteist näksida ning tulime koos koju ära. Väike 2,89 kilomeetrine jalutuskäik kokku.

DSC_2061
Õhtul tuli küpsetamistuhin peale, seega otsisin oma lehttaigna välja ning tegin ühe kiire kohupiimakoogi valmis. Peale seda veel plaaditäis miniviineripirukaid. Küll on mõnus enda kätega küpsetatud asju nosida. :)

DSC_2063
Kui nüüd muudest asjadest rääkida, siis pühapäeval lõpetasin Varjundite lugemise. Põnevus säilis lõpuni minu jaoks, kuigi natuke ka pettusin. Väidetavalt pidi olema kolmas osa kõige huvitavam aga mina olen teisel arvamusel. Esimene osa algas rahulikult ja erilist põnevust ei olnud aga mingi hetk läks tegevus väga hoogsaks ning lõi ootusärevuse täiega lakke, et mis nüüd edasi. Teine osa oli minu arust veel kõige põnevam. Tihe tegevus ja järsud muutused hoidsid põnevuse kogu aeg õhus. Ja kui kolmandat hakkasin lugema siis… väga poolik tundus. Mulle ei meeldinud, et osad sellised ägedad sündmused jäeti vahele ja siis vahelduva eduga “meenutati”. Ajas segadusse ja jättis palju küsimusi õhku. Justkui taheti jutt kiirelt kaelast ära saada ja topiti kõik ühte raamatusse, selle asemel et kõik olulised sündmused välja tuua ning näiteks neljas osa veel juurde kirjutada. Sellest hoolimata oli see saaga üks parimaid, mida ma lugenud olen. Igatahes loeks veel!

Nüüd aga aeg kiirelt magama kerida, paar tundi saan magada ja siis äratus, vaja linna minna. :)

S.