Tartus tagasi koju sõites tekkis meil naabrinaisega idee minna tema maakoju järvamaale marju korjama. 26. juulil sättisimegi end valmis, pakkisime autosse ning asusime naabrinaisega teele, Matu muidugi meiega ühes.
Esimene peatuspunkt oligi tema maakoht, kus me äikesepilvi trotsides hoolega tikreid ja mustsõstraid korjasime. Mina sain oma 3 potsikut täis ja vaatasime siis Matuga senikaua ringi, kuni naabrinaine enda jao ära korjab. Müristas vahepeal mõnusalt ning vihma tibutas ka. Õnneks küll padukat krae vahele ei saanud ja äike ka otse meie kohale meid kimbutama ei tulnud.
Kui marjad korjatud saime, pakkisime end uuesti autosse ning võtsime suuna Järva-jaani poole. Liina sai just oma kipsist lahti ning tahtis väikese supluse järves teha. Kuna õiges rannas oli rahvast väga palju, siis suundusime hoopis teisele poole järve. Liina tegi väikese supluse, meie senikaua valvasime rannas asju. Matu ei tahtnud vette minna ja mul polnud ujukaid kaasas. Peale kiiret suplust pakkisime end uuesti autosse ning kui esialgu plaanisime peale seda midagi hamba alla otsida, siis otsustasime hoopis eksprompt Vanatehnika varjupaika minna. Liina küsis, kas ma olen seal käinud ja kuna ma ei olnud ja aega meil jagus, siis miks mitte.
Vanatehnika varjupaik asub Järva-jaanis Lai tänav 7 hoovis. Ligipääs on ööpäevaringne, kuid arvestada tuleks siiski sellega, et see on eramaa ning ümberringi on ka elumajad. Sissepääsupilet otseselt puudub, kuid mõlemas väravas on autod, mille kapoti all annetuskastid, kuhu enda südametunnistuse järgi annetusi jätta saab. Miinimum summaks märgitud 1 euro, niiet sellega võiks vähemalt arvestada. Aga nad on palju enamatki väärt!
Siin asub annetuskast.
Praegusel hetkel on seal väljas üle 400 eksponaadi, mida imetleda saab. Nii mõneski masinas saab ka sees käia, näiteks trammis, trollis ja mitmes bussis. Matu oli kogu sellest väljapanekust lihtsalt vaimustuses. Istus nii trolli, kui bussi roolis ja tegi tähtsat nägu. Jooksis autode vahel ringi ja imetles ning kommenteeris kõike kõva häälega. Ka endal oli seal tõeliselt huvitav ringi vaadata, sest selliseid masinaid tänapäeva liikluses enam ei kohta.
Näiteks on seal väljanäitusel 1981a valminud Troll Škoda 9Tr. Sellised kimasid tallinna tänavatel ringi 70-90ndatel. Kuna eestis neid enam saada ei olnud, osteti 2006 aastal annetetuste toel üks isend 1000 euroga Vilniusest. Matule see troll väga meeldis ning tänu väikesele padukale saime seal trollis ka kõige kauem aega veedetud, kuniks vihm vaibus.
See tramm teenindas truult Tallinna tänavaid koos järelvaguniga aga lausa 27 aastat jutti. Peale 2005. aasta 13. maid ootas ta aga nukralt 5 kuud depoos oma saatust, kuni annetajate abiga koguti 12000 krooni ning see varjupaiga jaoks välja osteti.
Ka tallinna tänavaid kündnud Ikaruse buss pakkus Matule palju rõõmu. Kasutusel oli see autobussikoondises enamasti kommertsliinidel ning hiljem õppesõidubussina.
Nostalgia, mul oli kunagi selline punane :)
See kasvuhooneks ümber kohandatud 83. aasta autobuss oli ka omaette vaatamisväärsus. Miks ka mitte vana liikumiskõlbmatu masin sellisel kombel kasutusele võtta.
Teine värav ja annetuskast :)
Kuusakoskist toodud avariiline masin. Lõpetas samamoodi posti otsas ning kõik 5 noort inimest pääsesid tänu turvavöö kasutusele eluga. Kuigi vaadates seda autot lähedalt on ikka üsna raske seda uskuda.
Autot kasutati põnevusfilmi “Kid & Killer” võtetel Tallinnas Viru Keskuse parklas, algul seda õhiti ja hiljem korduvalt süüdati. Pärast võtteid otsustas filmi produtseeriv Allfilm auto vraki annetada Järva-Jaani kinomuuseumile. 2012. aastal võetud kasutusse ohutusinstallatsioonis.
Endine Tallinna lennujaama kustutusauto, mahakandmise järel (ca 1988) müüdi Viljandi kutselisele tuletõrjele paakautoks. Hiljem läks Kolga-Jaani päästekomando kasutusse, sealt anti 1990. aastate lõpus üle Oisu vanatehnikaklubile “Retrom”. Originaalmootor demonteeritud. Soetatud vahetusena soomuki BTR-60 vastu.
See on igatahes üks külastamist väärt koht ning plaanin ka ise sinna veel tagasi minna, loodetavasti siis on parem ilm ja saan kauem ringi vaadata, mitte ei pea siin ja seal end paduka eest varjama ning kiiruga läbi jooksma. Minge ning ärge unustage kindlasti oma panust anda, sest see on seda ju tõesti väärt!
Meie suundusime peale kiiret ringi tagasi autosse, tegime väikese vahepeatuse veel poes ning tulime tagasi. Väga mõnus ja meeldejääv päev, Matugi praegu vaatas minu kõrvalt veel pilte ja rääkis suure suuga kaasa, temal oli ilmselt seal veel kõige toredam ringi vudida.
loomaaedonkirju.wordpress.com 