Isadepäev ning Knowsley Safari

Inglismaal on isadepäev Juuni kolmas pühapäev. Kuna kõigil oli vaba päev, siis otsustasime vanematega Safarile minna ning suurema õetütre endaga ühes võtta. Muidugi kaamera on mul katki ja pilte normaalselt teha ei saanud aga ema seebikarbi ja telefonidega saime mõne jäädvustuse ning enda tarbeks mõned videod ikka.

Knowsley safari asub Manchesteri ja Liverpooli vahel. Sinna on kõige mugavam minna oma autoga aga võimalus on olemas ka ühistranspordiga minna ning kohapeal nö ühisbussi teenuseid kasutada.

Piletid on võimalus osta nii varasemalt internetist (10% odavam), kui ka kohapealt. Autost selleks väljuma ei pea, värava juures putkas saab kohe piletid soetada või varasemalt ostetud pileteid näidata. Ja sealt siis saab juba sõita edasi, kus on võimalus käia tualetis ning suunduda Safari ringile. Pileti hinnad on üsna kõrged aga samas see on seda 100% ka väärt. Täiskasvanud (alates 16ndast eluaastast) peab pileti eest maksma £16.50 ning 3-15 aastane laps £12.50. Alla kolme aastased lapsed saavad Safarit tasuta külastada ning auto eest lisatasu ei ole. Meie saime muidugi väravas positiivse üllatuse, et isadele on sel päeval külastus täiesti tasuta. Seega oli hea, et me eelnevalt netist juba ära ostnud ei olnud pileteid.

Meie külastasime alustuseks kõik wc-d, sest autosõit võttis omajagu aega ning keset Safarit ei saa “metsapeatust” ka teha. Tualettides olid väga ägedad faktid tekstidena ustel. Minu kabiinis oli näiteks selline:

IMG_0383

Peale seda pakkisime end uuesti autosse. Isa rooli, mina ette ja Matu mulle sülle ning ema koos õetütrega taha istmele. Matu vahepeal käis ka taga oma toolis istumas aga ees meeldis talle rohkem. Esialgu olid erinevad sarvikud ja antiloobid seal. Lisaks muidugi imeilusad rahulikud sebrad. Matu arvas, et antiloobid on kitsed. Ja kui me jaanalindudeni jõudsime, üritas ta ust lahti teha, et “Jaanale” pai teha. Isa pani sellepeale uksed lukku. Ninasarvikud ajasid rahulikult oma asja ja liikusid aegluubis, Matu ristis nad ümber “Ninna”-deks. Üldiselt olid loomad üsna rahulikud ja neil oli pooltel ilmselt lõunaune aeg. See ei vähendanud aga meie emotsioone, sest näha oli neid ikka kõiki üsna lähedalt ja adrenaliini lisas see, et nad said rahulikult auto nina alt ka läbi joosta ja mingisugust aeda vahel ei olnud.
Ahvid on seal eraldi aiaga alas ja seal on autojuhtidel kaks võimalust, kas sõita läbi aia ning riskeerida sellega, et ahvid võivad su autol midagi küljest ära murda. Või siis sõidad lihtsalt aia kõrvalt ning näed ahvikesi läbi aia. Meie otsustasime läbi aia sõita ning loota parimat. Meie ees sõitis väikese kastiga maastur ning sinna hakkas esimesena ahvikesi kogunema, vahepeal oli neid seal korraga 5-6 tükki sigatsemas. Siis hakkasid muidugi meie autole ka kogunema ja neid jagus nii kapotile, kui ka katusele. Katusel istuvatest ahvidest olid näha vaid siin-seal rippuvad sabad aga kapotil seadis ennast sisse üks ema oma titega. Oi see sigatses ja üritas aga plagama panna, ema aga stoilise rahuga haaras tal sabast ja sikutas ta tagasi enda juurde. Vahepeal pani titt ajama ka küljeaknale, siis tormasid katuselt teised ahvid kohale ja ajasid ta tagasi kapotile. Seal püsis ta täpselt nii kaua, kuni teised katusele tagasi jõudsid, siis juba ronis peegli külge tagasi. Vahepeal oli meil esiklaasil 4-5 tagumikku vastu vahtimas ja tee mis tahad, ei näe enam edasi sõita. Ometigi kinni pidada ka seal ei lubatud. Matu läks seal loomulikult püha viha täis ja karjus vahepeal ahvidele “GO-GO-GO” ja porises oma keeles midagi veel lisaks. Enne teise väravani jõudmist panid aga ahvid kiirelt auto pealt jooksu, sest nägid kuidas töötajad neid kaigastega (Et nad auto pealt ära ajada) väravas ootavad.

IMG_3375

Peale ahviaedikut suundusime aga lõvisid kaema, kes on ka omaette aedikuga osas, et nad teisi loomi ei ohustaks. Need magasid muidugi parasjagu ühes hunnikus tee ääres, seega nägime neid käpad taeva poole vaid paar meetrit kauguselt. Oleks tahtnud kõhu alt sügada küll aga nad vist ei oleks paraku väga hästi sellesse suhtunud.

IMG_3424

Erinevaid sarvikuid ja mitte nii sarvilisi (näiteks kaameleid) olid muidugi terve tee safaril täis aga kuna need polnud minu jaoks midagi nii ahhetama panevat ning ei tekitanud sellist elamust, ei näe põhjust neist ka pikemalt rääkida. Peale seda suundusime hoopis lõpuks Safari rajalt ära ja parkisime auto, et teisi mitte nii vabalt elavad loomi lähemalt vaatama minna. Eraldi osas on siis elevandid, kaelkirjakud ja pisemad loomad ning linnud, nemad peavad paraku elama aediku elu ja nii vabalt end tunda ei saa.  Kõige pealt nägime elevante aga Matu nende vastu nii huvi ei tundnud. 
IMG_4576

Küll aga meeldisid talle samamoodi hullupööra kaelkirjakud, kelle ta kiirelt “Nunnuks” ristis. Meie esimene reaalne kohtumine kaelkirjakuga ja ütlen ausalt, ma oleks need kaks nunnut sealt hea meelega endale kaasa võtnud ja koduloomana pidanud. Nii suure looma kohta ikka imeliselt graatsilised ja millised silmad.. mamma mia!

IMG_4583

IMG_4591

Ainult “aroom” oli seal kaelkirjaku majas kohutav..

Peale seda nägime veel haukuvaid sigu ja surikaate. Surikaatide majas olid beebid ka, keda ma jäin ka kohe pikemalt imetlema. Kolm pisitillukest asjalikku tegelast, kes üritasid end üles upitada, et pesast jalutusalasse jõuda. Matu muidugi hakkas meile seal pindma käima, sest nägi mingisugust väikest rongi, millega tema hirmsasti tahtis sõitma minna. Läksime siis lõpuks jalutasime edasi ja leidsime sealt platsi keskelt väikese lõbustuspargi moodi asja, mille üheks osaks on rong, mis teeb isegi üsna pika sõidu osade loomade vahelt läbi. Käisime ostsime siis kolm piletit esialgu aga kuna rong oli just ära sõitnud, käisime vaatasime niikaua linde. Peale seda suundusime kolmekesi (mina koos Matu ja Melanyga) rongiga sõitma. Kuna Matu aga nii pisike veel on, siis tema saatja sai tasuta, seega üks pilet jäi meil seal üle. Sõit oli vahva ja Matule väga meeldis. Nägime veelkord ka kaelkirjakuid, haukuvaid sigu ning kapibaarasid, kes meenutavad hiiglaslikke merisigu. Tagasi sõites hakkas muidugi vihma sadama, seega rongil oli tükk tegemist et üldse tagasi jaama jõudmisega.

Kuna üks pilet oli veel üle, siis otsisime katusega lõbustusi ja neid oli kaks. Üks oli tavaline hobustega karusell ning teine oli autodroom. Matu loomulikult valis kohe viimase ning kuna seal niisamuti sai kaaslane tasuta sõita, siis käisime Matuga kahekesi autodroomiga ka ringi kimamas. Matu oli niivõrd õnnelik ja rahulolev. Muidugi küsis pärast hobusekarusellile ka aga me ei läinud uut piletit ostma ning suundusime hoopiski nahkhiiremajja. Seal tegime väikese tiiru peale, üritasime mitte lendavate “hiirtega” pihta saada ning jalutasime sealt edasi merilõvisid kaema. Seal akvaariumi juures sai veel omakorda nalja, sest kui varasemalt Matu videode põhjal nad lihtsalt kaladeks ristis, siis nüüd kilkas ta kõva häälega “HAIKALA”. Ja ei huvitanud teda meie selgitused, et tegemist ei ole kaladega. Tema arvates ujusid seal suured haikalad ringi.

Meil õnnestus kohapeal teada saada, et seal korraldatakse igapäevaselt mitu merilõvide etendust ning järgmine etendus pidi varsti pihta hakkama. Ronisime siis selle peale kõik ilusti saali istuma ning ootasime, kuni rahvamass kõik sisse trügis ning siis sai etendus alata. Ja appi kui vinge kogemus see oli! Etendusele oli toodud kaks merilõvi kolmest. 2004 aastal sündinud Arthur ning 2014 sündinud Roger. Nad lehvitasid, andsid “käppa” ning plaksutasid teineteisele ning rahvale. Nad näitasid kuidas hüljes liigub, nad tegid slaalomit postide vahel ja hoidsid palli nina peal. Tegid vettehüppeid ja püüdsid rõngaid. Ma poleks never uskunud, kui ägedad merilõvid olla võivad ning milliseid trikke nad võivad korda saata. Oleks väga tahtnud selle treeneri asemel olla ning ise neile kala sööta ning neid patsutada.

IMG_4604

Selle etenduse kohaga sai veel omakorda nalja, kui me merilõvisid alles ootasime. Matu nägi silti “Shop” ja hakkas üle saali “SAIIIIA” karjuma. Jumal tänatud, et keegi eesti keelt ei mõista, muidu oleks arvatud et näljutame last. Matu lihtsalt on inglismaal ühtedest prantsuspärastest piimasaiadest kergelt sõltuvuses. Poodi minnes peab alati ostma saia ja piima ning ta käib neid ise alati riiulist toomas ning korvi ladumas.

Peale etendust olid meil muidugi emotsioonid laes aga väljas tuli kergelt padukat. Seega me kolasime niikaua lastega suveniiripoes, kuni vanemad auto tagumisest parklast lähemale tõid. Peale seda ostsime paar eset suveniiriks ning jooksime läbi vihma autosse varju, kus Matu muidugi ülihelikiirusel magama jäi. Mina sain endale mälestuseks imeilusa kaelkirjaku pildiga võtmehoidja ning Matu Tiigriga käekella.

IMG_4600

IMG_3529

Õnnelik vanaema lapselapsega.

IMG_3557

Mina, Matu ja mu armsad vanemad. :)

Kusjuures kellel raha ja võimalust on, siis nad pakuvad seal lisaraha eest võimalust teatud loomade eest hoolt kanda. Nii on võimalik näiteks lõvisid, ninasarvikuid või elevante hooldada (£149 ja 2,5h). Surikaatide või kaelkirjakutega tegeleda (£69 ja 0,5h). £250 eest on võimalik aga üks päev olla merilõvide treener. Ka lindude eest on võimalik hoolt kanda ning seal oleneb hind sellest, kas oled pool päeva või terve päeva nende hooldajaks, vastavalt hind siis £65/£105. Minu arvates väga-väga vinge võimalus ja oleks ma sellest vaid varem teadnud!

Ma olen aga kaelkirjakutest tõeliselt sõltuvuses ning kui kellelgi on kaelkirjakuga esemeid (näiteks tasse) üle siis võib kõik mulle saata. Mu kaasa lõhkus mu kassiga tassi vahepeal ära, olekski uut ilusat kohvitassi vaja. Mamma miiiia mis iludused nad ikka on. :)