Poolteist nädalat Manchesteris

Esimesed poolteist nädalat on möödunud justkui ühe silmapilgutusega. Päevad pere seltsis lendavad lihtsalt märkamatult mööda. Justkui alles teed silmad lahti ja siis juba avastad, et kell näitab jälle öötunde ja aeg on magama kerida.

Eelmisel nädalal olid ilmad siin suhteliselt ilusad. Temperatuur esimestel päevadel oli päeval seal 10-11 kandis ning peale seda on olnud päeval kusagil 4-6 soojakraadi kandis. Aga päike säras iga päev taevas ja jube tahtmine oli kohe lapsega välja jalutama minna. Viimased päevad see eest on olnud hullemad, kui raseda naise tujud. Üks hetk sajab vihma, siis tuleb lörtsi, siis on kuiv, järgmine hetk hakkab jälle vihma-lörtsi segu taevast alla kallama. Sellele saatjaks muidugi on mitu päeva olnud üsna kohutav tuul, ehk siis vihmavarju pole väga mõtet välja võtma hakatagi, võid lendu tõusta nagu Mary Poppins. Ja siis sama järsku nagu sadama hakkas, see ka lõppeb. Järgmisel hetkel on juba taevas sinine ja päike särab taevas, nagu oleks väljas ammu imeilus kevad. Loomulikult ei möödu kaua aega, kui jälle akna taga mingit kahtlast ollust taevast alla löriseb. Samas noh.. -12 kraadi ka hetkel väga ei tahaks enam, võiks siiski kevade poole ilm minna.

Olen üritanud niipalju vähemalt liigutada, et natukenegi iga päev õues käia. Kuigi nädalavahetusel ma võtsin vabalt ja lihtsalt lebotasin kodus raamatu taga. Käisin ainult nii palju korraks väljas, et poest piima tuua. Viimased kuud aga olen olnud suhteliselt vähese liikumisega ja praegused pikemad jalutuskäigud annavad ikka korralikult tunda hiljem, kuid enesetunne see eest on väga hea. Seega kui Veebruari kuu jooksul kõndisin siin (inglismaal) kokku 27,55km, siis märtsis on kahe päevaga juba ca 15km kõnnitud. Ja kui ilm vähegi lubab (ehk siis ei ladista midagi alla), lähme kindlasti homme ka Matuga värsket õhku nautima.

Matu on siin olles aga veel asjalikumaks ja hoolivamaks muutunud. Kuigi eks tal ole ka neid kiusu ja jonnihoogusid aga need esinevad pigem siis, kui ta väsinud on. Väikese õetütrega on nad aga nii suured sõbrad. Mängivad koos ja teevad lolluseid koos. Kui üks tahab õue minna, siis toob juba teise saapad ka kähku kohale. Ja vahepeal siis kallistavad nii toredasti koos ja.. uskumatult lahe on neid kahte  vaadata. Eile hommikul peale ärkamist tassis Matu mind kohe teise tuppa ja näitas reisivoodi peale, et ma Mila kähku välja tõstaksin. Ja kui nägi, et voodi täitsa tühi on, siis näitas välisuksele.. ehk siis andis märku, et too nüüd Mila siia. Tal veel on segadus, sest mõni hommik on Mila hommikul ärgates juba siin aga mõni päev ei näe teda üldse.
Koristada on Matul väga vaja, koguaeg käib harja ja kühvliga jälle ringi ja majandab. Ükspäev aitas vanaemal isegi põrandaid pesta, ma pidin uhkusest lõhki minema. Ja muidugi prügi prügikasti viimised ja mänguasjade kokku korjamised on tema jaoks juba tavalised asjad.
Kohutav kahene hakkab aga ka vaikselt ennast külla pressima. Käisime teisipäeval siin Trafford centeris kolamas ning külastasime ka paari riidepoodi ning mänguasjapoodi. Väikene hirm oli küll, et kas nüüd tuleb kisaga poest ära või hakkab nõudma, et ma peaksin talle sealt midagi ostma. Tema aga käitus väga viisaka härrasmehena ja kõndis rahulikult minu käe kõrval ise poest välja. Probleem tekkis meil aga hoopis H&M-is, kus härra endale nokamütsi leidis, selle kiiruga tagurpidi (nokk taha poole) pähe tõmbas ja seda peast keeldus võtmast. Ja kui ma selle siis ikkagi ära võtsin ja riiulisse tagasi panin, oli tagajärjeks korralik jonn ja kisa üle poe ning süldiks viskamine. Tassisin ta sealt poest siis vägisi välja ja õnneks ta rahunes kiirelt maha. Aga no uskumatu vend.. saan aru, et mänguasja pärast kisa aga tema hakkab siin keset talve nokamütsi nõudma. Õnneks kodus sai ta kätte vanaema-vanaisa ostetud Minioni nokamütsi ja on sellega ka üsna rahul. Tõmbab aga mütsi pähe ning hakkab musitseerima.
Mis osas ma teda veel aga kiitma pean, on tänaval käitumine ja sõna kuulmine. Teisipäeval koju tulles tahtis ta kärust välja, et ise jalutada. Kuna kiiret ei olnud siis, siis tõstsin ta välja. Käest ta kinni võtta ei tahtnud aga kõndis ilusti minu kõrval. Lubasin tal ise kõndida kuni valgusfoorini, sest üle tee tuleb ikka käest kinni minna. Enne ülekäigurada võttiski mul käest kinni ning lausa jooksis kähku-kähku üle tee, sest ülekäigurajal ei tohi ju uimerdada. Ei mingit jumal teab kuhu jooksmist või kolamist, niivõrd ilusti kõnnib suure mehe kombel minu kõrval. Niimodi on lausa lust temaga jalutamas käia. :)

DSCF2265

DSCF2200

Eelmisel nädalal tegime ühe päevatripi ka kesklinna. Sinna on trammiga küll ainult pool tundi sõitu aga sellegipoolest sinna satume me harva, ikka liigume peamiselt kodukandis ringi. Igatahes sõitsime kella 12ks linna ning saime seal Meriliga kokku, kellega Costasse hommikukohvile läksime. Meil olid suured kohvid ja singi-juustu soojad võikud, Matul tahvlist multikad ning minimuffinid. Peale seda suundusime koos Primarki shoppama. Merilil oli riideid vaja ja kutsus meid endaga koos shoppama.. reaalsuses astusime poest välja nii, et Matul oli käes kotike ja minul oli käes kotike, Merka aga tühjade kätega. Ostis hoopis Matule päikeseprillid, ilusa pusa ning punase t-särgi. Ja mina ostsin emale emadepäevaks (siin sellel pühapäeval) kingi, õetütrele sussid ning emale Memory foam tallaga sussid. Peale seda kolasime veel paaris naelapoes ja hüppasime sisse korraks ka Deichmanni. Naelapoodidest ostsin Matule kriidid ja näpuvärvid ning endale ühe suuuure supikruusi, millest ma küll eelistan hoopis näiteks piparmünditeed juua. Noh ja trammilt maha tulles käisime veel korraks Wilkos, et PVA liimi ja pildiraame osta.. ning Matu valis endale sealt välja ühe mängubussi. Tõeline shopingupäev aga üsna tore teine. Päike oli päev otsa paistnud ja seetõttu oli kevad täitsa südamesse pugenud.

Ise olen siin selle aja jooksul lugenud läbi Fabulas kolm raamatut, vaadanud ära paar filmi ning mänginud Candy crashi.. ja loomulikult oma perega maast ja ilmast tundide viisi lobisenud. Selline mõnus puhkus aga olen ikka rohkem väsinud, kui kodus… jube veider. Mingi vitamiinipuudus vist kallal.

DSCF2214

Jutunurk: Viimane nädal

Nädalavahetusel käisid üle pika aja meil külas Kelli ja Liisu. Kui varasemalt oli Liisul ja Matul alati mingi kana kitkuda, siis sel korral esimest korda suutsid nad kaks päeva jutti nii ilusti omavahel mängida, et lausa lust oli vaadata. Seda nii toas mängides, kui ka mänguväljakul. See andis aga meile Kelliga rohkem aega omavahel lobiseda ning lihtsalt elust mõnu tunda. Ja peab tunnistama, et ülimõnus oli temaga rahulikult istuda ja tundide viisi lihtsalt maast ning ilmast lobiseda. Viimasel ajal väga pole võimalust olnud sellisteks hetkedeks.

Kuna Kellil on probleeme diabeediga ning ta mõõtis pühapäeval oma veresuhkurt, mõtlesime minu oma ka siis ära mõõta. Hirm oli suur, et mis number sealt aparaadilt küll vastu vaatab. Eriti arvestades seda, et olin eelnevalt magusaid pannkooke ning suhkruga kohvi sisse ajanud endale. Aga täiesti uskumatuna näivalt vaatas aparaadilt vastu vaid 5,6, mis on suhteliselt ideaalne näit. Palju kergem on kohe hingata, kui tead, et veresuhkruga kõik korras on ja selle pärast pead vaevama ei pea.

Sellel nädalal olen aga kohutavalt hädas olnud Matu lõunaunega. Ta tavaliselt magab keskmiselt 3h. Esmaspäevast kolmapäevani aga otsustas ta lihtsalt lõunaunne mitte jääda ning selle asemel trallitada. Mistõttu ta muidugi õhtul varem magama tahab vajuda. Ja ei saa öelda ka, et las siis olla üleval ja läheb varem magama, sest ma ju näen, et ta on väsinud ja teeb lollusi, vajab tegelikult oma uinakut väga. Eile hoidsin hinge kinni, et äkki ta nüüd ikka jääb lõunaunne. Õnneks jäi aga oma und täis ikka ei maganud, sest kakahäda ajas teda ülesse. Ma ei kujuta ettegi, mida selliste trallitamistega ette võtta, et ta oma uinaku ikka ära teeks.

Lisaks on talle kohale jõudnud see “Kohutava kahese” periood. Ehk siis ainult teeb lollusi ja irvitab laialt näkku, kui keelad. Kui varasemalt oli riide panek tsipsniuh ja valmis, siis nüüd võtab see poole rohkem aega. Poiss mängib vingerdavat vihmaussi pikali maas ning lihtsalt naerab laialt näkku. Tee mis imetrikke tahad. Ma ei kujuta ettegi, kuidas ma temaga niimodi edaspidi kusagil käia saan.

Toidustreigiga on nii ja naa. Nüüd ta on otsustanud, et tatar on taas tema lemmik toit ja sellele ei ütle pea kunagi ära. Lisaks on mõned toidud veel, mis hea meelega sisse lähevad. Hernesuppi sõi näiteks siis hea isuga, kui tema nähes hapukoort lusikale panin. Peale seda pistis terve kausitäie pintslisse. Eilne riisiroog aga ei kõlvanud tema arvates kusagile ja jäigi temast puutumata. Muud ma talle ka ei andnud ja läkski tühja kõhuga lõpuks ööunne. See toidustreik ajab ka vaikselt peast halliks. Hommikul muidugi oli kisa taevani ja kriiskas suurest näljast, isegi tatra põlgas ära. Muidugi peale piima joomist rahunes maha ja pistis tatra ka nahka.

Lisaks muidugi igasugused asjade kiskumised ja sõna mitte kuulamised, mis ilmselgelt selle perioodiga kaasas käivad. Iga keelamise peale naerab lihtsalt laialt näkku, nagu ma oleksin tsirkusetola tema jaoks. Ma nii ootan selle perioodi möödumist juba :)

Samas kui see periood välja arvata, siis vahepeal on tal päris helged hetked. Aitab ikka kodus koristada ja prügi prügikasti visata. Kui palun tule kustutada või põlema panna, siis üldiselt teeb seda hea meelega. Poes aitab asju korvi panna ning letilt välja valida. Tahab loomade eest hoolitseda, neile süüa anda ja paitada, vahel ka kasse kammida. Tsintsiljale tegi üks päev lihtsalt musi.

Eile sai ta ühe pisikese sigadusega hakkama. Naabrinaine tõi mulle raha ja panin selle kiiruga kapi äärele. Õhtul otsima hakates ei leidnud ma seda aga kusagilt. Otsisin kõik võimalikud kohad läbi. Lõpuks otsustasin prügikasti ka igaks juhuks vaadata ja voilaa, kaks kokku kägardatud rahatähte vaatasid vastu. Hea on, et ma õhtul otsima hakkasin. Muidu Kaido oleks hommikul vb koos prügiga välja viinud ja mine siis suurest prügikastist otsima. Tema leidis enda arvates kaks paberilipakat vedelemas ja need käivad ju ometi prügikasti, mitte kapi äärele :D

Mu armsal õel on aga täna sünnipäev ja mul on niii kohutavalt kahju, et ma ei saa seda päeva temaga veeta. Selleks on erinevates riikides elamine ikka vastik, et ei saa suvalisel hetkel lihtsalt külla sõita, kui igatsus peale tuleb. Aga neil on seal elu paika loksunud ja hetkel Eestisse tagasi tulema ei hakka. Mina aga tean, et hakkaksin Eestit liiga palju igatsema, kui sinna koliksin. Seega peangi leppima suure igatsuse ning väikeste visiitidega. Järgmine kord näen oma õekest alles veebruaris, kui taas Inglismaale minek on.

DSCF1365