Taaskord lasteaeda harjutamisest

See lasteaeda harjutamine on meil läinud üle kivide ja kändude, sest septembris sai ta lasteaias kohal käia vaid 7 päeva. 1-2 päeva lasteaias ja jälle palavik või nohu platsis ja jälle mitmeid päevi kodus.

Kui alguses jäi ta üsna rahulikult lasteaeda maha, siis mingil hetkel tekkis tal suur trots ja konkreetselt jäi sinna korralikult nuttes maha ning nuttis ka peale minu ära minekut veel mõnda aega. Septembri lõpus läks meie rühmas ringlema muidugi ka kõhuviirus, seega siis otsustasin ise teda veidi kodus hoida, et seda endale veel kraesse ei saaks. Kokku puudus lasteaiast pea kaks nädalat. Oleks veidi varem läinud juba aeda aga ta tekitas siin kodus hommikuti sellist trianglit ja nuttis südantlõhestavalt juba kodus, et tema tahab emmega olla, seega istus veel kodus.

Eelmine neljap lõpuks võtsin tal kratist kinni ja ütlesin, et nüüd on lasteaeda minek ja kõik. Saime õnneks hommikul naabritega koos minna ja see Matule sobis, sest talle naabriplikad väga meeldivad. Läksime lasteaeda kohale ja seal nägi oma rühmast ühte tüdrukut ja silmad lõid särama. Üleüldiselt talle tüdrukud meeldivad rohkem aga see tüdruk lööb tal alati silmad kohe eriliselt särama. Seega vahetas ta kibekiirelt riided, pesi ruttu käed ja tahtis kohe mängima asuda. Tegi mulle musi ja kalli ning lehvitas veel aknalt ja kadus mängima. Reedel läks ta sama rõõmsalt lasteaeda. Kuna siis oli veel vanavanemate päev ka lasteaias, oli ta eriti õhinas. Samamoodi hommikul musi ja kalli ning peale lehvitamist kadus mängima. Lõuna ajal läksin järele nagu tavaliselt ja tulime koju ning peale lõunaund läksime koos Kaido vanematega siis lasteaeda tagasi. Meisterdasid seal koos kastanitest ja tõrudest loomakesi ja Matu oli hirmus õnnelik. Peale seda läksid siis vanavanemad saali konterdile ja kõik lapsed käisid rühmade kaupa neile esinemas. Matu ei osanud midagi kaasa teha aga väga ilusti pidas end üleval ja oli lihtsalt teiste seltsis senikaua. Vaatasin, et kodus olemine on hästi mõjunud ja laps kohe nõnda rahul.

Esmaspäeval oli meil linnapäev ja seega lasteaeda ei läinud. Teisipäeva hommikul läksime jälle lasteaeda ja Matu jäi üsna rahulikult sinna maha jälle. Käis ja lehvitas mulle aknast ja kadus mängima. Lõunast järele minnes oli jälle hirmus elevil ja rääkis kohe, mis nad tegid ja näitas millise imelise kärbseseene ta valmis meisterdas. Jalutasime veel koju lasteaiast ja nautisime imeilusat ilma.

Nüüd eile ja täna on laps aga nagu välja vahetatud. Jälle hommikul klammerdub minu külge ja ei taha lahti lasta. Õnneks õpetaja sülle minnes tuleb küll kerge jorin aga väga suurt nuttu sellele ei järgne. Täna hakkas naabripoisi nutu peale jälle nutma.

Lisaks kõigele sellele on tekkinud nüüd tagasilöök. Ma ei tea, kas see on sellest, et teda T pandi vägisi potile istuma või milleski muus aga minu endine tubli potil käija sahistab nüüd mitu päeva juba aina püksi. Ok vahel juhtus ikka, et tuli pisike sorts kui unustas end mängima aga siis pani jooksuga potile. Nüüd aga seisab keset tuba ja lihtsalt lahistab püksid läbimärjaks ja potile minna ei taha. Teisipäeva õhtul naabrite juures juhtus 2x, eile juhtus kodus 1x, täna oli lasteaias 2x keset tuba lihtsalt seisnud ja püksi lahistanud. Abiõpetaja oli ka mures ja tuli kohe minuga rääkima, kui ma järele läksin. Nüüd annan homse talle jälle vabaks ja vaatame siis esmaspäevast uuesti seda lasteaia teemat. 

Mis puudutab harjutamist ennast, siis räägiksin mõne sõnaga enda loogikast ka. Osad on teinud suuri silmi, et miks ta ikka veel ainult lõunani käib. Kuigi tegelikult on tal kahe kuu peale kokku vaid 12 lasteaia päeva olnud.

Esimesel päeval olin ma terve aja temaga koos lasteaias. Seda siis hommikusöögist kuni lõunauneni, siis tulime koju tagasi. Ma olin küll olemas aga ei tegelenud temaga seal, vaid lasin tal teistega harjuda. Teisel päeval otsustasin ära käia. Ütlesin, et emme läheb käib korra ära ja tuleb siis varsti tagasi. Tegime musi ja kalli ning tema läks mängima. Ma käisin raamatukogus ja poes ning tagasi minnes olid nad juba õues. Läksin istusin vaikselt terrassile ja lasin tal omaette tegutseda ja mängida. Peale lõunasööki tulime siis koju tagasi. Kolmandal päeval oli ta juba täitsa üksinda hommikust kuni lõunauneni, siis läksin talle järele ja tõin ta koju. Kuna ta aga väga harva on saanud käia ja ma tean, et stressis laps on palju vastuvõtlikum haigustele, siis olen tahtnud teda võimalikult stressivabalt sinna harjutada. Ehk siis minu loogika ütles, et las harjub poolikute päevadega ilusti ära ja saab aru, kui vahva lasteaias on ning siis võtame need lõunauned ja pikad päevad ette. Tahan, et tal oleks kindlus ja näeks, et emme alati täidab oma lubaduse ja tuleb järele siis, kui lubas.

Eile rääkisin sel teemal ka abiõpetajaga pikemalt ning tema arvas niisamuti, et Matu vajab veel aega harjumiseks ning kui vähegi võimalik, siis pigem võiksin esialgu veel poolikuid päevi teha. Ehk siis tasa ja targu ning lapsest lähtuvalt tuleks seda harjutamist teha ning kõiki ei saa võtta ühe malli järgi. Kelle laps on valmis kolmandal päeval pikaks päevaks jääma ja kelle oma mitte, nii see eluke ju käib. Eks aeg näitab, millal saan lõpuks öelda, et jah laps on nüüd lasteaiaga harjunud.

imgp1831_1

Lasteaiapäevad nr 2 ja 3.

Eelmisel nädalal Matu lasteaeda ei jõudnudki, sest oli vahelduva eduga üsna tõbine. Sellel nädalal sai ta aga lasteaias käia 2 päeva. Õnneks ta küll haigeks ei jäänud aga lihtsalt asjaolud kujunesid selliseks, et aias käis ta vaid E ja T.

Esmaspäeva hommikul ärkas ta väga rõõmsa tujuga ja tahtis kohe lasteaeda minna. Sättisime end siis vaikselt valmis ja läksime 8:20 uksest välja naabrinaise juurde, kellega koos hommikul lasteaeda suundusime. Naabripoiss kisaga aga Matu üsna rahulikult. Kommenteeris veel, et sõber jonnib. Lasteaias vahetasime kiirelt jalanõud ära ja viskasime pusa kappi ning peale kätepesu asus Matu kohe teistega mängima.

Hommikusöögiks oli neil kaerahelbepuder moosiga ja kõrvale piim. Matu muidugi keeldus midagi söömast ja jõi ära vaid pool tassi piima. Peale hommikusööki asus aga hoolega kohe jälle mängima. Küsisin talt, kas emme võib vahepeal ära käia ja tema andis lahkelt loa ning ütles tsau. Niisiis jätsingi ta sinna veidiks ajaks üksinda mängima ning kasutasin ise võimalust peale kolme siin elatud aastat ennast raamatukogus lugejaks võtta ja veidi lugemist laenutada. Peale seda käisin veel poes rahulikult ning suundusin siis tagasi lasteaeda. Ära olin veidi üle tunni ja Matu tundis ennast hästi. Oli juba teistega õues mängimas ja ei teinud väljagi, et ma tagasi olen. Ega ma ei kutsunud ka teda, istusin terrassile ja lugesin raamatut. Lõpuks ta siiski mu kohalolu avastas ja käis vahepeal juttu ajamas aga siis mängis rahus edasi. Lõpuks korjasid lapsed mänguasjad kokku ja suundusid tuppa. Toariided selga, käed puhtaks ja lõunasöögile. Lõunaks oli sel korral hakklihasupp ja magustoiduks mannapuder kisselliga. Ilmselgelt sõi Matu ainult leiva ära ja suppi ega magustoitu ei puutunud. Peale seda läksid teised lapsed tuttu ning meie võtsime suuna kodu poole. Väike vahepeatus poes ja siis terve tee jala koju, sest käru kaasa ei võtnud. Matu mõned korrad hädaldas ja küsis sülle aga lõpuks ikkagi kõndis täitsa omal jalal ise koju.

Teisipäeva hommikul ärkas Matu jälle rõõmsalt ja tahtis lasteaeda minna. Taaskord sättisime end valmis ja läksime kell 8:20 uksest välja ja naabri juurde, et koos nendega aeda suunduda. Matu tormas peale jalanõude vahetamist muidugi kohe jälle mängima. Ma olin seal kuni hommikusöök ( klimbisupp) lõppes, Matu muidugi ei söönud jälle midagi ja vaatas ainult ringi, lõpuks söödeti mulle see supp sisse. Matu asus jälle hoolega mängima ja lubas mul lahkelt ära minna. Sel korral otsustasin koju tulla ja veidi pikema vahe sisse lasta. Tagasi läksin veidi peale poolt 12. Lapsed olid veel väljas mängimas ja Matu ei teinud jälle väljagi, et ma seal samas olen. Lõpuks kui avastas, siis jooksis küll kallistama ja juttu ajama. Lõpuks läksid kõik jälle sisse. Ma läksin Matule appi, et ta saaks ilusti toariided uuesti selga ning siis läksin terrassile tagasi, kuniks lõunasöögi aeg möödas. Lootuses, et kui ma juures ei ole, ehk siis Matu sööb ka midagi. Lootus on ilmselgelt lollide lohutus. Sel korral olin aga kodust ka käru kaasa võtnud ja saime seetõttu kiiremini koju, kui esmaspäeval.

Rohkem sellel nädalal aeda ei jõudnudki. Kolmapäeval käisime me linnas ja oli perearsti külastus. Neljapäeval otsustasin lasta tal end välja puhata, sest ta oli kolmest eelmisest tegevust täis päevast lihtsalt läbi ja ma ei ole huvitatud, et ta siin enne sünnipäeva veel korralikult haigeks jääks. Ja reede hommikul ütles Matu, et ta ei taha lasteaeda minna ning tahab kodus olla. Ka eile ja täna korrutab ta aina seda sama, et tema tahab kodus olla ja aeda minna ei taha. Järgmisel nädalal saaks ta E-K lasteaias käia aga eks näis, kuidas ma ta sinna meelitatud saan.

 

Esimesed lasteaiapäevad

Nagu varasemalt mainitud sai, siis 1. septembril pidi ees ootama ka Matut see tähtis esimene lasteaiapäev. Esialgu oli plaanis juba esmaspäevast alates iga päev veidi lasteaia hoovis mängimas käia aga kuna vihma aina ladistas, siis E-T olime me siiski täiesti kodused.

Kolmapäeval 31. augustil oli lõpuks ilm enamvähem ja võtsime plaani lasteaia hooviga DSC_0133tutvuma minna ja tulevased lasteaiakaaslased üle vaadata. 10 ajal astusime uksest välja, käisime lasime naabri kutsud välja pissile ning võtsime suuna lasteaia poole. Matu oli nii elevil ja aina seletas, et tema läheb lasteaeda. Kohale jõudsime, siis lapsed juba hullasid väljas. Alustuseks tuli õpetaja L. meid tervitama ning siis Matu jooksis mängima, kuniks ma õpetajaga maailmaasju arutasin.

Matu tundis ennast imehästi. Jooksis ringi, mängis teiste lastega, lasi liumäest alla ja vahepeal käis vahetas minuga paar sõna. Lõpuks leidis liivakasti juures suured mänguasjadega kastid ja sättis ennast sinna paigale. Kui asju kokku hakati korjama, aitas ta ilusti kõik kokku panna. Ja kui lapsed hakkasid koos värava poole liikuma, pani Matu nendega kohe jooksuga kaasa. Hästi vahva oli vaadata, kuidas ta kohe härjal sarvist haaras ja minu käe otsas ei eelistanud rippuda. Peale väikest väravast väljas käimist liikusid kõik aeda tagasi ning meie tulime Matuga väikese vahepeatusega poes koju.

1. septembril oli mul äratuskell 7:15 ja Matu üles ajamine ei olnud mitte mingi raskus. Piisas vaid lasteaia mainimisest, kui kutt juba püsti kargas ja minna tahtis. Tulime alla, Matu jõi natuke mahla ja ma sõin ühe võiku ning 8 paiku sättisime end minekule.

Kohale jõudsime veidi enne poolt 9 ja esimese asjana leiti meile kapp. Enamvähem naabripoiss Kristjani vastas. Ehk siis saime ilusti siseriided selga panna, asjad kappi ära sättida ning rühmaruumidega tutvuma minna. Matu tormas loomulikult kohe autovaibale uute mänguasjadega mängima ja tundis ennast seal väga hästi. Mina sain vajalikku infot õpetajale anda ja üles kirjutada. Peale seda istusin ja vaatasin lihtsalt, kuidas Matu seal mängib. Ta oli väga omas elemendis ja tundis ennast imehästi.

Siis tuli hommikusöögi aeg. Kõik käisid pesid oma käed ilusti ning istusid lauda. Matu esialgu üritas oma omletti lusikale saada aga kui talle kahvel lusika asemel ulatati, siis lihtsalt istus kahvel peos ja vaatas teisi. Ei puutunud ta oma omletti, ega ka võiga sepikut ja teed. Ootas ilusti lauas, kuni lubati tagasi mängima minna ja kadus siis lauast nagu keravälk. Ei läinud palju aega mööda, kui tuli jooksuga minu juurde ja nõudis pissile, potile jõudes oli muidugi osa juba püksi tulnud. Õnneks olin talle pükse hulgim kaasa varunud, seega ei olnud sellest midagi. Käisin tõin uued püksid ja kui Matu mängima tagasi läks, loputasin pissised püksid ära ja panin tema kappi. Kusjuures Matu sai nii kiirelt kohe selgeks, kus tema käterätik vannitoas asub, ilmselt aitab nagi kohal olev kutsu kleeps asjale kaasa (igal lapsel on erinev kleeps).

Matu mängis rahulikult edasi. Vahepeal käisime uudistasime ka magamisruumi, kus asuvad peamiselt tüdrukute mänguasjad (käru, nukumajad, köök jms). Peale kokkamist tahtis Matu aga puslet kokku panna ning kuni senikaua polnud tal sooja ega külma minu kohalolust, siis tahtis mind enda kõrvale istuma saada. Nii ma siis istusin tema kõrval, kuni ta oma 60tk Mcqueeni pusle kokku pani. Peale seda oli kell juba sealmaal, et käisime uuesti pissil ära ning õueriided selga ja välja mängima. Ma alguses liikusin ka seal hoovis ringi ja olin silmapiiril aga peale seda, kui Matu vahepeal pissil tahtis ära käia, otsustasin verandale istuma jääda ja eemalt pilgu peal hoida. Muidugi alguses soovis härra õue minna kummikutega aga peale pissil käimist keeldus kummikuid jalga panemast ja nõudis kõvahäälselt papusid. Küll on hea, et ma mitu paari jalanõusid ja hunniku riideid otsustasin lasteaeda viia. Esialgu mängis Matu ilusti teiste lastega aga mingi hetk klammerdus õpetaja käe otsa ja jalutas koos temaga ringi. Tundub, et hirmu ja võõrastamist vähemalt selle õpetajaga ei ole. Õues olid nad veidi alla tunni aja, siis pidime minema tuppa taas riideid vahetama, sest 11:45 ootas ees aktus.

Matu sai taaskord samu riideid kanda, mida Greete pulmaski. No küll ta näeb armas välja sedasi, õpetajadki kiitsid. Aktusele läks ta jälle õpetaja käest kinni hoides aga saalis istus minu kõrvale. Teisele poole mind istus Elisabeth (naabritüdruk) ja Matul oli selle üle nii hea meel. Lõpuks istusid nad päris kõrvuti minu ette. Üldjoontes istus Matu täitsa viisakalt ja laste laulmine meeldis talle väga. Ainult lõpuks väsis ära ja hakkas rohkem nihelema ja nõudma, et lapsed veel laulaksid. Aktus koosnes laste lauldud 2-st laulust, Pipist ja õpetajate tänamisest roosiga. Matu plaksutas iga kord väga hoolega, kui õpetajad rühmade kaupa ette kutsuti. Peale õpetajate tänamist oligi aeg rühmadesse tagasi pöörduda. Kõige pealt läks Elisabethi rühm ja siis Matu oma kohe järgmisena. Matu muidugi karjus Eliiiisa ja Eliiiiisa ning jooksis Elisabethile järele. Oma rühma oli nõus minema siis, kui lubasin talle, et õhtul saab Elisabethiga jälle mängida. Rühmas vahetasime peoriided tavaliste riiete vastu välja, käisime taas käsi pesemas ning lapsed istusid lauda sööma. DSC_0156 DSC_0153

Lõunasöögiks oli leib, piim ja värskekapsa hautis kartuliga. Matul oli nii hindamatu nägu ees, kui taldrik talle nina alla pandi. Nägu oli nii mossis, nagu oleks talle lehmakook nina alla pistetud. Ehk siis ilmselgelt keeldus ta oma toitu puutumast. Jõi ainult piima ja sõi oma leiva ära ning küsis leiba juurdegi. Juurde seletas näpuga näidates, et see on Matu piim ja see on poisi piim. Nimesid ta ju veel ei jaga. Lõpuks tõsteti Matu toit mulle nina alla ja talle pisteti jäätisetops pihku, mida ta hooga pugima hakkas. Muidugi vahepeal muutus jäätis vist liiga magusaks, sest vahele oli vaja võtta ka amps leiba ja lonks piima. Teised lõpetasid muidugi palju varem kui tema ning hakkasid riburadapidi voodisse minema. Matu küsis vahepeal pissile ning peale wc külastust sõi oma jäätise lõpuni. Tõdes siis, et “Lapsed läksid tuttu”. “Matu läheb koju tuttu” ja tegi õpetajale tadaa. Panimegi teised jalanõud jalga ja pusa selga ning võtsime märjad riided kaasa ning asusime koduteele. Teele asudes rääkis veel, et Eliiisa tudub ja Aka tudub ja Lapsed tuduvad. Ja Matu koju tuttu.. mida ta muidugi lõppkokkuvõttes keeldust tegemast. Seega õhtul käisime veel natuke väljas mängimas ja ööuni saabus härral all diivanil juba 18:30 ajal.

DSC_0189

Õhtul naabrite batuudil oli küll tuju veel mega.

Täna hommikul ärgates oli Matu hääl aga pisut kummaline ja ei tundunud nii ergas. Alla tulles selgus ka selle põhjus, palavikupoiss oli Matu sisse pesa teinud. Seega niipalju siis meie toredast lasteaeda harjutamisest, juba teisel ametlikult päeval on poiss sunnitud puuduma. Oli teine nõnda õnnetu siin diivanil. Palavik polnud küll suur (37,2) aga lasteaeda siiski sedasi ei lähe. Muidugi veidi aega hiljem oksendas ta 2x mõlemad oma lemmik tekid veel täis ning hiljem oli juba palavik 37,6. Õnneks väga viril ta ei ole ja on lihtsalt natuke loium ja õnnetum. Praegu magab oma õndsat und. Ja mina lihtsalt eksisteerin diivanil ja kraadiklaas näitas 37,3, küll need viirusepoisid on ikka toredad küll.

 

 

Kas laps on lasteaiaks valmis?

Paar nädalat on Matul aega veel suvepuhkust nautida, ning siis on aeg juba lasteaiatee jalge alla võtta. Kui üldiselt olen ma üsna rahulik selles mõttes ja ootan huviga, kuidas Matu harjub ning kas talle lasteaias meeldib, siis on ka teatud punktid, mis mulle isiklikult pisut muret teevad.

  • Söömine – Pole eriline saladus, et Matu praktiliselt midagi ei söö ning keeldub uusi asju üldiselt proovimastki. Siiamaani ei ole selles osas aidanud isegi kambavaim, tema arvates las teised lapsed söövad kui tahavad aga tema sööma ei hakka. Vastupidiselt on asi aga mõjunud küll. Ehk kui näeb, et teine laps keeldub, siis keeldub ise ka. Kuigi eelnevalt on ta seda asja söönud hea isuga küll ja küll. Kõige enam muidugi pelgan seda, et last hakatakse sööma sundima ning karistama stiilis “Sina magustoitu ei saa”. Pärast on tulemuseks see, et laps ei söö neid väheseidki asju, mida senimaani on olnud nõus sööma. Kuigi tänapäeval vist pigem on lasteaedades suhtumine “Kui ei söö, oled näljas?”.
  • Magamine – Meil on selle magamisega nii nagu on. Ehk siis vahepeal on perioodid, kus magab nagu kukupai ilusti (uni on ca 3h pikk enamjaolt) ja on perioodid, kus ta keeldub magama jäämast. Praegu on jälle keeldumis periood aga see on sellel põhjusel, et tal on kakahäda aga potil käies ei tule peale pussutamise midagi. Ja kui ta kakatud saab lõpuks, siis on lihtsalt uni käega pühitud. See tekitab minus hirmu, et kuidas lasteaias sellise olukorraga toime tulevad? Jube nõme küll, et tal pidevalt just lõunaune ajal see kakahäda peale tuleb aga sinna ei saa ju midagi teha. Kodus jookseme aina poti vahet aga kas lasteaias viitsivad joosta? Ja selline siiberdamine ei lase ju teistel lastel ka magama jääda? Lisaks muidugi see, et Matu voodis oskab püsida aga vait olemisega on teised lood. Ta armastab hirmsat moodi igal võimalusel laulda ja tavaliselt jorisebki ennast voodis magama. Ja muidugi on ta peale lõunaund üsna pika ärkamisega (eriti kui teda üles ajada) ning tahab hirmsasti siis rahus ennast veel rullida. Kui kiirelt nad end voodist välja ajama peavad?
  • Potil käimine – Matu käib viimasel ajal väga ilusti kodus potil ja on päeval mähkmevaba. Mähkmega on uneajal ja autosõitudel ja isegi siis üleval olles küsib pissile. Samas isegi kui enne uneaega pissil ära käib, siis ikka viimasel ajal on mähe alati pissit täis peale ärkamist. Vahepeal oli juba kuiv ja oli lootust aga nüüd ei mäleta millal viimati mähe kuivaks jäi. Ja loomulikult kui muidu käib ilusti potil, siis naabrinaise juures on mitu korda jutti püksid täis ladistanud. Ma ei taha teada kui palju vahetusriideid ma talle lasteaeda kaasa pean panema, kui ta samas tempos võõras kohas oma pükse täis ladistab. Nad vist ei luba uneajaks ka mähkmeid, palju ma siis veel tudukaid kaasa pean andma?
  • Riietamine – Matu ilmselt jookseb pigem alasti ringi ja ennast ise küll riide ei pane. Ma loodan, et teda siiski aidatakse lasteaias? Üritan küll praegu suunata ja ta vahepeal pusib ka ise. Enamjaolt aga keeldub ise riietumast. Välja arvatud kergemad jalanõud (kummikud, crocsid) ja mütsid, ilma milleta ta teab, et õue ei minda.

Lisaks nendele punktidele kardan muidugi igasugu haiguseid ja seda, kuidas Matu seal vastu peab. Õnneks esialgu saan talle tema jaoks sobiva koormuse tekitada, sest kohe ma tööle ju ei asu. Ja kõige suurem hirm on see, et kuidas need lapsed seal omavahel hakkama saavad. Ma olen praegu näinud, kuidas lapsed lasteaias muutuvad ja milline olelusvõitlus neil toimub. Ja kuigi nad on üsna pisikesed, siis oskavad nad olla üsna julmad. Igasugu nügimised ja asjade käest ära kiskumised on veel kõige väiksem mure. Asjadega virutamised ja hammustamised on aga väga tavalised. Matu praegu on üsna hea laps olnud aga kardan väga, et lasteaias võib temalgi nõme komme rusikad käiku lasta või hambad sisse lüüa. Kardan, et siis mul küll närv vastu ei pea ja lasteaiatee lõppeb kiiremini, kui alguse sai. :D

Kuidas teil lapsel lasteaias läinud on? Kas on vägivaldsemaks muutunud? Kuidas lasteaed suhtunud on, kui laps ei riieta end täiesti ise? Ja söömise ja lõunaunega? Ilmselt pean lähiajal lasteaias käima ja nendega neil teemadel rääkima aga tahaks teiste kogemusi ka kuulda.

 

Lasteaeda minek

11. sain lõpuks lasteaiast kõne, et Matul on septembrist alates lasteaias koht olemas. Ma olin teadlik, et 99% on koht olemas aga ma polnud veel kindel, kumba rühma Matu saab. Kas siis lasteaia esimesse rühma või segarühma, kus lapsed on vanuses 1,5a – 4a. Kuna segarühmas suurem enamus on siiski 1,5-2 aastased, siis Matule on ilmselgelt parem siiski päris omavanustega koos olla, õnneks arvas ka direktor niisamuti. Ja kui varasemalt oli jutt, et naabripoiss jääb veel aastaks sõime siis nüüd sain teada, et ka naabripoiss läheb siiski lasteaia esimesse rühma edasi. See tähendab seda, et Matu saab koos sõbraga hakata koos lasteaias käima.

See muidugi tähendab seda, et ma pean hakkama vaikselt Matut lasteaiaks ette valmistama. Siin pole mul väga võimalik hakata mingit rutiini looma, sest 2x nädalas on väike õetütar siin ning lööb graafiku kohe sassi. See tähendab, et lasteaiagraafikusse saan hakata teda harjutama alles koju jõudes. Potiga harjutan ma teda juba praegu. Kui hoian paljalt, siis käib ilusti potil ning vahel harva paar tilka lähevad maha. Tunneb juba üsna hästi millal vaja minna ja paneb jooksuga potile. Aga nagu aluspüksid jalga paneme on need varsti läbimärjad. Samas harjutamine teeb meistriks ja siin ükspäev juba avaldas ise soovi potile minna, kui häda tuli. Suvi on ees ning mähkmetest saame kindlasti lasteaeda mineku ajaks lahti. Hullem asi on söömise ning magamisega. Nimelt on tal siin inglismaal täielik vastumeelsus tekkinud lõunaune suhtes, ehk siis ta lihtsalt keeldub lõunaund magamast ning läheb seetõttu õhtul tihti juba 6-7 vahel magama. On juhtunud ka seda, et 17-17:3o vahel magama jääb.. ja siis ärkas ikka 8-9 vahel, nagu ikka. Koju jõudes pean üritama ta lõunauned ikka tagasi plaani saada, muidu läheb lasteaias keeruliseks. Ja söömine on jätkuvalt väga kaootiline. Selles osas pean ilmselt südame külmaks tegema koju jõudes ja lihtsalt mitte midagi muud andma, kui ta ei söö. Siin on see võimatu, sest mu ema saab siis südameataki, et laps sureb otsekohe nälga. Praegu on tema menüüks põhimõtteliselt piim, prantsuse piimabatoonid (saiad) ning makaronid ketsupi ja majoneesiga. Vahepeal olid lisaks tatar hapukoorega, lihapallid ja friikartulid/praekartulid aga enam ei lähe need ka. Ma ei tea mis sellel inglismaal siin viga on, iga kord muutub lapse söömine aina kaootilisemaks.

Ja järgmine probleem on siis lasteaia jaoks vajalikud riided ning jalanõud muretseda. Siseriietega pole probleemi, pikad ja lühikesed püksid ning t-särgid ja pluusid. Palju raskem on aga lugu sisejalanõude ning välisriietega. Millised jalanõud võiksid lapsel rühmas olla? Ma tean, et üldiselt tahetakse sandaale, sest nendega saavad jalad õhku. Samas jube halb ju lapse jalale olla päev otsa sellises kinnises jalanõus. Kõige paremini areneb lapse jalg siiski paljajalu olles. Ise olen mõelnud crocsi sandaalide (mitte klassikaliste crocside vaid lahtiste sandaalide) peale. Tean, et üsna paljud on neid kasutanud ja ma ise olen väga suur fänn, väga mugavad on jalas. On kellelgi kogemusi crocsi sandaalidega lasteaias? Või oskate midagi paremat soovitada? Lisaks tuleb otsida sobilikud õueriided iga ilma tarbeks ja mitu paari välisjalanõusid.. saab üsna kole väljaminek olema.

Jagage kogemusi lasteaeda mineku ja lasteaias kasutusel olevate riiete ning jalanõude kohta palun. Ma olen nagu peata kana hetkel ja ei tea üldse, mida täpsemalt varuma peaksin hakkama.

 

DSCF3327

Miks Matu veel lasteaeda ei lähe?

Minult on niivõrd palju küsitud, millal Matu lasteaeda läheb? Ja muidugi siis, kui ütlen, et niipea veel ei lähe kusagile lasteaeda, siis imestatakse MIKS?

Eks neid põhjuseid ole paraku erinevaid, kuid peamiseks põhjuseks siiski see, et Matu on lasteaia jaoks lihtsalt liiga pehmo veel. Ning kuna üldiselt võimalusel soovitataksegi laps alles kolme aastaselt aeda panna ning mul on võimalus kodus temaga olla, siis istungi temaga rahulikult kodus ja lasen tal iseloomu kasvatada.

Toon aga välja veel põhjuseid.
* Kuna ta on liiga pehmo. Ehk siis ta ei hakka kellelegi vastu ja laseb endale liiga teha. Näiteks istus ta ühe koha peal ja nuttis, kui üks laps talle autoga pähe tagus, selle asemel et ära minna või vastu hakata. Ilmselt oleks ta peale esimest lasteaiapäeva üleni sinine ja muhklik, kuna teda on ju hea peksukotina kasutada. Ja lapsed saavad sellele oi kui kiirelt pihta..
* Ta ei oska veel rääkida ning ennast arusaadavaks teha, seega ei suuda ta vajadusel õpetajatelt abi paluda.
* Ta ei taha ikka veel iseseisvalt lusika või kahvliga süüa. Vahel küll üritab aga enamjaolt on käega ikka parem suhu ajada. Niisamuti on tassist tore igale poole mujale jooki valada.
* Potil keeldub jätkuvalt käimast, ehk siis kui töötajad piisavalt kiirelt pätsi püksist ei leia, võib tulemuseks olla punane ja valulik tagumik.
* Kuna paljud ei saa aru, et haigeid lapsi ei viida lasteaeda, on tulemuseks enamjaolt haigelt kodus istuv laps. Seega tööl käia nagunii ei saa. Ei räägi ainult tavalistest suurematest viirushaigustest, vaid paljud ei saa sellest ka aru, et näiteks täidega last ei viida ka rühma. On ülbe suhtumisega veel, et seadus ju EI KEELA neil sellist last aeda viia. No aitäh, ühe idioodi pärast peab terve rühm siis lõppkokkuvõttes kannatama. (Siin kohal ei hakka vaidlema sel teemal, et mida peaks tegema siis lapsevanem, kellel pole võimalik lapsega koju jääda, see on juba eraldi teema)
* Ta ei söö praktiliselt mitte midagi. Ehk siis ta jääks lasteaias lihtsalt nälga. Loodan, et see toidustreik tal siiski läbi saab lõpuks.
* Ta ei oska tavalises voodis veel normaalselt magama jääda ja paneks sealt kohe ajama. Hetkel jääb unne pea alati reisivoodis, kus esialgu etendab pika muusikali pealkirjaga “Ma ei ole üldse väsinud, ära kujuta endale ette” ja siis kui välja ei tee, kustub.

Ja mis peamine, ma näen piisavalt naabrilaste pealt, kuidas väga armsast ja sõbralikust lapsest saab lasteaia mõjul kiuslik põngerjas, kes ei taha enam väga sõna kuulata.  Rääkisin alles naabrinaisega ja tema ütles ka, et tema poiss muutus samamoodi kohutavalt lasteaeda minnes ja lausa kurb on, et poisi nii vara lasteaeda pani.

Minu arvates ei ole niivõrd väikesel lapsel vaja lasteaeda minna. Niivõrd väikestel ei ole veel  sotsialiseerumist teistega lastega vaja ning pigem siis käia lapsega beebikoolis või mängutubades mängimas. Või veelgi parem, leida samas vanuses lastega perekondi, kellega läbi käia. 1-2 aastat enne kooli minekut võiks tõesti aias käia, et kooli jaoks ette valmistada aga nii väikeste puhul ei ole selleks vajadust. Kui aga vanematel vaja tööle minna ja muud üle ei jää, siis muidugi teine asi. :)

Ps. Jätkuvalt on tegemist vaid minu seisukohaga, seega ei pea teised ennast puudutatuna tundma ja hakkama õigustama enda lapse lasteaeda panekut. Iga laps on erinevas vanuses valmis minema ning iga vanem peaks ise teadma, millal on õige aeg enda põnn aeda sokutada.

DSCF0093