Nullpunkt

Sain selle loetud juba eelmisel nädalal aga kuna tahtsin peale raamatu lugemist ära vaadata ka selle põhjal vändatud sarja uuesti, siis sain mahti kirja panna see alles nüüd.

3.Raamat, mille tegevus toimub sinu kodulinnas või riigis – “Margus Karu – Nullpunkt”

Sisu: See on lugu probleemsest kodust ja halvast koolist pärit Johannesest, kel õnnestub end ühte Tallinna eliitkooli sisse rääkida. Paraku avastab ta peagi, et klassikaaslased on ta jõuliselt heidikustaatusse taandanud. Kui Johannese elupüramiidi kolm peamist tahku – kodu, sõbrad ja kool – kokku vajuvad, mõistab ta, et on jõudnud nullpunkti. Nii töötab ta välja skeemi, kuidas saavutada populaarsus ja aktsept, ning hakkab seda mineviku survest ja oleviku löökidest hoolimata jõuliselt rakendama. Autor on öelnud: „Ma tean, kui raske võib koolis olla, aga ma tean ka, et negatiivsed olukorrad ja halvad kokkusattumused võivad olla hoopis väikesed sammud millegi suure ja parema suunas. See raamat on iseenda loomisest: sa võid olla see, kes tahad olla, ja elada täpselt sellist elu, nagu soovid, sõltumata sind ümbritsevast ja süüdistamata kedagi.”

Ma olen seda raamatut varasemalt lugenud aga see vääris uuesti kätte võtmist. Tahtmine uuesti läbi lugeda tekkis eelmise aasta alguses, kui sarja ja filmi vaatasin. Just eelkõige seetõttu, et oleks võimalik filmi ja raamatut täpsemalt võrrelda. Kuna raamatu lugemisest oli mitmeid aastaid möödas, siis esialgu tundus film olevat ikka ülihea. Nüüd kui ma aga just lõpetasin raamatu lugemise ning sarja kohe otsa vaatasin, siis hakkasid mind igasugu pisidetailid häirima. Raamatus 11. klass ja filmis 12. Paljud asjad välja jäetud ja paljud asjad juurde keevitatud. Ei olnud halb aga raamat oli igatahes palju parem. Sari jättis kohati lihtsalt väga võltsi mulje.

Raamatust rääkides, siis Margus Karu on minu arvates väga mõnus kirjanik. Raamatus on kõike parasjagu. Veidi romantikat, veidi kakluseid ja kuritööd, veidike perekondlike ilusaid hetki ja tasakaaluks draamat. Raamatu keskmeks muidugi on koolikiusamine, mis on tegelikult igapäevane probleem ka praegusel hetkel koolides (ja lasteaedades). Ja alguse saab see loomulikult lihtsalt mingist imepisikesest arusaamatusest või eksimusest ning kogu klass käitub nii, nagu liider ees ütleb. Noortele väga kasulik lugemine, sest tihti ei saada lihtsalt aru, kuivõrd palju selline kiusamine või mõnitamine võib teist inimest mõjutada. Runilla naljad on muidugi üle prahi ja ajasid mind kõht kõveras hirnuma. Kahju, et neid nalju kogu mahus sarjas ei olnud, oleks see sari ka parem olnud.

Raamatu põhjal tehtud treiler tundub minu jaoks palju parem, kui reaalselt kinolinadel jooksnud sari.

30 raamatut loetud!

Kui mõnel agaral on praeguseks selle aasta jooksul loetud juba enam kui 50 raamatut, siis mina sain alles läbi oma 30.nda aga olen oma tulemusega üsna rahul.

4.Raamat, mis põhineb haiguslool – “John Green – Süü on tähtedel”süü-on-tähtedel-filmikaanega

Selle punktiga oli lihtne, teadsin kohe alguses, et selle raamatu sinna sokutan. See ootas mul jõuludest saadik kurvalt riiulis oma korda, kuniks ma nüüd lõpuks ta pihku haarasin ja lugema asusin.

John Green “Süü on tähtedel” – Kilpnäärmevähki põdev 16-aastane Hazel on õnnelik natukese juurde ostetud aja eest, kuigi ta ei tea veel selle natukese pikkust. Tal on tunne, nagu voolaks elu ta sõrmede vahelt minema. Kuni ta kohtub Augustusega. Kangekaelne ja sihikindel poiss on otsustanud, et peab võitma Hazeli südame, mis selle hetkeni on kuulunud ühele lõputa jäänud romaanile. Kuigi haigus nõuab oma, kirjutatakse noorte elu käsikiri ümber ja nad leiavad selle, mida ei ole jõudnud veel kaotada.

Ma olin varasemalt näinud filmi ja see meeldis mulle meeletult ning ilmselgelt ajas mind hullupööra pisardama. Seega võtsin raamatu kätte kerge ärevusega, et kas see on nüüd parem või halvem ning ega raamat väga veniv ei ole. Tulemuseks on aga see, et raamat liigitub kindlasti minu lemmikute alla ning soovitan kahe käega kõigile. Raamat oli parem ning selgem, Hazeli mõtted ja tunded olid seal eraldi kirja pandud, kuid filmis need puudusid. Ja kuigi ma teadsin, et mis edasi saama hakkab, siis ma ikkagi lausa neelasid leht lehe haaval seda raamatut endale sisse. Kui nüüd norima hakata, siis võiks ju näiteks öelda, et ükski normaalne tüdruk ei lähe võõra poisiga kohe tema juurde koju  aga need on niivõrd ebaolulised faktid kogu selle loo taga. Lugu on niivõrd ladusalt kirja pandud, selline mõnus armastuslugu ning elu raskustega toime tulek.

Vaatasin peale raamatu lugemist kohe uuesti ära ka filmi, et oleks kohe võrdlusmoment olemas. Oli küll selliseid pisikesi erinevusi aga need ei olnud minu jaoks nii häirivad. Üldiselt on film ikkagi üsna sarnane raamatule ning näitlejate valikuga nad ei oleks vist paremini täppi saanud panna. Ainult lõpu poole oli filmis Gus liiga “kõbus”, raamatus oli ta pisut nukramas seisus.

Lõppkokkuvõttes loeksin hea meelega seda raamatut kunagi uuesti ning mul on hea meel, et see teos mul endal ka raamaturiiulit kaunistab. Teisi John Greeni raamatuid aga väga ei tõmba lugema. Vaatasin ära tema teise raamatu põhjal tehtud filmi “Paper towns” ja see polnud minu jaoks küll mitte midagi erilist, seega ei tõmba mind mingi väevõimuga seda raamatut ka kätte haarama. 20 raamatut veel vaja sellel aastal lugeda, i can do it!

 

Joona Linna ja Lars Kepler

Sain veidi aega tagasi juba loetud kaks Lars Kepleri esimest raamatut, ehk siis Hüpnotisöör ning Painajalik leping. Viimane aeg need ka siia kirja panna.

13. Raamat, mida nägid kellegi teise öökapil – Lars Kepler “Hüpnotisöör”
17. Raamat, millest kõik räägivad – Lars Kepler “Painajalik leping”

keplerkaas„Hüpnotisöör“ algab veresaunaga – Stockholmi äärelinnas leitakse jõhkralt tapetud mehe surnukeha ning seejärel ridamaja boksist ka tema naise ja pisitütre moonutatud laibad. Pere vanemast tütrest võib saada kurjategija järgmine ohver. Raskelt vigastatud poeg, veretöö ainus tunnistaja, viibib haigla intensiivravipalatis, kus teda hoitakse narkoosis. Ainsaks võimaluseks teadmata kadunud vanemat õde mõrtsuka eest kaitsta näib olevat saada vennalt toimunu kohta tunnistus, mis on aga tema vigastuste tõttu võimatu. Üksnes hüpnoosi seisundis võiks poiss kirjeldada nähtud roima, ilma et teda tabaks pöördumatu hingeline trauma. Niisiis võtab kriminaalkomissar Joona Linna ülekuulamisprotsessi kiirendamiseks ühendust raamatu peategelase, Rootsi parima ja kuulsaima hüpnotisööri Erik Maria Barkiga.

Bark on psühhiaater ja terapeut, kes tegeleb raskete traumade ja ahistamisjuhtumitega. Kaua aega tagasi tegi ta teaduslikku uurimistööd hüpnoosi mõjust keerukatele patsientidele, kuid midagi läks tookord viltu, mistõttu Bark andis endale lubaduse mitte iial enam kedagi hüpnotiseerida. Loomulikult veenab uurija Joona Linna Barki vastumeelselt oma lubadust murdma, misjärel rullub lahti ettearvamatu ja kohutav sündmustik ning kogu tema elu näib vähehaaval kokku varisevat. Röövitakse tema verehaigust põdev teismeline poeg Benjamin, kelle elu on ohus, kui ta ei saa nädala jooksul oma järgmist medikamendidoosi, ning esile kerkivad minevikupildid traumapatsientidega peetud grupihüpnoosiseanssidest asetuvad sootuks uude valgusse.

Sammhaaval saame aimu unenäolisest reaalsusest, milles ravimisõltuvuses ja sisemiselt lõhestunud arst Erik Maria Bark ise sumpab. Hüpnootilise lõdvestuse erinevate staadiumite kaudu satume hüpnotisööri isiklikele hingelistele madalikele, kus võib kohata ka tema endisi patsiente. Nende hulgas leidub nii kurjategijaid kui ohvreid.
Kahe jalaga kindlalt maa peal seisev politseikomissar Joona Linna aga suudab seevastu kõigis olukordades rahulikuks jääda ja kainet mõistust säilitada. Tänu tema eksimatule kõhutundele sõlmitakse kokku õiged niidiotsad.

Ma alustasin selle raamatu lugemist just selle pärast, et kõik sellest rääkisid ja Kepleri raamatuid lugesid. Kuna need Fabula äppis kõik kenasti ka olemas on, siis võtsingi nõuks vähemalt ühe Kepleri raamat läbi lugeda. Alustasin esimesest osast, milleks on Hüpnotisöör. Raamatu kaas on suht võigas ning raamatus olevad kirjeldused ei jää sellele väga alla. Lugu ise oli väga hästi kirja pandud ning mulle meeldis, kuidas mitu juhtumit üksteisega põimusid ja raamatu sisu ei olnud vaid “Leiti laip, leiti mõrvar, happy ending”. Tegevused olid kirja pandud reaalselt (välja arvatud hüpnoosi osa, mis tundus ikka suht ulme) ning tegelaskujud olid väga isikupärased.  Kuid algusest peale hakkas raamat mul venima ja venima, ning ei suutnud kuidagi kiirelt läbi lugeda, nagu teised suutsid. Raamatu lõpuks sain aru ka, mis mind asja juures nii väga häiris. Mulle ei meeldinud need pikad kirjeldused ja heietused minevikust. Üsna keeruline oli kohati järge hoida, sest natuke on olevikus ja siis jälle minevikus (kuigi ma saan aru, et see on osa teosest ning ilma selleta jääks lugu ilmselt poolikuks). Vahepeal jutt ühe vaatevinklist ning siis teise vaatevinklist. Minu jaoks kiskus see pisut liiga-liiga kirjuks ning raskesti järgitavaks. Ehk siis minu jaoks on selle raamatu suhtes väga kahetised tunded. Ühelt poolt mulle teos väga meeldis aga teiselt poolt polnud jällegi väga minu tassike teed. Lugeda soovitan ma seda võimalusel siiski, sest teisi ei tundu see väike asi häirivat ja see on lihtsalt minu kiiks.

Painajalik leping: Ilusal suveööl leitaks Stockholmi saarestikus triivivalt mahajäetud lõbusõidulaevalt noore keplerpainajaliklepingkaasnaise surnukeha. Tema kopsud on täis soolast vett, kuid selle vee jälgi pole ei tema riietel ega teistel kehaosadel.
„Ta uppus, Joona,“ lausub kohtumeditsiini professor.
„Uppus?“
Professor noogutab ja naeratab. „Ta uppus laeva pardal.“
„Äkki keegi leidis ta merest ja tõmbas laeva pardale?“
„Kui ma nii arvaksin, siis ma ei raiskaks su aega,“ sõnab professor.

Järgmisel päeval leitakse üks mees surnuna Stockholmist, riigile kuuluvast korterist. Mees ripub laes oleva lambikonksu külge kinnitatud silmuses. Kuidas see võimalik on? Toas on kõrge lagi ja seal pole ühtki mööblitükki, millele ronida. Ometi on Joona Linna veendunud, et tegu on enesetapuga.

Muidugi on Linnal õigus, kuid see ei tähenda veel, et juhtum saaks lahendatud – tegelikkuses on hoopis tegu peadpööritavalt pingeliste ja ohtlike sündmuste ahela eelmänguga. On asju, mida ei lõpeta isegi surm…

Painajalik leping sai läbi loetud palju kiiremini, kui Hüpnotisöör. Raamat oli palju põnevam ning minevikumeenutusi oli vähem ning need ei tundunud nii häirivad. Kui esimese raamatu puhul mul tekkis ärevus hinge alles üsna lõpus, siis teise puhul oli ärevus sees terve raamatu vältel. Raske oli raamatut käest panna, kui koguaeg midagi toimus. Tegelased olid palju värvikamad (ning julmemad) ning põnevus säilis päris lõpuni välja. Kui esimese raamatu põhjal on pealkiri ka kohe mõistetav, siis teise puhul saab alles lõpus aru, millest selline nimi tuleb. Seda raamatut soovitan juba kindlasti kahe käega.

Eks tulevik näitab, kas mingi hetk ka viimased kaks osa läbi loen (neli raamatut sarjas), kuid praegusel hetkel jätkan pisut teistsuguste raamatutega vahelduse mõttes. Praegu on käsil Jim Ashilevi “Kehade mets”, mille ainult kaane põhjal täiesti kindlasti välja praagiksin aga mis on minu arvates lihtsalt müstiliselt kaasahaaravalt ning mõnusalt kirja pandud.

Lasteraamatute lainel

Vahepeal sain kätte siin kaks lapsepõlve lemmikut ning otsustasin need vahelduse mõttes uuesti läbi lugeda.

42.Raamat, mille kaaned on punast värvi – “Iko Maran – Londiste, õige nimega Vant”
49.Raamat, mille autor on siit ilmast praeguseks juba lahkunud – “Astrid Lindgren – Bullerby lapsed”

Sisu: Londiste on väike armas mänguelevant, kelle Siim endale sünnipäevaks saab. Kui isa ja ema on toast lahkunud, selgub Siimu suureks imestuseks, et tema uus kingitus oskab rääkida. Londistest saab Siimule üks igavesti vahva mängukaaslane ja hea sõber. Ainult et tema nimi polegi päriselt Londiste, nagu arvavad ema ja isa, tema nimi on Vant. Aga see on tema ja Siimu saladus.

Raamatu esimene pool on lihtsalt niivõrd armas ja südamlik. Poisi ja tema lemmikmänguasja mängud ja tegemised. Näitab selgelt, kui suur võib olla ühe lapse ettekujutusvõime ning kui siiralt võib laps ühest mänguasjast hoolida. Kui vaid tänapäeval ka lapsed eelkõige sellistest mänguasjadest hooliks, mitte ainult elektroonilistest vidinatest. Raamatu teine pool, kui Siim juba koolis käis, enam nii kaasahaarav ja sisukas ei ole. Kuigi näitab väga hästi seda, kuidas lapsed kasvavad ning nende huvid ja mängud muutuvad. Lõppkokkuvõttes ikkagi üks väga armas raamat ning ootan huviga millal Matule seda ette lugeda saan.

londiste-oige-nimega-vant-nooremale-1329

Sisu: Bullerby on maakoht Rootsis. Seal asub kolm talu, milles elab kuus last, kolm tüdrukut ja kolm poissi, kes on umbes samaealised. Nad mängivad kodus, teevad tööd ja käivad koolis. Vahel tegutsetakse koos, vahel tüdrukud ja poisid eraldi. Neil on lõbus ja turvaline lapsepõlv nagu oli nende loojal Astrid Lindgrenil endalgi. 

Astrid Lindgren on ilmselt mu kõige lemmikum lastekirjanik. Enamus tema sulest tulnud teosed on puhas kuld. Kirjeldab nii toredalt laste mõttemaailma ja seda, milliseid lolluseid nad suudavad genereerida. Poiste ja tüdrukute erinevusi ning mänge ning samas ühtekuuluvust. Nad on nagu üks suur ja õnnelik pere, mitte kolm erinevat perekonda. Loodan, et Matul on pooltki nii vahva lapsepõlv ning saab endale sama vahvad sõbrad, kellega koos lapsepõlv meeldejäävaks teha.

bullerby-lapsed

Ma arvan seda, et iga täiskasvanu võiks vahel mõne lapsepõlvelemmiku kätte haarata ja läbi lugeda. See ei võta üldiselt just palju aega aga jube vahva on vahelduseks end taas lapsena tunda ning seeläbi enda lapsepõlve meenutada. :)

 

Louise Monaghan “Röövitud. Põgenemine Süüriast”

Avastasin Fabula äppist hiljuti selle raamatu ja pealkiri kutsus väga lugema. Aga ma ei oleks kunagi uskunud, et see lugu mulle sedasi hinge võib minna. Igatahes selle raamatuga sai pool väljakutsest läbi, 25 raamatut veel lugeda. Paigutasin ma selle aga 16. punkti alla.

16.Raamat, mille pealkirjas on mõni kohanimi – “Louise Monaghan – Röövitud. Põgenemine Süüriast”

röövitud-põgenemine-süüriast

Raamatu kirjeldus: „2011. aasta septembris purunes mu elu kildudeks, kui mu eksabikaasa ja kuueaastase tütre May isa Mostafa Assad oma tavapärase külaskäigu ajal jõhkralt omaenda lapse ära röövis.”
Keset üht Süüria ajaloo hullemat kodusõda ületab Louise Monaghan hoolega valvatud Süüria piiri, et päästa oma kuueaastane tütar, kelle tüdruku lihane isa oma kodust, Küproselt, röövinud on. Teadmata, mis teda ees ootab, paneb iirlannast ema oma endise abikaasa uskuma, et armastab teda endiselt ja tahab pereelu jätkata – seda ainult selleks, et oma last taas näha.
Raamat on kultuuride kokkupõrkest ning piiritust emaarmastusest.

See raamat tegi mind tõsiselt kurvaks ning muutis mu arvamust nii mõneski mõttes.Sellest olen ma juba ammu aru saanud, et moslemiga laps saada on viimane lollus. Mina oma lapsele sellist saatust never ei tahaks.

Louise puhul jääb mulle mulje, et ta on tõesti väga ullike või väga suur masohhist. See ei ole reaalne, et inimene saab järjepidevalt aina peksa, tunneb miljon korda surmahirmu ning ikka pöördub mehe juurde tagasi. Kuidas saab üks inimene olla nii pime ja loll, et usub sellise inimese muutumisse ja ilusatesse sõnadesse? Ma saan aru, et mees võis alguses jätta imehea mulje ning tunduda hirmus ihaldusväärsena aga minu jaoks on sellised libekeelsed sellid kõik väga kahtlased. Ja kui inimene pea kohe sind kolkima hakkab söögi alla ja söögi peale, siis kuidas sa saad ikka seda inimest edasi uskuda? Ja sellise inimesega veel laps saada? Kui mees peksab teda siis ilmselgelt hakkab ta ju ka last peksma. Või pidi Louise tõesti nii katki olema ema surma tagajärjel, et takerdus esimese inimese külge, kes talle rohkem tähelepanu pööras ja teda veidi erilisemana tundma pani.

Igatahes on kogu see lugu ääretult kurb ja valus. Nii valus, et ma pisardasin endal peaaegu silmad peast välja. Üks kuue aastane laps ei peaks selliseid asju läbi elama, nälgima, läbi mägede oma elu eest öösel põgenema. Selles vanuses peaks laps oma lapsepõlvest viimast võtma aga tema oma isa üritas lapselt lapsepõlve ära võtta. Iga normaalne vanem tahaks lapse sõja eest võimalikult kaugele viia aga tema viis lapse vabatahtlikult keset sõjakollet, sest “Tema laps peab siiski islamistlikus koolis käima, mitte tavalises koolis”. Ma jälestan seda inimest iga oma ihurakuga niivõrd palju, et kägistaksin ta oma kätega ära, kui saaks. Õnneks ei ole siit maailmast kogu headus otsa saanud ning väga südantsoojendav oli lugeda, kuidas võõrad inimsed olid valmis oma eluga riskeerima, et Louiset koos lapsega aidata.

Ma vaatasin peale raamatu lugemist youtubest ka mingisuguse talkshow ära, kus Louise koos õega sellest röövimisest ja põgenemisest räägib ja minu jaoks oli raske uskuda, et ta peale seda läbi elamist suutis mehest veel positiivses noodis rääkida ning terve saate jooksul rõõmust pakatada. Eriti arvestades seda, et see oli nii vahetult peale Süüriast pääsemist. Kõige uskumatum on muidugi see, et ta tagasi Küprosele elama pöördus, kust mees eelmisel korral nii kergelt koos lapsega lahkunud oli.

Raamat ise meeldis mulle väga ning läbi sai loetud üsna kiirelt. Kogu see läbi elamine pidi olema täiesti kohutav, ei kujutaks ennast sellises olukorras ilmselt ettegi. Kellel võimalik siis ma tõesti väga soovitan see raamat läbi lugeda. Saab palju selgemaks, kuidas asjad moslemite maailmas ja Süüriast tegelikult käivad.

 

Väljakutse 11. punkt

Lõpetasin eile päeval järjekordse raamatu lugemise Fabulas. Järjekorras juba 24. raamat ning sobitaksin selle ilusti 11.nda punkti alla. Nimelt alustas Abigail selle kirjutamist 15 aastaselt wattpadis ning sellest kasvas lõpuks fännide toel reaalne raamat.

11.Raamat, mille autor kirjutas alaealisena – “Abigail Gibbs – Pimeduse kangelanna. Õhtusöök vampiiriga”

pimeduse-kangelanna-õhtusöök-vampiiriga

Raamatu kirjeldus:  „Trafalgari väljak pole tõenäoliselt parim paik, kus öösel kell üks seista. Tegelikult, kui sa oled ihuüksinda, siis pole mõistlik seal öisel tunnil üleüldse viibida. Nelsoni ausamba ning hoonete vahel tuhisev jahe juuliõhk pani mu lõdisema. Ma värisesin, tõmbasin mantli tihedalt enda ümber ja hakkasin tõsiselt kahetsema otsust kanda sel õhtul nappi musta kleiti. Mida kõike olin ma valmis tegema õhtu õnnestumise nimel …Pilk sambale naelutatud, libistasin jalast ühe oma kontsadega kingadest. Ma ei suutnud oma silmi uskuda, kui vari, mida olin just äsja üle samba libisemas näinud, kadus vaateväljast sama kiiresti, kui oli sinna ilmunud. Kohmitsedes pandla kallal, kiskusin teisegi kinga jalast ja hoidsin mõlemaid kindlalt pihus. Hakkasin edasi liikuma. Jõudsin vaevalt paar sammu astuda, kui tardusin justkui naelutatult paigale. Treppidest tuli alla meestekamp, kõik riietatud pruunidesse mantlitesse ja käes pikad teritatud otstega vaiad … ” Noorteromaan „Pimeduse kangelanna: õhtusöök vampiiriga” on Abigail Gibbsi esikteos. Noor Londonist pärit Violet Lee röövitakse ning võetakse kuningliku vampiiriperekonna, Varnide, pantvangiks. Violetile esitatakse ultimaatum: temast saab vampiir või ta jääb igaveseks vampiirikuningriiki vangi. Violet keeldub vampiiriks muutumast. Kuidas aga mõjutab neiu otsust kiindumus kaunisse ja pahelisse vampiiride kuningriigi troonipärijasse?

Mul on pisut raske võtta seisukohta, kas see raamat mulle meeldis või mitte. Lugema hakates tundus see raamat mulle hirmsasti Twilighti moodi, ainult et kehvem versioon sellest. Täiesti absurdne tundus mulle näiteks see, et peategelane hädaldas ainult kui nõmedad kaanid need vampiirid küll on aga ei olnud juttu, et ta oma perekonda ning väikest õde hirmsasti igatseks. Mina küll vajan peale venna surma oma perekonda veel rohkem, temal oli sellest aga kama kaks. Niisamuti ei saa ma aru sellest, kuidas isa ei leidnud kohe võimalust tulla tütart päästma. Mu isa otsiks küll maapõhjast ka mind üles ja tuleks mulle järele, kui keegi mind ära rööviks ja ma kadunud oleksin. Seda enam, et raamatus on isa väga hästi kursis sellega, et kus ja kes tema tütart kinni hoiavad. Veel kõige absurdsem näib mulle see, et peategelane armub ülepeakaela lühikese aja jooksul olendisse, kes teda terve see aeg mõnitanud, veristanud ja alandanud on. Ühel hetkel vannub peategelane, et ta ei kavatse never vampiiriks hakata ning ärgu Kaspar lootkugi tema südant võita. Järgmisel hetkel vannub ta aga Kasparile armastust ja saadab oma pere kuradile, et vapiiriks saada ja “igavesti Kaspari kõrval elada”. Ja loomulikult see osa ajas mind lihtsalt muigama, et igas vampiiriloos on vampiirid ikka hirmus rikkad, omavad uhkeid eluruume ning sõidavad ülevõlli vingete masinatega.
Kui nüüd võtta arvesse aga seda, et raamatu on kirjutanud alaealine (ning kohati on seda üsna hästi tunda ka kirja pandud ridades, siis raamat ise oli enamjaolt üsna kaasahaarav ning need 600lk said siiski üsna kiirelt loetud ning loeksin hea meelega ka järgmist osa. Kirjaniku silmaring on siiski üsna lai ning ka sõnakasutus erineb oma eakaaslastest suuresti. Ehk siis raamat ajas mind lugemise jooksul üsna mitmeid kordi segadusse ning üsna raske on siiani aru saada, kas mulle see raamat tõesti meeldis või mitte. Praegu ütleksin, et arvestades kirjaniku vanust, siis raamat on sõnavara poolest üsna korralik ning jutt on kirja pandud üsna ladusalt ning kaasahaaravalt. Violet ning Kaspar mulle ei sümpatiseeri, küll aga mõned “kõrvalosatäitjad”. Praegu uuesti raamatut lugemiseks ei haaraks, kuid vampiirifännidel soovitan lugeda küll ning raamatu põhjal tehtud filmi vaataks ka meeleldi, kui selline tehtaks kunagi.

darkheroine_main-300x0

Inglise keelse raamatu kaas meeldib mulle palju rohkem :)

Boy meets girl

Võtsin end lõpuks kokku ja otsustasin proovida ka inglise keeles lugeda. Kuna ma sain siin turult 5 penni tükk hunniku raamatuid, valisin ühe raamatu nende seast, mis mind kõige rohkem kõnetas.

36.Raamat, milles on üle 300 lehekülje – Meg Cabot – Boy meets girl”

Raamatu peategelaseks on kontoris töötav Kate, kes on hiljaaegu lahku läinud oma pikaaegsest kallimast ning peatub seetõttu ajutiselt oma sõbranna juures diivanil. Ta saab tööl ülesandeks vallandada üks vanem naisterahvas, keda enamus kontoritöötajaid palavalt armastavad. Sellele järgneb aga sündmuste jada, mis viib lõpuks ka Kate-i vallandamiseni. Tema õnneks on aga temast kõrvuni sisse võetud kena jurist, kes koos Jenniferiga (Kate-i parim sõbranna) üritavad tema töö siiski tagasi saada, kuigi see tähendab seaduse rikkumist.

Selle raamatu lugemine oli tõeline lust ja lillepidu. Üsna kergelt kirjutatud ning mul ei tekkinud isegi erilisi probleeme arusaamisega. Endalegi üllatuseks lugesin selle raamatu läbi vaid paari päevaga, olen enda üle lausa uhke. Meg Cabot on minu arvates üks mõnus kirjanik, kes suudab lood kaasahaaravaks ja mõnusaks teha. Raamatu põhjal armusin mina ka sellesse juristi ära, seega ma ei saa seda raamatut kuidagi maha laita. Vahepeal naersin lausa laginal ja vahepeal olin õhinas, et mis nüüd edasi saab. Tegelased on kõik väga mõnusalt kujutatud ning tore, et kõik alati head ja toredad ei ole. Sellised vastikud b*tchid on alati teretulnud minu arvates, nagu raamatus Amy on. Petab nii oma kihlatut, kui ka oma töökaaslaseid ning alluvaid. Aga nagu ikka, Karma is a b*tch. Igatahes väga mõnus ja kerge lugemine!

93723