Vol 2, ehk puhkus inglismaal

Need kaks nädalat inglismaal möödusid lausa linnulennul. Vedelesime kodus, veetsime kvaliteetaega perega ja lihtsalt puhkasime.

Matu oli muidugi rohkem kui õnnelik ja rippus terve selle aja mu vanemate küljes. Saab Papa ja Nanaga nii vähe koos olla, et võttis sellest ajast maksimumi. Mind oli vaja vaid uneajal ja siis, kui haiget sai. Muul ajal oleksin võinud olemata olla. Korra teatas õhtul ka, et tema läheb Nana kaissu ja Papa peab minu kõrvale magama tulema. Kui aga magama mineku aeg oli, siis teatas “ootame ikka emme ka ära”, Mina olin sel hetkel vannis mõnulemas.

Päev peale sinna jõudmist käisime ASDA-s shoppamas. Matu sai endale taaskord suure hunniku erinevaid riideid. Lisaks muidugi nuias välja endale suure lõõtsaga mängubussi. Mina sain ka mõned vajalikud riideesemed soetatud, mõneks ajaks jälle süda rahul. Hiljem kodus mängis oma bussi ja kraanaga ning pidime ehitama ka suure rongitee, kuna vanemad ostsid vahepeal sinna uue suure puidust rongitee komplekti. Laps oli õnnest lõhkemas.

Laupäeval tuli mulle lõpuks külla Merka. Elab nüüd mu ema ja õega lausa ühel tänaval, seega kerge koos midagi ette võtta. Tuli meile külla ja saime lobiseda ja koos aega veeta kohvitassi taga. Vaatasime näosaate esitusi ja lobisesime. Mu vanemad läksid vahepeal poodi ja võtsid Matu ka endaga kaasa. Küll oli mõnus vahelduseks rahulikult lobiseda, nii et kusagile kiiret ei ole. Peale vanemate naasmist läks Merka jälle koju ja meie veetsime perega kvaliteetaega edasi ja nautisime X-factorit.

Pühapäeva hommikul kutsus õde meid mängutuppa kaasa. Mu ema jäi koju ja läksime koos isa ja Matuga, saime õega parklas kokku ja suundusime koos mängutuppa. Meie pätud said koos tund aega hullata ja olid lõpuks päris väsinud. Tagasi koju minnes sõime kõhu pannkooke täis ning suundusime peale seda õele külla. Jõime jälle kohvi ja lobisesime ning lapsed said jälle mängida. Matul oli eriti põnev, sest seal oli nii palju uusi ja huvitavaid mänguasju. Veidi peale kolme pidime ära tulema, sest oli vaja veel toidupoodi jõuda. Paraku toidupoed on pühapäeval vaid kella neljani lahti, seega tuleb sellega arvestada.

Nädala algus oli üsna kodukeskne ja rahulik. Käisime vaid vahepeal poes, enamus aega nautisime lihtsalt kodus koos perega olemist. Vahepeal ehistasin valmis lastele suure papist maja. Isa oli hiiglasliku pappkasti selle jaoks toonud, nii et teha oli seda kerge. See pakkus lastele jälle palju rõõmu, sest mängumajad on alati laste seas ju populaarsed.

Neljapäeval võtsime suuna kesklinna poole. Tahtsime jõuluturul käia ja Matu oli esimesest päevast saadik nuianud, et tahab trammiga sõitma minna. Sõitsime siis trammiga linna ja võtsime esialgu suuna kohe jõuluturule. Turvalisusele on nad sel aastal päris palju tähelepanu pööranud, sest turg oli ümbritsetud betoonblokkidega ning lisaks olid kohale toodud ka piiksuvad turvaväravad. Ja iga värava juures muidugi turvamehed valves. Seal oli ilus aga erilist jõulutunnet küll ei tekkinud. Palju toredaid asju aga hinnad jällegi palju kallimad, nagu meie enda jõuluturulgi. Peale seda suundusime Arndale kaubamajja ja käisime paaris poes. Ma otsisin endale saapaid. Lõpuks ostsid mu vanemad mulle jõulukingiks Guessi saapad. Need saapad polnud küll sellised, nagu ma otsima läksin, kuid võimatu oli neist mööda kõndida. Nii ilusad ja jalas niivõrd mugavad. Matu sai endale Käpapatrulli teemalise multicolor pastaka ning sussid. Siis oli kell aga juba nii palju, et oligi aeg tagasi koju suunduda, sest õetütar oli vaja koolist ära tuua.

Reedel oli esimene Detsember ja neil on traditsioon sel päeval kogu elamine ära ehtida ja kuusk püsti panna. Matu oli taas või sees, sest sai Papal aidata nii palju tööd ära teha. Lasi ise akutrelliga kruvid sisse ja välja. Aitas päris haamriga päris naelad seina lüüa. Siis aitas kunstkuuse püsti panna ja oksi oma kohale sättida. Ja õhtul veel parandasid diivanilaua koos ära ja Matu sai tähtsa näoga ise mutreid keerata. Laps tundis ennast nii vajalikuna ja elamus missugune. Muidugi oleks saanud ise ju kõik poole kiiremini tehtud aga lapse elevus oli seda 110% väärt. Elamine sai täitsa ilus aga õiget jõulutunnet ikka ei tekkinud. Kunstkuust on ikkagi kunst ja ilma õige kuuse lõhnata ei ole ka õiget jõulutunnet.

Laupäeval jäi Matu mu vanematega ja mina suundusin taaskord õele külla.  Nautisin seal suure õetütre klaverimängu ja lobisesime veidi juttu. Veidi peale 11 sättis õde end kähku valmis ja kimasime postkontorisse, sest see oli laupäeval vaid kella 12ni lahti. Meid mõlemaid ootas seal üks pakk. Peale seda suundus õde tagasi koju ja mina läksin Merkale külla. Jõime kohvi, lobisesime, ta nõudis et talle ühe jõuluingli ära kaunistaksin ning lõpuks suundusime me koos meie juurde. Seal saime veel lobiseda ja olla, kuni ta mingi hetk koju tagasi suundus ja me taas ainult oma pere seltsis teleka ees maandusime.

Pühapäev oli taas mõnus ja kodukeskne päev. Vanemad käisid korra poodides ja tõid suure kasti, millega saaksime paki eesti poole teele panna. Ja seejärel pidime kogu kupatuse kokku pakkima ja kulleri ära tellima.  Ja Esmaspäeval plaanisime esialgu minna Sealife-i Matuga aga kuna 24h ette ostes olid piletid 8 naela soodsamad, siis ostsime piletid hoopis teisipäevaks ja käisime ainult toidupoes. Ja siis kimasime ruttu koju kullerit ootama, et pakk eesti poole teele saata. Küll oli äge kohata eestlaseid ukse taga pakki vastu võtmas. Ja kõige toredam oli see, et kast läks meie nähes ilusti autosse ja autost välja tuli see pakk alles siis, kui eestis minuni jõudis.

Viimastest päevadest räägin eraldi, sest muidu venib postitus liiga pikaks. Sealife ja muuseum aga vajavad veidi rohkem kirja panekut

 

Kuidas me salaja koju tulime

Pean ausalt üles tunnistama, et praeguseks oleme me 2 nädalat juba tagasi kodus olnud ning see on ka minu vähese blogimise süüdlaseks. Mul lihtsalt ei ole seda aega, et arvuti taga blogi lahti teha.

Mul oli kindel plaan tulla Kaido sünnipäevaks koju ning seega saigi ostetud juba Juuni alguses piletid kodumaale. Ütlesin ma seda ainult Kaidole ning tema emale ja vanaemale. Isale ütles Kaido ise, sest nad pidid kahekesi meile Riiga vastu tulema. Ja muidugi teadsid sellest minu peres kõik, sest üsna raske on seda varjata inimeste eest, kellega sa koos elad. Kuna ma tahtsin aga teistele üllatuse teha ning esimesed päevad peale pikka eemal olekut rahus veeta, siis varjasin oma reaalselt tulekut teiste eest. Kes küsimas käis, neile natuke luiskasin, et ilmselt tuleme tagasi juulis ja ega pikemalt ei pinnitud ka, sest kõik olid mu eemal olekuga juba ilmselt leppinud. Kui nüüd ausalt öelda, siis oli üsna raske kohati saladust hoida. Nii mõnelegi inimesele oleksin tahtnud öelda, et ära kurvasta ja ma ju kohe tulen. Aga see oleks ära rikkunud kogu üllatuse. Seega taltsutasin oma keelt ning üritasin nautida oma viimaseid hetki inglismaal.

23nda varahommikul oli äratus ja magada olin saanud kokku ca 1h, seega oli üsna uhhuu olla. Viskasin viimased asjad veel kottidesse, sättisin meid Matuga riidesse ning peale kiiret hommikusööki pakkisime end autosse ning asusime lennujaama poole teele. Väikeste viperustega jõudsime pisut hiljem kohale kui plaanitud aga kuna aega veel oli, siis me ei muretsenud. Parkisime auto parkimismajja ning ronisime terminali sisse. Esialgu pidime minema kohvreid ära andma, kus saime üsna pikalt lihtsalt passida, rivi ei liikunud üldse. Vaatasin, kuidas kell halastamatult tiksub ja hirm puges juba nahavahele, et jääme veel lennukist sedasi maha. Lõpuks sai selgeks, et pagasilindid lihtsalt ei tööta ja nad lihtsalt ei saa vastu võtta. Kutsuti Riiga suunduvad inimesed rivis ette ja kaaluti-sildistati kohvrid ära ning paluti need siis suure pagasi lindile viia. Esialgu see veel töötas aga kui me sinna jõudsime, hakkas see ka jukerdama. Õnneks peale väikest viivitust saime siiski kohvrid ära anda ning kähku turvakontrolli minna. Matu ei tahtnud muidugi kuidagi vanaemast-vanaisast lahti lasta ja tahtis, et nemad ikka ka kaasa tuleks. Lõpuks oli nõus siiski tadaa tegema ning minuga turvakontrolli suunduma. Lapsega reisijad saavad priority ritta, seega saime õnneks sealt kiirelt läbi, väravatest läbi tipitud ja ootesaali edasi minna. Seal muidugi selgus ekraanilt, et juba toimub lennukile minek, seega võtsin lapse kaenlasse ja panin jooksuga värava poole ajama. Nadi ka, kui nii napilt lennukist maha jääks. Õnneks värava lähedale jõudes nägin, et inimesed alles hakkavad minema vaikselt lennukisse ja kuna järjekord oli väga pikk, siis saime veel mõnda aega seal tooli peal puhata. Väravasse läksime siis, kui rivi oli sealt juba läbi käinud ja saime peaaegu kohe pileti letti visata ja trepist alla lennuki juurde tippida.

Lennukis olid meil sel korral kohad 8. reas, ehk siis üsna ees. Seega oma kohad leidsime üsna kiirelt üles ning saime end kohale sättida. Lennuk oli täitsa uus ning pisut teistsugune sellest, milliste Ryanairi lennukitega ma siiani lennanud olen. Lisas pisut kindlust juurde ja kui ma enne 23ndat olin üsna hirmul lennureisi ees, siis lennukis istudes rahunesin pisut maha. Matu natuke väljendas oma pahameelt aga kui tahvlist multikat hakkas vaatama, siis üsna kiirelt peale õhku tõusu ta juba vajus magama ning ärkas üles alles veidi enne maandumist. Mina ostsin ühe pudeli vett ning tukkusin ka ca tunni-poolteist. Hakkas veidi inimlikum tunne küll ning aeg läks isegi üsna kiirelt. Veidi enne maandumist ärkasime mõlemad Matuga üles. Maandumine läks ka üsna sujuvalt ning minu üllatuseks jõudsime kohale lausa pool tundi enne ette antud aega. Ning kuna me olime üsna ees, siis saime üsna kiirelt ka lennukist välja ning kärmelt ka dokumendikontrollist läbi. Ma imestasin ainult seda, et Riia lennujaam tundub ikka kuidagi eriti pisikene. Astud lennukist välja ja uksest sisse, kohe on dokumendikontroll ning ustest läbi minnes juba kohvrilindid. Seal lintide juures kohvrite ootamine võttis kokku rohkem aega, kui lennukist välja saamine ning dokumentikontrolli läbimine. Kohvrid käes, siis suundusime lennujaama ette päikest võtma ning muru peale tsillima, kuni Kaido ja isa meile järele tulid.

Veidi peale 11-st saime lõpuks lennujaama ees kokku. Matu korra vaatas kahtlustava näoga aga siis oli juba hops issi süles ja ei tahtnud tast enam kuidagi lahti lasta. Suundusime auto juurde, toppisime kogu kraami autosse ning asusime teele Eesti poole. Autos oli hirmus palav ning istumine hakkas meid Matuga mõlemaid juba ära tüütama. Matu oli muidugi rohkem tüdinenud ning korraldas meile vahepeal korraliku kisakoori. Pidime siis lihtsalt paar korda tee ääres peatuse tegema ja talle veidi hingamisruumi andma. Ühe peatuse ajal avastasin Matu taskust ühe pisikese auto, mis oli juba pikemat aega kadunud olnud, laps oli kohe poole õnnelikum. Järgmine peatus oli juba Eesti poolel mingis kohvikus, mis maantee äärde jäi. Tegime seal väikese lõunapausi ning saatsin Liiale pilte Matust ja Kaidost koos. Tema oli õnnelik, et näed kui tore, et Kaido teie juurde inglismaale tulnud on. Saatsin talle siis eesti keelsest menüüst ka pildi, mille peale tema arvas, et see on vana pilt. Helistasin siis talle ja ütlesin, et ei ole vana pilt ja me oleme eestis. Ta ei uskunud mind enne, ku telefoni Kaidole andsin ja ta minu juttu kinnitas. Siis lõpuks Liia arvas, et ta natuke usub aga enne 100% uskuma ei hakka, kui ise kontrollima tuleb. Peale kõne lõpetamist muidugi lõpetasime oma toidud ning asusime uuesti teele, sest üsna pikk maa oli veel läbida. Mina pool teed koju lihtsalt tukkusin ning vahepeal jäi Matu ka magama. Tegime veel viimase vahepeatuse Kohila konsumis, kust täiendasime oma toiduvarusid ning ostsime üht-teist ka õhtuseks jaaniõhtuks ning peale seda vurasime otse koju.

Koju jõudes oli Matu hirmus õnnelik ja asus kohe mänguasjadega mängima. Mina tassisin asjad tuppa ja võtsin veidiks aja lihtsalt maha. Ja Toots ei lükanudki mind endast eemale, nagu ta tavapäraselt peale mu ära käimist teinud on vaid jooksis kohe tervitades vastu mulle rõõmsalt ja tahtis tähelepanu. Veidi pakkisin asju lahti, vedasin suure kohvri riietega üles ära ja siis hakkasin ennast jaanipeoks ette valmistama..

Mai tegemised

Ma ei ole iidamast aadamast juba meie tegemistest pajatanud, üritan nüüd seda viga parandada. Kohati tundub, et lihtsalt ei olegi millestki kirjutada ning kes meie kodustest tegemistest ikka lugeda tahab. Ning kui me kusagil käinud oleme, siis lihtsalt ei ole aega, et kohe kõik kirja panna. Vahel on miljon ideed blogimiseks aga mida kauem edasi lükkan, seda enam teemasid välja praagin. Osad teemad tunduvad ajapikku tobedad, osade puhul kaob mõte ära.. ja nii istubki blogi nukras vaikuses või saab postitusi vaid raamatute ning BGT näol.

Mai algus on üsna ilus olnud. Ema sõbranna oli nädalake siin ja emal oli sünnipäev + meil oli emadepäev. Selle aja jooksul käisime üsna palju väljas kolamas ning jalutamas, sest patt oleks olnud toas istuda. Emal õnnestus ka nädalake puhkust saada, seega olid suvised ilmad kohe eriline õnnistus.

Enamus päevad käisime lihtsalt jalutamas aga ühele päevale mahutasime siis Ordsall halli ning sõjamuusemi. Mu sõbranna Merili lõi ka meiega kampa, seega tuli ta hommikul siia kohvitama ning siis siit koos startisime. Ema läks koos sõbrannaga trammiga aga meie otsustasime Meriliga hoopis jalutada, sest ilm oli lihtsalt imeline. Mis see natuke üle kuue kilomeetri siis sinna jalutada ei ole. Kokku saime Ordsall halli lähedal ning esimeseks sihtmärgiks oligi Ordsall hall. See on üks imeline vana mõis, kus saab tutvuda vanade kommete ning elukorraldusega.

DSCF2934

Ordsall Hall

DSCF2954

DSCF3030

Minu väike turist :)

Peale Ordsall halli suundusime aga Sõjamuuseumisse, kus saime näha ehtsaid tanke, autot lae all, lennukit ning miine ja aatompommi. Sinna minekuks tasub muidugi aega varuda, et saaksid rahulikult igal pool lugeda ning asjadega tutvuda. Sel korral pressis meil aeg peale ning seetõttu läbisime muuseumi nii pooljoostes. Eelmisel korral tutvusin sellega rahulikumalt ning sain üsna palju uut ja huvitavat teada. Tagasi liikusime me juba trammiga. Ma tahtsin küll jalutada aga Matu tahtis nii hirmsasti trammiga sõita, seega andsin alla.

DSCF3190

Manchesteri sõjamuuseum

DSCF3187

2 päeva hiljem oli emal sünnipäev. Päev enne seda saatsin Matu koos ema ning ta sõbrannaga poodidesse ja suundsime isaga kiiruga kingitust ostma. Ostsin emale rõdule väikese Bistroolaua koos kahe klapptooliga. Enne oli tal aiapink, mis oli juba vägaväga ära lagunenud aastatega, seega see oli nagu rusikas silmaauku. Ema siiamaani on väga õnnelik selle üle. Ja Matu kinkis mu emale fotoraamatu enda esimesest kahest eluaastast. Emal kraanid olid muidugi valla seda vaadates. Sünnipäev oli väga vahva ja meid oli siin koos üsna palju. Ma olin õhtuks muidugi nii väsinud, et läksin juba poole 11 ajal magama, mis on minu jaoks ikka üsna varajane kellaaeg.

Vahepeal sain tuttavaks ühe kohaliku eestlasega, kellel on imearmas alles 2 aastaseks saanud neiu. Seega vahepeal võtsimegi kätte ning käisime koos Buill hilli pargis mänguväljakul. Ta oli omakorda veel ühe eestlase 1,6 aastase preiliga kaasa võtnud, seega saime kuuekesi ühe toreda pühapäeva pargis veeta. Peale mänguväljakul mängimist lahkus tema sõbranna meie seltskonnast ning meie Matuga läksime külla edasi mängima. Mul on nii hea meel, et Matu selle tüdrukuga nii toredasti klapib ja nad nii mõnusalt koos saavad mängida.

20ndal sai mul siin kolm kuud täis. Selle puhul sõitsime Matuga hommikul trammiga kaks peatust linna poole, saime taas nende toredate eestlastega kokku ning sõitsime kesklinna kohalike eestlastega kohvitama. Kokku oli meid 8 täiskasvanut + 7 last, kellest 3 olid alles paarikuused. Veetsime seal ühe ääretult toreda lõunatunni eesti keeles jutustades ja teineteisega tutvudes. Matu oli kõigiga hirmus sõber ja ronis jutti tädidele sülle. Poole 1 ajal suundusime sealt edasi ning jalutasime koos uute tuttavatega mööda kesklinna ja poode ringi veidi. Matu käis skooris endale Primarkist uue suvekaabu ning näeb sellega lihtsalt imearmas välja. Ja peale väikeseid ringe suundusime taas trammi peale. Vahelduse mõttes otsustasin aga koos tuttavaga ühes peatuses trammist väljuda, teda koju saata ning sealt edasi väikese jalutusringiga Buill Hilli pargis hoopis koju jalutada. Mis see väike kuue kilomeetrine ring ikka teeb ja laps sai korra värskes õhus tukkuda.

Peale seda ei olegi eriti märkimisväärseid asju juhtunud. Käime ikka siin ja seal kodukandis jalutamas. Praegu on hanedel pojad, seega eriti armas on hanepoegi imetlemas käia. Matule nii väga meeldivad ning nõuab ikka, et peame linnusid minema vaatama. Eile käisid uued tuttavad hoopis meil külas ning Matu oli jälle sillas, sai uue sõbrannaga mängida. Võtame ühesõnaga siin olemisest viimast, puhkame ning üritame ilusate ilmadega ikka ringi käia vaatamas.

DSCF3376

DSCF3368

Kuulõppu lubab nüüd ilusat ilma, seega üritame homme jälle emaga koos midagi ette võtta. Aga mida, seda hetkel veel ei tea. Loodetavasti järgmine postitus tuleb kiiremini, kui kuu aja pärast :)

Mis saab, kui minna Primarki retuuse ostma?

Tulemuseks on tavaliselt see, et laps saab endale kotitäie riideid ning sina heal juhul soovitud asja aga halvemal juhul lahkud tühjade kätega.

Käisime kolmapäeval emaga kesklinnas, plaaniks oli võetud Primarki minna. Mul on retuusid üsna läbi omadega ja kuna tean, et seal on kõige paremad retuusid üldse, siis eelistasin sinna otsima minna. Tulemuseks suur Primarki kott, millest enamus kuulus ilmselgelt aga Matule. Õnneks sel korral ise päris tühjade kätega ei jäänud, sest leidsin endale imelise seeliku, ühe pluusi, nahkjaki, retuusid ning päikeseprillid. Kusjuures retuusidest oleksin äärpealt ilma jäänud, sest neid polnud enam tavapärases kohas vaid olid korruse võrra alla poole viidud. Õnneks taipasin sinna otsima minna.

DSCF2845

Ainult 1,5 naela ning prillid ise väga mugavad ning ilusad.

 

R35397117846665-large

23 naela aga iga senti väärt. Ülimugav, ilus ja naiselik. Proovisin ka musta värvi jakke, kuid must värv teeb jaki kohe rokilikuks. Ma eriline rokitsikk ei ole, seega minu jaoks selline ideaalne.

Matu sai endale muidugi 4 paari lühikesi pükse, dressipüksid mänguväljakul möllamiseks, lv triiksärgi ning 8 t-särki.

DSCF2859

DSCF2858

Suvine komplekt, 10 naela.

DSCF2855

4,5 naela 2,5 naela.

DSCF2854

Kodune komplekt, 6 naela.

DSCF2853

UV kaitsega särk suveks, 6 naela.

DSCF2848

1,4 naela.

DSCF2847

1,4 naela tükk.

DSCF2846

1,4 naela tükk