Raamatud 11-14.

Kiera Cass “Kroon”: Kui Eadlynist sai esimene Illéa printsess, kes otsustas korraldada Valiku, ei arvanud ta, et armub ühessegi oma kolmekümne viiest kosilasest. Võistluse esimesed paar nädalat luges ta päevi ajani, mil saab nad kõik koju saata. Ent kui palees toimuvad sündmused sunnivad Eadlynit veelgi enam rambivalgusesse astuma, mõistab ta, et üksi jäämine ei oleks talle siiski meeltmööda. Printsess ei ole endiselt kindel, kas suudab oma loole leida nii muinasjutulise lõpu kui ta vanemad kakskümmend aastat tagasi. Kuid mõnikord suudab süda meid üllatada… ning peagi peab Eadlyn tegema valiku, mis tundub võimatum ja olulisem, kui ta oli eales ette kujutanud.**

„Kroon“ on viies ja viimane raamat Kiera Cassi populaarsest sarjast „Valik“. Kahtlemata jäi sellest raamatust pisut parem mulje, kui eelmisest, kuid esimesele kolmele see siiski järele ei jõua. Raamat on pisut naiivne ning kuigi Eadlyn on justkui mõistlikumaks ja rahulikumaks muutunud, siis tema otsused panevad siiski kohati kukalt kratsima. Lugu ise on aga õnneliku lõpuga ja üsna tore lugemine. Eriti kui arvestada, et tegemist ongi noorteromaaniga. Muidugi kogu sarja kaanekujundused on minu silmis imelised.

Tea Lall “Ära armasta mind enam”: Eesti Kirjanike Liidu 2015. aasta romaanivõistlusel äramärgitud teos „Ära armasta mind enam“ on aktuaalse teemapüstitusega nüüdisaegsest Eesti elust kõnelev romaan, milles kolme teismelise pilgu läbi kajastuvad tänased pereprobleemid: ajal, mil isad-emad lähevad Soome tööle ja perekonnad lagunevad, jäävad lapsed üksinda ning on sunnitud vara täiskasvanuks saama. 

Raamatus kirjeldatakse kolme sõbra, klassikaaslase elu, kelle vanemad on elu hammasrataste vahele jäänud. Nad püüavad üksteist toetada ja sõpradele abiks olla, üritades ema sotsiaaltöötaja tulekuks kaineks turgutada või põgenedes kodust oma lemmikpaika, mahajäetud üksildasse hoonesse, kust nad leiavad ühe kummalise kirja.

Kaanekujundus ja raamatu peakiri olid minu jaoks ligitõmbavad ning nii see minuga raamatukogust koju jõudiski. Arvasin ühelt poolt, et küllap ta mingi naiivne noortekas jälle on aga sain meeldiva üllatuse osaliseks. Raamat oli ladus, rääkis tõepoolest väga aktuaalsetest tänapäeva probleemidest noortel ning näitas selgelt, kuidas ootamatud sündmused ja hooletult pillutud sõnad võivad kogu elu hetkega pea peale keerata.

Steven Rowley “Lily ja kaheksajalg”: Just sel hetkel märkasin, kuidas kutsikas, kellest sai Lily, näris mu kingapaela. Ta laskus maadligi ja hakkas tagurdama, kuni mu pael tasahaaval sõlmest lahti tuli.
„Tere, sa imetore…” Kükitasin maha ja uurisin järele. „Tüdruk.”
„Tema on meie äbarik, seesama jah,” kostis proua mõningase ükskõiksusega.
Tõstsin äbariku sülle ja ta puges mulle lõua alla, saba kiikumas nagu maailma kõige väiksema ja haprama kappkella pendel.
„Mina olen Edward. Mind kutsutakse Tediks,” sosistasin ma kutsikale kõrva, enne kui langetasin oma kõrva ta pealae ligi. Kuulsin teda esimest korda rääkimas.
SEE! SIIN! ON! NÜÜD! MINU! KODU!
Ja oligi.

Niipea kui lugeja “Lily ja kaheksajala” avab, ootab teda ees unustamatu teekond. Selle romaani võlu ilmneb lugemise käigus ja sestap laseme lugejal endal seda maailma avastada ega reeda liiga palju üksikasju.

Lugu räägib ühest kallist olendist: sellest, keda usaldad, kelleta ei suuda elada. Ted Flaski jaoks on selleks kalliks olendiks tema vananev kaaslane Lily, kes on juhtumisi koer.

“Lily ja kaheksajalg” tuletab meile meelde, mis tunne on palavalt armastada, kui raskeks võib osutuda minnalaskmine ning kuidas meie elu suurimaks võitluseks ongi võitlus nende nimel, kes on meile kallid.

See on üks neist raamatutest, mis suudab sind ootamatult üllatada. Esialgu lugema hakates oli mul väga mitu korda tahtmine see raamat käest visata, sest minu arvates tundus kogu see kaheksajala ja koera teema nii jabur. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin ma asjale pihta saama ning lõpuks oli raske raamatut käest ära panna. Ehk raamatu mõte jõuabki kohale alles raamatu lõpus, ei tasu kunagi raamatut esimeste lehekülgede järgi hinnata. Kindlasti läheb raamat väga hinge kõigile koera (miks ka mitte muude loomade) sõpradele. Looma ja omaniku side on midagi nii võimsat ning ilmselt on aidanud raamatu tõeliselt heaks kirjutada just isiklik kogemus ja side. Nimelt raamatu autor Steven kirjutas selle raamatu iseenda taksikoerast, kes kandis niisamuti nime Lily. Fantaasia on üks aga isiklik südamevalu ning sellest kirjutamine on juba hoopis teine teema.

Katrin Pauts “Politseiniku tütar”: Mõnikord on kummitused lihast ja verest…
Oma töös ja eraelus pettunud ajakirjanik Eva sõidab hingerahu otsima vanematekoju Saaremaale vaiksesse Tuulegi rannakülla. Evat ajendab soov välja selgitada, mis õieti juhtus aastaid tagasi tema perekonnaga. Miks lahkusid teineteise järel elust nii tema politseinikust isa kui ka koduperenaisest ema? Eva aimab, et kuidagi on see seotud külakeses elanud kolme tütarlapsega, kellest kaks jäid kadunuks ja üks leiti mõrvatuna. Kas keegi siiski teab, mis tüdrukutega tookord juhtus?
Eva veenab kodusaarele naasma ka Inglismaale kolinud venna Andrease, kellega koos asutakse lahendama ema hüvastijätukirja saladust ja püütakse välja selgitada, miks külarahvas nende kunagist kodu nii väga kardab. Tonte ei hakka aga päevavalgele tulema üksnes minevikust. Peagi hakkab Eva aimama, et miski pole tegelikult nii, nagu ta oli arvanud. Hoolikalt ehitatud fassaad mõraneb, inimesed Eva ümber paljastavad oma tõelise näo. Sünge vari libiseb taas üle Tuulegi ja mõnelgi külaelanikul tuleb vanade pattude eest kõrget hinda maksta.

See oli üks neist raamatutest, mis minu pilgu juba ammu raamatukogus endale tõmbas aga mingil põhjusel lükkasin selle raamatu esialgu kõrvale. Koju jõudes lugesin muidugi “Lugemise väljakutse” grupist positiivset arvustust ning tulemuseks muidugi oli see, et tarisin selle endaga lõpuks siiski koju. Ja ma olen väga rahul, et ma seda tegin. Kriminulli kohta on küll vähe verd aga tõeliselt palju põnevust. Raamatu jooksul kahtlustasin üsna mitut inimest aga lõpliku roimarini oma mõtetega ei jõudnudki. Mulle meeldis, et erinevalt Keplerist olid meenutused kirjutatud kaldkirjas ning seetõttu ka paremini välja toodud, ei tekkinud kordagi segadust. Tänu positiivsele emotsioonile plaanin kindlasti ka Pautsi järgmise põneviku endaga koju tarida ning selle läbi lugeda. Usun, et see on sama hea, kui mitte paremgi.

** Kaldkirjas tekst on kopeeritud raamatututvustus, mitte minu enda sõnadega kirja pandud lühikokkuvõte.

Raamatuklubi

Mõtlesin tükk aega, millise raamatu pealkiri kirjeldaks minu elu ja see osutus üsna keeruliseks ülesandeks. Niikaua kuni raamatukogus jäi mul näppu “Raamatuklubi” nimeline teos ning sain aru, et just see ongi sobiv. Mitte, et ma kuuluksin mõnda raamatuklubisse (kahjuks), vaid minu elus on raamatud väga tähtsal kohal ja tegelikult sai aastaid tagasi just sellenimeline grupp facebookis ka loodud. Sellest pole kahjuks asja saanud.

12.Raamat, mille pealkiri kirjeldab sinu elu – Mary Alice Monroe “Raamatuklubi”

Sisukirjeldus: 

raamatuklubiMary Alice Monroe kutsub teid kohtuma viie suurepärase tegelasega, kelle sõprussuhteid ta kirjeldab õrnuse, austuse ja sügava mõistmisega.

Pealiskaudsel pilgul on see tavaline raamatuklubi, kuid nende viie naise jaoks on see midagi palju enamat. Eve Porteri jaoks on klubi pelgupaik, kuna abikaasa ootamatu surm röövis tema kindlustunde. Väljapaistvale advokaadile Annie Blake’ile, kes neljakümnendates eluaastates olles soovib saada last, on klubi koht, kus end lõdvaks lasta ja unistada teistest võimalustest. Doris Bridgesile on klubi tugigrupp sel raskel ajal, kui ta tunnistab oma abielu nurjumist ning leiab iseseisvuse abikaasa reetlikkuse tõttu. „Täiuslikule” abikaasale, emale ja sõbrale Gabriella Riverale, kes toetab kõiki, kuid kardab endale tuge küsida, pakub klubi ühtekuuluvustunde. Ning Midge Kirsch, kunstnik, kes on kogu elu vastuvoolu ujunud, võetakse klubis tingimusteta omaks.

Need naised on erinevatelt elualadelt ja nad astuvad vastu väljakutsetele, mida pakuvad neile muutused. Jagades oma lootusi, kartusi ja võite, peavad nad kalliks raamatuklubi tõelist võlujõudu – sõprust.

Raamatu kaas on minu jaoks väga ligitõmbav. Sisukirjelduse järgi tundub väga mõnus teos ning tekib väike igatsus hinge, et tahaks isegi mõnda sellisesse “klubisse” kuuluda. Paraku raamatus endas jäi justkui see “miski” puudu. Taas väga palju pikki ja lohisevaid kirjeldusi. Raamatu esimene pool venis nagu tatt, sest tegevust justkui ei toimunud. Õigemini oli aga mitte midagi kirgi kütvat ning kaasa tõmbavat. Raamatu keskel hakkasid sündmused järsult muutuma ning raamat tundus palju kaasahaaravam. Raamat lõppes väga kummaliselt ja minu jaoks jäi mitu lahtist niidiotsa. Just kui oleks olnud ette kirjutatud, et see on maksimum lehtede arv ning üle selle minna ei tohi. Sama efekt oli minu jaoks “Viiskümmend vabastatud varjundit” raamatul.

Ühelt poolt pani see mind üsna mitme nurga pealt elu üle järele mõtlema. Samas jällegi ei ole see raamat midagi sellist, mida ma edaspidi lugema kipuksin. Ehk siis minu silmis jääb see raamat üsna keskpäraseks, kuid soovitan seda teistel siiski lugeda. See lihtsalt on üsna reaalne ja eluline ning paneb väärtustama seda, mis sul olemas on. Õnnetus võib tabada igaüht täiesti ootamatult ja selles teoses on see väga selgelt lugejateni toodud.

 

Raamatud 41 ja 42

Järgmised kaks raamatut on loetud.

18.Raamat, mille pealkirjas on mõni kuu – Rosamunde Pilcher “September”
9.Raamat, mille autor on sündinud sinu samal aastal või samal kuul – Jojo Moyes “Mina enne sind”

“September” sisukirjeldus: Kaks vanaprouat hakkavad maikuus kavandama balli, mis peaks toimuma septembris ja tooma kokku kõik Violet Airdile armsad inimesed. Mõte sellest peost tõotab tuua koju tagasi ka hoopis kaugele rännanud pereliikmed. Kõige saladuslikum on olnud kauni Pandora saatus, kes põgenes kodust kakskümmend aastat tagasi. Haaravalt kirjutatud romaanis põimuvad erinevad suhtumised ja eri põlvkondade arusaamad. 

Selle raamatuga on mul täielik “Love and hate” suhe. Rosamunde on osav lugude välja mõtlemises aga mulle ei meeldi kunstlikult raamatu pikaks ajamine. Sisu oli väga hea, tegevust ja tegelasi täiesti piisavalt ja kõik oli arusaadav ning huvitav. Ei olnud tüüpiline imal romantika, vaid ka kurbust, viha ning muret. Paraku loo headust varjutasid minu jaoks pikad kirjeldused kõige kohta. Minu jaoks piisab täiesti, kui kleidi kohta öeldakse “sinine maani siidkleit” aga kui iga pärl, nööp ja riidekiht eraldi lahti lahatakse, siis seda on minu jaoks juba pisut palju. Paraku saab see määravaks ka selles osas, et ilmselt tulevikus Pilcheri romaane pigem väldiksin.

moyes-mina-enne-sind

 

“Mina enne sind” sisukirjeldus: Lou seiklusvalmidus näib väljenduvat põhiliselt tema garderoobis: smaragdrohelistes satiinkingades, litridega sukkpükstes – üleni litridega – ja vanaisa kardinatest minikleidis. Ja nüüd hakkab ta palka saama selle eest, et ta muudaks rõõmsaks kibestunud ja igal võimalusel sapise ratastooli aheldatud Willi, kes tahab surra. Vaatamata suurepärasele andele vastupidist muljet jätta, on Lou tegelikult kiire taibuga ja mõistab, et Will vaatab ainult siis jälle tulevikku, kui tema ise enne oma tuleviku nimel pingutama õpib. Nii asub Lou kasvatama oma iseloomu, mis seni oli rahus leppinud nii elu kui enda keskpärasusega.

Kui “September” lausa venis mu käes, siis Mina enne sind vastupidiselt lausa lendas. Raske oli käest panna ja oleks mul aega olnud lugeda, oleksin ma kõvasti varem selle lõpetanud ka. Jojo oskab minu arvates tõeliselt hästi sõnu ritta seada ja kogu lugu oli tõeliselt-tõeliselt emotsionaalne. Viimaseid lehekülgi lugesin juba läbi pisarate ja tundsin puudust korralikest kojameestest. Nuuksusin veel tükk aega takka järgegi ning Kaido arvas, et ma olen ikka tõeline masohhist, et selliseid raamatuid vabatahtlikult loen. Tegelikult saabusid pisarad alles lõpus ning raamat ajas mind üsna mitu korda ka mõnusalt turtsuma ja naerma ning mis peamine, pani kaasa mõtlema. Ma ei kujuta ette, mida ma ise sellises olukorras olles teeksin või tunneksin. Nüüd ma ei jõua ära oodata, millal ma selle teose järje saan kätte võtta ja edasi lugeda. Naabrinaisel peaks see riiulis õnneks olemas olema.

Kui esimene raamat minu raamatukogusse oma teed ei leia, siis “Mina enne sind” teose tahan enda raamaturiiulisse saada küll. Raudselt sellel aastal minu top kümnes sees.

Raamatud 39 ja 40

9789949333240-jpg1.Raamat mida omad, kuid pole lugenud – “Katariina Tammert – Lenda minuga”

Stjuardessina alustanud Laura teeb lennukompaniis karjääri ning satub keerulisse armukolmnurka, mis sunnib teda silmitsi seisma sügavamate küsimustega, kes ta on ja mida elult tahab. Otsides vastuseid, mida ja keda ta kõige rohkem armastab ning milline mees talle sobib, avastab noor naine perekonnas läbi mitme põlvkonna edasi kandunud käitumismustri. Saatusel on aga tema jaoks veel palju põnevat varuks…  muu hulgas rohkelt reise, pidusid, glamuuri, seiklusi ja rõõmu.

See raamat on mul juba paar aastat raamaturiiulis vedelenud ja olen selle lugemist aina edasi lükanud. Sisetunne ei vedanud alt, oleks pidanud laskma sel edasi riiulis vedeleda. Katariinat kirjanikuks nimetada kohe kindlasti ei saa ning seda romaaniks nimetada on lihtsalt vale. Tegemist oleks nagu.. kellegi isikliku blogiga. Sealjuures üsna kehvakesega. Vahepeal pidin 3x lause üle lugema, et aru saada selle mõttest. Väga kummalised lauseehitused ning tüüpiline pubekalik teema, kuidas igasse naeratavasse kutti armub peategelane hetkega ära ning kelle arvates on täiesti okei mitut meest korraga magatada, isegi kui kellegagi koos elad. Olen küll ka hullemaid raamatuid lugenud aga see kuulub kindlasti sinna kehvade teoste hulka. Lõpuni soostusin lugema ainult selle pärast, et selgeks saada, kas ta siis leiab oma “eluarmastusega õnne” või mitte ning ilmselgelt ei pidanud ka selles osas pettuma ning happy ending oli kohe eriti ette aimatav ning lääge.

8.Raamat, mis maksis sinu jaoks vähem, kui 1€ – “Paula Hawkins – Tüdruk rongis” 

Iga päev üks ja sama … Rachel sõidabe-raamat-tudruk-rongis tööpäeviti edasi-tagasi Londoni vahet. Ta teab, et hommikuti peatub rong ühes ja samas kohas punase signaaltule taga, kust avaneb vaade ridaelamute tagaõuedesse. Rachelile hakkab juba näima, et ta tunneb inimesi, kes ühes sealses kodus elavad. Ta kutsub neid Jessiks ja Jasoniks. Nende elu – nagu Rachel seda näeb – on täiuslik. Kui ta vaid ise saaks nii õnnelik olla … … kuni tänaseni Ühel päeval näeb Rachel šokeerivat pilti. Rong peatub ainult minutiks, kuid sellest piisab. Nüüd muutub kõik. Rachelil on võimalik osa saada eludest, mida ta on seni eemalt jälginud. Nüüd selgub, et ta on rohkem kui vaid naine rongis …

Kui eelmine raamat polnud minu tassike teed, siis “Tüdruk rongis” on  vastupidiselt täiesti minulik teos. Kuni lõpuni oli põnevus õhus ning üllatusi jagus kamaluga. Tegelasi ei olnud liiga palju, et oleks raske järge pidada. Väga palju andis kaasa see, et kogu lugu lausa kolme naise vaatevinklist oli kirja pandud. Tahtsin seda raamatut juba ammu lugeda ning ei pidanud pettuma. Kuulub kindlasti nende hulka, mida võib tulevikus veel lugeda.

10 raamatut veel lugeda..

Raamatud 37 ja 38

7.Raamat, mille pealkirjas on rohkem kui 5 sõna – “Margus Karu – Täna on täna ja forever on forever”
34.Raamat, mille pealkirjas on mõni toit/toiduaine  – “Cathy Cassidy – Ingveripräänik”

Vahepeal sain jälle 2 raamatut läbi loetud ning paneksin need vahepeal taas kirja, enne kui emotsioonid meelest ära lähevad.

tana-on-tana-ja-forever-on-foreverSisu:Täna on täna ja forever on forever“ on Margus Karu, „Nullpunkti“ autori teine romaan.
Raamatu peategelane on reklaami- ja teletöötaja, kes on rahulolematu nii oma tööeluga kui ka suhetega pere, sõprade ja elukaaslas(t)ega. Ühel hommikul pärast sõprade korraldatud üllatussünnipäeva Tallinna vanalinnas ärkab ta Uus-Meremaa haiglas voodi külge aheldatuna, käeraudade jäljed randmetel. Kas see on sõprade korraldatud vingerpuss või avanenud võimalus end eluisutusest lahti raputada?

Tagasivaated romaani esimeses pooles ja tulevikukaemused teises pooles muudavad lugemise pingeliseks ja põnevaks ning paljastavad järk-järgult sünge saladuse peategelase minevikust …

Olin tahtnud seda raamatut juba ammu lugeda, sest olin kuulnud palju kiidulugusid ning Margus Karu “Nullpunkt” oli minu arvates tõeliselt hea raamat. Ootused olid suured aga reaalsuses pettusin korralikult. See raamat on lihtsalt üks suur narkolaksu all vaevleva tüübi kujutlusvili, mis ei anna mulle reaalselt mitte midagi. Mul oli tahtmine mitu korda raamat pooleli jätta, kuid sundisin ennast ikkagi lõpuni lugema. Rääkimata sellest, et mul oli kogu raamatu vältel probleeme aru saamisega üsna mitme tegelaskuju soos ning orientatsioonis. Omalt poolt lugeda ei soovita ning ise ka uuesti lugema ei tõmba. Vähemalt sain selle raamatuga ühe keerulisema punkti kirja, sest enamus pealkirjad siiski 1-2 sõnalised.

Ingveriprääniku sisu: Need ajad on möödas, cassidy-ingveripraanik-195x300kui Ginger oli eemaletõugatu. Kunagisel trullakal patsikestega lapsel on nüüd meigivahendid ja juuksesirgendaja ning ta pole kunagi tagasi vaadanud – kuni praeguseni. Ginger ja Shannon on parimad sõbrad, aga kui nad hakkavad sõbrustama üksiku Emilyga, muutub kõik. Isegi saksofoni mängiv viltkaabuga poiss ei saa sinna midagi parata – temagi on osa probleemist… Kas Ginger ja Shannon kaugenevad teineteisest või suudavad nad jääda igaveseks parimateks sõpradeks? Naudi raamatut ja maiusta küpsistega, sest raamatust leiad ka fantastilise ingveripräänikute retsepti!

Ingveripräänik on raamat, mis sai riiulist võetud ausalt öeldes puhtalt ainult nime pärast, et järjekordne punkt saaks täidetud. Minu õnneks ma ei pidanud pettuma ning tegemist on täiesti minu masti teosega. Realistlik ning eluline ning mina lisaks selle kohustusliku kirjanduse nimekirja. Tegemist on tõelise noortele mõeldud raamatuga ning räägib justnimelt sõprussuhetest, esimestest armumistest ning koolikiusamisest. Selle raamatu läbi lugemine paneks nii mõnegi ehk järele mõtlema ning elus korrektuure tegema. Loeksin iga kell seda uuesti ning soovitaksin kindlasti ka teistele.

12 raamatut ja 2 kuud veel aega, i can do it!

Raamatud 35 ja 36

Sain vahepeal jälle kaks raamatut läbi loetud. Olin tahtnud mõlemaid nagunii lugeda ja siin kohalikus raamatukogus need nii toredasti ootasid mind riiulil.

32.Raamat, mida soovitas sulle sõber või tuttav – “Kiera Cass – Kuningatütar”kuningatutar

Sisu: „Kuningatütar“ on neljas raamat Kiera Cassi ülimenukast sarjast, mida on avaldatud rohkem kui kahekümnes riigis üle maailma ning on New York Timesi bestseller.

Kakskümmend aastat tagasi võitis krooni tema ema. Nüüd on printsess Eadlyni kord armastus leida.
Printsess Eadlyn on lapsest saati kuulnud lugusid Valikust, mis viis kokku tema ema ja isa. Ehkki need kõlavad muinasjutuliselt, ei soovi Eadlyn ise midagi säärast läbi teha. Saatusel on aga teised plaanid ja nii seisavad ühtäkki tema ees kolmkümmend viis väärikat kavaleri.
Mõistagi ei looda Eadlyn peale sunnitud Valikust armastust leida. Ent võib-olla pole õnnelik lõpp isegi tema jaoks nii võimatu, nagu ta alati arvanud oli….

Väljavalitu sarja kolm esimest raamatut meeldisid mulle väga. Seega ootasin järge juba huviga ja lootsin, et asi läheb veel paremaks. Õetütar soovitas mul lugeda aga hoiatas mind, et neljas raamat pole enam see ning tal oli selles osas õigus. Eadlyn on kujutatud ebameeldiva ja enesekesksena. Üsna ära hellitatud plikatirts, kes peab ennast maailma nabaks ja ei saa aru, miks temasse halvasti suhtutakse. Kui see osa välja jätta, siis lugu ise oli siiski üsna põnev ning tahaks väga teada, kuidas viies raamat lõppeb. Kuna see veel eesti keeles ilmunud ei ole, siis ilmselt pean selle inglise keeles ette  võtma.

2.Raamat, mille pealkirjas on mõni ilmastikunähtus – “Jandy Nelson – Ma annan sulle päikese”

ma-annan-sulle-paikeseSisu: Me kõik kulgesime vääramatul kokkupõrkekursil. Võib-olla on mõned inimesed lihtsalt loodud olema ühes ja samas jutus.
Alguses on Jude ja tema kaksikvend Noah lahutamatud; nad on NoahjaJude. Noah joonistab pidevalt ja on kõrvuni omapärasesse naabripoissi armunud, põrgulikult söakas Jude aga kannab tulipunast huulepulka, hüppab kaljudelt vette ja räägib nende mõlema eest. Mõni aasta hiljem on kaksikud ühe õnnetu sündmuse tõttu tundmatuseni muutunud ja teineteisele võõraks jäänud, aga kuigi kumbki selle üle ei rõõmusta, ei oska nad astuda sammu, mis nad jälle ühendaks.
Algusaastatest jutustab Noah, hilisematest Jude, ent kummalgi on rääkida vaid pool lugu ja kui nad leiavad taas tee teineteiseni, saavad nad võimaluse oma maailm uueks luua.

Ma ütlen wau, lihtsalt wau! Leiaks ju siingi asju mille kallal norida aga need ei häiri, sest lugu ise on nii kaasahaarav. Vahepeal ajas lugu mind naerma, vahepeal tundsin aga füüsiliselt kirja pandud valu ja pisarad voolasid mööda põski kosena alla. Raudselt soovin seda tulevikus veel lugeda, sest see lihtsalt on seda väärt. Siinkohal liitun Gayle Formani arvamusega “Minu arvates pole see mitte üksnes aasta parim noorteraamat, vaid üks aasta parimaid raamatuid üldse.”

 

2 sammu väljakutse lõpule lähemal

43.Raamat, mis on laenatud. – “Gayle Forman – Mina olin siin”
37.Raamat, mida soovitas sulle perekonnaliige – “Marissa Meyer – Cinder “

Sisututvustus “Mina olin siin”:

MÕNED TULED PÕLEVAD LIIGA EREDALT, ET KESTAmina-olin-siin

Pean teile kahetsusega teatama, et olin sunnitud endalt elu võtma. See otsus on küpsenud mu peas juba tükk aega ja on algusest lõpuni minu enda tehtud. Ma tean, et see põhjustab teile piinu, ja mul on sellepärast väga kahju, kuid palun võtke teadmiseks, et mul oli vaja oma piinad lõpetada. Sellel pole midagi pistmist teiega, vaid ainuüksi minuga. See ei ole teie süü.
Meg

Cody ja Meg olid lahutamatud – parimad sõbrad kogu eluks. Nad teadsid teineteisest kõike. Vähemalt Cody arvas nii. Kui hästi on aga üldse võimalik oma parimat sõpra tunda? Ja mida teha siis, kui tema otsustab sind maha jätta?

Gayle Formani „Mina olin siin“ näitab meile, kui suurt vaprust nõuab meilt see, kui peame pärast parima sõbra surma oma eluga edasi minema.

GAYLE FORMAN on paljude auhindadega tunnustatud kirjanik. Tema romaan “Kui ma jään” võitis kiiresti lugejate südamed ja vallutas edetabelite tipud. Tänu tema järgmistele romaanidele „Kuhu ta läks“ ja „Mina olin siin“ on Gayle üks maailma populaarsemaid noorteraamatute autoreid.

Kuna olin Gayle Formani “Kui ma jään” ja “Kuhu sa jäid” läbi lugenud ja need tõesti meeldisid mulle, siis oli kindel soov ka see raamat läbi lugeda. Minu õnneks oli see meie kohalikus väikeses raamatukogus ka esindatud ja ei pidanud seda kusagilt mujalt otsima hakkama. Raamat on ehtne noortekas ja üsna kerge lugemine, kuid tõsine sisu sobib lugemiseks väga ideaalselt ka täiskasvanutele. Enesetapp on üsna raske teema ja üldiselt üritatakse selliseid teemasid vältida, seega on üsna tänuväärne, et keegi julgeb selle teema enda raamatusse sedasi sisse kirjutada. Raamat näitab ideaalselt, kuidas võib ühe inimese otsus muuta paljude inimeste elu kardinaalselt. Raamat sai läbi loetud kiirelt ning meeldis mulle väga, ehk siis omalt poolt soovitan lugeda küll.

Sisututvustus “Cinder”:

Cinder_kaas.inddKeelatud tunded
Surmav katk
Maa saatus on üheainsa tüdruku kätes…

Cinder on Uus-Pekingi parim mehaanik ja ühtlasi küborg. Kasuema häbistab teda igal võimalusel ja süüdistab teda kasuõe ootamatus haiguses. Kui tema elu põimub aga ootamatult võluva prints Kai omaga, kistakse ta sündmuste keerisesse, kus tuleb ühtviisi tegeleda kurja kuninganna nurjatute plaanide ja omaenda mäslevate tunnetega.

Cinder peab valima kohuse ja vabaduse, ustavuse ja reetmise vahel. Maa tuleviku kaitsmiseks peab ta paljastama oma mineviku sügavaimadki saladused.

See pole säärane muinasjutt, millist teie armas vanaema jutustas. Ometi ei unusta te seda iialgi.

„Kuukroonikad“ on Marissa Meyeri viiest raamatust koosnev sari, kus uue futuristliku võtme saavad tuntud muinasjutud Tuhkatriinust, Punamütsikesest, Rapuntslist ja Lumivalgekesest.

Selle raamatu kohta olin ma eelnevalt kuulnud üsna palju kiidusõnu ning seda ka enda õetütre poolt. Kuna meil on temaga üsna sarnane raamatumaitse, siis võtsingi plaani üks hetk see läbi lugeda. Ja kuna see mulle raamatukogus kohe näppu jäi, siis ilmselgelt oli vaja see mul endaga ka koju tarida. Esimest poolt raamatust lugesin ma üsna mitu päeva vahelduva eduga, kuid teise poole raamatust lõpetasin ühe õhtu ning poole ööga. Lihtsalt täiesti võimatu oli raamatut käest panna ja magama minna, kui niivõrd huvitav teos kätte on sattunud. Raamatut on üsna kerge lugeda ning see lausa lendab käes, samas on väga sisukas. Ja kuigi ma juba üsna alguses aru sain, et kõik pole päris nii nagu näib, oli tõe ilmsiks tulek siiski ülihuvitavalt kirja pandud ning ma lausa ahmisin ridu endasse. Kõige nukram asja juures on see, et raamat lõppes väga huvitava koha peal ära, mistõttu pean ma ilmselt seda nüüd inglise keeles edasi lugema, sest ma lihtsalt pean teada saama, mis edasi saab. Ehk siis liitun kisakooriga ning kilkan “Soovitan VÄGA lugeda!”.