Kuidas me salaja koju tulime

Pean ausalt üles tunnistama, et praeguseks oleme me 2 nädalat juba tagasi kodus olnud ning see on ka minu vähese blogimise süüdlaseks. Mul lihtsalt ei ole seda aega, et arvuti taga blogi lahti teha.

Mul oli kindel plaan tulla Kaido sünnipäevaks koju ning seega saigi ostetud juba Juuni alguses piletid kodumaale. Ütlesin ma seda ainult Kaidole ning tema emale ja vanaemale. Isale ütles Kaido ise, sest nad pidid kahekesi meile Riiga vastu tulema. Ja muidugi teadsid sellest minu peres kõik, sest üsna raske on seda varjata inimeste eest, kellega sa koos elad. Kuna ma tahtsin aga teistele üllatuse teha ning esimesed päevad peale pikka eemal olekut rahus veeta, siis varjasin oma reaalselt tulekut teiste eest. Kes küsimas käis, neile natuke luiskasin, et ilmselt tuleme tagasi juulis ja ega pikemalt ei pinnitud ka, sest kõik olid mu eemal olekuga juba ilmselt leppinud. Kui nüüd ausalt öelda, siis oli üsna raske kohati saladust hoida. Nii mõnelegi inimesele oleksin tahtnud öelda, et ära kurvasta ja ma ju kohe tulen. Aga see oleks ära rikkunud kogu üllatuse. Seega taltsutasin oma keelt ning üritasin nautida oma viimaseid hetki inglismaal.

23nda varahommikul oli äratus ja magada olin saanud kokku ca 1h, seega oli üsna uhhuu olla. Viskasin viimased asjad veel kottidesse, sättisin meid Matuga riidesse ning peale kiiret hommikusööki pakkisime end autosse ning asusime lennujaama poole teele. Väikeste viperustega jõudsime pisut hiljem kohale kui plaanitud aga kuna aega veel oli, siis me ei muretsenud. Parkisime auto parkimismajja ning ronisime terminali sisse. Esialgu pidime minema kohvreid ära andma, kus saime üsna pikalt lihtsalt passida, rivi ei liikunud üldse. Vaatasin, kuidas kell halastamatult tiksub ja hirm puges juba nahavahele, et jääme veel lennukist sedasi maha. Lõpuks sai selgeks, et pagasilindid lihtsalt ei tööta ja nad lihtsalt ei saa vastu võtta. Kutsuti Riiga suunduvad inimesed rivis ette ja kaaluti-sildistati kohvrid ära ning paluti need siis suure pagasi lindile viia. Esialgu see veel töötas aga kui me sinna jõudsime, hakkas see ka jukerdama. Õnneks peale väikest viivitust saime siiski kohvrid ära anda ning kähku turvakontrolli minna. Matu ei tahtnud muidugi kuidagi vanaemast-vanaisast lahti lasta ja tahtis, et nemad ikka ka kaasa tuleks. Lõpuks oli nõus siiski tadaa tegema ning minuga turvakontrolli suunduma. Lapsega reisijad saavad priority ritta, seega saime õnneks sealt kiirelt läbi, väravatest läbi tipitud ja ootesaali edasi minna. Seal muidugi selgus ekraanilt, et juba toimub lennukile minek, seega võtsin lapse kaenlasse ja panin jooksuga värava poole ajama. Nadi ka, kui nii napilt lennukist maha jääks. Õnneks värava lähedale jõudes nägin, et inimesed alles hakkavad minema vaikselt lennukisse ja kuna järjekord oli väga pikk, siis saime veel mõnda aega seal tooli peal puhata. Väravasse läksime siis, kui rivi oli sealt juba läbi käinud ja saime peaaegu kohe pileti letti visata ja trepist alla lennuki juurde tippida.

Lennukis olid meil sel korral kohad 8. reas, ehk siis üsna ees. Seega oma kohad leidsime üsna kiirelt üles ning saime end kohale sättida. Lennuk oli täitsa uus ning pisut teistsugune sellest, milliste Ryanairi lennukitega ma siiani lennanud olen. Lisas pisut kindlust juurde ja kui ma enne 23ndat olin üsna hirmul lennureisi ees, siis lennukis istudes rahunesin pisut maha. Matu natuke väljendas oma pahameelt aga kui tahvlist multikat hakkas vaatama, siis üsna kiirelt peale õhku tõusu ta juba vajus magama ning ärkas üles alles veidi enne maandumist. Mina ostsin ühe pudeli vett ning tukkusin ka ca tunni-poolteist. Hakkas veidi inimlikum tunne küll ning aeg läks isegi üsna kiirelt. Veidi enne maandumist ärkasime mõlemad Matuga üles. Maandumine läks ka üsna sujuvalt ning minu üllatuseks jõudsime kohale lausa pool tundi enne ette antud aega. Ning kuna me olime üsna ees, siis saime üsna kiirelt ka lennukist välja ning kärmelt ka dokumendikontrollist läbi. Ma imestasin ainult seda, et Riia lennujaam tundub ikka kuidagi eriti pisikene. Astud lennukist välja ja uksest sisse, kohe on dokumendikontroll ning ustest läbi minnes juba kohvrilindid. Seal lintide juures kohvrite ootamine võttis kokku rohkem aega, kui lennukist välja saamine ning dokumentikontrolli läbimine. Kohvrid käes, siis suundusime lennujaama ette päikest võtma ning muru peale tsillima, kuni Kaido ja isa meile järele tulid.

Veidi peale 11-st saime lõpuks lennujaama ees kokku. Matu korra vaatas kahtlustava näoga aga siis oli juba hops issi süles ja ei tahtnud tast enam kuidagi lahti lasta. Suundusime auto juurde, toppisime kogu kraami autosse ning asusime teele Eesti poole. Autos oli hirmus palav ning istumine hakkas meid Matuga mõlemaid juba ära tüütama. Matu oli muidugi rohkem tüdinenud ning korraldas meile vahepeal korraliku kisakoori. Pidime siis lihtsalt paar korda tee ääres peatuse tegema ja talle veidi hingamisruumi andma. Ühe peatuse ajal avastasin Matu taskust ühe pisikese auto, mis oli juba pikemat aega kadunud olnud, laps oli kohe poole õnnelikum. Järgmine peatus oli juba Eesti poolel mingis kohvikus, mis maantee äärde jäi. Tegime seal väikese lõunapausi ning saatsin Liiale pilte Matust ja Kaidost koos. Tema oli õnnelik, et näed kui tore, et Kaido teie juurde inglismaale tulnud on. Saatsin talle siis eesti keelsest menüüst ka pildi, mille peale tema arvas, et see on vana pilt. Helistasin siis talle ja ütlesin, et ei ole vana pilt ja me oleme eestis. Ta ei uskunud mind enne, ku telefoni Kaidole andsin ja ta minu juttu kinnitas. Siis lõpuks Liia arvas, et ta natuke usub aga enne 100% uskuma ei hakka, kui ise kontrollima tuleb. Peale kõne lõpetamist muidugi lõpetasime oma toidud ning asusime uuesti teele, sest üsna pikk maa oli veel läbida. Mina pool teed koju lihtsalt tukkusin ning vahepeal jäi Matu ka magama. Tegime veel viimase vahepeatuse Kohila konsumis, kust täiendasime oma toiduvarusid ning ostsime üht-teist ka õhtuseks jaaniõhtuks ning peale seda vurasime otse koju.

Koju jõudes oli Matu hirmus õnnelik ja asus kohe mänguasjadega mängima. Mina tassisin asjad tuppa ja võtsin veidiks aja lihtsalt maha. Ja Toots ei lükanudki mind endast eemale, nagu ta tavapäraselt peale mu ära käimist teinud on vaid jooksis kohe tervitades vastu mulle rõõmsalt ja tahtis tähelepanu. Veidi pakkisin asju lahti, vedasin suure kohvri riietega üles ära ja siis hakkasin ennast jaanipeoks ette valmistama..

Jälle Inglismaal

Nagu pealkirjast järeldada võib, siis oleme Matuga jälle end Inglismaal sisse seadnud. Aitas küll meile sellest Eestist, tulime mõneks ajaks siia Manchesteri ära.

Meie kahjuks aga ei sõida enam ükski lennuk otse Tallinnast Manchesteri. Seega meil oli kolm valikut:

  1. Sõidame Tallinnast lennukiga Londonisse ja sealt bussi või rongiga Manchesteri.
  2. Sõidame bussi või autoga Riiga ning sealt lennukiga otse Manchesteri.
  3. Sõidame ümberistumisega Tallinnast Manchesteri.

Muidugi oleks võimalus olnud meil ka autoga otse kodust siia saada aga kuna ikkagi nö võõras inimene ja mu ema kardab meeletult autosõitu, siis ta polnud sellise lahendusega nõus. Mulle oleks küll meeldinud läbi euroopa sõita ja veidigi teisi riike näha. Seda enam, et see inimene plaanis sõita läbi alpide. Aga mis sa ära teed, kui mu ema ja Kaido mõlemad sellele nii vastu olid. Ja tulemata ka jätta ei tahtnud, seega pidin valima mingusuguse lennureisi.

Esialgu uurisime ümberistumis võimalusi aga ükski ei olnud mõistlik. Kas on ümber istumiseks aega ainult 1h, või peab vahepeal istuma 10-20h lennujaamas, kuni järgmise lennuga edasi saab. Väikese lapsega pole kumbki lahendus just kiiduväärt. Ja kuna London hetkel on külm ja seal ringi vaadata pole just kõige mugavam, otsustasime sel korral siis läbi Riia lennujaama otse siia lennata. See muidugi tähendas seda, et Kaido pidi meid autoga Riiga sõidutama, sest bussidega ma hetkel keeldun Eestis sõitmast.

20nda hommikul oligi äratus kuue ajal hommikul ja kella 8 ajal hakkasime end autosse sättima ja 8:20 ajal oli start. Teeolud olid ikka üsna koledad ja vahepeal oli keskmiseks kiiruseks maanteel lausa 60km/h, sest lumesoga kippus autot aina kraavi meelitama ning teed olid täiesti puhastamata. Eriti hull oli olukord siis, kui keegi vastu ka tuli ning pidi ennast rohkem tee äärde tõmbama. Pärnusse jõudes hoidsime hinge kinni ja vaatasime, et kas jõuame üldse lennukile või mitte. Kuigi meil oli võetud niigi lisaaega. Õnneks oli tee Pärnust Ikla poole puhtam ja saime enamjaolt normaalselt Riia poole kulgeda. Muidugi kui olime juba Ikla piiripunktist läbi siis Kaidole meenus, et ta ei võtnud auto dokumente kaasa, seega veel üks asi mille pärast närveerida.

Kui esialgu olime planeerinud lennujaama jõudmise ajaks 13:00, siis reaalselt jõudsime me sinna 13:45. Kaido pani auto parklasse ja tuli aitas mul kohvrid ära anda ja saatis meid ilusti turvakontrolli ära. Meie õnneks pakub Ryanair üsna tihti võimalust käsipagas ka tasuta alla saata, seega sain ühe koti vähemaks. Turvakontroll läks väga sujuvalt ning kiirelt ning kui olime end peale kontrolli uuesti kokku pakkinud, siis suundusime otsejoones vutvut väravasse lennukit ootama. Kella ma vahepeal ei vaadanud ja arvasin, et hakkame kohe lennukist maha jääma, seega kannustasin aina Matut tagant. Ta oli nii tubli, et enamus aega vudis ilusti ise oma jalgadel, vahepeal tassisin veidi aega süles, et kiiremini saaks. Väravasse jõudsime 14:35 ajal ja lend pidi väljuma 15:10, seega meil oli tükk aega veel väravas passida vaja aga vähemalt oli süda rahul, et lennukist maha ei jäänud. Ostsin väravas asuvast automaadist veel pudeli vett lennukisse kaasa ning ootasime, et millal meid ometi lennukisse lastakse.

Lennukisse pidime minema viimastena aga üks väga viisakas Inglise noorhärra lasi meid endast ette. Matu kõndis ise uhke olemisega trepist üles ja kuna me olime neljandas reas, siis ei olnud kaugele minna ka. Matu istus tähtsa näoga keskmisel istmel ja mina istmerea ääres. Akna all oli üks vene rahvusest härra. Lennusõit ise oli väga sujuv ja rahulik. Matu vahepeal hakkas igavusest jaurama aga enamus ajast pidas ennast väga ilusti üleval. Meie kõrval istunud härrale hakkas Matu aga meeldima, seega ostis talle vahepeal lausa ühe Twixi. Matu muidugi võttis ainult ühe ampsu ja rohkem ei tahtnud aga niivõrd armas, et täiesti võõras inimene sedasi lapsele shokolaadi osta tahab. Manchesteri kohale jõudes saime üsna kiirelt lennukist ka välja, kuna istusime niivõrd ees. Trepist alla minnes võtsin sel korral Matu endale sülle ja panin ta maha lennujaama sisse jõudes, siis kõndis tähtsa näoga ise passikontrolli ja sealt omakorda pagasilindi juurde, kust oma kohvrid kätte saime. Ja siis juba kiirelt lennujaamast välja, kõne õele ja ta tuli korjas meid peale ja tõi koju ära.

Aga Matu on lihtsalt ideaalne reisisell. Kandis uhke näoga terve tee oma seljakotti ja kõndis nõnda vapralt hädaldamata. Ka terve pika tee Riiga  pidas autos väga ilusti vastu. Ja lennujaamas kui mul käed kotte täis olid, kõndis täiesti ise minu kõrval ja kontrollis koguaeg, kas olen olemas ning kuhu nüüd suunduma peame. Ei kippunud kusagile mujale jooksu panema ega visanud pikali, et tema ei jaksa või ei taha kõndida. Ma ei saaks uhkem ollagi oma väikese kaheaastase mehikese üle. :)