Matu 5!

Nagu ma suve alguses kirja panin, siis mängutoa broneering oli meil tehtud juba mai lõpus. Valituks osutus peale esimest külastust mängutuba Meie küla tänavmillest me mõlemad sattusime vaimustusse. Praeguseks võin öelda, et see oli 100% õige otsus seal pidada.

Käisime suve jooksul veel mitu korda mänguhommikul ja iga kord oli poiss terve aja nii ametis, et vahepeal vaid vilksamisi nägin teda. Terve suve rääkis kõigile sõpradele, et temal tuleb Meie küla tänaval sünnipäev ja tema kutsub neid ka enda sünnipäevale. Seega ta ei jõudnud kuidagi ära oodata sünnipäeva, et sõpradega juba lustima saaks minna. Muidugi eriti õnnelikuks muutus ta siis, kui kuulis et saab sünnipäeva pidada koos oma parima sõbraga, kes sai 2 nädalat peale teda 4a. Kuna enamus külalised kattusid sõprade näol, siis miks mitte kulusid jagada ja lasta parimatel sõpradel koos tähistada.

Kahekesi koos oli kindlasti märksa soodsam kõike korraldada, sest enamus kulusid läksid jagamisele. Samas jällegi ka rohkem peavalu, et omavahel asjad klappima saada ning otsustada, kes mida teeb ja ostab. Üldjoontes läks õnneks kõik hästi ja mis peamine, sünnipäevalapsed olid ise meeletult rahul ja õnnelikud.

Külalised olid kutsutud kell 18, meie ise pidime sisse saama mängutuppa 17:45. Reaalsuses oli aga nii, et olime mõlemad varem seal ja rääkisime väljas juttu. Ja enne kui saime hakata oma asju sisse viima, olid korraga kohal üle poole lasteaiarühma. Lastel muidugi vahet ei ole, nemad tormasid mängima ja olid õnnelikud. Aga ma oleks eelistanud asjad enne valmis panna ja SIIS külalisi vastu võtta. Ehk siis kõik oli puder ja kapsad. Siin kohal palun kõiki, et kui on algusajaks määratus 18:00, siis palun tulge ka 18:00, mitte 15 minutit varem. Mängutoas toimub kõik ju kindlast kellast kindla kellani, seega te panete korraldajad lihtsalt natuke nõmedasse olukorda sedasi. Õnneks oli varem kohal ka armas Greete, kelle palusin sel aastal Matu sünnipäeva jäädvustama. Sain tema käest mälestuseks nii palju toredaid pilte, mida vaadates on edaspidi hea meenutada seda tähtsat päeva.

Pidu ise õnnestus aga väga hästi. Ainus kisa mis peamiselt eksisteeris oli autode pärast. Lapsi palju aga autosid kõigile ei jagunud, seega osad väljendasid häälekalt oma pahameelt. Paar üksikut korda sai keegi ka haiget aga need olid ka enda hooletusest, mitte ei toimunud mingeid kakluseid. Ma pole nii rahumeelset sünnipäeva vist näinudki siiani. Ja kui alguses pelgasin veidi, et kuidas kõik söönuks saavad ja kuidas laua taha mahuvad, siis reaalsuses pidin lapsi mööda tuba taga ajama, et nad tuleksid vähemalt jooksid midagi. Sõid vaid paar üksikut last. Enamus haarasid jooksu pealt ehk juusturulli või vahukommid hambusse ja lasid edasi. Torti söödi küll ja see sai enamuses otsa ka, küpsisetort on alati kindla peale minek. Seega kuigi meil oli ligi 40 inimest, siis reaalis oleks neid inimesi sinna rahulikult veel mahtunud.

Aga kuna ilmselgelt meil ei saa sellest mängutoast ikka veel villand, siis oleme peale sünnipäeva juba kolmel mänguhommikul käinud ning plaanime ka edaspidi neid külastada. Mänguhommikud toimuvad praegu iga T kell 10-12:30, lisainfo selle kohta on kirjas nende fb lehel.


Ps. Ei ole sponsoreeritud postitus, maksime täitsa ise ja soovitan neid tõesti seetõttu, et olen ise ka sellest mängutoast vaimustuses.

Advertisements

Kus pidada lapse sünnipäeva?

Siiamaani on üsna lihtsalt läinud nende sünnipäevadega. Esimesed kolm aastat pidasime rahulikult kodus, kuigi olin sunnitud tegema mitu pidu. St perele eraldi ja sõpradele eraldi, kuid see sobis meile. Eelmisel aastal aga soovis Matu ka lasteaiast sõpru kutsuda, seega enam ei olnud kuidagi mõeldav, et nad siia kõik ära mahuks. Sujuvalt tekkis aga võimalus pidada pidu külakeskuses ning haarasime sellest võimalusest rõõmuga kinni. Matu iga kord väga rahul ja õnnelik olnud.

Sellel aastal nüüd on aga esimene juubel tulemas ning kuna lapsi on palju, sooviksin korraldada sünnipäeva mängutoas. Saaksin ka külakeskuses seda taaskord teha aga arvestades, kui palju sellega on ise jamamist, siis igal juhul  oleks mängutoas lihtsam. Külakeskuses oleks vaja lastele tegevused ise leiutada saalis, ülevalt mängutoast asju alla tarida ja kodust kaasa tassida + ilmselt ka kusagilt midagi rentida või laenata. Ka eelmisel aastal oli autorada laenatud, mida mööda lapsed alla said sõita. Rääkimata siis sellest, et hiljem tuleb kõik ise ära ka koristada.

Õnneks on meil veel sünnipäevani kõvasti aega, seega aega leida see õige peopaik, kuid see tundub paras hiina keel olevat. Olen erinevaid mängutubasid lapanud aga enamuste puhul ei ole õrna aimugi, kui palju lapsi sinna võiks ära mahtuda. Arvestades, et meil on tulemas ca 30-35 last + vanemad, siis seda ruumi peab jaguma. Isegi kui möllamiseks ruumi on, siis paljudes kohtades pole istekohtadele pea üldse mõeldud ja laua tahagi mahub väga vähe inimesi. Teine kriteerium on muidugi hind, sest 250-300 eurot vaid mängutoa peale kindlasti panna ei taha, millegi eest on vaja ka lauake katta ja kingitus osta. Ja muidugi asukoht on ka oluline, sest kõigil ei ole autot, millega kuhu iganes kohale põristada.

Sõelale on praeguseks jäänud mitmed mängutoad. Panen need siia kirja, ehk kellelgi teiselgi kasu sellest.

  • Meie küla tänav – See on praegusel hetkel vist minu lemmik koht. Tundub kuidagi väga armas ja hingestatud mängutuba ning kui neile kirjutasin, oli nende poolne suhtlus väga soe ja meeldiv. Plaanime homme hommikul sinna mänguhommikule minna, et saaks oma silmaga koha üle vaadata. Asukoht ja hind on väga super. Väidetavalt mahub sinna ka palju lapsi mängima ja on ka istumiskohti vanematele, eks selles saan homme ise veenduda.
  • Meie mängumaa – Käisime seal eelmine aasta sünnipäeval ja osutus väga toredaks mängutoaks, kus on ruumi palju ja tegevust nii suurtele, kui ka väikestele piisavalt. Matule endale see koht väga meeldib. Ka asukoht ja hind on head.
  • Mänguplaneet – Matu parim sõber pidas seal eelmisel aastal sünnipäeva. Taaskord asukoht ja hind on väga head ja tuba ise tõeliselt vahva. Kuna sel aastal peab Matu sünnipäeva koos oma parima sõbraga, siis ideaalis tahaks siiski mingi muu mängutoa valida, kuid päris välja teda valikust hetkel siiski ei jäta.
  • Minu mängutuba – Piltide ja jutu järgi tundus väga tore koht, kuid isiklik kogemus selle mängutoaga puudub. Natuke häirib, et ta niivõrd värviline on aga samas lastele värvid meeldivad. Kriteeriumite järgi sobiks ta meile siiski hästi, seega ka see mängutuba on hetkel meil sõelale jäänud.
  • Vallatuste mängutuba – Taaskord üks tore mängutuba, milles ma tõsiselt üllatusin. Kahest korterist on kokku ehitatud üks suur ja imetore mängutuba, kus on mõeldud kõigele ja kõigile. Tõeliselt hubane koht, kus lastel oli ilmatuma lõbus.

Küsisin abi ka ühes FB grupis ja sain sealt soovituseks Muuuv, Starkid, Meie mängumaa, Imeline mängumaa, Funlandia ja Miniland, Lohesaba, Väike linn ja Papa juures. Iseenesest kõik nad toredad aga nimekirjast enim sobib siiski Meie mängumaa, mis on mul varasemalt ka sõelale jäänud. Muuuv on küll tore aga tõesti ülemõistuse hinnaga, rääkimata asukohast. Ka Starkid (Maardu) ja Miniland (Viimsi) jäävad liiga kaugeks oma asukohaga. Ja Funlandia jääb kahjuks liiga lahjaks selles vanuses lastele, väiksematele oleks kindlasti imetore. Lohesaba meeldib mulle aga tahaksin, et mängutuba oleks vaid meie seltskonna päralt. Väike linn on äge aga taaskord üle mõistuse hinnaga. Ja Papa juures mängutoa kohta ei oskagi seisukohta võtta. Iseenesest meeldib aga kui küsisin palju inimesi võiks mahtuda, siis saadeti selle peale mulle pilte ja infot jäi väheks.

Oskab keegi ehk veel midagi soovitada või jagada arvamusi mõne mängutoa kohta? Kus olete ise suuremaid sünnipäevi pidanud nii, et päris pankrotti ei jäänud? :) 

Neli!

Eelmisel reedel oli meie peres tähtis päev. Ehk siis pere kõige noorem kahejalgne liige sai juba nelja aastaseks. Täna on minu jaoks tähtis päev, sest neli aastat tagasi tänasel kuupäeval sain lapse lõpuks enda juurde ja ta ei pidanud enam intensiivis üksi olema.

Neli pikka aastat on möödas sellest hetkest, kui meie pisike Präänik siia ilma sündis ja meid ümber kasvatama asus. Vähemalt mind on ta küll selle nelja aastaga väga põhjalikult ümber kasvatanud. Olen õppinud taaskord pisikestest asjadest rõõmu tundma ja õppinud oma soove tahaplaanile lükkama, et pesamuna saaks omale fantastilise lapsepõlve, mida tulevikus hea meenutada.

Rääkides sünnipäevast, siis Matul olid väga lihtsad soovid. Tahtis ta esialgu üldse kodus pidada, kuid kuna ta soovis sel aastal ka mõned rühmakaaslased kutsuda, ei oleks me koju kuidagi ära mahtunud. Seega saime kokkuleppele, et sünnipäeva tähistame sel aastal külakeskuses. Kui küsisin, mida ta oma sünnipäevaks soovib, siis olid vastusteks: Pauli ja Mirteli kutsuda, vett ja lihapalle, õhupalle ja Playmobil tuletõrjeautot. Lisaks teatas, et kui ta sõpradega ära mängib, siis ta saab ilusa Mcqueeni tordi endale. Playmobil tuletõrjeautot soovis ta endale juba juunist saadik ja rääkis sellest ikka pidevalt. Minu ülesanne oli siis rühmakaaslastele kutsed valmis vorpida ja kõik organiseerida.

Kutsetega oli ka tükk tegemist, sest ilmselgelt ta ju tahtis alguses minioniga kutseid saada. Alustasin aga andsin kiirelt alla. Õnneks oli ta nõus ka kolli teemaliste kutsetega, nende tegemine polnud õnneks nii suur peavalu. Toidu osas võtsin vabalt. Joogiks tee, kohv, limonaad, piim ning vesi sidruni ja apelsiniga. Toidupoolelt olid laual lihapallid, viinerid ning erinevad salatid. Näksimiseks vahukommid, kummikommid, kamapallid, krõpsud, küpsised ja banaaniviilud. Ma ei näinud erilist mõtet hullupööra vaaritama hakata, sest lapsed nagunii tahavad vaid mängida-mängida-mängida. Lisaks tegi mu imearmas Katja meile hunniku banaani muffineid, mis oli tõeliselt maitsvad. Ja ise tegin küpsisetordi. Salatid said enamuses otsa aga erinevaid näkse jäi veel hunnikus järele, mida nüüd tasa ja targu siis oleme hävitanud.

Sünnipäeva hommikul ei tahtnud Matu esialgu üldse ärgata aga kui talle ühe kingituse kätte andsin, sai väga kiirelt silmad lahti. Pakist tuli välja Little live pets hiireke, kelle üle Matu väga rõõmustas. Mängis sellega siin tükk aega ning lõpuks küsis “Aga miks rohkem kingitusi ei ole? Mina tahtsin playmobil tuletõrjeautot.”. Ilmselgelt oli ju tuletõrjeauto ka ootel aga kui ma oleks selle talle hommikul kohe kätte andnud, siis ei oleks ta lasteaeda küll sel päeval jõudnud. Kella 8 ajal astusime uksest välja, et lasteaeda minna ning naabrid võtsid meid auto peale. Matu läks rõõmsalt lasteaeda ja asus hoolega kohe sõpradega mängima. Muidugi õnnestus tal korralik muhk sel hommikul kohe pähe saada aga õnneks see tema tuju ei morjendanud. Lasteaias sai sõpradega  kommi süüa ja õhtul oli ju pidu ees ootamas. Mina kimasin aga teise naabriga kiirelt koju, et hakata õhtuks ettevalmistusi tegema. Kella kahe ajal tuli naabrimees mulle appi ning aitas pooled asjad külakeskusesse ära viia. Peale kella kolme jõudis armas Liia külakeskusesse ja oli terve õhtu mulle suureks abiks. Poole viie ajal tulime koju toidule järele ning vahepeatusega lasteaias suundusime uuesti külakeskusesse, kus vanaema juba sünnipäevalast ootas. Kella kuuest tulid riburadapidi teised külalised ja pidu võis alata. Kui väikesed viperused välja arvata, siis üldjoontes läks pidu paremini, kui ma oleksin osanud oodata. Lastel oli lõbu laialt ja said ennast tühjaks joosta. Ja täiskasvanutel oli mõnus omavahel lobiseda. 9 ajal läksid külalised vaikselt minema ning meie jäime seal veel asju kokku kraamima, koju saime lõpuks kella 10 ajal. Mis muidugi ei tähendanud, et sünnipäevalaps siis magama oleks läinud, sest kingitused oli vaja ju lahti pakkida. Emme on see kuri mutt, kes ei luba sünnipäeval kinke avada, vaid alles peale pidu. Seda sel lihtsalt põhjusel, et sünnipäevalaps peaks saama ise oma kingitustega esimesena mängida, mitte hakata kohe kellegi teisega nende pärast kaklema. Magaama saime alles peale kella 12 öösel aga sünnipäevalapsel on see ju lubatud, eriti kui järgmine päev on vaba päev.

Igatahes poiss jäi oma tähtsa päevaga väga rahule ning mina olen nii tänulik, et mul sellised fantastilised sõbrad on, kes hea meelega vabatahtlikult appi tormavad ja mind hädast välja päästavad. :)

 

27 kukkus aga tunnen end ikka 17 ja pool

Pühapäeval oli see tore päev, kus sain taas aastakese vanemaks. Ja kui esialgu ei olnudki mul plaanis midagi ette võtta selle sündmuse puhul, siis kaasa peale käimise tõttu otsustasin lõpuks siiski naabritega väikese grilli ja istumise teha. Kuna õige päev oli aga pühapäeval, saigi istumine korraldatud hoopiski laupäeval.

Üritasin jooksvalt terve nädal teha selleks ettevalmistusi, et laupäeval siin koristades ja möllates ei peaks hulluks minema. Seega laupäeval sujus kõik üsna ladusalt ja sain rahus isegi pesemas ja keha koorimas käia. Kella viie ajal pani Kaido grillile tule alla aga kuna tuul oli selleks ajaks meeletult suureks läinud, siis nö laua katsime lõpuks ikkagi tuppa. Kella kuueks olid külalised kutsutud aga meie õnneks jäid kõik pisut hiljaks, seega saime veidi lisaaega asjade valmis sättimiseks. Mul siin oli vaja veel veidi värsket salatit teha ja Kaidol võttis grillimine ka aega.

Lõpuks tulid kõik naabrid riburadapidi kohale ja me veetsime ühe väga fantastilise õhtupooliku. Vähemalt minul oli küll väga-väga tore, loodan et naabritel ka. Üsna kiirelt tekkis meestele ja naistele erinev laud ning enamjaolt olidki mõlemal laual omad jutud. Täiuslikust õhtupoolikust jäid veel puudu lauamängud aga see eest saime hoopis ilutulestikku nautida, mis siin võsa taga puhketalust lasti. Lõpuks läksid kõik veidi enne keskööd koju tagasi. Matu tahtis veel tahvlist veidi multikaid vaadata ja mina ära koristada ning nõud pesta, et sünnipäeva hommik ilusam oleks. Kaido läks enne meid magama ning meie siis Matuga üheskoos vist kella poole 2 ajal lõpuks.

Õigel päeval tuli õnnitlusi muidugi palju. Nii sõnumi teel, facebooki seinal kui postkastis. Osadelt firmadelt muidugi e-maili teel ka aga need sellised reklaamtrikid pigem, et tulge ostke soodukaga nüüd meilt head ja paremat. Hommik sai alguse 9:38, kui ärkasin oma onu kõne peale. Kobisin alla telefoniga lobisema ja pool tundi hiljem kolistasid mehed ka end ülevalt alla. Kõne onuga kestis 37 minutit kopikatega. Peale seda sõime siis koos hommikust ja näppisin kingitusi. Päev möödus mõnusas rahulikus taktis ning eriti mõnus oli päevane vaikus, kui Kaido ja Matu koos lõunaund tegid. Mina puhkasin ja ootasin Greetet, kes mulle külla lubas tulla.

Muidugi suutis mind väga kõvasti üllatada mu armas Liia, kes ühel hetkel lihtsalt uksele koputas ja sisse astus. Ma teadsin, et tal terve nv-s kinni bookitud ja tal ei ole minu jaoks aega ning siis kabuum, järsku on ta mu koridoris. Kahjuks ta sõitis kohe teistpidi edasi aga tahtis mind kallistada ja mulle kommi ning sünnakaardi tuua, no kas saab veel armsam olla??

Peale lõunaund käisime Matuga veel veidi õues jalutamas ja hoovis mängimas. Naabritüdruk Elisabeth ühines, seega said nad koos mõnusalt liivakastis kooke meisterdada, kuniks Greete koos lastega kohale jõudis. Siis tulime meie Matuga tuppa ja Elisabeth läks oma koju. Greete tõi mulle nii imeilusa roosa lillekimbu (mis läks üleüldiselt väga hästi kokku selle aasta kingitustega) ja veetsime mõnusa õhtupooliku koos kohvitassi taga lobisedes ja kooki süües. Ja kui nemad õhtul 9 paiku minekule asusid, läksime meie Matuga veel väikesele õhtusele jalutuskäigule. Ta muidugi arvas poole tee peal, et ta tahaks nüüd kohe ja praegu lasteaeda minna aga lõpuks tõdes “Õues on pina, koju tuttu”. Seega tulimegi koju ja Matu läks varsti tudule. Ma jäin veel rahulikult sünnipäeva lõppu nautima rahus ja vaikuses.

Kui nüüd aga kingitustest rääkida, siis ma olen üks igavesti õnnelik tüdruk! Ja ma ei tea mis teema sellega on aga kõik oleks nagu värvis omavahel kokku leppinud. Ja ei, roosa ei ole mu lemmik värv tegelikult aga olen väga õnnelik ka selle üle. Niiiiiiiiiiii õnnelik tüdruk!

IMG_1124

Pildilt on puudu veel Greete toodud roosa lillekimp ja Liia toodud Geisha kommikarp.

Kaido kingituse sain kätte juba reede õhtul aga ma olin nii tubli ja kannatlik, et kuigi vahepeal karbi avasin ja vaatasin, siis reaalselt välja ja kasutusele võtsin selle alles pühapäeval. Ja mis ma ikka öelda oskan.. mida vanem eit, seda roosam telefon.

42814714-fd34-4750-bc83-039bcc2ea0b5

Esialgsest X-ist sai XA aga praegusel hetkel olen telefoniga väga-väga rahul. Eriti arvestades selle telefoni hinnaklassi. Ja see on roosa!!!

Ja Kaido tegi natuke mu naabritega koostööd ning uuris vargsi, kas ja millist aktiivsusmonitori ma endale soovisin. Mina teadsin, et naabrinaine toob kingiks raamatupoe kinkekaardi aga üllatusena ootas mind kingikotis hoopiski isetehtud rukkileib päevalilleseemnetega ning minu ihaldatud Misfit Flash aktiivsusmonitor!!! No kas saab ühel tüdrukul veel rohkem vedada, kui minul mu armsate naabrinaiste Annika ja Liinaga?

misfit_flash_main_view

Misfit flash aktiivsusmonitor, mida saab kanda randmepaelaga käel ning klambriga riiete või jalanõude küljes.

Lisaks nendele toredatele kingitustele siis kaardid, Geisha kommid, pudel Cidre Rose siidrit  ja ümbrikud rahatähtedega. Viimaste sisuga ei teagi hetkel kohe mis teha. Kas täidan oma suure unistuse külastada Lauri Pedajat. Lähen saan sama summa eest mujal salongis mitu teenust või löön kogu raha raamatupoes laiali. Kõik kolm on väga ahvatlevad.

13 ja reede

Eilne päev oli minu jaoks päris kohutav katsumus. Kuna ma öösel väga magada ei saanud (esialgu ei tulnud und ja siis trallitas Matu), siis olin hommikul ikka üsna väsinud ja tujutu. Muidugi kuna neljapäeva õhtul väänasin jala välja, siis tegi see ka parajalt liiga. Mistõttu oli mul muidugi ju raskem Matul järel joosta. Ja just eile otsustas ta teha “Olen viimane põrguline” päeva.

Esiteks hakkas ta hommikust peale sigatsema ja korrale kutsumise peale naeris näkku. Süüa muidugi ei tahtnud ning jogurti valas endale kraesse. Elasin vaikselt selle nimel, et varsti tuleb lõunaune aeg ning saan ise ka veidikeseks pikali visata. Matu aga otsustas mulle selle lootuse peale ka näkku naerda ning lihtsalt keeldus magama jäämast. Üritasin üsna mitu tundi aga voodisse pannes hakkas sealt kohe välja ronima ja jaurama. Ning kui kärru kinni panin, kukkus lihtsalt kriiskama. Mu närvid olid lõpuks nii pingul, et tekkis tahtmine endale pomm alla panna, et lõpuks rahu saada.

Poole viie ajal andsin lõpuks alla ja võtsin ta kärust välja, no mis sa ikka ära teed eks. Siis muidugi sättis ennast diivanile külili ja kutsus mind ka enda kõrvale pikutama. Viie ajal võtsin ta kaasa ning läksime pesema, sest kella kuueks pidime minema naabrimehe sünnipäevale. Üksinda oleks ta siin ei tea mis korda saatnud ja reisivoodisse kinni ka ei saa panna, sest ta hakkab sealt välja ronima ning võib pea lihtsalt lõhki kukkuda. Seega ronisime koos duššinurka, tema mängis suures pesukausis ning mina sain ennast puhtaks pesta. Muidugi käis sulistamisega kaasa ka pidev jauramine, seega mul hakkas kerge paanika tekkima, kuidas me üldse saame sünnipäevale sedasi mindud.

Lõpuks kella kuue ajal olime siis pestud ja riides ning sättisime ennast minekule. Matule andsin taskulambi, et ta teed näitaks ning rahulikum oleks. Kaido pidi järele tulema, sest ta ei olnud veel koju jõudnud. Me olime esimesed ning kohe peale meid hakkasid ka teised kohale tiksuma. Matu naabrimehele õnne ei soovinud, vaid pani kohe otsejoones mängunurka möllama. Mina sain aga maha istuda ning teistega rahulikult lobiseda. Poole 7 paiku sättisime ennast lauda istuma ning 5 minutit enne seitset jõudis Kaido ka lõpuks kohale. Kuna naabrimees on kokk, siis tal olid taaskord laual imemaitsvad road. Sooja toidu osas oli valida riisi ja nuudlite vahel ning selle peale siis kas mereandidega terav kaste või magus-hapu sealihaga kaste. Ma valisin riisi ning magus-hapu kastme ning toit viis tõeliselt keele alla. Lisaks muidugi kartulisalat ning mitmed snäkid, lõpuks oli kõht ikka väga täis. Muidugi õhtu lõpetuseks saime naabrinaise tehtud imemaitsvat Pavlova kooki.

Matu pidas ennast üllatavalt hästi üleval. Paar korda tegi kusagil kopsu ja tuli väike nutt või siis väsimusest ronis meie juurde multikat vaatama. Mõne aja pärast pani aga uuele ringile. Lõpuks kui hakkasime koju tulema, siis hakkas vastu vaidlema, et tema ei tule mitte kusagile. Enne riide panema hakkamist suutis ta mind aga tõsiselt üllatada. Minu mitte rääkiv laps soovis selge häälega kõigile “Head ööd”. Seda veel üsna mitu korda, seni kuni ma teda riidesse panin. Naabrinaisele ning naabripoisile oli vaja ju veel eraldi head ööd soovida, viisakas nagu ta meil on. Kodus panime kiirelt tuduriided selga ning enne voodisse minekut soovis meilegi head ööd. Magama jäi muidugi üsna kiirelt, sest väsimus oli nõnda suur. Eriti arvestades seda, et ta ca 13h jutti eile üleval oli, siis isegi pidas väga hästi vastu. Tavaliselt vajub juba 7 ajal magama, kui päevauni vahele jääb.

Ehk siis tõestas taaskord mulle, et ta võib küll rääkida kui tahab. Ta lihtsalt võtab hoogu ja ei viitsi silpidega rääkida, vaid tahab ikka sõnu selgelt välja öelda. Tasa ja targu :)

Äratus oli nüüd täna hommikul aga kella kümne ajal, ehk siis poiss põõnas peaaegu 12h jutti ja ärkas mõnusalt heatujulisena. :)

IMGP0646

Matu teine sünnipäev

Ma ei ole eriline ettevalmistaja ning ei näe üldiselt põhjust erilisi kaunistusi näiteks lauale või tuppa sättida ja hullu temaatikat välja mõelda. Minu eesmärk oli, et lapsel oleks vahva ning ta saaks toreda päeva veeta enda sõpradega. Ja seda saab suurepäraselt teha ka ilma erilise ettevalmistuseta, kui sul eksisteerivad nii vahvad sõbrad, nagu meil.

Ööl vastu 22. septembrit istusin ma köögis ning küpsetasin saiakesi. Matu ei tahtnud sel õhtul kuidagi magama jääda ja uinus alles niivõrd hilja, et jäigi mu küpsetamine väga hiliseks. Õnneks ei olnud singi-juustu rulle merevaiguga üldse keeruline teha ja kõige tüütum osa oli see küpsetamine ja jälgimine, et ära ei kõrbeks. Ja neid laare käis ahjus vist oma 5 tükki vähemalt.

Magama sain kella kolme ajal öösel ja võtsin Matu siis kõvasti enda kaissu. Minu väikesest aastasest sai 2.09 juba kahe aastane suur mees. :)

Hommikul ärgates läks muidugi kiireks. Valmis oli vaja teha veel salat. Elamine koristada ja laud sättida valmis. Ja loomulikult pidin ise pesemas ära käima. Vahetult enne külaliste tulekut, kui veel nipet-näpet oli vaja teha, käis mu põlv trepil jälle alt ära, seega pidin trepist alla kukkuma. Silme eest läks mustaks, kõrvad lukku ja korra oli tunne, et nüüd minestan ka. Õnneks olin jõudnud just vaheplatvormile ja sealt tulin siis tasakesi pepu peal alla, kõndida ma enam ei suutnud. See on nagu needus juba, eelmine kord oli sama jama, kui Septembrikad külla pidid tulema.

Igatahes kella 11-ks olid kutsutud esimesed külalised. Tuuli, Eliise ja Erik jõudsid täpselt. Katre-Henri ja Liina-Aron väikese hilinemisega. Pidu oli aga väga vahva. Lapsed said jälle koos mängida ning kuna nad on üheealised, siis seda vahvam neil tegutseda oli. Henri ja Matu kaklesid, nagu neil ikka tavaks on saanud. Meie saime juttu ajada, süüa, kohvitada ja kooki süüa. Armas Tuuli oli Matule üllatuseks teinud ilusa suure tordi, mille peal oli vahvlipilt puhhi tegelastega. Matu sai esimest korda ise küünalt puhkuda, väga hästi see tal veel välja ei tulnud. Kella ühe ajal sai pidu aga läbi ja teised suundusid koju. Meie Matuga hakkasime koristama siin kiirelt, et Matu saaks ka lõunaunne ära minna.

DSCF0966

Tuuli tehtud tort Matule :)

Peale koristamist läks Matu lõunaunne ja mina sain puhata kuni kella viieni. Kella viiest hakkasid taas külalised tulema. Esimesena tuli Elisabet. Tema ootas kuni ma Matu veerand kuue ajal üles ajasin ja hakkasid siis koos mängima. Peale seda tulid riburadapidi kõik teised, osad sõbrad tallinnast ning muidugi kallid naabrid. Vahepeal saabus kohale ka Kaido isa ja kõige viimasena Kaido koos Kauriga. Pidu oli suur, külas oli 8 last ja 9 täiskasvanut. Palju kisa, palju juttu ja tralli aga üldjoontes oli kõigil vist päris tore. Mul lombakana mitte nii tore ringi asjatada aga saime hakkama. Veidi peale kella seitset tõin tordi välja. Matul oli aga juba selge, et küünlad tuleb ära puhuda. Seega puhus ta ühe küünla kiirelt juba ära, enne kui sünnipäevalaulu saime laulma hakata. Seega pidime uuesti küünla põlema panema, siis saime ikka laulu lauldud. Matu hakkas plaksutamise peale muidugi ise ka plaksutama ja peaaegu õnnest kilkama. Lõpuks puhus ilusti küünlad ise ära ja kadus mängima tagasi. Külalised hakkasid aga vaikselt 8 paiku lahkuma, viimastena läksid isa ja Kaur aga alles kella poole 10 ajal õhtul.

DSCF0976

Tort sai tellitud sõbranna käest. Tegemist on Vahukoore-kohupiima tordiga, millel täidiseks vaarika toormoos ning mustikad. Imeline kooslus! Timmy Matu üks lemmik tegelasi, seega see pilt läks ka väga täppi. Küll on tore, et Liisu suguseid tordimeistreid ikka leidub :)

DSCF0993

Igatahes pidu oli vahva ja Matu oli õnnelik. Mul on nii hea meel, et meil nii toredad sõbrad ja naabrid on, kes Matu päeva nõnda ilusaks muutsid. Kingistuse hunnik oli ka suur, mida ma siis jao kaupa olen talle nüüd kätte andnud. Meie poolt sai suure rongiraja, millega ta nüüd pidevalt mängida tahab. Lisaks sai politseimaja koos helikopteri, 2 auto ja ühe tankiga. Mängurekka koos 2 sportautoga, 2 puidust puslet, 2 traktorit, 1 suure raamatu ning ühe pusleraamatu Smurfidega, Lego Duplo komplekti ja suure häirekeskuse, koos tuletõrje-, politsei- ning kiirabiautoga. Lisaks muidugi raha, sest osad tahtsid toetada Matule uue käru ostu ning Greete kinkis meile Matuga fotosessiooni.

DSCF0964

DSCF0949

12047693_10153699981596520_1833767336_n

12055090_10153699985586520_1381659831_o

Septembri jutunurk

Suured vabandused, et ma viimasel ajal niivõrd harva olen kirjutanud. Mõtteid on peas pidevalt aga vot ei ole aega wordpress avada ning kirjutama hakata. Või kui on, olen omadega lihtsalt liiga läbi.

September on täis mitmeid sünnipäevasid ning üritusi ja seda juba praktilselt koju jõudmisest alates. Koju jõudsime 9. septembri hilisõhtul, kuid juba kümnendal pidime sammud seadma linna poole, sest meie armas naabritüdruk sai kolme aastaseks. Ehk siis saime Matuga esimese kogemuse Zelluloosi batuudikeskusega ning mina Multi-D kinoga.  11ndal saime puhata ning 12nda hommikul startisime juba uuesti linna, sest hommikupoolikul ootas ees Liisa sünnipäev nõmmel ning õhtul ootas ees Maria sünnipäev Mustamäel. Vahepealse aja veetsime Matuga Glehni pargis jalutades.

OrCPLH6ZErgBEIjJemQmuznEm8RqZbn8Ns2IyVivJAw

Sellele järgnesid mõned päevad rahulikumalt kodus. Sain asjad lahti pakkida ning elamise ära koristada. 17. õhtul oli meil naabrite juures väikene grillõhtu. Lapsed hullasid ringi ja meie saime kvaliteetaega veeta ja juttu ajada. Õhtul käisime veel Kosel poes, et reedeks toidulauale asjad ära osta. Reedel oli aga “väikese hilinemisega” minu sünnipäeva tähistamine kõige vingemate naabritega. Ehk oli taas üks väga meeldejääv ning mõnus õhtupoolik.

DSCF0868

Päikeseloojang

Nädalavahetusel pidi esialgu Tallinnas üks sünnipäev olema, kuid see lükkus sünnipäevalapse haigestumise tõttu edasi. Seega puhkasime hoopiski kodus ning pühapäeval sain üle pika aja taas jalgratta sadulasse ronida ning veidi ringi sõita. Kaido ratas küll ja pole just kõige mugavam aga ajab asja ära, vahelduseks ikka mõnus.

Esmaspäeva veetsin aga kodus järgmiseks päevaks vaikselt valmistudes, kuigi Matu tegi selle raskeks oma trallitamisega, sest vihma tõttu ei pääsenud me õue ja seetõttu ei tahtnud Matu magama jääda. Õnneks sain siiski elamise enamvähem kraamitud ja öösel peale poisi magama jäämist küpsetasin veel singi-juustu saiakesi. Lisasin “algsele retseptile” veel merevaigu ka ning värskelt ja soojana on nii ikka ERITI maitsev.

11987090_904869286246713_3682232368217801966_n

Pilt mõnda aega tagasi netist leitud ning salvestatud. Lihtne-kiire-maitsev!

Teisipäeval sai mu väike marakratt kahe aastaseks ja ees ootas tervelt 2 pidu. Küll aga juhtus mul põlvega väike õnnetus ja seetõttu olen juba mitmendat päeva kergelt invaliid. Peod said aga peetud ning olid vägevad. Neist aga lähemalt juba teises postituses.

Kolmapäeval oli meil ees järjekordne linnapäev, mis vigasena tundus ikka päris keeruline ettevõtmine aga saime hakkama. Naabrinaiselt sain laenuks tema Baby joggeri kergkäru. Käisime Matuga vanavanaemal külas ning Matul toimus seal kolmas minisünnipäev. Sealt edasi suundusime Mustamäele, kus ootas ees järjekordne kontroll arsti juures. Poiss kaalub 12,74kg ning on 83,5cm pikk. Matu näitas kõik oskused ette ja arst ainult vaatas ja kiitis. Ainult rääkimise koha pealt on jätkuvalt laisk. Peale seda käisime korra linnas Jürile tere ütlemas ning suundusime tagasi Mustamäele, kus veetsime mõnusalt Merliniga aega. Lõpuks käisime kahekesi Mustikas kolamas, kuniks koju tagasi pääsesime.

Ja tänase päeva veetsime suures osas koos uute imetoredate naabritega, kellel on kaks vahvat tütarlast (1a ja 2,5a) kodus, ning kellega Matul on niivõrd vahva koos hullata. Ees on ootamas aga pühapäeval veel ühe Septembrika sünnipäev, teisipäeval naabrinaise sünnipäev, kolmapäeval veel ühe septembrika sünnipäev… lisaks kui hästi läheb, tuleb lähipäevil meile ka veel külalisi. Ehk siis vaba aega väga ei eksisteerigi ja mingit niisama kodus vedelemist väga olla ei saa. See aga tähendab seda ka, et pole aega niiväga kirjutada.. kui siis ainult öösel une ajast.

Ma tegelikult olen jätkuvalt kits kahe heinakuhja vahel. Ma igatsen Inglismaale ja igatsen oma perekonda. Samas on kodus ka niivõrd mõnus olla ja Matu on siin silmnähtavalt õnnelik. Tal on iga päev võimalus lastega mängida ja väljas ringi hullata. Tal on kodus kassid, kellega mängida ja keda paitada. Tal on siin miljon mänguasja ja issi muidugi ka. Samas ma näen, kuidas ta Skypes mu ema nähes käima läheb ja tean, et tema igatseb ka oma vanavanemaid. Raske on elada, kui su süda on korraga kahes riigis.