Üllatunud näod ning jaanipäev

Viimati jäin pooleli selle juurde, kuidas ma end valmis sättisin, et hakata jaanipeole minema. Mul õnnestus tulla ju nii õigel päeval, et samal õhtul pidi toimuma siin külas ka suur jaanipidu. Meil toimub siin igal aastal korralik jaanipidu koos elava muusika, toidutelgi ning suure jaanitulega.

Veidi peale kella kaheksat sättisime siis end minekule. Matu jalutas mõnusalt ise ja ma lükkasin käru, sest arvata oli ju, et poiss tervet teed ise ikka käia ei jaksa. Muidugi esimene peatus oli meil kohe siin samas, sest naabrinaine ajas silmad punni ja küsis, kas ta silmad näevad valesti või ning tõttas mind kohe kallistama. Rääkisime kaks sõna juttu ning liikusime edasi. Mõned majapidamised edasi pidime järgmise peatuse tegema, sest ühed naabrid grillisid seal väljas ja ajasid ka silmad punni ning ei suutnud oma silmi uskuda ning tõttasid ka mind kallistama. Rääkisime seal siis veidi aega juttu naabritega ja nende arvates pole üldse ilus niimodi salaja tagasi hiilida. Mulle küll meeldis, sest inimeste reaktsioonid olid ikka üliägedad. Eks nad olid ka kõik väga õnnelikud, et ma lõpuks tagasi olen. Sealt suundusime siis meie edasi külakeskusesse peole ja teised jäid meist grillima ning pidid järele tulema.

Jaanipidu oli sel korral kuidagi lahjam. Ilm oli küll väga super aga muusik ei tõmmanud kuidagi kedagi käima, tantsuplatsil olid vaid mõned lapsed ja.. lõppkokkuvõttes oli üritus ikka üsna-üsna lahja. Istusime seal omaette, Matu tsillis ringi ja oli õnnelik. Ootasime ära jaanitule süütamise ja selleks hetkeks jõudsid naabrid ka kohale. Rääkisime seal veel veidikene juttu ja vaatasime tuld, kuid üsna pea liikusime siiski koju tagasi. Päev oli meie jaoks olnud üsna pikk ja raske, seega väsimus murdis juba korralikult ja tahtsime kõik põhku ära ronida. Esialgu oli küll plaanis veel naabrinaisega üks siider teha ja juttu ajada aga see jäi ka lõppkokkuvõttes ära.

Järgmisel päeval magasime Matuga umbes kella 11ni ning peale ärkamist asusin siin asju lahti pakkima ja pisut kraamima. Kaido isa oli veel siin, seega talle tegin kohvi ja pakkusin hommikusööki. Kaido sai maast lahti muidugi alles poole päeva ajal. Vahepeal muidugi kõlas uksele koputus ning kui vastu läksin, siis astus armas Liina uksest sisse ja kukkus mind kallistama. Ta tegelikult tuli vaid korraks kodust läbi ja pidi edasi kohe minema aga kuulis Annikalt, et me tagasi kodus ja pidi ju tervitama tulema. Niiniii armas temast. Päeval pakkisime ennast aga autosse ning väikese vahepeatusega siin mõned majad edasi suundusime linna.  Muidugi naabri juurest läbi hüpates tegi teine naaber ka läbi akna suuri silmi, sest ta polnud veel ka teadlik, et ma tagasi olen. Linnas käisime üritasime mu teele pandud paki kätte saada aga mida polnud, seda polnud. Seega käisime hoopis Kaido vanaemal külas ning peale seda väikese vahepeatusega poes tulime tagasi koju. Viisin Marise lapsele toodud rohud ja kingituse ära ning sain siin veel poole ööni kraamida ja möllata, sest järgmisel päeval oli Kaido sünnipäev ja elamine vaja ju korda saada.

Laupäeval oli Kaidol sünnipäev. Matu andis meie kingituse päeval ise Kaidole ära. Mina ikka kraamisin ja valmistasin õhtuks asju ette. Vahepeal helistas Liia, et pangu ma vesi keema ja tehku uks lahti ning keeras siis maja ette. Tal oli vaja ju ikka üle kontrollida, kas me siis oleme kodus või ajasime talle pada. Veendus meie kohalolus, tegime ühed kohvid ning tema lippas koos tütrega linna ja meie möllasime siin edasi. Õhtuks sain enamvähem elamise korda ning peale iseenda ja lapse kasimist saime külalisi hakata vastu võtma. Esialgu koguneti toas aga lõpuks kolisime õue üle. Lapsed jooksid muidugi toa ja õue vahet ning ma pidin lõpuks kurja häält tegema ja kõik õue ajama, sest ühe lapse eeskujul taheti meie suur peegel koridoris ära lõhkuda ja mina enda hingele laste surma küll ei soovi. Mossitasid veidi aga jooksid siis hoovis edasi ja enamus ronis lõpuks liivakasti mängima. Lõppkokkuvõttes oli üks väga mõnus sünnipäev ning Kaido sai naabritelt kingiks Autolehe kuue kuu tellimuse, mille üle ta on kohe väga rõõmus.

Mina olen aga rohkem kui rahul sellega, et ma salaja tagasi koju tulin. Sain esialgu siiski rahulikumalt võtta ning tasapidi inimestele teada anda, et me tagasi kodus oleme. Seda ma teadsin ette, et kodus tuleb mul nagunii kohe suurpuhastus ette võtta ning tahtsin esialgu oma naasmist naabrinaistega mõnusalt tähistada, enne kui kõiki teisi võõrustama hakkan. Ja mu imetoredate naabrite ja sõprade reaktsioonid olid niivõrd imelised, et tagasituleku varjamine oli seda 110% väärt! Laupäeva hilisõhtul näiteks andsin veel Kerstile teada, et me oleme tagasi.. pühapäeva hommikul oli ta juba platsis meie juures. No kas mul mitte pole sõpradega vedanud? :)

Igatahes suur-suur aitäh teile armsad sõbrad, et te olete mu tagasituleku niivõrd armsaks ja mõnusaks teinud. Nüüd kavatsen mõnda aega ikka eestimaal püsida ja nii kauaks pole plaanis edaspidi kindlasti välismaale jääda. :)

Kuidas me salaja koju tulime

Pean ausalt üles tunnistama, et praeguseks oleme me 2 nädalat juba tagasi kodus olnud ning see on ka minu vähese blogimise süüdlaseks. Mul lihtsalt ei ole seda aega, et arvuti taga blogi lahti teha.

Mul oli kindel plaan tulla Kaido sünnipäevaks koju ning seega saigi ostetud juba Juuni alguses piletid kodumaale. Ütlesin ma seda ainult Kaidole ning tema emale ja vanaemale. Isale ütles Kaido ise, sest nad pidid kahekesi meile Riiga vastu tulema. Ja muidugi teadsid sellest minu peres kõik, sest üsna raske on seda varjata inimeste eest, kellega sa koos elad. Kuna ma tahtsin aga teistele üllatuse teha ning esimesed päevad peale pikka eemal olekut rahus veeta, siis varjasin oma reaalselt tulekut teiste eest. Kes küsimas käis, neile natuke luiskasin, et ilmselt tuleme tagasi juulis ja ega pikemalt ei pinnitud ka, sest kõik olid mu eemal olekuga juba ilmselt leppinud. Kui nüüd ausalt öelda, siis oli üsna raske kohati saladust hoida. Nii mõnelegi inimesele oleksin tahtnud öelda, et ära kurvasta ja ma ju kohe tulen. Aga see oleks ära rikkunud kogu üllatuse. Seega taltsutasin oma keelt ning üritasin nautida oma viimaseid hetki inglismaal.

23nda varahommikul oli äratus ja magada olin saanud kokku ca 1h, seega oli üsna uhhuu olla. Viskasin viimased asjad veel kottidesse, sättisin meid Matuga riidesse ning peale kiiret hommikusööki pakkisime end autosse ning asusime lennujaama poole teele. Väikeste viperustega jõudsime pisut hiljem kohale kui plaanitud aga kuna aega veel oli, siis me ei muretsenud. Parkisime auto parkimismajja ning ronisime terminali sisse. Esialgu pidime minema kohvreid ära andma, kus saime üsna pikalt lihtsalt passida, rivi ei liikunud üldse. Vaatasin, kuidas kell halastamatult tiksub ja hirm puges juba nahavahele, et jääme veel lennukist sedasi maha. Lõpuks sai selgeks, et pagasilindid lihtsalt ei tööta ja nad lihtsalt ei saa vastu võtta. Kutsuti Riiga suunduvad inimesed rivis ette ja kaaluti-sildistati kohvrid ära ning paluti need siis suure pagasi lindile viia. Esialgu see veel töötas aga kui me sinna jõudsime, hakkas see ka jukerdama. Õnneks peale väikest viivitust saime siiski kohvrid ära anda ning kähku turvakontrolli minna. Matu ei tahtnud muidugi kuidagi vanaemast-vanaisast lahti lasta ja tahtis, et nemad ikka ka kaasa tuleks. Lõpuks oli nõus siiski tadaa tegema ning minuga turvakontrolli suunduma. Lapsega reisijad saavad priority ritta, seega saime õnneks sealt kiirelt läbi, väravatest läbi tipitud ja ootesaali edasi minna. Seal muidugi selgus ekraanilt, et juba toimub lennukile minek, seega võtsin lapse kaenlasse ja panin jooksuga värava poole ajama. Nadi ka, kui nii napilt lennukist maha jääks. Õnneks värava lähedale jõudes nägin, et inimesed alles hakkavad minema vaikselt lennukisse ja kuna järjekord oli väga pikk, siis saime veel mõnda aega seal tooli peal puhata. Väravasse läksime siis, kui rivi oli sealt juba läbi käinud ja saime peaaegu kohe pileti letti visata ja trepist alla lennuki juurde tippida.

Lennukis olid meil sel korral kohad 8. reas, ehk siis üsna ees. Seega oma kohad leidsime üsna kiirelt üles ning saime end kohale sättida. Lennuk oli täitsa uus ning pisut teistsugune sellest, milliste Ryanairi lennukitega ma siiani lennanud olen. Lisas pisut kindlust juurde ja kui ma enne 23ndat olin üsna hirmul lennureisi ees, siis lennukis istudes rahunesin pisut maha. Matu natuke väljendas oma pahameelt aga kui tahvlist multikat hakkas vaatama, siis üsna kiirelt peale õhku tõusu ta juba vajus magama ning ärkas üles alles veidi enne maandumist. Mina ostsin ühe pudeli vett ning tukkusin ka ca tunni-poolteist. Hakkas veidi inimlikum tunne küll ning aeg läks isegi üsna kiirelt. Veidi enne maandumist ärkasime mõlemad Matuga üles. Maandumine läks ka üsna sujuvalt ning minu üllatuseks jõudsime kohale lausa pool tundi enne ette antud aega. Ning kuna me olime üsna ees, siis saime üsna kiirelt ka lennukist välja ning kärmelt ka dokumendikontrollist läbi. Ma imestasin ainult seda, et Riia lennujaam tundub ikka kuidagi eriti pisikene. Astud lennukist välja ja uksest sisse, kohe on dokumendikontroll ning ustest läbi minnes juba kohvrilindid. Seal lintide juures kohvrite ootamine võttis kokku rohkem aega, kui lennukist välja saamine ning dokumentikontrolli läbimine. Kohvrid käes, siis suundusime lennujaama ette päikest võtma ning muru peale tsillima, kuni Kaido ja isa meile järele tulid.

Veidi peale 11-st saime lõpuks lennujaama ees kokku. Matu korra vaatas kahtlustava näoga aga siis oli juba hops issi süles ja ei tahtnud tast enam kuidagi lahti lasta. Suundusime auto juurde, toppisime kogu kraami autosse ning asusime teele Eesti poole. Autos oli hirmus palav ning istumine hakkas meid Matuga mõlemaid juba ära tüütama. Matu oli muidugi rohkem tüdinenud ning korraldas meile vahepeal korraliku kisakoori. Pidime siis lihtsalt paar korda tee ääres peatuse tegema ja talle veidi hingamisruumi andma. Ühe peatuse ajal avastasin Matu taskust ühe pisikese auto, mis oli juba pikemat aega kadunud olnud, laps oli kohe poole õnnelikum. Järgmine peatus oli juba Eesti poolel mingis kohvikus, mis maantee äärde jäi. Tegime seal väikese lõunapausi ning saatsin Liiale pilte Matust ja Kaidost koos. Tema oli õnnelik, et näed kui tore, et Kaido teie juurde inglismaale tulnud on. Saatsin talle siis eesti keelsest menüüst ka pildi, mille peale tema arvas, et see on vana pilt. Helistasin siis talle ja ütlesin, et ei ole vana pilt ja me oleme eestis. Ta ei uskunud mind enne, ku telefoni Kaidole andsin ja ta minu juttu kinnitas. Siis lõpuks Liia arvas, et ta natuke usub aga enne 100% uskuma ei hakka, kui ise kontrollima tuleb. Peale kõne lõpetamist muidugi lõpetasime oma toidud ning asusime uuesti teele, sest üsna pikk maa oli veel läbida. Mina pool teed koju lihtsalt tukkusin ning vahepeal jäi Matu ka magama. Tegime veel viimase vahepeatuse Kohila konsumis, kust täiendasime oma toiduvarusid ning ostsime üht-teist ka õhtuseks jaaniõhtuks ning peale seda vurasime otse koju.

Koju jõudes oli Matu hirmus õnnelik ja asus kohe mänguasjadega mängima. Mina tassisin asjad tuppa ja võtsin veidiks aja lihtsalt maha. Ja Toots ei lükanudki mind endast eemale, nagu ta tavapäraselt peale mu ära käimist teinud on vaid jooksis kohe tervitades vastu mulle rõõmsalt ja tahtis tähelepanu. Veidi pakkisin asju lahti, vedasin suure kohvri riietega üles ära ja siis hakkasin ennast jaanipeoks ette valmistama..

Väike DIY projekt

Mul aegajalt tulevad igasugu veidrad ideed ning DIY mõtted pähe. Vahel keerutan neid mõtteid pikemalt peas aga vahel kargan neile kohe kallale.

DSCF1918

Naabrinaisele valmistatud pilt.

Detsembris nägin mitmel pool internetis teksti “Kodu ilma koerata on lihtsalt maja”. Selle peale torkas mulle esimesena kohe pähe mu armas naabrinaine, kes väga hoolib oma kahest neljajalgsest sõbrast ning tekkis idee talle selline seinapilt teha. Tol korral läks üsna palju asju vussi aga lõpuks tulemus oli täitsa vahva. Sellest ajast alates olen aga peas veeretanud ideed ka vanematele väike sarnane üllatus teha.

Eile võtsingi lõpuks kätte ning otsustasin asja ära teha, et päris viimasele hetkele asja ei jätaks. Otsisin päeval sobiva fondi välja ning kirjutasin sellega vajaliku teksti. Seejärel kopeerisin selle paberile, liimisin veidi paksemale paberile ning lõikasin ükshaaval välja. Efekt on palju ägedam ükshaaval liimitud tähtedel, kui lihtsalt paberile joonistatud või trükitud tähtedel. Õhtul tegime kõige pealt paberile käe ning jala jälje ning kui Matu magama läks, hakkasin mina tähti liimima. Tulemus tuli isegi parem, kui ma vaimusilmas ette nägin. Loodan, et vanemad ka õnnelikud on, kui see nendeni kuu lõpus jõuab. :)

DSCF2125

Ootab raamimist ja inglismaale lendu :)

Aastapäeva üllatus

Eile oli meil Kaidoga aastapäev, ehk siis seda päeva loeme me oma suhte ametlikuks alguseks. Uskumatu kiirusega on möödunud juba kuus aastat päevast, mil koos seda rada käima hakkasime.

Esimestel aastatel küll tähistasime rohkem aga viimased aastad on pigem rahulikumas tempos kulgenud. Eelmisel aastal käisime koos kohalikus pubis õhtust söömas  näiteks. Sel aastal aga oleme Matuga mõlemad haiged ja seega polnud see aastapäev minu jaoks mingi prioriteet. Pidime peale palgapäeva nagunii välja perega tähistama, seega keskendusin ainult oma pisikesele haigele poisipõnnile.

Õhtul tuli aga Kaido mulle üllatusena koju varem ning roosikimbuga. Ta tavaliselt väga lilli ei too, seega oli minu jaoks see ikka tõeline üllatus. 7 imeilusat punast roosi, minu lemmiklilled. Vabandas veel, et kuus lille oli imelik kinkida, tõi siis pigem 7 juba. Ma teadsin, et ta läks bussiga tööle aga tema tahtis üllatuse teha ja läks autoga. Bussiga oleks pisut keerulisem olnud lilli tuua ja ta tahtis poest ka läbi käia. Ostis meile õhtusöögiks kartulisalatit ja sealiha snitsleid. Seega istusime koos perega lauda ning sõime rahulikult kõhud täis. Peale seda istusin rahulikult diivanile lösutama ja vaatasin, kuidas Matu ringi möllab.

Kaido arvates aga ei olnud ta mind veel piisavalt üllatanud. Seega ühel hetkel tuli võttis ta Matu sülle, põlvitas mu kõrval maha ja asetas sõrmusega karbi lauale, lisades juurde: “Mul on sulle veel midagi”. Peale seda vaatas ta Matule otsa ja küsis: “Mis sa arvad, kas emme tuleb meiega sama nimega?”. Ja mina oleks pepuli kukkunud, kui ma samal ajal juba istunud ei oleks. Sellele järgnes minu poolt muidugi shokiseisundis pikk vaikus ja palju pisaraid, millele järgnes JAH. Ehk siis minust saab proua.

DSCF1071

Tagasi koju ning üllatus naabrilt

Eelmisel kolmapäeval (9. september) oli lõpuks aeg tagasi Eestimaale pöörduda. Ma üldse ei oodanud seda rändamist, sest lapsega kahekesi on see ikka tükk tegemist.

Muidugi eelneval ööl ma taas magada ei saanud, alles vastu hommikut tukkusin paar tundi ning ärkasime kella 11 ajal Kaido kõne peale ülesse. Peale seda ajasime ennast maast lahti ning käisin pesemas ja pakkisin veel viimased asjad ära. Siis jäi veel paar tundi vaba aega, kuniks lennujaama pidime hakkama liikuma.

Veerand 3 ajal suundusime lõpuks värava taha taksot ootama. Isa aitas kohvrid välja tassida ja saatis meid ilusti ära. Matu muidugi ei tahtnud Papa kaela ümber lahti lasta enam. Lõpuks saime teele asuda lennujaama poole. Sõit sujus kiirelt ja lennujaamas õnnestus käru ka kohe taksopeatusest saada, ehk ei pidanud seda otsima minema. Ladusin oma kohvrihunniku kärule ning suundusime kolmekesi terminali.

Esimese asjana külastasin tualetti ning siis viisime kohvrid ära. Peale seda saime veel veidi emaga juttu ajada ning oligi aeg meil Matuga turvaväravatest läbi minna. Matu üritas vanaema muidugi jälle kaasa sikutada, paraku ei õnnestunud. Kõik sujus kenasti, sest lapsega lastakse järjekorra väliselt kohe eraldi turvalindi juurde. Selle läbisime puhtalt ja kiirelt ning olimegi ootesaalis. Poest haarasime veel pudeli vett ning näksimist lennukisse ning jäigi üle vaid pingile istuda ning värava välja kuulutamist oodata.

Kuna mul oli ostetud lisaks Priority boarding, saime ka väravas kohe teisena trepist alla suunduda ning esimeste seas ka kiirelt lennukisse. Lennukisse minnes tuli meie taga üks meesterahvas, kes sõnagi lausumata mu käsipagasi kohvri kätte haaras ning trepist üles tassis. Ukse peal ulatati kohe lapse jaoks rihm ning päästevest (tavaliselt tuuakse need alles siis, kui lennuk liikuma hakkab) ning meil oli taas aega end rahulikult lennukis sisse seada. Meie õnneks istusime jälle Matuga kahekesi kolmeses reas, seega sai Matu peale õhku tõusmist uhkelt eraldi istuda (kuni 2 aastane laps reisib vanema süles) ja saime mõnusalt laiutada.

DSCF0732

Lennureis möödus raskelt, sest Matu oli väsinud aga magama ei jäänud, seega oli vaja tal koguaeg tegutseda. Vaatas multikaid, sõi vahepeal, turnis minu otsas ja oma pingil. Siis jõi ja sõi taaskord. Korra külastasime koos ka tualetti. Küll ma olin õnnelik, kui lennuk lõpuks maandus. Õnneks saime lennukist välja ka kiirelt, kuna meie kohad olid eelviimases reas. Stjuard oli nii tore, et aitas kohvri mul trepist alla tassida. Kiirelt dokumendikontrillist läbi, kohvrid lindilt maha ning kärule ja suundusimegi lennujaamast välja.

Välja jõudes helistasin Kaidole, ta palus meil oodata ja tuli kiirelt lennujaama ette. Üllatusena oli isa ka tal kaasas, seega nägi Matu kohe nii issit kui vanaisa. Matu muidugi ei tahtnud issi kaela ümbert enam lahti lasta, kuid lõpuks pika veenmise peale saime ta siiski autosse pandud. Kiirelt kohvrid ka veel auto peale ning võisimegi suuna kodu poole võtta. Isa suundus sealt juba tagasi oma kodu poole.

Matu jäi autos suht kiirelt magama, oli ju vaeseke päev otsa magamata ja kell oli juba ca pool 11 õhtul. Muidugi koju jõudes ärkas ta kohe üles ning asus kohe kõigi mänguasjadega mängima ja neid mööda põrandat laiali laotama. Köögist avastasin aga üllatuse. Ehk siis laual ootas mind pudel punast veini ja juures silt: “Tere tulemast koju, armsad Sigrid ja Matu! Ps. VT külmkappi ka :) Liina ja Kristjan”. Külmkapist leidsin aga Pavlova koogi, mida ma tõeliselt armastan! Ehk siis minu armas-kallis naabrinaine oli mulle koju tuleku puhul koogi küpsetanud ja vaikselt meie juurde poetanud, isegi Kaido ei teadnud asjast midagi. Kas saab veel armsam olla? :)

DSCF0740