Olen tagasi.. loodetavasti

Veebruari alguses arvasin, et võtan end kokku ja hakkan tublimalt blogima aga tulemuseks oli hoopis täielik vaikus, kui välja arvata paar üksikut postitust vahepeal. Üritan nüüd ennast uuesti kokku võtta aga lubada midagi ei saa.

Vahepeal on palju muutunud ja elu paika loksumine on võtnud lihtsalt niivõrd palju energiat, et pole ei aega ega ka tahtmist olnud wordpressi ära eksida. Raamatutest olen pool vägisi kirjutanud, sest pärast lihtsalt ei pruugi kõik enam meeles olla. Meie õnneks on elu siiski positiivses võtmes muutunud.

Kõige suurem muutus on see, et ma olen praeguseks juba 2 kuud tööl käinud. Ma ei kiirustanud tööle aga hoidsin silmad lahti, kui peaks midagi sobivat silmapiirile tulema. Eelistuseks oli poole kohaga töö ja nõudeks oli see, et saaksin Matu ise lasteaeda viia ja sealt ära tuua. Lisaks muidugi see, et vähemalt 1 päeva saaksin nädala keskel talle vabaks anda, et ta liiga ära ei väsiks. Magavale kassile jooksis aga hiir suhu, sest meie külakeskusesse tekkis uus sobilik töökoht. Õhtune tööaeg, poole kohaga ja saan arvestada täpselt enda marakrati vajadustega. Lisaks kõigele on võimalus Matul minuga koos tööl käia ja seal on tal palju ruumi joosta ja möllata. Kella 16-17 vahel käin lasteaias Matul järel ja lähme koos töö juurde. Vahel tuleb korjab Kaido ta sealt peale koju tulles, vahel on ta minuga koos tööl lõpuni. Poiss ise on väga õnnelik ja seletab suure suuga, et tema armastab emme töökohta ja tema töötab ka külakeskuses. Lisaks kõigele on mind õnnistatud ka üliägeda ülemusega, kellega meil koostöö sujub väga mõnusalt. Matu on ka temast vaimustuses ning neil ka läbisaamine hea. Ja kuna töötan nüüd raamatukoguga ühes majas, siis seal olen ka juba üsna tihe külaline. Tavaks on saanud Matuga koos neljapäeviti seal üks tunnike veeta, tulevane raamatusõltlane mul.

Teine suur muutus on just Matu osas, kes hakkas veebruarist lõpuks pikki päevi lasteaias olema. Varasemalt ta keeldus kategooriliselt ja nõudis koju magama. Teised küll ütlesid, et ega see paremaks ei lähegi ja mida ma venitan aga ma usaldasin oma sisetunnet. Mingil hetkel kutsus õpetaja Matut seniks unejuttu kuulama, kuniks ma järele jõuan. Sellest hetkest alates oli Matu kohe valmis sõpradega koos ka lõunaunne jääma ja pole kordagi enam lõunast koju tulla tahtnud. On küll hetki olnud, kus ta on õpetajale öelnud “Mul on kodus ka voodi, ma magan seal” aga üldiselt on ta siiski alati ilusti magama jäänud. Kuigi tänu minu töökohale tal otsest vajadust ei olegi praegu enam lasteaias käia aga kuna talle väga meeldib seal, siis 2-4 korda nädalas ma siiski ta sinna viin. Ongi mul aega veidi enda jaoks ka ning saan rahus näiteks raamatuid lugeda. Pigem on probleeme õhtul tema ära toomisega lasteaiast, sest kõik mängud on ju vaja lõpuni mängida ja siis oleks vaja veel õues liivakastis veidi kaevata ja.. Lisaks kõigele käib Matu neljapäeviti võrkpalli trennis. Muidugi 3 aastaselt nad tegelikult võrku veel ei mängi, vaid harjutavad lihtsalt korra nädalas füüsilist trenni tegema. Ehk juba järgmisel aastal hakkavad võrkpalliga ka tegelema. Praegu teevad seal tõkkejooksu, mängivad palli, jooksevad võidu ja möllavad ennast tühjaks. Korra nädalas täiesti paras 3-4 aastastele ja Matule hirmsasti see meeldib.

Eks see muutustega harjumine võtab ikka aega aga praegusel hetkel see sobib meile kõigile kolmele väga kenasti. Kui ma suudaks end nüüd blogi osas uuesti kätte võtta, oleks ka väga tore, sest tegelikult tunnen ma kirjutamisest üsna suurt puudust. Lihtsalt vahepeal ei ole aega ja siis kui aega oleks, siis jutt ei jookse mitte kuidagi.

Autor Mariann V.

Raamatud 15-18

Sellel aastal läheb see lugemine kohe kuidagi ludinal, ehk praeguseks on loetud kokku 18 raamatut. Nüüd aga raamatute juurde.

J. A Redmerski “Igavesti koos. : Kui kõik muu veab viltu, jääb armastus ikka alles… Camryn Bennett on õnnelikum kui iial varem. Viis kuud pärast kohtumist on ta kihlatud oma hingesugulase Andrew Parrishiga ja pulmad pole ainus eriline sündmus, mis neid ees ootab. Närviline, aga elevil Camryn ei jõua ära oodata, millal saab alustada elu koos Andrew’ga, mehega, kes teda igavesti armastab. Neid ootavad ees nii paljud asjad, kuid siis lööb õnnetus nad jalust. Tõelist armastust raskused ei murra… Andrew ei mõista, kuidas nendega sai midagi sellist juhtuda. Ta püüab eluga edasi minna, kuid Camryn on kaotanud lootuse. Andrew on otsustanud tõestada, et nende armastus saab kõigest võitu, ning tahab viia Camryni uuele reisile täis lootust ja kirge. Kui tal vaid õnnestuks veenda Camrynit kaasa tulema…**

Selle raamatu haarasin raamatukogust kaasa vahetult peale seda, kui juhataja oli selle andmebaasi sisestanud ja kiletanud. Tundus selline raamat, mis võiks justkui mulle meeldida. Pean tunnistama, et ma eksisin. Ma olen küll lootusetu romantik aga see raamat oli minu jaoks liiiiiiiiiga läila ja kleepuv. Kohati tekkis tunne, nagu loeksin mõne armunud teismelise päevikut, kohati tunne nagu loeksin 50 halli varjundit. Algus oli natukene kurb aga ülejäänud raamat oli lihtsalt plähhhh. Ehk siis mina seda lugeda ei soovita, puhas aja raiskamine. 

Sylvia Day “Uhkus ja nauding”“Rikkusel on oma ohud …
Eliza Martin teab hästi, et pärijannaks olemisel on puudusi. Õnnekütid tiirlevad tema ümber, tuttavad valetavad ja petavad ning viimasel ajal korraldab keegi „õnnetusi”, et naist abielluma tõugata. Eliza ei lase end kiusata ja otsustab teada saada, kes on selle sepitsuse taga. Tal on vaja vaid meest, kes sulanduks tema kosilaste sekka ja otsiks kurikaela üles. Meest, kes on tähelepandamatu, osav tantsija, vaikne ja rahulik.
… ja ka teatud meestel
Vargapüüdja Jasper Bond on liiga suurt kasvu, liiga nägus ja liiga ohtlik. Kes küll jääks uskuma, et vaimset tarkust hindav naine nagu Eliza laseks end võrgutada tegudemehel? Aga Eliza põikpäisus ja juhtumi mõistatuslikkus moodustavad pakkumise, millest Jasper ei saa keelduda. Kliendi rahulolu on uhkuseasi ja Jasper on rõõmuga valmis tõestama, et just tema on mees, keda Eliza vajab …

Ootasin juba tükk aega, millal saan mõne Sylvia Day teose kätte haarata. Olin ikka kuulnud varjunditega võrdluseid ja kiideti, et Sylvia Day raamatud on palju paremad. Juttudel on tõepõhi all. Mulle meeldisid varjundid ka aga Sylvia kirjastiil on hoopis midagi muud. Ei ole mingit arutut panemist, ei ole silmi pööritavaid sisemisi jumalannasid. Samas kõik on palju vürtsikamalt kirja pandud. Ja kaaned on väga ahvatlevad, ehk tõmbas kohe raamatukogus pilgu endale. Tahan kindlasti tulevikus ka Crossfire seeria läbi lugeda.

Birk Rohelend “Sa pead suudlema Silvat”: “Ühel õhtul põhjustab ajakirjanik ja väikelapse ema Silva Stökel magamatusest peaaegu avarii. Teda jääb painama tunne, et naine, kellele ta oleks äärepealt otsa sõitnud, on tema lapsepõlvesõbranna Helena. Probleem on aga selles, et Helena kadus jäljetult kakskümmend aastat tagasi. Kui Silva asub sõbranna jälgi ajama, saab kiirelt selgeks, et tema kadumise lugu ei ole kaugeltki ainus õõvastav ja verine saladus, mida Omavere pealtnäha rahulik ja vaikne väikelinn endas peidab.

„Sa pead suudlema Silvat“ on mitmeplaaniline psühholoogiline kriminaalromaan, mis lisaks tavapärasele „kes seda tegi?“ küsimusele uurib ka põhjuseid, miks sellised lood juhtuvad.

Siinkohal olen ma õnnelik, et ma facebookis “Lugemise väljakutse” grupiga liitusin, sest muidu oleks see raamat minust ilmselt raamatukokku jäänud. Minu õnneks aga tekitasid teised oma arvustustega minus huvi ja tarisin selle raamatu endaga ikka koju. Ja olen väga õnnelik, et ma seda tegin. “Sa pead suudlema Silvat” on tõeliselt põnev ja kaasahaarav kriminaalromaan, mis peidab endas tõeliseid õuduseid ja koledusi. Asi on seda hirmsam, et tegelikult ju toimub maailmas päriselt ka selliseid asju aga me lihtsalt ei kuule neist alati. Oli küll neid hetki ka, kus ma mõtlesin “Miks ta nii teeb ja ma oleksin küll teisiti teinud” aga samas neid hetki on pea igas raamatus ilmselt. Lõpp oli minu jaoks isegi pisut ootamatu aga mulle meeldis see raamat väga. Kindlasti tahan kunagi ka teisi sama autori teoseid lugeda.

Maarja Kangro “Klaaslaps” : “Kangro teos on lõhkekeha, mis plahvatades raputab segamini kõik, mida puudutab. Siin purunevad riigipiirid, piirid isikliku ja avaliku vahel, ühte sulavad emotsionaalsed läbielamised, kirjandusklatš, mõtisklused sünni ja surma absurdsuse üle, Ukraina sõda, abitu vanamutt haiglapalatis, Harta 12, pooleli jäänud kirjandusresidentuur. Kangro nihilistlikus ja traumaatilises maailmas omandavad uudistehuvilisele lugejale tuttavad kohad ja sündmused hoopis uue kuju ja tähenduse,” kirjutab Aro Velmet.
Kolleeg lisab: “Aeg-ajalt, mitte just tihti, loositakse välja täiesti ebatõenäolisi juhtumisi, mil tühi ise valib välja ühe inimese ja vaatab talle otse silma. Sageli hakkavad valitud persoonid oma silmi peitma, vaatavad mujale, teevad ennast väikeseks või teesklevad lausa, et juhtunut pole olemas. Dokumentaalromaani „Klaaslaps” autor Maarja Kangro jõllitab visalt vastu ega pilguta silma. Külmaks see raamat ei jäta.”

See on ka raamat, mille kohta olen ma kuulnud väga palju suuri sõnu ja kiidulaulu, seega asusin õhinaga seda lugema. Mu õhin vaibus aga üsna kiirelt. Raamat tekitas minus väga kahetiseid tundeid. Ühelt pool on lugu kurb ja traagiline, tunnustan Maarjat selle kirja paneku eest. Teiselt poolt raamatuna pole see minu silmis suurem asi. Kaks kõige suuremat miinust minu silmis on see, et üsna palju teksti on vene keeles, inglise keeles, itaalia keeles, hispaania keeles.. ja mitte ühtegi tõlget. Ehk siis kas kõik eestlased peavad neid keeli oskama või lugema google translate abil? Teiseks see, et mul tekkis kohati tunne nagu loeksin kellegi blogi või päevikut, lihtsalt liiga palju möla ja tegevus seisab. Minu jaoks jätab see alati sellise tehislikult raamatu pikemaks venitamise mulje. Ehk siis ühelt poolt lugu meeldis aga teiselt poolt raamat ise mitte. Samas on väga tore, et pööratakse tähelepanu ka sellistele valusatele teemadele, sest üldiselt nendel teemadel ju ei räägita ja tekibki tunne nagu oleksid oma murega üksinda. See raamat annab kindlasti jõudu neile, kes ise midagi sellist on sunnitud läbi elama. Uuesti ma seda raamatut kätte ei haaraks aga võimalusel soovitan selle läbi lugeda siiski.

** Kaldkirjas on netist kopeeritud raamatu sisukokkuvõte. 

Raamatud 11-14.

Kiera Cass “Kroon”: Kui Eadlynist sai esimene Illéa printsess, kes otsustas korraldada Valiku, ei arvanud ta, et armub ühessegi oma kolmekümne viiest kosilasest. Võistluse esimesed paar nädalat luges ta päevi ajani, mil saab nad kõik koju saata. Ent kui palees toimuvad sündmused sunnivad Eadlynit veelgi enam rambivalgusesse astuma, mõistab ta, et üksi jäämine ei oleks talle siiski meeltmööda. Printsess ei ole endiselt kindel, kas suudab oma loole leida nii muinasjutulise lõpu kui ta vanemad kakskümmend aastat tagasi. Kuid mõnikord suudab süda meid üllatada… ning peagi peab Eadlyn tegema valiku, mis tundub võimatum ja olulisem, kui ta oli eales ette kujutanud.**

„Kroon“ on viies ja viimane raamat Kiera Cassi populaarsest sarjast „Valik“. Kahtlemata jäi sellest raamatust pisut parem mulje, kui eelmisest, kuid esimesele kolmele see siiski järele ei jõua. Raamat on pisut naiivne ning kuigi Eadlyn on justkui mõistlikumaks ja rahulikumaks muutunud, siis tema otsused panevad siiski kohati kukalt kratsima. Lugu ise on aga õnneliku lõpuga ja üsna tore lugemine. Eriti kui arvestada, et tegemist ongi noorteromaaniga. Muidugi kogu sarja kaanekujundused on minu silmis imelised.

Tea Lall “Ära armasta mind enam”: Eesti Kirjanike Liidu 2015. aasta romaanivõistlusel äramärgitud teos „Ära armasta mind enam“ on aktuaalse teemapüstitusega nüüdisaegsest Eesti elust kõnelev romaan, milles kolme teismelise pilgu läbi kajastuvad tänased pereprobleemid: ajal, mil isad-emad lähevad Soome tööle ja perekonnad lagunevad, jäävad lapsed üksinda ning on sunnitud vara täiskasvanuks saama. 

Raamatus kirjeldatakse kolme sõbra, klassikaaslase elu, kelle vanemad on elu hammasrataste vahele jäänud. Nad püüavad üksteist toetada ja sõpradele abiks olla, üritades ema sotsiaaltöötaja tulekuks kaineks turgutada või põgenedes kodust oma lemmikpaika, mahajäetud üksildasse hoonesse, kust nad leiavad ühe kummalise kirja.

Kaanekujundus ja raamatu peakiri olid minu jaoks ligitõmbavad ning nii see minuga raamatukogust koju jõudiski. Arvasin ühelt poolt, et küllap ta mingi naiivne noortekas jälle on aga sain meeldiva üllatuse osaliseks. Raamat oli ladus, rääkis tõepoolest väga aktuaalsetest tänapäeva probleemidest noortel ning näitas selgelt, kuidas ootamatud sündmused ja hooletult pillutud sõnad võivad kogu elu hetkega pea peale keerata.

Steven Rowley “Lily ja kaheksajalg”: Just sel hetkel märkasin, kuidas kutsikas, kellest sai Lily, näris mu kingapaela. Ta laskus maadligi ja hakkas tagurdama, kuni mu pael tasahaaval sõlmest lahti tuli.
„Tere, sa imetore…” Kükitasin maha ja uurisin järele. „Tüdruk.”
„Tema on meie äbarik, seesama jah,” kostis proua mõningase ükskõiksusega.
Tõstsin äbariku sülle ja ta puges mulle lõua alla, saba kiikumas nagu maailma kõige väiksema ja haprama kappkella pendel.
„Mina olen Edward. Mind kutsutakse Tediks,” sosistasin ma kutsikale kõrva, enne kui langetasin oma kõrva ta pealae ligi. Kuulsin teda esimest korda rääkimas.
SEE! SIIN! ON! NÜÜD! MINU! KODU!
Ja oligi.

Niipea kui lugeja “Lily ja kaheksajala” avab, ootab teda ees unustamatu teekond. Selle romaani võlu ilmneb lugemise käigus ja sestap laseme lugejal endal seda maailma avastada ega reeda liiga palju üksikasju.

Lugu räägib ühest kallist olendist: sellest, keda usaldad, kelleta ei suuda elada. Ted Flaski jaoks on selleks kalliks olendiks tema vananev kaaslane Lily, kes on juhtumisi koer.

“Lily ja kaheksajalg” tuletab meile meelde, mis tunne on palavalt armastada, kui raskeks võib osutuda minnalaskmine ning kuidas meie elu suurimaks võitluseks ongi võitlus nende nimel, kes on meile kallid.

See on üks neist raamatutest, mis suudab sind ootamatult üllatada. Esialgu lugema hakates oli mul väga mitu korda tahtmine see raamat käest visata, sest minu arvates tundus kogu see kaheksajala ja koera teema nii jabur. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin ma asjale pihta saama ning lõpuks oli raske raamatut käest ära panna. Ehk raamatu mõte jõuabki kohale alles raamatu lõpus, ei tasu kunagi raamatut esimeste lehekülgede järgi hinnata. Kindlasti läheb raamat väga hinge kõigile koera (miks ka mitte muude loomade) sõpradele. Looma ja omaniku side on midagi nii võimsat ning ilmselt on aidanud raamatu tõeliselt heaks kirjutada just isiklik kogemus ja side. Nimelt raamatu autor Steven kirjutas selle raamatu iseenda taksikoerast, kes kandis niisamuti nime Lily. Fantaasia on üks aga isiklik südamevalu ning sellest kirjutamine on juba hoopis teine teema.

Katrin Pauts “Politseiniku tütar”: Mõnikord on kummitused lihast ja verest…
Oma töös ja eraelus pettunud ajakirjanik Eva sõidab hingerahu otsima vanematekoju Saaremaale vaiksesse Tuulegi rannakülla. Evat ajendab soov välja selgitada, mis õieti juhtus aastaid tagasi tema perekonnaga. Miks lahkusid teineteise järel elust nii tema politseinikust isa kui ka koduperenaisest ema? Eva aimab, et kuidagi on see seotud külakeses elanud kolme tütarlapsega, kellest kaks jäid kadunuks ja üks leiti mõrvatuna. Kas keegi siiski teab, mis tüdrukutega tookord juhtus?
Eva veenab kodusaarele naasma ka Inglismaale kolinud venna Andrease, kellega koos asutakse lahendama ema hüvastijätukirja saladust ja püütakse välja selgitada, miks külarahvas nende kunagist kodu nii väga kardab. Tonte ei hakka aga päevavalgele tulema üksnes minevikust. Peagi hakkab Eva aimama, et miski pole tegelikult nii, nagu ta oli arvanud. Hoolikalt ehitatud fassaad mõraneb, inimesed Eva ümber paljastavad oma tõelise näo. Sünge vari libiseb taas üle Tuulegi ja mõnelgi külaelanikul tuleb vanade pattude eest kõrget hinda maksta.

See oli üks neist raamatutest, mis minu pilgu juba ammu raamatukogus endale tõmbas aga mingil põhjusel lükkasin selle raamatu esialgu kõrvale. Koju jõudes lugesin muidugi “Lugemise väljakutse” grupist positiivset arvustust ning tulemuseks muidugi oli see, et tarisin selle endaga lõpuks siiski koju. Ja ma olen väga rahul, et ma seda tegin. Kriminulli kohta on küll vähe verd aga tõeliselt palju põnevust. Raamatu jooksul kahtlustasin üsna mitut inimest aga lõpliku roimarini oma mõtetega ei jõudnudki. Mulle meeldis, et erinevalt Keplerist olid meenutused kirjutatud kaldkirjas ning seetõttu ka paremini välja toodud, ei tekkinud kordagi segadust. Tänu positiivsele emotsioonile plaanin kindlasti ka Pautsi järgmise põneviku endaga koju tarida ning selle läbi lugeda. Usun, et see on sama hea, kui mitte paremgi.

** Kaldkirjas tekst on kopeeritud raamatututvustus, mitte minu enda sõnadega kirja pandud lühikokkuvõte.