Veebruari alguses arvasin, et võtan end kokku ja hakkan tublimalt blogima aga tulemuseks oli hoopis täielik vaikus, kui välja arvata paar üksikut postitust vahepeal. Üritan nüüd ennast uuesti kokku võtta aga lubada midagi ei saa.
Vahepeal on palju muutunud ja elu paika loksumine on võtnud lihtsalt niivõrd palju energiat, et pole ei aega ega ka tahtmist olnud wordpressi ära eksida. Raamatutest olen pool vägisi kirjutanud, sest pärast lihtsalt ei pruugi kõik enam meeles olla. Meie õnneks on elu siiski positiivses võtmes muutunud.
Kõige suurem muutus on see, et ma olen praeguseks juba 2 kuud tööl käinud. Ma ei kiirustanud tööle aga hoidsin silmad lahti, kui peaks midagi sobivat silmapiirile tulema. Eelistuseks oli poole kohaga töö ja nõudeks oli see, et saaksin Matu ise lasteaeda viia ja sealt ära tuua. Lisaks muidugi see, et vähemalt 1 päeva saaksin nädala keskel talle vabaks anda, et ta liiga ära ei väsiks. Magavale kassile jooksis aga hiir suhu, sest meie külakeskusesse tekkis uus sobilik töökoht. Õhtune tööaeg, poole kohaga ja saan arvestada täpselt enda marakrati vajadustega. Lisaks kõigele on võimalus Matul minuga koos tööl käia ja seal on tal palju ruumi joosta ja möllata. Kella 16-17 vahel käin lasteaias Matul järel ja lähme koos töö juurde. Vahel tuleb korjab Kaido ta sealt peale koju tulles, vahel on ta minuga koos tööl lõpuni. Poiss ise on väga õnnelik ja seletab suure suuga, et tema armastab emme töökohta ja tema töötab ka külakeskuses. Lisaks kõigele on mind õnnistatud ka üliägeda ülemusega, kellega meil koostöö sujub väga mõnusalt. Matu on ka temast vaimustuses ning neil ka läbisaamine hea. Ja kuna töötan nüüd raamatukoguga ühes majas, siis seal olen ka juba üsna tihe külaline. Tavaks on saanud Matuga koos neljapäeviti seal üks tunnike veeta, tulevane raamatusõltlane mul.
Teine suur muutus on just Matu osas, kes hakkas veebruarist lõpuks pikki päevi lasteaias olema. Varasemalt ta keeldus kategooriliselt ja nõudis koju magama. Teised küll ütlesid, et ega see paremaks ei lähegi ja mida ma venitan aga ma usaldasin oma sisetunnet. Mingil hetkel kutsus õpetaja Matut seniks unejuttu kuulama, kuniks ma järele jõuan. Sellest hetkest alates oli Matu kohe valmis sõpradega koos ka lõunaunne jääma ja pole kordagi enam lõunast koju tulla tahtnud. On küll hetki olnud, kus ta on õpetajale öelnud “Mul on kodus ka voodi, ma magan seal” aga üldiselt on ta siiski alati ilusti magama jäänud. Kuigi tänu minu töökohale tal otsest vajadust ei olegi praegu enam lasteaias käia aga kuna talle väga meeldib seal, siis 2-4 korda nädalas ma siiski ta sinna viin. Ongi mul aega veidi enda jaoks ka ning saan rahus näiteks raamatuid lugeda. Pigem on probleeme õhtul tema ära toomisega lasteaiast, sest kõik mängud on ju vaja lõpuni mängida ja siis oleks vaja veel õues liivakastis veidi kaevata ja.. Lisaks kõigele käib Matu neljapäeviti võrkpalli trennis. Muidugi 3 aastaselt nad tegelikult võrku veel ei mängi, vaid harjutavad lihtsalt korra nädalas füüsilist trenni tegema. Ehk juba järgmisel aastal hakkavad võrkpalliga ka tegelema. Praegu teevad seal tõkkejooksu, mängivad palli, jooksevad võidu ja möllavad ennast tühjaks. Korra nädalas täiesti paras 3-4 aastastele ja Matule hirmsasti see meeldib.
Eks see muutustega harjumine võtab ikka aega aga praegusel hetkel see sobib meile kõigile kolmele väga kenasti. Kui ma suudaks end nüüd blogi osas uuesti kätte võtta, oleks ka väga tore, sest tegelikult tunnen ma kirjutamisest üsna suurt puudust. Lihtsalt vahepeal ei ole aega ja siis kui aega oleks, siis jutt ei jookse mitte kuidagi.
Autor Mariann V.
loomaaedonkirju.wordpress.com 