Üllatunud näod ning jaanipäev

Viimati jäin pooleli selle juurde, kuidas ma end valmis sättisin, et hakata jaanipeole minema. Mul õnnestus tulla ju nii õigel päeval, et samal õhtul pidi toimuma siin külas ka suur jaanipidu. Meil toimub siin igal aastal korralik jaanipidu koos elava muusika, toidutelgi ning suure jaanitulega.

Veidi peale kella kaheksat sättisime siis end minekule. Matu jalutas mõnusalt ise ja ma lükkasin käru, sest arvata oli ju, et poiss tervet teed ise ikka käia ei jaksa. Muidugi esimene peatus oli meil kohe siin samas, sest naabrinaine ajas silmad punni ja küsis, kas ta silmad näevad valesti või ning tõttas mind kohe kallistama. Rääkisime kaks sõna juttu ning liikusime edasi. Mõned majapidamised edasi pidime järgmise peatuse tegema, sest ühed naabrid grillisid seal väljas ja ajasid ka silmad punni ning ei suutnud oma silmi uskuda ning tõttasid ka mind kallistama. Rääkisime seal siis veidi aega juttu naabritega ja nende arvates pole üldse ilus niimodi salaja tagasi hiilida. Mulle küll meeldis, sest inimeste reaktsioonid olid ikka üliägedad. Eks nad olid ka kõik väga õnnelikud, et ma lõpuks tagasi olen. Sealt suundusime siis meie edasi külakeskusesse peole ja teised jäid meist grillima ning pidid järele tulema.

Jaanipidu oli sel korral kuidagi lahjam. Ilm oli küll väga super aga muusik ei tõmmanud kuidagi kedagi käima, tantsuplatsil olid vaid mõned lapsed ja.. lõppkokkuvõttes oli üritus ikka üsna-üsna lahja. Istusime seal omaette, Matu tsillis ringi ja oli õnnelik. Ootasime ära jaanitule süütamise ja selleks hetkeks jõudsid naabrid ka kohale. Rääkisime seal veel veidikene juttu ja vaatasime tuld, kuid üsna pea liikusime siiski koju tagasi. Päev oli meie jaoks olnud üsna pikk ja raske, seega väsimus murdis juba korralikult ja tahtsime kõik põhku ära ronida. Esialgu oli küll plaanis veel naabrinaisega üks siider teha ja juttu ajada aga see jäi ka lõppkokkuvõttes ära.

Järgmisel päeval magasime Matuga umbes kella 11ni ning peale ärkamist asusin siin asju lahti pakkima ja pisut kraamima. Kaido isa oli veel siin, seega talle tegin kohvi ja pakkusin hommikusööki. Kaido sai maast lahti muidugi alles poole päeva ajal. Vahepeal muidugi kõlas uksele koputus ning kui vastu läksin, siis astus armas Liina uksest sisse ja kukkus mind kallistama. Ta tegelikult tuli vaid korraks kodust läbi ja pidi edasi kohe minema aga kuulis Annikalt, et me tagasi kodus ja pidi ju tervitama tulema. Niiniii armas temast. Päeval pakkisime ennast aga autosse ning väikese vahepeatusega siin mõned majad edasi suundusime linna.  Muidugi naabri juurest läbi hüpates tegi teine naaber ka läbi akna suuri silmi, sest ta polnud veel ka teadlik, et ma tagasi olen. Linnas käisime üritasime mu teele pandud paki kätte saada aga mida polnud, seda polnud. Seega käisime hoopis Kaido vanaemal külas ning peale seda väikese vahepeatusega poes tulime tagasi koju. Viisin Marise lapsele toodud rohud ja kingituse ära ning sain siin veel poole ööni kraamida ja möllata, sest järgmisel päeval oli Kaido sünnipäev ja elamine vaja ju korda saada.

Laupäeval oli Kaidol sünnipäev. Matu andis meie kingituse päeval ise Kaidole ära. Mina ikka kraamisin ja valmistasin õhtuks asju ette. Vahepeal helistas Liia, et pangu ma vesi keema ja tehku uks lahti ning keeras siis maja ette. Tal oli vaja ju ikka üle kontrollida, kas me siis oleme kodus või ajasime talle pada. Veendus meie kohalolus, tegime ühed kohvid ning tema lippas koos tütrega linna ja meie möllasime siin edasi. Õhtuks sain enamvähem elamise korda ning peale iseenda ja lapse kasimist saime külalisi hakata vastu võtma. Esialgu koguneti toas aga lõpuks kolisime õue üle. Lapsed jooksid muidugi toa ja õue vahet ning ma pidin lõpuks kurja häält tegema ja kõik õue ajama, sest ühe lapse eeskujul taheti meie suur peegel koridoris ära lõhkuda ja mina enda hingele laste surma küll ei soovi. Mossitasid veidi aga jooksid siis hoovis edasi ja enamus ronis lõpuks liivakasti mängima. Lõppkokkuvõttes oli üks väga mõnus sünnipäev ning Kaido sai naabritelt kingiks Autolehe kuue kuu tellimuse, mille üle ta on kohe väga rõõmus.

Mina olen aga rohkem kui rahul sellega, et ma salaja tagasi koju tulin. Sain esialgu siiski rahulikumalt võtta ning tasapidi inimestele teada anda, et me tagasi kodus oleme. Seda ma teadsin ette, et kodus tuleb mul nagunii kohe suurpuhastus ette võtta ning tahtsin esialgu oma naasmist naabrinaistega mõnusalt tähistada, enne kui kõiki teisi võõrustama hakkan. Ja mu imetoredate naabrite ja sõprade reaktsioonid olid niivõrd imelised, et tagasituleku varjamine oli seda 110% väärt! Laupäeva hilisõhtul näiteks andsin veel Kerstile teada, et me oleme tagasi.. pühapäeva hommikul oli ta juba platsis meie juures. No kas mul mitte pole sõpradega vedanud? :)

Igatahes suur-suur aitäh teile armsad sõbrad, et te olete mu tagasituleku niivõrd armsaks ja mõnusaks teinud. Nüüd kavatsen mõnda aega ikka eestimaal püsida ja nii kauaks pole plaanis edaspidi kindlasti välismaale jääda. :)

Jaanipäeva pillerkaar

Lisaks sellele, et meie Matu täna 9. kuuseks sai, toimus meil täna ka kohalik jaanituli. No ikka korralik, üle küla pidu koos elava muusika ja suure lõkkega.

Alustasime muidugi kella poole kuue paiku juba naabrite juures. Ehk siis meie + kolm perekonda veel. 9 täiskasvanut, 2 noort poissi ning 2 pisikest pätakat, seltskond suur ja korralik. Poisid grillisid õues liha ja siis sättisime end tuppa sööma. Algselt plaanisime küll õues olla ning ka telk pandi püsti aga paraku oli ilm meie vastu ja telgi all oleks kambakesi kitsaks läinud, seega saigi hoopis toas oldud. Muidugi lisaks jaanipäeva tähistamisele ja saslõki söömisele tähistasime ka Matu 9. kuu täitumist. Kaido tõi poest Eesti Pagari valmistatud Passionikoogi ja see maitses tõeliselt hästi. (Üleüldiselt mulle väga maitsevad Eesti Pagari koogid aga see on juba eraldi teema)

Kell kaheksa algas tegelikult juba üleküla jaanipidu aga meie hakkasime alles poole 9 paiku liikuma. Õnneks ilm oli meie vastu leebe ning muutus õhtu poole päris ilusaks ja kuivaks. Kohale jõudes kohalikud rahvatantsijad juba kepsutasid muusika saatel ja saime neile kaasa elada, nii mõnigi tuttav nägu sattus seal silma. Niisamuti oli ka rahva seas palju tuttavaid nägusid, väikese küla asi ilmselt. Üllatusena sattusin kokku ka ühe endise töökaaslasega, keda ma poleks oodanud küll seal kohata. Tuleb välja, et käib siin kandis tihti, sest ta noormees elab siin samas. Väga vahva üllatus. Umbes veerand 10 paiku tuli lavale bänd nimega XXL ning tants ja trall võis elava muusika saatel alata. Mina ei tantsinud aga meie seltskonnast 2 perekonda lõid tantsu küll.

Kella 10 ajal lõpuks süüdati suur üle küla jaanituli. Alguses kahtlesime, et kas peale selliseid vihmasid need puud ikka süttivad aga pole asja, mis bensiini abil vist põlema ei läheks. Seega üsna kiirelt kasvas lõke suureks ja inimesed kogunesid sooja. Ainus mis häiris, oli lendlevad tükid ning sädemed. Vanker sai ka nendega pihta ja tänu ühele põlevale tükile on beebitarvete koti sangal üks pisike põlenud auk. Selle peale lükkasime vankri eemale. Veidi aega nautisime vaadet ja ajasime juttu ning siis otsustasime kambakesi koju ära tulla. Päev oli pikk ja lastel uneaeg. Aga üritus ise oli väga mõnus ja ma pean veelkord mainima, et mul on ikka fantastilised naabrid ja oleme sattunud elama ikka imelisse kohta. Üle aastate jälle meelde jääv jaanipäev.