Meie jõulukingid

Matu oli sellel aastal väga hea laps, seega jõuluvana oli tema vastu üsna helde ja tegi lapse meeletult rõõmsaks. Kõik kuuse all olnud esemed olid tema puhul niivõrd täppi. Sel aastal midagi seisma küll ei jää.

* Masha karu maja– Meie tellisime selle mytoysist, sest hinnavahe eestiga oli pea 30 eurot. Eestis on see olemas näiteks Juku mänguasjapoes ja pea 72 eurot. See läks Matule kingituseks Kaido vanemate poolt.
 *Peppa maja – selle ostis ema ise inglismaalt ja saatis, kingitus nende poolt Matule.
 *John Deere kombain – Kui ma kingiideedest kirjutasin, siis mainisin, et see kombain jääb ilmselt tulevikumuusikaks. Paraku aga sai naabripoiss novembris sünnipäevakingiks kombaini ning peale seda oli Matu ainus soov, et jõuluvana tooks talle kombaini. Käis oma soovist isegi raekojaplatsil jõuluvanale rääkimas, seega jõuluvana ei saanud ju last alt vedada. Meie ostsime Matu lastekaupadest (62,90) aga kõige soodsamalt saaks selle jällegi mytoysist.
* Thomas and friends vedur – Meie oma sai jällegi inglismaalt ostetud, eestis ma neid müügil näinud ei olegi. Sobib puidust rongirajale mängimiseks ning sõidab patarei abil ise. Matul oli eelnevalt olemas roheline Percy, nüüd sai siis Thomase lisaks.
 * Thomas and friends tudukad – Tellisin Matule ise ASDA-st ja õigesti tegin. Matule see nii-nii meeldib!
*Tayo the little bus – See sai lausa Koreast kohale tellitud. Otsisime emaga tükk aega, sest ema ei tahtnud Matule seda tavalist 11cm bussi osta, vaid ikka suuremat. Nüüd siis ongi Matul uhke 17cm pikk Tayo, mille üle ta on niivõrd õnnelik ja uhke.
*Trollide pusle – Käisime alles seda multikat kinos vaatamas ja Matule kohutavalt meeldis. See pusle pakub talle veel mõnda aega parajalt pusimist (100tk) aga pakki avades oli ta jällegi õnnest ogar.

Lisaks välja toodud asjadele sai ta meilt veel “Lennukite” ja “Masha” nuputamis ajakirjad ning ühe suure tähepusle. See on tema jaoks veel muidugi liiga raske, sest ta peaks enne lugema õppima. Nimelt tuleb õige pildi juurde panna õige sõna. Kaido ema tõi ka Matule suure kinkekoti täie veel kraami kõikvõimalike meisterdusvahenditega. Nüüd on küll Matul vist kuni kooli minekuni kõik olemas. See muidugi ongi hea, sest lasteaeda ta ju ei pääse, et teistega koos seal meisterdada. Lisaks kõigele sai Matu Kaido emalt ka mängimiseks rahakoti koos mängurahaga.

Kaido sai mu vanematelt endale kingituseks uue parka, õnneks talle väga meeldis ja kannab seda nüüd hea meelega. Minult sai endale uued sussid (vanad olid juba läbi ja sai need kohe prügikasti ära visata) ja ühe elektriku tööriista, mida ta ise soovis. Kaido isa tõi meile kahe peale suure puidust lõikelaua ja vanaemalt saime pere peale ümbriku.

Mina ise sain ka ootamatult palju lausa kingitusi sellel aastal. Mu armsad emme ja issi saatsid mulle imeilusa valge kampsuni. Kaidolt sain endale liimipüstoli (jesssssss!!!) koos liimipulkadega ning lõhnaküünlad (vaarikas, kookos ja kohvi). Kaido vend tõi mulle suure nelinurkse salli ja üliägedad päikeseprillid. Ja Jürilt sain tema alles äsja ilmunud raamatu koos pühendusega.

Mida teie sel aastal kuuse alt leidsite? :) 

Raamatuklubi

Mõtlesin tükk aega, millise raamatu pealkiri kirjeldaks minu elu ja see osutus üsna keeruliseks ülesandeks. Niikaua kuni raamatukogus jäi mul näppu “Raamatuklubi” nimeline teos ning sain aru, et just see ongi sobiv. Mitte, et ma kuuluksin mõnda raamatuklubisse (kahjuks), vaid minu elus on raamatud väga tähtsal kohal ja tegelikult sai aastaid tagasi just sellenimeline grupp facebookis ka loodud. Sellest pole kahjuks asja saanud.

12.Raamat, mille pealkiri kirjeldab sinu elu – Mary Alice Monroe “Raamatuklubi”

Sisukirjeldus: 

Mary Alice Monroe kutsub teid kohtuma viie suurepärase tegelasega, kelle sõprussuhteid ta kirjeldab õrnuse, austuse ja sügava mõistmisega.

Pealiskaudsel pilgul on see tavaline raamatuklubi, kuid nende viie naise jaoks on see midagi palju enamat. Eve Porteri jaoks on klubi pelgupaik, kuna abikaasa ootamatu surm röövis tema kindlustunde. Väljapaistvale advokaadile Annie Blake’ile, kes neljakümnendates eluaastates olles soovib saada last, on klubi koht, kus end lõdvaks lasta ja unistada teistest võimalustest. Doris Bridgesile on klubi tugigrupp sel raskel ajal, kui ta tunnistab oma abielu nurjumist ning leiab iseseisvuse abikaasa reetlikkuse tõttu. „Täiuslikule” abikaasale, emale ja sõbrale Gabriella Riverale, kes toetab kõiki, kuid kardab endale tuge küsida, pakub klubi ühtekuuluvustunde. Ning Midge Kirsch, kunstnik, kes on kogu elu vastuvoolu ujunud, võetakse klubis tingimusteta omaks.

Need naised on erinevatelt elualadelt ja nad astuvad vastu väljakutsetele, mida pakuvad neile muutused. Jagades oma lootusi, kartusi ja võite, peavad nad kalliks raamatuklubi tõelist võlujõudu – sõprust.

Raamatu kaas on minu jaoks väga ligitõmbav. Sisukirjelduse järgi tundub väga mõnus teos ning tekib väike igatsus hinge, et tahaks isegi mõnda sellisesse “klubisse” kuuluda. Paraku raamatus endas jäi justkui see “miski” puudu. Taas väga palju pikki ja lohisevaid kirjeldusi. Raamatu esimene pool venis nagu tatt, sest tegevust justkui ei toimunud. Õigemini oli aga mitte midagi kirgi kütvat ning kaasa tõmbavat. Raamatu keskel hakkasid sündmused järsult muutuma ning raamat tundus palju kaasahaaravam. Raamat lõppes väga kummaliselt ja minu jaoks jäi mitu lahtist niidiotsa. Just kui oleks olnud ette kirjutatud, et see on maksimum lehtede arv ning üle selle minna ei tohi. Sama efekt oli minu jaoks “Viiskümmend vabastatud varjundit” raamatul.

Ühelt poolt pani see mind üsna mitme nurga pealt elu üle järele mõtlema. Samas jällegi ei ole see raamat midagi sellist, mida ma edaspidi lugema kipuksin. Ehk siis minu silmis jääb see raamat üsna keskpäraseks, kuid soovitan seda teistel siiski lugeda. See lihtsalt on üsna reaalne ja eluline ning paneb väärtustama seda, mis sul olemas on. Õnnetus võib tabada igaüht täiesti ootamatult ja selles teoses on see väga selgelt lugejateni toodud.

 

Kas poed on hulluks läinud?

Tahaksin kirja panna enda kogemuse, sest ehk kellelgi on sellest ka kasu.

Ma olin üsna veendunud, et Matul sellel aastal veel kindlat jõulusoovi ei ole ja seega muretsesime me jõulukingid talle juba aegsasti valmis, tean ju mis talle meeldida võiks. Paraku eksisin ma rängalt ja peale kingituste soetamist tekkis lapsel nii kindel jõulusoov, et rääkis mulle sellest nädalate viisi kuni jõuludeni välja. Käis sellest raekoja platsis ka jõuluvanale pajatamas, et ikka kindlasti oma soovitud kingi saaks.

Noh iseenesest ei ole selles ju midagi halba, kui laps sooviks endale mõnda raamatut või puldiga autot. Paraku tema sooviks oli hoopistükis suur kombain.  Esialgu vaatasin, et oh tore, Bruder Claas 480 maksab Jukus 36 eurot, saame hakkama küll. Siis aga teatas poiss resoluutselt, et tema ei taha valget nagu Kristjanil on, temal on vaja ROHELIST kombaini. John Deere roheline kombain on aga 15cm pikem ning üsna palju eurosid kallim. Mu vanemad muidugi arvasid, et kui see on lapse ainus soov, siis ta peab ikka oma soovitud kingituse saama ja olin nõus selle ise kinni maksma. Siis sain aga koleda üllatuse osaliseks. Vahepeal oli Jukus JD kombain ca 53 eurot aga ühel hetkel ilutses selle juures tekst “läbi müüdud”. Võtsin nendega ühendust ja sain teada, et see on neil tõepoolest igal pool läbi müüdud ja juurde enam ei tule. See tähendas minu jaoks loomulikult suurt kodutööd, sest kusagilt pidin ma selle kombaini ju leidma.

Hakkasin lappama erinevaid kodulehti aga paljudes kohtades ei ole e-poode üldse, või on siis e-poes palju väiksem valik, kui kohapeal. Helistasin Karupoeg puhhi, neil oli pakkuda vaid Playmobil kombain. Kirjutasin Prismasse ja XS lastekaupadesse. Kummaski poes ei ole Bruderi kombaine, XS-is pakuti selle asemel ühte teist firmat aga see ei sobinud paraku. Leidsin paarist e-poest ca 69-70 euro eest, kaasa arvatud Hansapostis. See jäi tagavaraks aga lootsin ikka veidigi odavamalt saada, sest 53 versus 70 on üsna korralik hinnavahe. Võtsin ühendust kaubamajaga, sealt sain vastuseks üldse 75 eurot, millest saaks siis partnerkaardiga 5% alla. Lõpuks leidsin Matu lastekaupade e-poe ning seal oli parasjagu allahindlusega see kombain 62,90€. Ikka parem, kui 70 või 75. Avastasin netis kolades, et Apelsini poes peaks olema vist üks suurimaid Bruderi valikuid ning otsustasin ka neile igaks juhuks kirjutada, lootudes sealt ehk parem hind leida. Olin kuulnud palju kiidulaule, kuidas seal on nii tore valik ja niivõrd head hinnad. Vastuseks sain, et jah meil on see kombain täiesti olemas ja hinnaks 84 eurot ning neil on praegu suur allahindlus, millega saab sellest hinnast veel 10 eurot alla. Ma olin ikka tõsiselt hämmingus, sest kuidas saab ühe konkreetse mänguasja hind niivõrd palju varieeruda? Selle peale võtsin aga Matu mänguasjade lehe uuesti lahti, esitasin tellimuse ning käisin järgmisel päeval kombainil ise järel. Teenindus oli fantastiline ja kavatsen kindlasti ka edaspidi just sealt Bruderi masinaid vaadata. Lisaks sain muidugi teada seda, et neid John Deere kombaine vist enam ei toodetagi, ehk siis kellel veel vaja on, siis just näitas Matu lastekaupades laoseis 4tk.

Mõned päevad hiljem küsis üks naisterahvas Apelsini poe FB-s minu küsimuse all, kas neil ka teistsuguseid Bruderi kombaine pakkuda on ning sai vastuseks pildi Bruder Claas 480 kombainist ja hinnaks VAID ca 52 eurot. Sama kombain on Jukus 36 ja jääb ka mujal sinna 40 ringi. Olin siis tõeline põrsas ja kirjutasin sellele naisterahvale, et Apelsin on küll viimane koht Bruderite ostmiseks ning tegin talle väikese ülevaate teiste poodide hinnakirjast. Tema oli õnnelik ja mina olin rahul, et sain kellelegi kasuks olla.

Sama kombain oli mytoysis 46 eurot aga avastamise hetkeks oli juba liiga vähe aega tellimiseks, ei tahtnud riskeerida mitte kohale jõudmisega.

Lõppkokkuvõttes tahaksingi öelda, et kui vähegi on aega ja viitsimist, siis tasub tutvuda erinevate poodide hinnakirjaga. Miks maksta ühe asja eest niivõrd palju rohkem, kui on võimalik ka palju soodsamalt saada.

Raamatud 41 ja 42

Järgmised kaks raamatut on loetud.

18.Raamat, mille pealkirjas on mõni kuu – Rosamunde Pilcher “September”
9.Raamat, mille autor on sündinud sinu samal aastal või samal kuul – Jojo Moyes “Mina enne sind”

“September” sisukirjeldus: Kaks vanaprouat hakkavad maikuus kavandama balli, mis peaks toimuma septembris ja tooma kokku kõik Violet Airdile armsad inimesed. Mõte sellest peost tõotab tuua koju tagasi ka hoopis kaugele rännanud pereliikmed. Kõige saladuslikum on olnud kauni Pandora saatus, kes põgenes kodust kakskümmend aastat tagasi. Haaravalt kirjutatud romaanis põimuvad erinevad suhtumised ja eri põlvkondade arusaamad. 

Selle raamatuga on mul täielik “Love and hate” suhe. Rosamunde on osav lugude välja mõtlemises aga mulle ei meeldi kunstlikult raamatu pikaks ajamine. Sisu oli väga hea, tegevust ja tegelasi täiesti piisavalt ja kõik oli arusaadav ning huvitav. Ei olnud tüüpiline imal romantika, vaid ka kurbust, viha ning muret. Paraku loo headust varjutasid minu jaoks pikad kirjeldused kõige kohta. Minu jaoks piisab täiesti, kui kleidi kohta öeldakse “sinine maani siidkleit” aga kui iga pärl, nööp ja riidekiht eraldi lahti lahatakse, siis seda on minu jaoks juba pisut palju. Paraku saab see määravaks ka selles osas, et ilmselt tulevikus Pilcheri romaane pigem väldiksin.

 

“Mina enne sind” sisukirjeldus: Lou seiklusvalmidus näib väljenduvat põhiliselt tema garderoobis: smaragdrohelistes satiinkingades, litridega sukkpükstes – üleni litridega – ja vanaisa kardinatest minikleidis. Ja nüüd hakkab ta palka saama selle eest, et ta muudaks rõõmsaks kibestunud ja igal võimalusel sapise ratastooli aheldatud Willi, kes tahab surra. Vaatamata suurepärasele andele vastupidist muljet jätta, on Lou tegelikult kiire taibuga ja mõistab, et Will vaatab ainult siis jälle tulevikku, kui tema ise enne oma tuleviku nimel pingutama õpib. Nii asub Lou kasvatama oma iseloomu, mis seni oli rahus leppinud nii elu kui enda keskpärasusega.

Kui “September” lausa venis mu käes, siis Mina enne sind vastupidiselt lausa lendas. Raske oli käest panna ja oleks mul aega olnud lugeda, oleksin ma kõvasti varem selle lõpetanud ka. Jojo oskab minu arvates tõeliselt hästi sõnu ritta seada ja kogu lugu oli tõeliselt-tõeliselt emotsionaalne. Viimaseid lehekülgi lugesin juba läbi pisarate ja tundsin puudust korralikest kojameestest. Nuuksusin veel tükk aega takka järgegi ning Kaido arvas, et ma olen ikka tõeline masohhist, et selliseid raamatuid vabatahtlikult loen. Tegelikult saabusid pisarad alles lõpus ning raamat ajas mind üsna mitu korda ka mõnusalt turtsuma ja naerma ning mis peamine, pani kaasa mõtlema. Ma ei kujuta ette, mida ma ise sellises olukorras olles teeksin või tunneksin. Nüüd ma ei jõua ära oodata, millal ma selle teose järje saan kätte võtta ja edasi lugeda. Naabrinaisel peaks see riiulis õnneks olemas olema.

Kui esimene raamat minu raamatukogusse oma teed ei leia, siis “Mina enne sind” teose tahan enda raamaturiiulisse saada küll. Raudselt sellel aastal minu top kümnes sees.