Lugemissoovitus


Jüri v. Grauberg “Avakontor”

Raamatu keskmes on ühe firma avatud kontor, mis peaks kaasa aitama omavahelistele sõbralikele suhetele, kuid tekitab kohati just rohkem pingeid. Ühed üritavad oma suhet varjata, teine üritab oma kiusajat varjata, kolmas vaatab lihtsalt igatsevalt naise poole, kellesse juba ammu armuma on hakanud. Mõistagi ei või selline asi rahumeelselt lõppeda, vaid lõppeb ikka suure krahhiga.

Raamatus jookseb paraleelselt mitu liini. Üheks liiniks on Ken ja Eileen ning teiseks liiniks Karl ja Signe. Esimesed on alles noored inimesed, teised kaks juba pisut vanemad ning kasvatavad mõlemad üksinda last.

Ken on juba ammu silma peale pannud Eileenile, kuid siis tuleb välja, et üks teine töökaaslane Ivo terroriseerib ja peksab Eileeni igapäevaselt. Ken üritab järjepidevalt Eileeni päästa, kuid Eileen jookseb ikka oma ahistaja juurde tagasi. Seniks, kuni ühel hetkel Ivo tema jalaluu murrab ja ta elusalt metsa okste alla matab.

Signe ja Karl hakkavad suhtlema aga tänu lastele. Ühel päeval võtab Karl oma 4a poja tööle kaasa. Seal leiab Karli poeg aga eest oma 3a lasteaia sõbranna, kes osutub Signe tütreks. Koos hakatakse erinevaid asju ette võtma ja lapsed leiavad, et nad on justkui päris perekond. Täiskasvanud aga ei võta vähemalt esialgu vedu.

Raamat on tõeliselt mõnus ajaviitekirjandus. Mis minu jaoks raamatu aga eriti eriliseks teeb, on see, et minu poeg on Karli poja prototüübiks ning nii mõndagi tema kildu on raamatus kasutatud. Nüüd on need igaveseks raamatusse talletatud.

Tegemist on Jüri viieteistkümnenda romaaniga. Minu silmis kõik ühtmoodi mõnusad lood, mida on kerge lugeda.

 

Advertisements

Järjekordsed mõnusad romaanid teie ees!

Jüri v. Grauberg “Karutapja” 

Asso on üksik armilise näoga meesterahvas. Armid kaunistavad teda juba nooruspõlvest peale, alates karuga “kokku põrkamisest”. Rappis karu mis jaksas, kuid Asso sai oma pussnoaga karust siiski jagu ning pääses õnneks eluga. Läbi elu ongi teda saatma jäänud hüüdnimi Karutapja, kuid armuõnne pole tal sellegipoolest olnud. Südames on aga aastaid olnud üks ja sama naine, kes tema elust sama järsult kadus, nagu sinna nooruspõlves ilmus.
Kui aga aastaid hiljem taas juhuse tahtel kohtutakse, ei oska Asso esialgu midagi arvata. Südames on naine küll armas aga pettumus naise kadumise tõttu teeb veel mõnda aega meele mõruks. Ühel hetkel suudab Asso siiski naisele andeks anda ning naudivad koos ühiseid hetki,seda nii linnas kui ka rattaga maale kodukanti põrutades, kus neil õnnestub taaskord karuga silmitsi seista.

Jüri v. Grauberg “Sune”

Jarmo on noor taluperemees, kes on alles hiljaaegu naise poolt maha jäetud. Kodu poole sõites näeb ta aga abitus seisundis tumeda nahavärviga noort naist, kes tema eest metsa põgeneb. Jarmo püüab neiu kinni ja viib koju. Õige pea saab talle selgeks, et koju toodud neiu nimeks on Sune ja ta on üsna ebatavaline neiu. Ta ei erine teistest mitte ainult nahavärvi, vaid ka meelekindluse ja hoolivuse poolest. Sune põgeneb oma deemonite eest ning on Jarmole tänulik, et viimane talle pelgupaika ja turvatunnet pakkus. Jarmo õpetab teda enese kaitseks tulistama ja mitmel korral suudab Sune oma kiire tegutsemisega nende mõlema elu ka päästa. See ei ole tavaline armastusromaan, vaid põnevusromaani sugemetega armastusromaan. Kaks erinevat stiili on väga osavalt oma vahel põimunud.

Kui esimene raamat oli veel üsna Graubergi käekiri, siis teine raamat erines minu silmis üsna palju tema tavapärasest stiilist. Üldjoontes on tema raamatud siiski väga lihtsasti loetavad ja mõnusad teosed, mis keskenduvad tegelikult üsna suurel määral tänapäevastele eesti valupunktidele.
“Sune” puhul oli läbivaks teemaks näiteks rassism, sest kuigi neiu valdas täiesti puhast eesti keelt ja oli justkui eestlane, siis nahavärvi pärast sõimati teda siiski ja peeti Jarmo orjaks, mitte talu perenaiseks. Ka inimröövid ja vägisi lõbutüdrukuks tegemised ei ole tegelikult eesti jaoks võõras teema, kuigi me võime seda ju sinisilmselt arvata ja loota. Tore on lugeda selliseid ehtsaid raamatuid, mitte läbi ja lõhki roosamannavahulist armastusromaani, kus üks gigolo ees ohkab ja naised karjas jooksevad. Viimased ei ole kohe üldse minu teema.

“Kõrtsi”

Sain veidi aega tagasi taas ühe toreda autorieksemplari võrra rikkamaks. Nüüd kui raamat loetud, tahaksin paari sõnaga sellest ka kirjutada.

Tegemist on Jüri Graubergi ning Viivika Vestri esimese ühise teosega. Jüri jaoks on see juba 11. ilmunud raamat, Viivika jaoks alles esimene. Ja peab tunnistama, et koostöö neil kahel sujub väga kenasti.

Raamat räägib tänapäeva panga- ning hingeorjusest. Mured koormavad hinge ja pangad rahakotti, mistõttu on inimesed kohati sunnitud tegema valikuid, mis neid just ülemäära õnnelikuks ei tee. Enamus tegevusest toimub väikeses maakohas, kus üks tore pere kolme lapsega üritab hakkama saada ning oma talu vee peal hoida. Paraku üks asi viib teiseni ning kui lumepall veerema hakkab, on üsna raske seda tagasi hoida. Ja ükski heategu ei jää karistuseta.

Väga hästi on välja toodud tänapäevased valupunktid. Kalevipojad, kes raha pärast üle lahe tööl käivad. Narko probleemid ning viinakuradite käes vaevlevad mehed.  Endast liiga heal arvamusel tropid, kes ennast tööl naistele peale suruvad. Kukil istuvad pangalaenud ja rusuv lein. Mõrvarid, liiderlikud mehepojad, loomi ahistavad zoofiilid.

Väga värskendav lugeda vahelduseks sellist tõelist raamatut, mis keskendubki meie reaalsele elule. On küll valusad teemad, kuid selline see elu juba on ning õnneks on raamatul ka õnnelik lõpp.

Nr 6 ehk Aegu ammuseid

aeguammuseidSisu: Aastad mööduvad kiiresti, seda teavad kõik. Vahel on aga nii mõnus minna ajas veidike tagasi, kas siis oma noorpõlve või lapseikka, et meenutada, kuidas oli elu siis, kui meie Eesti oli veel osake suurest liidust ja aegadest, mil Eestist sai taas vabariik. 

Ka tol ajal elasid inimesed oma elu – tegid tööd, armastasid ja armukadetsesid…. Midagi tolleaegset ei ole uus tänapäevalgi – seda kinnitavad neist aegadest jutustavad, kergelt humoorikad, aastate jooksul kirjutatud lood. 

„Aegu ammuseid“ on Jüri v. Graubergi ja Monika Rahuoja-Vidmani neljas ühiselt kirjutatud raamat, kuid pole mingil moel seotud nende kirjutatud triloogiaga „Viirus“-“Tõbised“-“Ravi“.

See on Jüril juba 10. raamat, mis ilmavalgust näinud. Mina sain selle raamatu endale jõulukingiks ja olin selle üle tõeliselt õnnelik. Üleeile sai raamat lõpetatud ja viimane aeg ja mõned read kirja panna, enne kui meelest ära läheb.

Jüril on väga mõnus vanema generatsiooni sõnakasutus. Lisaks annab minu arvates lugudele palju juurde see, et tegevus toimub just vanadel aegadel, kui kolhoosid veel töötasid, heina veeti hobusega ja tänapäeva nutiplutist ei osatud veel undki näha. Ei ole kirja pandud tänapäeva “Hakkame käima vä?” vaid mõnusalt ja ladusalt loetav kuramaaž. Tüüpiliste armastuslugude kõrvale on sellist teost väga värskendav lugeda.

Nagu ka eelnevate Graubergi raamatute puhul, siis ka sel korral sai üsna palju naeru pugistada ja muiata, sest lood olid väga mõnusalt ja humoorikalt kirja pandud. Näiteks on väga humoorikalt kirja pandud seik, kuidas Toomas ei saanud aru, miks lambad ainult käpuli käivad ja üritas neid tagajalgadele ajada. Lisaks huumorile pakkus see raamat mulle nii õnnepisaraid, kui ka õudu. Lugu “Miinikild” oli ühtpidi mõnus aga teiselt poolt võttes ajas mulle judinad peale nende “Angoola” kirjelduste tõttu. Ka viimane lugu on tegelikult ju niivõrd eluline, et sellesse rohkem süvenedes hakkab lausa kurb. Minu arvates on see aga tõeliselt hea märk, kui raamat suudab esile manada niivõrd mitmeid erinevaid emotsioone. Ma küll eelistan üldiselt lugeda pikki lugusid aga vahelduseks oli täitsa mõnus üks novellikogu endasse ahmida.

Kindlasti soovitan omalt poolt lugeda ning võtan selle isegi mõne aja möödudes taas kätte, senikauaks jääb ta oma omapärase kaanekujundusega mu raamaturiiulit kaunistama.

19 ja 20 nagu niuhti loetud.

Vahepeal sain läbi loetud järjekordselt 2 raamatut. Sobitasin need järgmiste punktide alla.

44.Raamat, mille tegevus toimub kusagil saarel – “Margus Pikhof – Mahakantud inimeste saar”
25.Raamat, mis on välja antud sellel aastal – “Jüri Grauberg – Ratastel kullakene”

Nagu viimasel ajal tavaks saanud, siis uutesse teostesse suhtun suhteliselt eelarvamusega. Olen üsna nõmedate raamatute otsa sattunud vahel ja ei tahaks aega viita mingi jama peale. Küll aga tundub jätkuvalt, et oma sisetunnet tasub kuulata, sest sellel aastal on enamus raamatuid väga mõnusad olnud. Välja arvatud üks raamat, mille ma kõrvale heitsin, sest see ei olnud kohe üldse mulle loodud.

Mahakantud inimeste saar: Eelmisel aastal autobiograafilise krimiromaaniga “Täie rauaga” lugejaid üllatanud autor Margus Pikhofilt on lugejani jõudnud värske romaan. Seekordne teos leiab aset endisaegses Jugoslaavias, kus autoritaarne kommunistlik režiim on samaaegselt rahva ühendanud ning selle lõhestanud. Selle ajaloolise fiktsiooni lugeja saab teada, milline oli elu kindral Tito aegses kurikuulsas vangilaagris, nüüdsel Goli turismisaarekesel Horvaatia rannikuvetes, mida valitses türanlik komandant Drago oma retside tentsikute, mitmeharuliste piitsade ja pasakartsaga. 

See on lugu hirmust ning selle kadumisest kaotuste läbi, reetmisest ja sügavast usaldusest, noorest armastusest ja ajavoolu hävitavast toimest. Autorile omane stiil lubab tal mängelda maitseka ja sügavalt häiriva piirimail ning tema karakterid on samaaegselt traagilised ja eriliselt humoorikad. Tekkida võib küsimus, miks kirjutab eestlane nii kaugest kandist ja rahvastest, ent tegelikkuses on eestlased paljugi selles romaanis läbi elanud.

Hävitav režiim, isikukultus, vangilaagrid ja ellujäämine on jälje jätnud nii Balkani kui Balti rahvaste verre ning selle verega on paratamatult määritud ka meie tulevik. Sügistalvine depressioon saab karmi korraga vangilaagris kindla peale erilise värvingu ning kevadine põgenemiskatse omab sügavalt sümboolset tähendust. Romaani hüpe 21st sajandist 20ndasse ning tagasi näitab, et mineviku varjud jälitavad meid hoolimata sellest, kui kiiresti me jookseme ning kui kaugele maha nad jäävad. Lõpuks püüavad nad meid kinni.

Margus Pikhofi raamatu kaas oli väga ligitõmbav, seega ootas see juba mõnda aega listis lugemist aga reaalse lugemiseni jõudsin alles nüüd. Lugu iseenesest üsna kohutav ning kurb, samas mingil määral ka õnneliku lõpuga. Kohati üsna ropult ja otse kirjutatud ning asju kirjeldatud. Kohati liiga palju surma ning vägivalda, mis samas on tegelikult vangla igapäev. Kohati jäid teatud hetked ja teod minu jaoks arusaamatuks, kuid iial ei tea, kuidas reaalselt ise teatud olukorras käituks või teeks. Lõppkokkuvõttes sulas raamat mu käes nagu või ja sai läbi loetud isegi liiga kiirelt. Ehk siis minu jaoks oli raamat väga huvitavalt ning kaasahaarvalt kirja pandud ning kui mu silmad oleksid vähegi lahti püsinud laupäeva öösel, oleksin ma selle raamatu ühe jutiga lõpuni lugenud. Reaalsuses aga silmad ei allunud minu soovile ning viimased 15% raamatust lugesin läbi pühapäeva hommikul. Fabula äppi võiks nüüd ilmuda ka Margus Pikhofi teine romaan, tahaks selle ka mingi hetk läbi lugeda.
Lemmik tsitaat raamatust: “Mõned inimesed elavad minutiga eluaja, teised jälle eksisteerivad eluaja, elamata minutitki.”

“Ratastel kullakene” on aga imetoreda eesti kirjaniku Jüri Graubergi järjekordne romaan. Olen selle tegelikult juba varasemalt 2x läbi lugenud, sest ma sain 2013. aasta lõpus tema käest selle raamatu käsikirja. Nüüdseks on see käsikiri väikeste muutustega jõudnud lõpuks poelettidele ka ning mina sain endale Jaanuaris pühendusega autorieksemplari, mille ma endaga inglismaale kaasa võtsin. Küll oli hea üleeile ja eile ennast kerra tõmmata ning vahelduseks e-raamatutele ka päris raamatut käes hoida.

Loo peategelaseks on Aleksander Tagasoo ehk Sass. Lugu saab alguse tema lapsepõlvest ning kasvab koos temaga. Räägib tema nooruspõlvelollustest, mehetegudest ning suureks kasvamisest. Alkoholist ning selle tagajärgedest, naistest ja meestest, kes oma kaasadele kotti pähe tõmbavad ning sellest, kuidas armastus inimesi muudab ning paneb kohati sigadusi tegema.

Mulle kohutavalt meeldib Jüri kirjastiil. Tal on enamus romaanid olnud suht sarnase ülesehitusega aga see ei muuda neid millegi poolest halvemaks. Tegelased on värvikirevad ja mõnusad, mõned ebameeldivad ja mõned eriti armastusväärsed. Leidub nii joodikuid, niisama molkuseid kui ka tõeliselt säravaid ning tublisid. On kurvemaid hetki, kui ka ridu, mis südamest naerma ajavad. Täpselt selline ideaalne vabaaja lugemismaterjal.

Peab tunnistama aga seda, et Fabula äpp muutub aina asjalikumaks ning pea igapäevaselt tuleb sinna juurde aina uusi raamatuid. Praegu on mul järjekorras seal lugemiseks lausa 11 raamatut. Näiteks Salla Simukka triloogia, mille esimest osa paraku seal hetkel ei ole aga teine ja kolmas osa on täiesti olemas. Õnneks on esimene osa “Punane nagu veri” mul rahva raamatu äpis olemas, seega saan ikka kogu triloogia ühe jutiga läbi lugeda. Lisaks nendele raamatutele on ootamas ka näiteks Lars Kepleri neli raamatut, mida on üsna paljud inimesed kiitnud. Lisaks nendele sarjadele veel “Mesilõks”, “Me olime valetajad”, “Ohakalind” , “Pimeduse kangelanna” ning “Kehade mets”. Iseasi kas ma kõik need raamatud läbi ka loen aga hetkel need äpis ootel on. Kui raamat mind ikka üldse ei paelu siis ilmselgelt mingi hetk lendab see siiski “nurka” ja võtan järgmise ette.

Aga ma olen pisut hädas, sest ei suuda osasid sobilikke raamatuid kuidagi leida. Kui keegi oskab mulle järgnevate punktide taha sobivaid raamatuid soovitada, siis olen üks suur kõrv:

7.Raamat, mille pealkirjas on rohkem kui 5 sõna
9.Raamat, mille autor on sündinud sinu samal aastal või samal kuul (Kirjanik peaks olema siis kas Augusti kuus või 1989 aastal sündinud)
11.Raamat, mille autor kirjutas alaealisena
16.Raamat, mille pealkirjas on mõni kohanimi
17.Raamat, millest kõik räägivad
18.Raamat, mille pealkirjas on mõni kuu
19.Raamat, mille on kirjutanud kohalik kirjanik
20.Raamat, mis räägib tõelisest kuritööst
22.Raamat, mis sisaldab paranormaalsusi 
29.Raamat, mille tegevus toimub kusagil euroopras
34.Raamat, mille pealkirjas on mõni toit/toiduaine
36.Raamat, milles on üle 300 lehekülje
42.Raamat, mille kaaned on punast värvi
49.Raamat, mille autor on siit ilmast praeguseks juba lahkunud