Nostalgitsen

Täna on minu kord nostalgia lainel kulgeda.

Täiesti uskumatu kui kiirelt läheb aeg. 9 kuud tagasi praegusel kellaajal olin ma ida-tallinna keskhaigla naistekliinikus ning ootasin valutades Matu sündi.

Mõtlen sellele, et alles ma sain rasedustestile triibud. See oli justkui alles eile. No ja sünnitus oleks olnud niisamuti nagu eile õhtul. Aga ometigi nohiseb mul siin üks suur kohe 9. kuune noormees, keda küll väga beebiks enam pidada ei saa. Kuhu küll aeg kaob? Samas tempos jätkates toob ta varsti naise majja krt..

Ma olin see imelik rase, kes kõigist hädadest hoolimata nautis rasedus 100% ja kelle arust see kestis lausa armetult vähe. Eks võrreldes osadega oligi mu rasedus nagu lust ja lillepidu, muresid oli suhteliselt vähe siiski. Lõpuni vurasin ringi naeratus näol.. noh, lõpuks pigem küll paterdasin, kuid siiski. Ei olnud ka 1,5 kuud enne lapse sündi probleemi terve loomaaed läbi tuuseldada. Aga lihtsalt IMELINE oli tunda ja näha selle pisikese inimese liigutusi ja madistamist. Mulle tohutult meeldis mu suur kõht ja peale sünnitust tundsin sellest päris tükk aega puudust.

Sünnitus ise oli kergem, kui ma ette kujutasin. Noh, oli ju piisavalt neid, kes terve raseduse hirmujutte rääkisid. „Oi varsti sa näed ja tunned, see on kõige hullem asi maailmas.“ No ja sellised jutud valmistasidki mind ette kõige hullemaks. Arvestasin, et tavaliselt esmasünnitajal läheb 15-16h ja umbes sama kaua läks ka minu emal aega. Sünnitus valude algusest platsenta sünnini kestis aga 11h ja 20 minutit. Raske ta ju oli aga mitte midagi ületamatut. Sel hetkel kui laps rinnale pandi olin veendunud, et sünnitan tulevikus veel. Maailma kõige erilisem tunne on see, kui peale suurt pingutust see pisike vääksuv tegelane su rinnale pannakse. See, kuidas ta oma imepisikeste sõrmedega ümber mu näpu kinni haaras ja nii tugevalt hoidis. Ja kuidas ta oma tumedate silmadega issit piilus. Pisar kippus igatahes silma, sest ta oli lihtsalt niivõrd täiuslik ja armas poiss. Meie armastuse vili!

Minu jaoks oli palju raskem sünnitusjärgne periood. Kuna laps oli intensiivis ja ma ise olin niivõrd nõrk, et eriti palju just tema juures esimestel päevadel aega ei saanud veeta. Täielik teadmatus, sest kui ise vaatamas ei käi, siis ega keegi sulle infot tooma ei tule. Ja siis istud ühispalatis ilma mehe ja lapseta ning kuulad ümberringi beebide nuttu. Ja ega inimesedki paremaks asja ei teinud, sest käidi koguaeg torkimas ja küsimas ning muidugi iseennast katsikule kutsumas. Ja kui ma lõpuks käratasin ja palusin mitte torkida, olin mina see halb. Sest kõik ju nii muretsevad ja kuidas ma saan olla nii häbematu ning nende murele sedasi reageerida. Jah muidugi, sa pole minuga vb aasta aega sõnagi vahetanud ja nüüd oled nii mures, et hakka või rahusteid võtma eks. Õnneks sain loa, et mu ema võib tulla juba paar tundi enne külastusaega mulle seltsi, seega ma ei pidanud päevad läbi üksinda olema. Kaido oli tööl, leppisime kokku, et võtab lapsehoolduspuhkuse siis välja, kui me koju saame.

Samas kuigi haiglas oli kohati ka raske, siis mingil määral mulle siiski ka meeldis seal. Esiteks ei pidanud ma muretsema ühegi majapidamistöö pärast ja sain rahus puhata ja toibuda. Sain keskenduda endale ning lapsele. Ja samas olime me seal väga hästi hoitud ning arstide silme all. Oleks Kaido ka seal saanud olla, oleks päris hästi olnud. Kõige nurkamad olidki õhtud, kui üksinda pidin uinuma. Siis läks paremaks, kui Matu viiendal päeval intensiivist välja sai ja meid neonat palatisse ümber paigutati. Seal oli esiteks pigem nagu hotellis, mitte haiglas. Kõik hoopis teistmoodi. Lisaks oli mul kaks väga toredat palatikaaslast, kellega sai ikka juttu aetud ning kes vahepeal mu poisil silma peal hoidsid, et ma saaks käia oma tilgutikuure saamas. Lisaks oli nurga taga kohe beebiintensiiv, ehk sain sealt abi minna paluma, kui lapsega probleeme oli. Esimest korda päris nutt tuligi peale pühapäeval, kui Matu oli juba nädala vanune. Arstid kõik andsid lootust, et saame koju ära ja siis jäeti meid ikkagi sisse, sest lapse kaal seisis. Siis küll nutsin Kaido õla najal ja ei tahtnud kohe kuidagi enam haiglasse jääda. Õnneks esmaspäeval lubati meid koju ja saime uut eluetappi alustada.

Esimene elukuu läks kiirelt. Mu ema oli meile abiks, seega majapidamistöid ma praktiliselt tegema ei pidanudki. Keskendusin enda paranemisele ning lapse eest hoolitsemisele. Muidugi tänu AB-le olid poisil jubedad gaasivalud ja lisaks vahetas ta öö ning päeva ära. Seega sain öösel pidevalt temaga üleval istuda ja kussutada. Üritasin siiski ise hakkama saada võimalikult palju ning lasta Kaidol ning enda emal magada. Just selle arvestusega, et kui ema ära läheb, pean ma nagunii kõigega üksinda toime tulema ja see shokk oleks olnud liiga suur. Üritasime ikka võimalikult palju jalutamas käia, kui ilm vähegi lubas. Ja üritasin harjuda sellega, et olen nüüd EMA. Vastutan selle pisikese elu eest ja pean temast ausa mehe kasvatama. Kuigi seda on kohati siiani raske uskuda, et Matu täitsa minu laps on ning ma ei peagi teda kellelegi tagasi andma, nagu hoiulaste puhul.

Teise elukuu algus oli minu jaoks raske. Ema läks ära ja pidin päevad läbi lapsega üksi olema ja majandama. Samas laps iga päevaga ju aina suuremaks ja seega mingil määral läks jällegi lihtsamaks. Saime paika öise ja päevase une ja lapse päevaune ajal sain ka ise süüa ning vajalikke asju teha. Iga päev oli täis palju rõõmu ning muret. Rõõmu ikka selle pärast, kuidas poiss aina asjalikumaks muutus ja muret selle pärast, kui laps jälle gaasivaludes röökis ja ma teda kuidagimoodi aidata ei saanud.

Kolmanda elukuu alguses hakkas mure poisi söömise ning magamisega. Tahtis koguaeg meeletustes kogustes aina süüa ja süüa ning magas meeletult vähe. Ise oli väga väsinud ja jauras koguaeg aga vot ei maganud. Olin lõpuks nii kurnatud, et peale 2 nädalat jauramist ja magamatust otsustasin proovida talle lisatoitu anda. Laps sõi õhtul 60ml vedelat beebiputru ja vajus pool 10 õhtul ise magama. Poole 1 ajal korra tegi silmad lahti ja pistsin talle pudeli suhu, sõi 60ml piima veel peale ning kustus uuesti ning ärkas siis alles pool 9 hommikul väga rõõmsameelsena. Siis sai asi selgeks, lapsel on lihtsalt nälg ja ei saanud enam piimast kõhtu täis. Peale seda polnud enam ei päevaste ega öiste unedega mingit probleemi. Õhtul sai putru ja öösel 4-5 ajal sõi veel piima peale ja magas ilusti hommikuni välja.

Alates neljandast elukuust on kõik väga kiirelt läinud. Kuna poiss aina suurem ja asjalikum siis olen temaga igal pool ringi käinud. Sõbrannasid külastanud, beebikinos käinud, Titanicu näitusel käisime ära. Kahenädalase reisi inglismaale elasime ilusti üle ja Polli loomaaeda ning Tallinna loomaaeda külastasime ka. Ja kuna ma lasen hästi palju teistel ka temaga tegeleda siis ei ole õnneks (sülitan üle üla muidugi) tekkinud ka mingit võõristamist.

Poiss sööb ilusti kõike, mis talle „kätte annan“. Roomab ja käputab, ajab ennast kõige najale püsti ja kõnnib asjade najal. Viimastel päevadel harjutab käte lahti laskmist ja ise seismist. Läheb ise istuma ning istub täiesti sirge seljaga. Teeb pai, kuigi kohati kukub see pisut liiga rohmakalt välja. Sõnavaras on emme, iss (issi), ass (kass), aitäh ja viimasel ajal ütleb kõige peale EIII. Üldiselt kuulab sõna ja saab aru sõnast ei. Magades teda kõvad helid üldiselt ei häiri. Seega võib tema arust kõrval möirata tolmuimeja või muruniiduk, laes karjuda tuletõrjealarm, läheduses kõvasti mängida muusika või rääkida inimesed ja ta ei tee välja. Heal juhul vahetab külge või sätib ennast paremini magama. Viimasel ajal on öösiti magamisega jälle veidike probleeme, või noh pigem õhtul magama jäämisega. Eks teda häirib see valgus, selle pärast ärkab ka hommikul koos kuke ja koiduga. No ja muidugi talle väga meeldivad kõik inimesed, eriti lapsed. Ja kui teised lapsed nutavad, läheb Matu ka õnnetuks ja tahab teha pai.

Minu väike präänik, kes on mulle kõige kallim siin ilmas! Mõelda vaid, sa oled juba 9. kuune ja 18 kuud siin ilmas eksisteerinud. Mind armastanud ja kallistanud ja kiusanud. Kaissu pugenud ja naeratanud. Lollusi teinud ja siis süütut nägu teinud. Kõige ilusamad 18. kuud mu elus! ♥

Meie lemmikud (Beebistaff)

Mõtlesin välja tuua mõned esemed/asjad, mis on esimese viie elukuu jooksul meie lemmikuteks osutunud. Ehk kellelgi sellest ka kasu. :)

1. Tako Acoustic 2013 kreemikat tooni nahast. – Alguses oli välja valitud mul Tako Ballila aga kuna vahetult enne tellimist tuli siiski välja, et tehases hetkel see materjal otsas millest soovisin, pidin tegema uue valiku. Olin väga kahe vahel, kas võtta teist värvi Ballila või midagi muud, kuniks jäi silma 101 lastevankrit poes see isend. Oli küll paarkümmend euri kallim (soodushinnaga), kui Ballila, kuid miski mind selle juures igatahes võlus. 3in1 komplekti hind oli soodukaga 499€ (Ballila 3in1 hind 472€), täishind oli vist 540 euro kanti, kui ma ei eksi. Igatahes lisaks heale väljanägemisele, on vankrit imelihtne niiske lapiga puhastada, kuna tegemist siiski nahast versiooniga.
*Turvahäll on mõnus kerge ja ilusti koos nn soojakotiga, Matu on siiani seal alati väga hästi tundnud. Turvahälli saab adapteriga väga kergelt vankriratastele paigaldada vajadusel. Adapter oli komplektis kaasas. 
*Korv on hästi suur ja lai. Minu jaoks oluline kriteerium oli kindlasti korvi pikkus. Kuna laps sündis sügisel, oli soov et ta mahuks sinna kindlasti kevadeni. Pikkuseks on umbes 80cm, nii et ruumi poisil kasvada on veel maa ja ilm. Sisu käib lukuga välja ja on kergelt masinpestav, madrats niisamuti. Madratsi all on tõstemehhanism, millega saab lapse korvis vajadusel istuma panna. Korvi nn varju pealt käib 1 siil lukuga ära, et suvel õhk paremini ligi pääseks. Korvi peal on varjatud sang, millest on vajadusel hea korvi tassida. Lisaks sellele on külgedel tõstmisavad, et oleks mugav korvi vajadusel raamilt ära tõsta. Korvi põhjas on kumerused. Ehk siis maha pannes saab seda hällina kasutada ning last seal sees kiigutada. Hetkel magabki Matu enamus oma päevaunesid vankrikorvis. 
*Istumisosa käib samamoodi väga kergelt ratastele ning on samuti nahast, ehk siis ülimugav puhastada, kui laps poriste jalanõudega näiteks istuma ronib. 
*Vankriraam käib väga kergelt kokku madalaks, nii et mahub enamikesse autodesse ilusti ära. Lisaks käib ratas vankri alt ära vaid ühe liigutusega, ehk saab veelgi ruumi kokku hoida. Suured ja kitsad õhkrehvid, millega on hea liikuda nii läbi muda, lume kui muu jama. Siledal teel ta lausa libiseb kergelt edasi. Raam iseenesest on kõrge ning koos korviga on vanker märksa kõrgem, kui nii mõnigi muu vanker. See oli ka minu jaoks oluline, et lapsega tegeledes väga kummardama ei peaks. Selg on ju peale sünnitust nõrk ja vajab puhkust. Vedrustus on pehme ja mõnus ning ei krigise. All asuv vankrikorv on ka üpris ruumiks ning sinna annab nii mõndagi mahutada. 

Komplektis on Turvahäll, adapter turvahälli jaoks, Vankriraam, Vankrikorv, Istumisosa, beebitarvete kott, lisatarvete kott vankri alla, Talveks muhvid sanga külge, vihmakile, putukavõrk, päikesevari ning pestav mähkimisalus. 

Ei saaks rohkem rahul ollagi selle vankriga ning ka laps on ennast siiani väga mõnusalt selles tundnud. Sobib nii linna kui ka maale ideaalselt. :)

               

2. Beebimaailmast ostetud voodi “Sebra”. – Nimelt oli meil kindel plaan võtta voodil üks külg maha ning asetada see vastu meie voodit. Nii on laps oma voodis aga kohe käe ulatuses, kui teda vaja sööta või mingi muu probleem on. Mul lihtsam, ei pea koguaeg püsti kargama. Otsisin ja vaatasin siis erinevaid voodeid ja muretsesin, et milline neist on kõige tugevam ning võimeline seisma kindlalt ka nn kolme seinaga püsti. Lõpuks leidsin selle voodi ning avastasin, et sellel käibki üks külg ära ning selle asemele alla lihtsalt tugevduslipp vms, et voodi püsiks kindlalt. Hinnaks oli sellel hetkel 99 eurot ja tund peale voodi avastamist kodulehelt, olin ma juba poes seda ostmas. Kasutada saab seda ju sünnist alates mitu-mitu aastat, nii et tükiks ajaks jälle hooleta. Madratsi ostsime hiljem, see on siis Memory foam + keskel tatrakiht. 

Igatahes olen mina väga rahul ja elu on lihtsam ning ka Matu magab oma voodis väga hästi. Jällegi õnnestunud valik. 

                 

 

3. MAM silikoonlutid. –  Minu ema ostetud esimesed lutid pojale.Tundusid küll kuidagi suured aga nendest on kujunenud kindlad lemmikud. Sai juba uus komplektki ostetud. Lutsib küll ka teisi lutte aga need lendavad poole kiiremini minema ka. 

              

4. Chicco Polly Swing Up beebikiik – Matu sai selle oma esimeseks minisünnipäevaks ja jällegi on tegemist väga õnnestunud valikuga. Alguses see kiik rahustas teda ning aitas veidi ka gaase leevendada, nii et tihti kussutas kiik teda tudule. Praeguseks on see kasutusel pigem ringi vaatamiseks. Ehk siis laps kiiku ja kiik keset tuba, nii et ta igale poole näeks ringi vaatama. See tähendab aga seda, et mina saan rahus süüa teha-koristada-puhata tükk aega, ilma et peaks lapse pärast muretsema. (Ei hoia teda seal siiski tundide viisi 20-30 minutiga max väsib ta ise ka ära ja tahab midagi muud teha.) Seda saab panna mitmesse asendisse ja tänu beebisisule on kasutatav sünnist kuni lapse 9kg saamiseni. Sellel on 4 erinevat kiirust ning 6 erinevat meloodiat ning kaugjuhitav pult. Suvel on hea ka õues kasutada, sest tal on pea kohal päikesevari, mida annab kergelt liigutada. 

           

5. Disney voodikarusell – meie väga suur sõber. Alguses keerasime seda ikka üles aga praegu teeme seda harva. Enamjaolt meeldib Matule aga hommikuti pikad vestlused sellega maha pidada ja laseb emmel sellevõrra kauem magada ja end välja puhata. Ainus probleem selle puhul ongi see, et ta võiks patareidega olla, sest jube tüütu on seda koguaeg üles keerata. Küll aga olen selle ostuga taaskord väga rahul.

               

 

6. Britton Ocean world mängumatt – no see on küll Matu üks suurimaid lemmikuid. Huvi hakkas ta tundma selle vastu rohkem umbes kahe kuuselt. Alguses lihtsalt jälgis hoolega ja üritas pihta saada asjadele aga lõpuks hakkas ikka hoolega sikutama, jõllitama ja taguma seda, ise kilgates mis hirmus. Kui vahepeal matt paar päeva pesus oli ja ta selle lõpuks tagasi sai, siis ta kilkas ja möllas üks 15 minutit jutti seal nii ennastunustavalt, et ma pidin suurest naerust püksi pissima. Alust on masinaga väga lihtne pesta, mis on meie majapidamises lausa vajalik. 

            

7. H&M-i lohutustekike – see meeldib ka meie Matule väga. Nii turvahällis, voodis kui lihtsalt maas matil mängides leian ta tihti seda nusserdamas ning öösiti armastab ta seda ikka kaissu tõmmata endale. Üleülidiselt olen täheldanud, et talle meeldivad sellised karvased loomad üldse, ilmselgelt emmesse. 

                                     
8. Tiny Love Oranz oravakõristi – selle tõi issi lapsele kolmandaks minisünnipäevaks. Kõikidest mänguasjadest vist kõige lemmikum üldse. Küll sikutab, tirib sabast, topib teda igatepidi suhu, jutustab ja kallistab ja teeb veel sada asja temaga ära. Ja oh seda häda, kui see parasjagu pesus on, sest on jälle üleni piimane. 

              

9. MAM lutipudel Anti-Colic – See on mul täiesti puhtjuhuslikult avastatud. Oli vaja uut lutipudelit ja siis kiiruga Rimi letilt haarasin (Oli valida selle ja NUK pudeli vahel). Alles hiljem kodus avastasin, millega tegemist on. Kui varem olime väga Tommee Tippee fännid siis see muutis meie arvamust totaalselt. See pudel meeldib nii endale kui lapsele väga. Lapsel seda mugav käes hoida ning kuna lutt on hea väike, siis mahub ilusti suhu ja ei kao nii kergelt ära. Minule meeldib väga, sest seda on lihtsalt väga kerge puhastada ja ei pea kasutama pudeliharja. Lisaks ei tõmba laps endale niivõrd palju õhku sisse ja seega pole sedasi gaase. Praeguseks TT pudelid praktiliselt seisavad ja kasutuses kaks MAM-i pudelit. Seda soovitan igatahes soojalt kõigile! 

               

10. Fisher Price lauluraamat – selle ostsin üks hetk ise poest. On küll mõeldud alates kuuendast elukuust aga meie Matule meeldib see igatahes juba praegu väga. Ta võib ikka väga tükk aega selle nuppe toksida ning lehte keerata ja loomulikult seda täis ilastada. Vahel kui jorradi-jorr tuleb ja lauluraamatu avad ning see laulma hakkab, on väga kiirelt vaikus majas ning vaja raamat enda kätte saada. Niiet taaskord meie suur sõber! 

            

11. Fisher Price laulutünn – Selle kinkis pojale vanaisa. Samamoodi on mõeldud alates kuuendast elukuust aga meie Matu on sellega mänginud alates neljandast elukuust ja on selle üle väga õnnelik. Pole küll nii suur hitt veel, nagu lauluraamat aga sellegipoolest meeldib talle seda suurt punast nina vajutada ning igal võimalusel tünni pikali tõmmata ja klotse seest kätte saada. 

               

 

12. Chicco You and me kõhukott – Kuna meil on varsti reisile minek, siis pidime muretsema endale ka kõhukoti või kandelina. Mõtlesin tükk aega ja valisin ning lõpuks leidsin, et see peaks olema meile sobiv variant ning ostetud see saigi. Esimesel korral teda sinna pannes oli väga suur ärevus hinges, et kas ja kuidas ta lepib ning kuidas endal teda seal kanda on. Olin kuulnud/näinud küll, kuidas beebid keelduvad kõhukottides olemast. Meil läks see harjutamine aga üle ootuste hästi. Matu vaatas ainult suurte silmadega ringi ja ei teinud piuksugi, jäi hoopis õige pea mul seal magama. Endal hakkas selg tunda andma mõne aja pärast aga kui rihmad ilusti ümber tõmbasin, kadus see väsimus ka ning kõik oli super. Nüüd oleme mitmeid kordi sellega käinud, ka lennusadamas Titanicu näitusel ning Matu naudib iga kord. Eks tal on sealt ju hea vaade ja saab süles olla, mida muud hing veel oskaks tahta eks. :) Igatahes kõhukott ise tundub selline mõnus ja tugev ning mulle meeldib, et tal on kaela taga ka kindel tugi, kui ta näoga minu poole on. Samas väga kergelt saan ääre ka alla keerata ja lapse näoga liikumissuunas panna. Hetkel oskan ainult kiidusõnu jagada ja ühtegi negatiivset külge täheldanud küll ei ole. 
              

Üleüldiselt olen täheldanud, et mulle lähevad väga hästi peale Chicco ning MAM-i tooted. MAM-i toodetest on kindlasti ostmisnimekirjas veel lutid 6+ kuud ning sangadega “tass”, et lapsel endal hea juua oleks. Ja Chicco.. no sealt tahaks väga paljusid asju. Eelkõige olen sealt vaadanud aga turvatooli ning söögitooli, mis siis lapsele tulevikus vaja läheb. 

Need on siis suuremad asjad. Igapäevatarvetest rääkides siis mähkmed on meil algusest peale Pampersid. St alguses ostsin küll Liberod aga nendega oli lapse tagumik väga kiirelt tulipunane. Nagu sai pampersid alla, probleem kadus. Niisamuti kasutame Pampersi niikseid salfakaid. Alguses sai suure hurraaga Brittoni omasid ostetud aga need on nii üksteise külge kleepunud ja jube raske pakist välja võtta. Pampersi omad jällegi sobivad ilusti ja ei näe mõtet katsetamiseks muid ostma hakata.

        

Sööb poiss Friso Vom-i ja Friso Goldi. Hetkel siis number 1 veel aga õige pea läheme nr 2 toidule üle.  Alguses katsetasime Holle ökopiimaga aga see ei sobinud kohe kuidagi, tekitas Matule jubedaid gaase. Nii siis võtsime järgmiseks selle ette. Pole küll kõige odavam aga samas ei sisalda gluteeni, soja ega asparataami, mis on minu jaoks väga oluline. See meile sobis ja nüüd siis sööbki ta päeval Goldi, mis sisaldab palju vitamiine ja on hea ning öösel VOM-i, mis on paksem ja sellega ei pea teda krooksutama, saab kohe edasi magada. :) 

                       

Matu sööb meil ka alates Jaanuari kuust lisa. Alustasime Plumi neljaviljapudrust, mis üllatavalt hästi Matule maitses. See on selline vedelamapoolne ning tegin ühe lutipudeli luti augu suuremaks ning sööb putru lutipudelist. Paraku sai see otsa ja mõtlesime vahelduseks talle pakkuda Holle hirsiputru. No selle peale ütleb Matu, et söö ise seda jama kui tahad. Lihtsalt keeldub seda söömast, nii et tuleb vana hea Plumi juurde vist tagasi pöörduda. Pudru kõrvalt alustasime ka püreedega, esimesteks püreedeks olid Plumi püreed. Olen vahepeal üritanud talle ka anda Hippi (mis ei ole kohe üldse see), Gerberit (mis maitses lapsele päris hästi) ja Milupa omasid ka (ei maitsenud lapsele). Aga lemmikuteks on siiski Plumi omad. Kui laps pakki näeb siis teeb juba suu lahti ja ootab, et anna nüüd kätte. Kõige enam maitseb talle muidugi Pirni-virsiku oma, selle pistab terve paki nahka ja vaatab ikka näljase näoga otsa. Olen ka ise kõiki neid alati näpuga proovinud ja tõesti on maitsvad ja lisaks kõigele ökoloogilised. Niiet kindel valik beebi puhul. :)