Neli!

Eelmisel reedel oli meie peres tähtis päev. Ehk siis pere kõige noorem kahejalgne liige sai juba nelja aastaseks. Täna on minu jaoks tähtis päev, sest neli aastat tagasi tänasel kuupäeval sain lapse lõpuks enda juurde ja ta ei pidanud enam intensiivis üksi olema.

Neli pikka aastat on möödas sellest hetkest, kui meie pisike Präänik siia ilma sündis ja meid ümber kasvatama asus. Vähemalt mind on ta küll selle nelja aastaga väga põhjalikult ümber kasvatanud. Olen õppinud taaskord pisikestest asjadest rõõmu tundma ja õppinud oma soove tahaplaanile lükkama, et pesamuna saaks omale fantastilise lapsepõlve, mida tulevikus hea meenutada.

Rääkides sünnipäevast, siis Matul olid väga lihtsad soovid. Tahtis ta esialgu üldse kodus pidada, kuid kuna ta soovis sel aastal ka mõned rühmakaaslased kutsuda, ei oleks me koju kuidagi ära mahtunud. Seega saime kokkuleppele, et sünnipäeva tähistame sel aastal külakeskuses. Kui küsisin, mida ta oma sünnipäevaks soovib, siis olid vastusteks: Pauli ja Mirteli kutsuda, vett ja lihapalle, õhupalle ja Playmobil tuletõrjeautot. Lisaks teatas, et kui ta sõpradega ära mängib, siis ta saab ilusa Mcqueeni tordi endale. Playmobil tuletõrjeautot soovis ta endale juba juunist saadik ja rääkis sellest ikka pidevalt. Minu ülesanne oli siis rühmakaaslastele kutsed valmis vorpida ja kõik organiseerida.

Kutsetega oli ka tükk tegemist, sest ilmselgelt ta ju tahtis alguses minioniga kutseid saada. Alustasin aga andsin kiirelt alla. Õnneks oli ta nõus ka kolli teemaliste kutsetega, nende tegemine polnud õnneks nii suur peavalu. Toidu osas võtsin vabalt. Joogiks tee, kohv, limonaad, piim ning vesi sidruni ja apelsiniga. Toidupoolelt olid laual lihapallid, viinerid ning erinevad salatid. Näksimiseks vahukommid, kummikommid, kamapallid, krõpsud, küpsised ja banaaniviilud. Ma ei näinud erilist mõtet hullupööra vaaritama hakata, sest lapsed nagunii tahavad vaid mängida-mängida-mängida. Lisaks tegi mu imearmas Katja meile hunniku banaani muffineid, mis oli tõeliselt maitsvad. Ja ise tegin küpsisetordi. Salatid said enamuses otsa aga erinevaid näkse jäi veel hunnikus järele, mida nüüd tasa ja targu siis oleme hävitanud.

Sünnipäeva hommikul ei tahtnud Matu esialgu üldse ärgata aga kui talle ühe kingituse kätte andsin, sai väga kiirelt silmad lahti. Pakist tuli välja Little live pets hiireke, kelle üle Matu väga rõõmustas. Mängis sellega siin tükk aega ning lõpuks küsis “Aga miks rohkem kingitusi ei ole? Mina tahtsin playmobil tuletõrjeautot.”. Ilmselgelt oli ju tuletõrjeauto ka ootel aga kui ma oleks selle talle hommikul kohe kätte andnud, siis ei oleks ta lasteaeda küll sel päeval jõudnud. Kella 8 ajal astusime uksest välja, et lasteaeda minna ning naabrid võtsid meid auto peale. Matu läks rõõmsalt lasteaeda ja asus hoolega kohe sõpradega mängima. Muidugi õnnestus tal korralik muhk sel hommikul kohe pähe saada aga õnneks see tema tuju ei morjendanud. Lasteaias sai sõpradega  kommi süüa ja õhtul oli ju pidu ees ootamas. Mina kimasin aga teise naabriga kiirelt koju, et hakata õhtuks ettevalmistusi tegema. Kella kahe ajal tuli naabrimees mulle appi ning aitas pooled asjad külakeskusesse ära viia. Peale kella kolme jõudis armas Liia külakeskusesse ja oli terve õhtu mulle suureks abiks. Poole viie ajal tulime koju toidule järele ning vahepeatusega lasteaias suundusime uuesti külakeskusesse, kus vanaema juba sünnipäevalast ootas. Kella kuuest tulid riburadapidi teised külalised ja pidu võis alata. Kui väikesed viperused välja arvata, siis üldjoontes läks pidu paremini, kui ma oleksin osanud oodata. Lastel oli lõbu laialt ja said ennast tühjaks joosta. Ja täiskasvanutel oli mõnus omavahel lobiseda. 9 ajal läksid külalised vaikselt minema ning meie jäime seal veel asju kokku kraamima, koju saime lõpuks kella 10 ajal. Mis muidugi ei tähendanud, et sünnipäevalaps siis magama oleks läinud, sest kingitused oli vaja ju lahti pakkida. Emme on see kuri mutt, kes ei luba sünnipäeval kinke avada, vaid alles peale pidu. Seda sel lihtsalt põhjusel, et sünnipäevalaps peaks saama ise oma kingitustega esimesena mängida, mitte hakata kohe kellegi teisega nende pärast kaklema. Magaama saime alles peale kella 12 öösel aga sünnipäevalapsel on see ju lubatud, eriti kui järgmine päev on vaba päev.

Igatahes poiss jäi oma tähtsa päevaga väga rahule ning mina olen nii tänulik, et mul sellised fantastilised sõbrad on, kes hea meelega vabatahtlikult appi tormavad ja mind hädast välja päästavad. :)

 

Väikelapsed ja sõbrad

Mind on juba tükk aega painanud mõte, et kas ja kui palju peaks lapsevanem “oma nina toppima” väikelapse sõprussuhetesse? Eks ilmselgelt nii palju, kui on ka erinevaid inimesi, niipalju on ka erinevaid arvamusi. Sellegipoolest mõtlesin kirja panna enda mõtted ja kuulaksin hea meelega ka teie kommentaare selles osas.

Lapse puhul on üsna tavaline selline “praegu olen sinu sõber, praegu ei ole” suhtumine. Eks ikka minnakse mingite pisiprobleemide tõttu vahepeal omavahel tülli aga üldiselt need lahenevad kiirelt ja varsti mängitakse jälle koos. See on tavaline ja sellisel juhul ei arva mina ka, et oleks vaja lapsi lepitama joosta. Küll aga kui minu laps näiteks kedagi lööb ja seetõttu tülli lähevad, käsen küll lapsel minna vabandust paluma, sest löömisega ei ole okei oma erimeelsusi lahendada. Kui laps hakkab kellelgi asju käest ära kiskuma, siis selgitan samamoodi kõrval, et käest ära kiskuda EI tohi ja tuleb kasutada väljendit “Palun anna mulle ka”. Minu jaoks on loogiline, et kust mujalt see laps õpib, kui lapsevanem ei suuna? Kui laps kisub asju käest ja lööb ning sellele tähelepanu ei pöörata, siis tema jaoks annab see signaali, et selline käitumine ongi okei. Või ma eksin praegu?

Teine lugu on “tõmban-tõukan” suhtumisega. Lapsed on väga erinevad ja on ka selliseid lapsi, kes kipuvad maast madalast kohe sellised domineerivamad olema ja leiavad, et neil on õigus sõpradega ringi käia nii, nagu nemad soovivad. Ehk siis ühel hetkel on suur sõber ja järgmisel hetkel saadab sõbra pikalt ja jookseb kellelegi teisele järele. Üldjoontes on see keegi suurem ja ägedam. Niikauaks kuni see suurem ja ägedam silmapiirilt kaob, siis kõlbab jälle vana sõbraga edasi suhelda. Selline “sõprussuhe” võib aga jällegi sellele nõrgemale väga halvasti mõjuda, keda hüpiknukuga koheldakse. Mõnel on sellisest suhtumisest kama ja mängib teiste sõpradega siis senikaua. Samas teine laps, kes on väga hella hingega, võib sellisest käitumisest väga häiritud olla ning õnnetuks muutuda. Minu loogika ütleb, et lapsele tuleks siiski selgitada, et kedagi hüpiknukuga kohelda ei tohiks. Sa ei pea olema kõigi sõber, sa ei pea kõigi sõpradega koguaeg mängima aga kui sa ei soovi parasjagu selle sõbraga mängida, siis ütled et ei taha hetkel temaga mängida, mitte ei teata “ma ei ole enam sinu sõber” või veel hullem, ei solva teda kuidagi. Laps õpib siia ilma ja alustab puhtalt lehelt, lapsevanema ülesanne on talle selgitada viisakusreegleid ja käitumist. Laps valib ise sõbrad, kellega mängida soovivad, kuid lapsevanem õpetab lapsi neisse õigesti suhtuma. Sa kas oled sõber, või sa ei ole sõber. Selline “täna olen – homme ei ole” suhtumine, ei ole minu silmis tolereeritav. Ammugi siis selline suhe, kus “sõpra mängitakse” vaid seetõttu, et sul on uus ja äge asi, millega tahetakse mängida. Loomulikult lapsevanem ei tohiks otsustada, kellega laps tohib suhelda ja sõbrustada või kellega ta PEAKS seda tegema, kuid õigele teele suunamine peaks olema ju lapsevanema kohustus?

Ma olen elu jooksul kokku puutunud niivõrd paljude erinevate lastega ning näinud ka niivõrd palju erinevaid suhtumisi. Olen näinud nii hüpiknukuga kohtlemist, kui ka seda, kuidas lapsed sellise hüpiknukuga kohtlemise pärast pisaraid valavad. Ja ma ei pea silmas hetkel ainult väikelapsi, vaid ka juba kooliealiseid lapsi.

Kas ja kui palju teie oma laste sõprussuhetesse nina pistate? Kust jookseb piir, kust maalt lapsevanem ei tohiks enam oma nina laste vahele toppida ja neid suunata? Kas tolereerite seda, kui mõni teine täiskasvanu su last korrale kutsub, kui näeb ebaviisakat või vägivaldset käitumist?