Täna on minu kord nostalgia lainel kulgeda.
Täiesti uskumatu kui kiirelt läheb aeg. 9 kuud tagasi praegusel kellaajal olin ma ida-tallinna keskhaigla naistekliinikus ning ootasin valutades Matu sündi.
Mõtlen sellele, et alles ma sain rasedustestile triibud. See oli justkui alles eile. No ja sünnitus oleks olnud niisamuti nagu eile õhtul. Aga ometigi nohiseb mul siin üks suur kohe 9. kuune noormees, keda küll väga beebiks enam pidada ei saa. Kuhu küll aeg kaob? Samas tempos jätkates toob ta varsti naise majja krt..
Ma olin see imelik rase, kes kõigist hädadest hoolimata nautis rasedus 100% ja kelle arust see kestis lausa armetult vähe. Eks võrreldes osadega oligi mu rasedus nagu lust ja lillepidu, muresid oli suhteliselt vähe siiski. Lõpuni vurasin ringi naeratus näol.. noh, lõpuks pigem küll paterdasin, kuid siiski. Ei olnud ka 1,5 kuud enne lapse sündi probleemi terve loomaaed läbi tuuseldada. Aga lihtsalt IMELINE oli tunda ja näha selle pisikese inimese liigutusi ja madistamist. Mulle tohutult meeldis mu suur kõht ja peale sünnitust tundsin sellest päris tükk aega puudust.
Sünnitus ise oli kergem, kui ma ette kujutasin. Noh, oli ju piisavalt neid, kes terve raseduse hirmujutte rääkisid. „Oi varsti sa näed ja tunned, see on kõige hullem asi maailmas.“ No ja sellised jutud valmistasidki mind ette kõige hullemaks. Arvestasin, et tavaliselt esmasünnitajal läheb 15-16h ja umbes sama kaua läks ka minu emal aega. Sünnitus valude algusest platsenta sünnini kestis aga 11h ja 20 minutit. Raske ta ju oli aga mitte midagi ületamatut. Sel hetkel kui laps rinnale pandi olin veendunud, et sünnitan tulevikus veel. Maailma kõige erilisem tunne on see, kui peale suurt pingutust see pisike vääksuv tegelane su rinnale pannakse. See, kuidas ta oma imepisikeste sõrmedega ümber mu näpu kinni haaras ja nii tugevalt hoidis. Ja kuidas ta oma tumedate silmadega issit piilus. Pisar kippus igatahes silma, sest ta oli lihtsalt niivõrd täiuslik ja armas poiss. Meie armastuse vili!
Minu jaoks oli palju raskem sünnitusjärgne periood. Kuna laps oli intensiivis ja ma ise olin niivõrd nõrk, et eriti palju just tema juures esimestel päevadel aega ei saanud veeta. Täielik teadmatus, sest kui ise vaatamas ei käi, siis ega keegi sulle infot tooma ei tule. Ja siis istud ühispalatis ilma mehe ja lapseta ning kuulad ümberringi beebide nuttu. Ja ega inimesedki paremaks asja ei teinud, sest käidi koguaeg torkimas ja küsimas ning muidugi iseennast katsikule kutsumas. Ja kui ma lõpuks käratasin ja palusin mitte torkida, olin mina see halb. Sest kõik ju nii muretsevad ja kuidas ma saan olla nii häbematu ning nende murele sedasi reageerida. Jah muidugi, sa pole minuga vb aasta aega sõnagi vahetanud ja nüüd oled nii mures, et hakka või rahusteid võtma eks. Õnneks sain loa, et mu ema võib tulla juba paar tundi enne külastusaega mulle seltsi, seega ma ei pidanud päevad läbi üksinda olema. Kaido oli tööl, leppisime kokku, et võtab lapsehoolduspuhkuse siis välja, kui me koju saame.
Samas kuigi haiglas oli kohati ka raske, siis mingil määral mulle siiski ka meeldis seal. Esiteks ei pidanud ma muretsema ühegi majapidamistöö pärast ja sain rahus puhata ja toibuda. Sain keskenduda endale ning lapsele. Ja samas olime me seal väga hästi hoitud ning arstide silme all. Oleks Kaido ka seal saanud olla, oleks päris hästi olnud. Kõige nurkamad olidki õhtud, kui üksinda pidin uinuma. Siis läks paremaks, kui Matu viiendal päeval intensiivist välja sai ja meid neonat palatisse ümber paigutati. Seal oli esiteks pigem nagu hotellis, mitte haiglas. Kõik hoopis teistmoodi. Lisaks oli mul kaks väga toredat palatikaaslast, kellega sai ikka juttu aetud ning kes vahepeal mu poisil silma peal hoidsid, et ma saaks käia oma tilgutikuure saamas. Lisaks oli nurga taga kohe beebiintensiiv, ehk sain sealt abi minna paluma, kui lapsega probleeme oli. Esimest korda päris nutt tuligi peale pühapäeval, kui Matu oli juba nädala vanune. Arstid kõik andsid lootust, et saame koju ära ja siis jäeti meid ikkagi sisse, sest lapse kaal seisis. Siis küll nutsin Kaido õla najal ja ei tahtnud kohe kuidagi enam haiglasse jääda. Õnneks esmaspäeval lubati meid koju ja saime uut eluetappi alustada.
Esimene elukuu läks kiirelt. Mu ema oli meile abiks, seega majapidamistöid ma praktiliselt tegema ei pidanudki. Keskendusin enda paranemisele ning lapse eest hoolitsemisele. Muidugi tänu AB-le olid poisil jubedad gaasivalud ja lisaks vahetas ta öö ning päeva ära. Seega sain öösel pidevalt temaga üleval istuda ja kussutada. Üritasin siiski ise hakkama saada võimalikult palju ning lasta Kaidol ning enda emal magada. Just selle arvestusega, et kui ema ära läheb, pean ma nagunii kõigega üksinda toime tulema ja see shokk oleks olnud liiga suur. Üritasime ikka võimalikult palju jalutamas käia, kui ilm vähegi lubas. Ja üritasin harjuda sellega, et olen nüüd EMA. Vastutan selle pisikese elu eest ja pean temast ausa mehe kasvatama. Kuigi seda on kohati siiani raske uskuda, et Matu täitsa minu laps on ning ma ei peagi teda kellelegi tagasi andma, nagu hoiulaste puhul.
Teise elukuu algus oli minu jaoks raske. Ema läks ära ja pidin päevad läbi lapsega üksi olema ja majandama. Samas laps iga päevaga ju aina suuremaks ja seega mingil määral läks jällegi lihtsamaks. Saime paika öise ja päevase une ja lapse päevaune ajal sain ka ise süüa ning vajalikke asju teha. Iga päev oli täis palju rõõmu ning muret. Rõõmu ikka selle pärast, kuidas poiss aina asjalikumaks muutus ja muret selle pärast, kui laps jälle gaasivaludes röökis ja ma teda kuidagimoodi aidata ei saanud.
Kolmanda elukuu alguses hakkas mure poisi söömise ning magamisega. Tahtis koguaeg meeletustes kogustes aina süüa ja süüa ning magas meeletult vähe. Ise oli väga väsinud ja jauras koguaeg aga vot ei maganud. Olin lõpuks nii kurnatud, et peale 2 nädalat jauramist ja magamatust otsustasin proovida talle lisatoitu anda. Laps sõi õhtul 60ml vedelat beebiputru ja vajus pool 10 õhtul ise magama. Poole 1 ajal korra tegi silmad lahti ja pistsin talle pudeli suhu, sõi 60ml piima veel peale ning kustus uuesti ning ärkas siis alles pool 9 hommikul väga rõõmsameelsena. Siis sai asi selgeks, lapsel on lihtsalt nälg ja ei saanud enam piimast kõhtu täis. Peale seda polnud enam ei päevaste ega öiste unedega mingit probleemi. Õhtul sai putru ja öösel 4-5 ajal sõi veel piima peale ja magas ilusti hommikuni välja.
Alates neljandast elukuust on kõik väga kiirelt läinud. Kuna poiss aina suurem ja asjalikum siis olen temaga igal pool ringi käinud. Sõbrannasid külastanud, beebikinos käinud, Titanicu näitusel käisime ära. Kahenädalase reisi inglismaale elasime ilusti üle ja Polli loomaaeda ning Tallinna loomaaeda külastasime ka. Ja kuna ma lasen hästi palju teistel ka temaga tegeleda siis ei ole õnneks (sülitan üle üla muidugi) tekkinud ka mingit võõristamist.
Poiss sööb ilusti kõike, mis talle „kätte annan“. Roomab ja käputab, ajab ennast kõige najale püsti ja kõnnib asjade najal. Viimastel päevadel harjutab käte lahti laskmist ja ise seismist. Läheb ise istuma ning istub täiesti sirge seljaga. Teeb pai, kuigi kohati kukub see pisut liiga rohmakalt välja. Sõnavaras on emme, iss (issi), ass (kass), aitäh ja viimasel ajal ütleb kõige peale EIII. Üldiselt kuulab sõna ja saab aru sõnast ei. Magades teda kõvad helid üldiselt ei häiri. Seega võib tema arust kõrval möirata tolmuimeja või muruniiduk, laes karjuda tuletõrjealarm, läheduses kõvasti mängida muusika või rääkida inimesed ja ta ei tee välja. Heal juhul vahetab külge või sätib ennast paremini magama. Viimasel ajal on öösiti magamisega jälle veidike probleeme, või noh pigem õhtul magama jäämisega. Eks teda häirib see valgus, selle pärast ärkab ka hommikul koos kuke ja koiduga. No ja muidugi talle väga meeldivad kõik inimesed, eriti lapsed. Ja kui teised lapsed nutavad, läheb Matu ka õnnetuks ja tahab teha pai.
Minu väike präänik, kes on mulle kõige kallim siin ilmas! Mõelda vaid, sa oled juba 9. kuune ja 18 kuud siin ilmas eksisteerinud. Mind armastanud ja kallistanud ja kiusanud. Kaissu pugenud ja naeratanud. Lollusi teinud ja siis süütut nägu teinud. Kõige ilusamad 18. kuud mu elus! ♥
loomaaedonkirju.wordpress.com 
