Sea life, kino ning karusell + PALJU pilte.

Täpselt nädal tagasi, 24. mail, oli meil Melanyga võimalus kvaliteetaega kahekesi veeta. Plaanis oli lõpuks ära käia Sea life-is ning kinos Pitch perfect 2 ära vaadata.

Niisiis seadsimegi pühapäeval hommikul sammud Trafford centeri poole, emme ja Matu tulid meid saatma, nagunii oli vaja poes käia. Sea life-i juurde jõudes aga avastasime, et vahepeal on üles pandud lastele karusell ning kelgumägi. Muidugi kasutasime kohe võimalust ja käisime Matuga esimest korda karuselliga sõitmas. Ta vaatas suurte silmadega ringi ja tundus, et talle täitsa meeldis.

Kelgumägi. Suurte mattidega saab ülevalt alla lasta.

Legolandi ees

 

Lõpuks läksime ostsime mulle ja Melanyle Sea life -i piletid ära ning emme jalutas Matuga minema, meie suundusime aga veealust maailma imetlema. Sisse minnes oli võimalus ka pilti teha aga me ei näinud mõtet sellel, sest nende välja ostmine oleks meid lihtsalt laostanud. Selle asemel jalutasime edasi ning saime fantastilise kogemuse osaliseks. Kahjuks oli aga valgus seal kehva ning välguga pilti teha ei saanud, ehk siis normaalse kvaliteediga piltidest võin und näha. Mõned klõpsud aga endale mälestuseks sain tehtud ema kaameraga. Vaatamist oli aga palju, sest erinevates “akvaariumites” oli väga palju erinevaid kalu. Mõned imeilusad, teised aga väga hirmuäratavad. Kaheksajalg oli parasjagu peidus, ehk siis tema jäi vaatamata. Meduusid olid ülivinged ja jälgisime päris pikalt, kuidas nad ennast liigutavad ja edasi ujuvad. Oli ka erinevaid kilpkonni mitut liiki, kes ringi sibasid. Üks oli väga põrsa näoga ja ajas vaikselt naeru kihistama otsa vaadates. Mu kõige lemmikum oli muidugi suur akvaarium, kus merikilpkonn Ernie koos väikeste haide, raide ja tuhande muu liigiga pesitses. Ühe koha peal oli tunnel ning sai vaadata, kuidas haid, kilpkonn ning teised kalad sul üle pea ujuvad. Lihtsalt niiivõrd võimas elamus! Lõpuks saime ka vaadata, kuidas üks perekond kostüümid seljas sinna samasse akvaariumisse ronis ja said seal kalade keskel jalutada. Kujutan ette, kui mõnus elamus see veel olla võis. Samas hirmus ka, oled akvaariumi põhjas ja haid ujuvad sul pea kohal. Lõpuks kõige viimases ruumis oli aga võimalus oma käega mitut veeelukat katsuda, juhendaja oli juures kes siis asja jälgis. Sain puutuda meriroosi (Üks mu lemmikutest juba aastaid!), krabi ja meritähte. Meriroosi kombitsad on niivõrd pehmed ning kergelt kleepuvad. Puudutuse peale tõmbas osa kombitsaid kohe sisse. Krabi oli kõva ja temal oli kõigest ükskõik, tsillis seal omaette. Meritäht on aga pehme ja õrn, nagu svamm. Minu jaoks väga lahe kogemus, sest igapäevaselt juba sellist võimalust ei avane.

 

Ernie!

 

Muidugi peale Sea life-i külastust olid meil emotsioonid tõeliselt laes. Ees ootas aga veel kinokülastus. Käisime vaatamas Pitch perfect 2, mida olime maailmatuma pika aja juba oodanud. Aga tasus ikka ootamist ka! Lood ei olnud küll nii head, kui esimeses filmis ning esimeses osas oli rohkem sügavust. Kuid see osa oli see eest poole naljakam ja naersime vahepeal nii, et pisarad silmas. Super-super-super!

Kui enne olid emotsioonid juba meeletult laes, siis peale kino tõusid need veelgi kõrgemale. Ehk siis koju läksime praktiliselt kepseldes ning isegi järgmisel päeval oli veel emotsioonide üleküllus vahepeal seltsiks. Ühesõnaga see pühapäev oli üks väga positiivne ja elamusterohke päev, mis jääb ilmselt kauaks ajaks meelde.

Ps. Kellel inglismaale asja, siis kindlasti külastage võimalusel Sea life-i. Neid on üle terve inglismaa mitmeid ja see tõesti väärib külastust. Ma plaanin küll tulevikus veel seda külastada. :)

Mõned eripärad inglismaal vol 3

Kellelgi hakkas jalgadel vist palav, keset muruplatsi sandaalid visatud.

1. Tänavale visatakse kõik, mida endal enam vaja ei lähe. Seega pole haruldane näha tänaval kingi, külmkappe, diivaneid või muid tarbeesemeid.
2. Pangast on võimalik rohkem välja võtta, kui arvel on. Kuid sellele järgneb trahv. Ehk siis kui ajutiselt tõesti rahaliselt kööga on, siis see võib sind ju hädast välja aidata, kuid hiljem maksad ennast selle eest pooleks. Eestis on selles mõttes ikka parem, ei ole vähemalt mingit ohtu kogemata üle limiidi minna ja end hiljem trahvidest oimetuks maksta.
3. Kui meil on telefonipakettides praeguseks internetti ikka kuni 50GB, siis siin on heal juhul paar GB. Lisaks muutub eestis internet peale kasutusaja täitumist lihtsalt mega aeglaseks, kuid siin pead iga ületatud MB kinni maksma. Seega kui pole aimugi, palju netti kasutanud oled, võib sind kuu lõpus kole üllatus oodata (Arve näol).
4. Pangaautomaadist ei saa välja võtta 5 naelast rahatähte, vaid 10,20, 30 jne. Lisaks annab pangaautomaat sulle enne kaardi ning siis alles raha. Vähemalt ei unustata kaarte automaati, nagu eestis.
5. Koolides on kohustuslik koolivorm. Igas koolis erinev ning kooli logodega. Samas korraldatakse ka “Vaba riietuse” ning kostüümipäevi, seega saab vaheldust ka.
6. Nõutud on vaid riigi keele tundmine, kuigi siin riigis on väga palju ka muust rahvusest inimesi.
7. Koolivaheajad ei klapi eesti omadega. Siin algab suvevaheaeg alles juuli teises pooles ning kestab veidi üle kuu. Samas on siin kõige pikem periood järjest koolis käia 7 nädalat ja seegi vahetult enne suvevaheaega.
8. Käsimüügi ravimeid saab soetada pea igast poest ning tanklast. Peavalu korral ei pea hommikul apteegi avanemist ootama, vaid võid poodi või tanklasse silgata oma valuvaigistite järele.
9. Siin on palju erinevaid Poundipoode, kust võib endale väga odavalt erinevaid asju soetada. Seal leidub kõike, alates pesuvahenditest ja mänguasjadest ning lõpetades prillide ning meigiasjadega.
10. Kinopiletite hinnad on poole kallimad, kui Eestis. Niisamuti tuleb siin 3D prillid endale osta, mitte ei ulatata neid sulle kinosaali ukse taga. Samas kui prillid korra ostetud ja vitsid kaasas tassida, siis rohkem selle peale kulutama ei pea ning neid saab kasutada ka kodus 3D teleri olemasolul.
11. Alates 16. eluaastast on lubatud lauas näiteks toidu kõrvale alkoholi tarbida, kuid ei ole võimalik ise seda soetada. Alkoholi ostmiseks peab olema siiski täisealine.
12. Prügipäeval peavad majaomanikud prügikastid aiast välja sikutama, sest muidu neid lihtsalt ei tühjendata.
13. Paljudel on maja esised “aiad” nii väikesed, et autot sinna parkida pole võimalik. Seega on kõnnitee äärekivid autosid täis pargitud.
14. Teed juuakse piimaga ning ka kohvikus tuuakse teega koos lauale väike piimakann, et saaksid soovi korral teele piima lisada.
15. Palju on erinevaid hoiatavaid silte, mis võivad eestlase kohati lausa kulmu kortsutama panna. Mis mõttes hoiatatakse, et mänguasi pole söödav? Paraku inglased on suured kohtusse kaebajad ning nende hoiatustega üritatakse ära hoida üleliigseid hagisid.
16. Kui Eestis on enamjaolt palgapäevad ühe korra kuus, siis siin on kohti, mis maksavad ka 2x kuus või lausa korra nädalas.
17. Kodutuid tänavapildis ei kohta. Küll aga on palju rohkem tänavamuusikuid või artiste, kes kivikujusid mängivad (Üleni värvised ning seisavad paigal nagu kivikujud, vahepeal ainult liigutavad)
18. Inglismaal on tavaline, et kodudes on enamus ruumid vaipkatte all. Paraku pole see haruldane vaatepilt ka kortermajade koridoris, ürita siis koridore puhtana hoida.
19. Inglased ei armasta eriti jalanõusid ära võtta ning kõnnivadki oma poriste jalanõudega sulle rahulikult tuppa.
20. Siin on paraleelsed telekanalid, kust jooksevad samad saated, kuid erineva algusajaga. Selles mõttes mõnus, et kui saade hakkab 19:30 ja sa ei jõua selleks ajaks koju, siis saad rahulikult teiselt kanalilt 20:30 vaatama hakata.

Teismeline rahaboss

Eile oli neljas ja ühtlasi ka viimane osa sarjast “Teismeline rahaboss”.

“„Teismeline rahaboss“ on tõsieluline sotsiaalne eksperiment, mille peategelaseks on teismeline, kellel avaneb võimalus üheks kuuks enda käsutusse saada perekonna rahakott. Perekonna kogu teenistus on tema käes ja kõiki otsuseid langetab tema!

Lapsevanemad aga on taandatud lapse rolli ja peavad ootama, kas ka neile taskuraha jagub. Kontroll pere rahaasjade üle on loovutatud vastutustundetule teismelisele.

Teismelised on suured kulutajad ja ei mõista tihti raha väärtust. Kas kuu aega rahabossina õpetab neile, et raha ei kasva puu otsas või kulub kõik ruttu ilusatele asjadele ja lõbustustele?”

Ma ootasin nimelt viimase osa ära, et teha siis üldine kokkuvõte. Ei näinud mõtet nelja eraldi postitust sellest saatest kirjutada. Saate ideest ei saanud ma alguses aru, kuid praeguseks on see minuni paremini jõudnud. Tean isegi, kuidas teismelisena arvad, et see kõik on nii lihtne ja vanemad ei oska üldsegi arveldada. Ise suudaks ju palju paremini ja suudaks hirmus palju ka säästa. Kohati kindlasti suudakski, kui ise olla tõeliselt kooner. Aga kui inimesed on harjunud laristama, siis selliseid harjumusi on raske välja juurutada. Nüüd oli võimalus neljal lapsel ise veenduda, kui keeruline on raha planeerida ning terve kuu toime tulla selle summaga. Väga hea õppetund igas mõttes.

Esimeses osas oli peategelaseks 16 aastane kohutavalt ära hellitatud neiu. Timea-Helen oli harjunud saama kõike, mida soovib. Arvestades, milline oli tema ema, siis “Käbi ei kuku kännust kaugele” on väga õige väljend nende kohta. Tegelikult on see kurb, sest tulevikus saab sellel neiul väga raske olema. Või siis tuleb lihtsalt väga kõrge kukkumine ühel hetkel. Isa võiks aga enda sõna rohkem maksma panna. Tundus, et tema on seal perekonnas küll vaid rahakoti rollis.
Igatahes saade ise pani mind lihtsalt kohutavalt kulmu kortsutama. Ma oleks pigem raha kokku hoidnud ja kõigile tõestanud, kui hästi ma oskan majandada. Ja kui tõesti oleks suutnud seda, siis oleks selle raha lõpus endale võtnud ning enda peale kulutanud. Hilpude peale kulub neil palju raha aga kaltsukas on vuihhh ja aihhh. Ma käin kaltsukas isegi siis, kui mul parasjagu on palju raha ja võiksin endale ka mujalt esemeid soetada. Esiteks saab sealt ju niivõrd ägedaid ja originaalseid asju, rääkimata raha kokkuhoiust. Mida odavam hind, seda enam saab ju lubada? Isegi kuulsused käivad tänapäeval hea meelega taaskasutus poodides aga selliste uusrikaste jaoks ei kõlba, perekond tõusikud. Ma oleksin neid mitmevärvilisi kingi sealt küll endale soovinud, ülivinged! Muidugi pani mind imestama ema vingumine tolmuimeja värvi pärast ning see, et kraadivett ometi juua ei kõlba ja kilepakis piim ka ei ole sobilik. Minu jaoks tõeline müstika seda vaadata ning ka see, kuidas neiu hiljem kõiki debiilikuteks sõimas ja arvas, et ta fantastiliselt hakkama sai.. mnjah.

Teises osas oli peategelaseks aga hoopis teist masti 15 aastane noormees, kellel nimeks Kevin-Markos. Ütlen ausalt, minu silmis kõige toredam osaleja ning mina ütleks, et selle saatesarja “võitja”. Nõudepesumasin läheb katki? Mis seal ikka, tuleb korda teha. Ema tellitud tibud jõudsid kohale? Ok, teen ülekande. Rõdu remont oleks vaja ära teha? Mis seal ikka, kui unistuse jaoks praegu ei jää siis lükkame järgmisesse aastasse, remont on vaja siiski ära teha. 15 aastase poisi puhul oli selline suhtumine minu jaoks tõeliselt-tõeliselt üllatav. Hoolitses kõigi pereliikmete eest, kuigi üritas samal ajal ka kokku hoida. Väga mõistlik noormees ning kohe näha, et süda õigel kohal ning kodune kasvatus on väga hea. Ka see, et ta vahepeal tööl käis lisaraha teenimas ning ka selle lõpus kohvrisse lisas. Sellise kasvatusega on poisil tulevikuks väga tugev põhi olemas ja tema jaoks pole probleem oma elu peale minnes ära majandada ning hakkama saada. Muidugi sel hetkel, kui õele küüliku ulatas, siis mina pisardasin juba korralikult. Ja mul on tohutult hea meel, et surfipood otsustas poisile allahindlust teha ning ta oma varustuse siiski sai! Imeline perekond!

Kolmandas osas oli peategelaseks 15 aastane Sirle, kelle eesmärgid olid alguses tõeliselt suured. Ilmselt poleks üldse olnud probleem ka eesmärk täita, kuid mingil hetkel sõitis neiul katus pealt ja kukkus lihtsalt valimatult laristama, mistõttu oli kuu lõpuks raha alles ikka tõeliselt vähe. Samas arved said kõik makstud, keegi nälga ei jäänud ja tüdruk sai oma suure unistuse vähemalt täidetud. Eks see oli tema jaoks väga suur tuleproov ja vastutus ning üldiselt tuli neiu ilusti toime. Lihtsalt lõpus kui pettus endas, siis lõi käega ja loopis raha tuulde. Vähemalt ta üritas alguses perele ning tulevikule rohkem mõelda ning panustada ning tahtis oma unistuse esialgu tahaplaanile lükata. Teised utsitasid teda tagant, et ta ikka oma unistust ka maha ei kannaks ja üritaks eelkõige siiski selle täitsa. Isast ka väga armas, et ta oli nõus ikka odavama piletiga ning ilma autota Eestisse tulema, mitte ei hakanud vinguma. Üldiselt täitsa tubli!

Neljas ja viimane oli siis lõpuks 15 aastane noormees, nimega Andri. Kohati väga tubli poiss, kuid lõppkokkuvõttes lõpetas kõige nigelamalt, sest jäi omadega miinustesse. Samas plusspunktid selle eest, et õele käisid kleiti-kingi ostmas, käis ise tapeeti-tapeediliimi soetamas ning lõpus tahtis oma perekonda üllatada ning koos perega midagi ette võtta. Tegelikult 1800 eurot, millest juba 600 maha läks, ei ole üldsegi suur raha, kui perekonnas on 7 liiget + maja, mille peale paratamatult kulub. Oleks noormees oma telefoni ostu lõppu jätnud, oleks ta väga ilusti nulli jäänud omadega ja saanud endale lihtsalt veidi odavama telefoni soetada. Rääkimata ka sellest, et vanemad ei tulnud oma rahadega toime ja nurusid ikka juurde, sealjuures selleks, et väiksematele kommi osta? Ei juhtuks ju nende lastega ka midagi, kui nad üks kuu vähem magusat endale näost sisse ajavad. Ema pidev nätsu(vist?) närimine hakkas närvidele käima. Ja see, kuidas ta poisi kallal võttis kohati.. tsiisas kraist, elad üle ilma kohvita. Mine osta oma taskuraha eest siis, kui muud moodi elada ei suuda. Kohv nüüd sellist hingehinda ka ei maksa ning küllap oleks Andri selle ju ka kinni maksnud. Isa puhul alguses tundus see kaalu teema ka pigem mõnitamisena, et nälga jäetakse. Lõpus aga ütles, et oleks võinud rohkemgi alla võtta? Ehk siis isa mõttemaailm jäi pisut selgusetuks.

Kokkuvõttes õppisid saates osalejad ilmselt kõik vähemalt midagi. Kui raha numbrit tundma ei õppinud, siis vähemalt said teada, kui palju kulub raha kuus ainuüksi arvetele. Näha oli, kuivõrd palju oleneb siiski kodusest kasvatusest ning vanemate eeskujudest. Minu vaieldamatu lemmik pere on igatahes Kevini pere. Järgmisena nimetaks Sirle, siis Andri ja lõpuks Timea-Heleni. Usun, et ka need teismelised, kes seda saadet vaatasid, õppisid sellest nii mõndagi. Mina küll õppisin. Nüüd ma tean, et raha numbrit peaks lapsele kindlasti hakkama juba varakult õpetama, et ei tuleks samasugune ära hellitatud laps, kes tulevikus elus lihtsalt hätta jääb.

Kes teie lemmik oli ning kas teie õppisite sellest saatest midagi?

Gripp murdis maha

Nädalavahetusel jäi mul õetütar tõbiseks. Esmaspäeva hommikul kolis ta koju tagasi ja päeval tundsin mina, et kurk on kergelt hell. Panin veel linna minnes ilusti salli kaela ja lootsin, et see ajutine värk ja varsti parem. Noh, lootus pidigi olema lollide lohutus. Õhtuks oli mul kurk päris valus ja ei aidanud ei külm ega soe jook midagi. Loomulikult ei lasknud valus kurk ka magama jääda ning öö hakul hakkas ka ninast jooksma, nagu kraanist. Nuuskasin nagu segane ning üritasin raamatut lugeda. Lõpuks taipasin vanemate ravimisahtlisse vaadata ning leidsin sealt strepsilsi imemistabletid, mis tegid olemise märksa paremaks. Und aga sellegi poolest ei tulnud ja lugesin edasi. Lõpuks sai raamat läbi ja kell oli juba pool 5 hommikul, panin tule kustu ning üritasin lõpuks magama jääda.

Hommik algas minu jaoks 8:11. Ärkasin ise selle peale, et nina on vaja nuusata. Ning muidugi peale nuuskamist ärkas Matu ülesse, seega oligi minu edasi magamine vaid ilus roosa unistus. Need paar tundi “und” möödusid ka enamvähem iga poole tunni tagant nuuskamise ning kella vaatamisega. Lisaks hakkas vahepeal niivõrd külm, et värisesin teki all nagu haavaleht. Tunne oli selline, nagu oleks trammi alla jäänud. Esimese asjana kraadisin end ning kraadiklaas näitas 37,1. Arvata võib, et see oli vahepeal kõrgem olnud, muidu ei oleks ma haavalehena värisenud. Tegin endale kiirelt ühe Gripitee ja jõin ära, see tegi olemise isegi paremaks ja sain vahepeal end peaaegu inimesena tunda, kui vaid nohu ei oleks mind ahistanud.

Päeval muutus asi jälle kehvaks. Ei tahtnud rohtu võtta ja üritasin lihtsalt magada. Matu ka magas ja oleks olnud ideaalne võimalus. Aga nohu tegi magamise täiesti võimatuks. Jääd tukkuma aga uni on niivõrd pinnapealne ning sisaldas miljonit ajuvaba unenägu. Seega pidin väga tihedalt nuuskama. Lõpuks suutsin magama jääda, siis helistas Kaido ja rääkisin temaga peaaegu 10 minutit. Peale seda üritasin veel magada aga kuna palavik jälle tõusis, siis värisesin kahe paksu teki all nagu haavaleht. Selleks hetkeks kui Matu ärkas, oli mul tunne, nagu oleksin lausa 2 kordse trammi alla jäänud 3 korda järjest. Lõpuks kraadisin, siis näitas see 37,5 aga olemine oli täiesti surm. Seega lasin isal endale uue gripitee teha ja värisesin teki all edasi. Ja siis võttis isa Matu ja läksid koos poodi, et ma saaksin tunnikese rahu ja vaikust. Jõin oma tee ära ja lihtsalt pikutasin raamatut lugedes voodis.

Õhtul oli olemine tänu teele juba palju parem ja vaatasime koos siin talendisaate poolfinaali. Isa tegi õhtusöögiks tatraputru ja seda suutsin isegi süüa. Eelnevalt polnud päev otsa söögiisu üldse ja näksisin vaid õuna. Matu panin õhtul tema oma voodisse magama ja ööseks enda kõrvale ei võtnud, lootuses ise veidigi paremini öösel magada. Lugesin veel veidi raamatut ning lõpuks magama jäädes magasin peaaegu terve öö ilusti. Paar kerget nuuskamisäratust aga peale seda magus uni jätkus.  Õnneks tudus Matu ka terve öö ilusti ning ärkas hommikul hea tujuga.

Täna on olemine olnud igatahes märksa inimlikum. Vähemalt pole palavikku enam. See eest aga valutasid jalad hommikul vastikult, kui voodist välja ronisin. Ja pea tundub hiiglasliku õhku täis kummipallina. St et mõistlikku vestlust minuga hetkel pidada ei ole väga mõtet, sest mu aju lihtsalt ei tööta.

Küll aga on mul tänasesse päeva ka üks rõõmustav uudis. Kurtsin ühele sõbrale muret, et läpakas minuga koostöö lõpetas. Tema kuulas asja ära ja seletas mulle, mida ma tegema pean. Tulemuseks töötav arvuti, kust ma hetkel ka seda postitust kirjutan! Jumal tänatud nõnda toredate sõprade eest, kes mind hädapätakat ikka hädast välja aitavad. Seega ei peagi hakkama uut arvutit ostma hakkama või muretsema failide kadumise pärast! Ja saan rahulikult ka koju jõudes edasi blogida. :)

Kui kellelgi on mõni hea nipp, kuidas kiirelt nohust lahti saada, siis võib mulle ka märku anda. :)

Salfordi muuseum

13. juunil käisime ema ning isaga lõpuks Salfordi muuseumis ära. Olime seda juba varem planeerinud, kuid kuidagi ei suutnud ajakavva nihutada. Küll oli üks või teine tööl, siis oli halb ilm või juba mõni muu plaan ees.

Sel kolmapäeval aga oli ilm imeilus ja päikeseline ning muid takistavaid faktoreid ka ei esinenud. Isa läks hommikul eksamile ja meie veetsime esialgu rahuliku hommikupooliku kodus ning seadsime sammud kella 11 ajal Salfordi poole. Sinna on siit umbes 6km jalutamist, ilusa ilmaga täitsa paras maa.

Kuna isa eksam polnud veel lõppenud, käisime esialgu mu õe töö juures talle lehvitamas ning siis veidi Tescos kolamas, et sealse valikuga tutvuda. Matu skooris sealt endale ühe puidust erinevate sõidukitega pusle. Tesco ees saime lõpuks mu isaga kokku ning võtsime suuna Salfordi muuseumi poole (Umbes 1km Salfordi keskusest eemal). Asub see kohe Salfordi ülikooli kõrval. Või noh, ühe ülikooli hoone kõrval, sest ülikool on jaotatud väga mitmesse erinevasse hoonesse.

Salfordi muuseum on suures osas tegelikult täis erinevaid maale, mis on jaotatud erinevatesse ruumidesse (Õige nimetus ongi Salford museum and art gallery). Tänu mugavale kaldteele (ja hoones asuvale liftile) saab väga mugavalt ligi ka ratastooli või lapsevankri/käruga. Sissepääs on kõigile tasuta ning muuseum kindlasti väärib külastust. Esimeste asjadena jäid trepist üles minnes silma seinale kinnitatud vana ratas ning vana klaver.

 

Esimene saal kuhu sisenesime, oli maaligalerii. See on ikka tõeliselt imestama panev, kui realistlikult vanasti suudeti/viitsiti maalida. Kõik need erinevad loomad, inimesed, maastikud.. Seinad on tihedalt täis imelisi teoseid, mida võiks lausa tundide viisi piidelda. Matu muidugi avastas selle, et saali kõrge lagi tekitab nii toreda kõla, seega katsetas oma häälepaelte võimsust enamus ajast.

Vaadake vaid seda imelist lage, see on ise juba tõeline kunstiteos.

Tahaks seda helelilla mustriga serviisi endalegi koju..

Klaaskuplite all asuvad klaasist meisterdatud teosed, imeline töö!

Saalis on ka mitmeid erinevaid skulptuure.

Maale eraldi pildistama ei hakanud. Esiteks on neid liiga palju. Teiseks oleks ma pidanud küsima spetsiaalselt luba ning allkirjastama lepingu. Koha peal on nagunii elamus palju võimsam ning kui ma muidu suur maalide imetleja ei ole, siis sealt saalist ei tahtnud kuidagi lahkuda.

Järgmine saal oli palju heledam ning valgusküllasem. Seal oli palju erinevaid esemeid, mis Salfordi ajalooga seotud on. Hoiatan aga põranda eest. Põrandalauad on vanad ning kriuksuvad ja vajuvad igatepidi korralikult, endal tekkis vahepeal tõsine hirm juba nahka.

Selline tore tool, mille katteriidel on Salfordi kaart ning kus istudes saab kõlaritest kuulata Salfordi ajalugu.

Lastel (või miks ka mitte täiskasvanutel) on võimalus võtta lillega kaart, see ära värvida ning lisada see sellele seinale. Paljud on ka mõned read lahkunu auks lisanud.

 

Järgmine saal oli aga juba moodsa aja maale täis, mis meile pinget küll ei pakkunud. Õnneks oli seal ka erinevaid glasuurplaate ning vaase, mida see eest imetleda saime. Loomulikult Salfordis valmistatud.

Sellise riistapuuga valmistati kunagi erinevaid vaase ning potte.

Taas toredad glasuurplaadid.

 

Järgmine saal oli täis ainult kaasaegseid maale, seal ei teinud ühtegi pilti. Mina sellest tänapäeva maalikunstist aru ei saa ning never ei maksaks kolmevärvilise suvalise plötserduse eest üle 700 naela. Sama hästi võin siis kodus oma pojale juba värvid kätte anda ja teeb mulle sellised maalid valmis, et oioioi.

Viimane ruum üleval korrusel oli trepihall hoone keskel. Taas imeline lagi. Suurejooneline lai trepp. Ja loomulikult selle hoone kõige suurem ning imelisem maal. Pea terve sein on maali täis ja kujutatud on suur saal, kus on tuhandeid pidurõivas inimesi. Ja need inimesed on kõik peensusteni valmis maalitud. Ka kõige tagumistel täpikestel olid siiski aru saadavad rõivad ning näod, IMELINE!

 

Trepist alla minnes ootas meid aga selle hoone kõige kõige ägedam osa. Nimelt on esimesele korrusele ehitatud vana Salfordi tänav. Enne tänavale sisenemist on võimalus endale selga panna ka vanaaegsed rõivad, et veelgi paremini sisse elada sellesse ajastusse.

Kahjuks oli seal tõeliselt pime, seega häid pilte ei õnnestunud saada. Kuid lihtsalt fantastiline, millega on hakkama saadud. “Tänav” on korralikult kivisillutisega. Kogu aja kostub tugev hobusekapjade plagin, mis vahepeal läheb tugevamaks ning siis jälle nõrgemaks, ehk siis nagu läheneks ning kaugeneks sinust. Tänavale on tehtud näidiseks erinevad poed ning “asutused”. On kommipood, kingsepp, rätsep, mänguasjapood, pubi, sepa töökoda ning palju muud. Mõlemal pool tänava otsas on näidiseks ka vana hobusevanker. Pubi ukse taha minnes kostub pubist seest tõeline melu. Sepikoja ukse ees kostub jällegi raua tagumise heli. Niisamuti saab sisse piiluda erinevatesse kodudesse. See on midagi niivõrd erilist ning tekitab tõesti tunde, nagu oleks ise ajas tagasi rännanud, lihtsalt imeline kogemus!

Pilet võetud Google.ee-st.

Peale seda kogemust aga olime Matuga mõlemad aga väsinud ning mind hakkas vaikselt piinama peavalu. Seega ema-isa saatsid meid bussi peale, et saaksime koju tulla. Nemad ise tahtsid aga tagasi koju jalutada ning käisid läbi ka toidupoest. Igatahes oli see muuseum tõesti külastust väärt ning kellel võimalik, käige seal kindlasti ära!

Salfordis asuv pisike kirik.

 

Finaal!

Nii, istume terve perega nüüd tv ees ning oleme valmis igaaastaseks peretraditsiooniks, ehk eurovisiooni finaaliks. Pole küll mitmeid aastaid juba koos saanud vaadata, kuid seda erilisem see meie jaoks on sel aastal. Ennustusi hetkel teha ei oska, sest pole veel kõiki lugusid näinud. Jätkuvalt selleks, et veidigi põnevust säilitada. Aga arvan, et Eesti tuleb sel aastal seitsmendaks. Eks näis, kui mööda ma siis panen oma “ennustusega”. :)

Ja läheb lahti!

Viiuldajal on imeilus kleit! Oleks mul vaid ka selline keha, mis lubaks sellist kleiti kanda.

Saatejuhid on sel korral veelgi paremini suutnud oma riided sünkroniseerida. Paar saadet veel, siis oleks juba päris hea tulemus ilmselt.
Plusspunktid lastekoori eest, see on armas. See laul aga ise väga minu teetassike pole.

Mulle väga-väga meeldib sel aastal kogu saali ning lava kujundus. Väga mõnus on see, et “Green ruum” on toodud samasse saali, seega saavad teised osalejad otse näha ning kaasa elada. Lava ning LED valgustid on ka väga ilus lahendus.

1. Sloveenia “Here for you”. Nope, still crap. Fran Fine tegutseb edasi ja kriibib kõrvu. Kleidi alumine osa meeldib aga materjal on veider, nagu oleks kardinast kiirelt valmistatud.

2. Prantsusmaa “N’oubliez Pas”. Kiidan jällegi tausta, mulle nii meeldivad sellised pildid. Kurb on see, et üldse aru ei saa, millest ta laulab. Laul ise tundub täitsa nauditav aga “hinnet” kisub siiski alla see, et laulu tekstist aru ei saa. Trummid olid ägedad.

3. Iisrael “Golden Boy”. Papud jätkuvalt meeldivad. Tantsulooks on super ja klubis hea peput hööritada. Kuid kõrvu ei paita ning lihtsalt kodus nautimiseks ei sobi.

4.  Eesti “Goodbye To Yesterday”. Meie pere vaieldamatu lemmik! Kuigi inimesed vingusid tausta üle siis minu arust see avanev uks ja valgusvihk on geniaalsed. Lihtsalt nii ilus esitlus, et pisarad endal ka lausa silmas!

5. Inglismaa “Still In Love With You”. Ahhh, kuidas mulle meeldib! Geniaalne kujundus ning valgustus! Laul ise on mõnusalt tempokas ning positiivne. Tõeline üllatus nii LED valgustite kui ka Jazzi koha pealt. Super!

6. Armeenia “Face The Shadow”. Laul on minu mõistes keskpärane. Pole kehva aga pole ka midagi erilist ja meeldejäävat. Ühel naisel on imeilus hääl ja paistab teiste seast silma, see kahjuks üldmuljet ei muuda.

7. Leedu “This Time”. Poolfinaalis oli üks minu lemmikutest! Meeldib jätkuvalt, mõnusalt positiivsusest pakatav. Leiab tee igatahes mu mp3-me (või noh, telefoni playlisti).

8. Serbia “Beauty Never Lies”. Oi, tädi on osa meiki ära kaotanud. Põsed polegi enam nagu klounil. “Suur tantsuvahepala” jäi jälle olemata või olen mina loll. Aga noh, iga aasta räägitakse “suurtest erilistest asjadest” ja “favoriitidest”, enamus korrad jäävad tulemata. Paras palagan, ei istu mulle.

9. Norra “A Monster Like Me”. Mida rohkem kuuldan, seda enam meeldib. Esimesel korral tundus algus veider aga keskpaigast lihtsalt wow. Korra näitasin vahepeal õele netist. Ja nüüd otse vaadates.. no isegi algus ei häiri enam. Väga-väga hea laul!

10. Rootsi “Heroes”. Jätkuvalt ilus kutt ja refrään meeldib, kuid salmiosa jääb lahjaks. Ootasin enamat. Ja kriipsujukude idee “laenamine” minu silmis ka plusspunkte ei anna. Kuigi need Jukud on ägedad küll. Raadiost võin kuulata, klubis võin tantsida, kuid minu esikümnesse ei jõua.

11. Küpros “One Thing I Should Have Done”. LOVE IT! Muud ei olegi lisada, üks minu favoriitidest.

12. Austraalia “Tonight Again”. Jälle tekib silme ette High school musical, kuid tegemist on väga mõnusa looga. Mitte mu lemmik aga täitsa mõnus ja kaasahaarav. Ja kutt on ka armas. Muu meelde ei jää, siis tema naeratus küll. :P

13. Belgia “Rhythm Inside”. Arvamus ei ole muutunud. Nagu nukuteatri etendust vaataks ja laval oleks lauljate asemel puunukud. Ainus äge osa oli tüübi keerutamine loo keskel.

14. Austria “I Am Yours”. Wau, Austria lugu on päris hea. Eelmine aasta habemega naine ja sel aastal siis habemega mees. Põlev klaver on üliäge efekt! Peab tunnistama, et tõeliselt hea looga on tegemist! Huvitav kas igas proovis põletati ja üks klaver maha?

15. Kreeka “One Last Breath”. Hea laul, kuid mitte võidulaul.

16. Montenegro “Adio”. Oleks vaid inglise keeles ja saaks laulu sõnumist ka aru! No tõeliselt meeldib mulle see laul, seda ikka kogu kupatusega. Tantsu osa on veidi veider, kuid see ei häiri. Ülimõnus!

17. Saksamaa “Black Smoke”. Hööritamine on nõme. Laulul endal pole väga vigagi, või noh, vähemalt refrääniosal. Salmiosa pole minu silmis suurem asi. Pole minu tassike teed igatahes.

18. Poola “In The Name Of Love”. Mulle jätkuvalt meeldib väga roosa-valge kooslus, nii puhas, lihtne ning ilus. Laul ise on ka väga mõnus ja pehme. Imeilus.

19. Läti “Love Injected”. India barbie jätkab tegutsemist.

20. Rumeenia “De La Capat/ All Over Again”. Finaalis lubasid inglise keeles terve loo esitada. Pettumus, jätkuvalt vaid osa on inglise keeles. Kuid see ei muuda meie jaoks laulu halvemaks, tervele perele meeldib tõeliselt. Hingele tõeline pai!

21. Hispaania “Amanecer”. Pika keebiga punamütsike, kellel varastati poole laulu ajal keep lihtsalt ära. Nali naljaks, tegelikult oli tegemist väga väga looga. Ka tants ning kogu loo ülesehitus oli väga hea.

22. Ungari “Wars For Nothing”. Selle loo sõnum on niivõrd hinge minev, et pisaraid on raske tagasi hoida. Ahhhh!!!

23. Gruusia “Warrior”. Mulle meeldib see tüdruk ja mulle meeldib tema lauluhääl. Laul ise aga pole suurem asi, tema häälega oleks võinud midagi palju võimsamat ette võtta. Aga oi kui suur suu sellel neiul on. Mind on pisut hirmutanud alati need inimesed, kellel pool nägu suud täis on. Tume huulepulk muidugi võimendab veel seda “Ma söön su ära” efekti. Kinnise suuga on aga tegemist täitsa armsa tütarlapsega.

24. Aserbaižaan “Hour Of The Wolf”. Jätkuvalt väga-väga meeldib!  Laul ise on niivõrd võimas ning ilus. Ja see tants… UAU!

25. Venemaa “A Million Voices”. Lihtsalt nutan, võrratult hea!

26. Albaania “I’m Alive”. Nothing special.

27. Itaalia “Grande Amore”. Tegemist on väga-väga hea looga. Itaalia lõpetas tänase finaali ikka väga võimsalt.

Praegu läheb küll ikka väga võimsaks rebimiseks..

Uhh, ma ei hakka pingerida tekitama, minu jaoks LIIGA keeruline. Minu esikolmik on igatahes Eesti, Venemaa ning Rumeenia! Erinevalt teistest aastatest oli sel aastal ikka päris palju väga häid laule ning esitlusi.

Eesti sai parimad punktid Soomelt (10), Leedu (8), Valgevenelt (7), Ungari (7), Venemaa (7), Läti (6), Taani (6) ja Austria (6) + hunnik väiksemaid numbreid. Kokkuvõttes 106 punkti ja 7. koht, nagu ma ka ühes ennustusmängus arvasin. Igatahes Eesti üle väga väga uhke! Elina ja Stig esindasid meid ikka väga väärikalt. Ning see, et Eesti sai nii paljudelt riikidelt punkte, kes tavaliselt Eestile üldse punkte ei anna, siis see juba näitab laulu headust minu silmis.

Rootsi võidus olen aga pettunud. No ei ole see laul minu arust võitu väärt. Ise hoidsin Venemaale tõeliselt pöialt, sest tegemist oli VÄGA võimsa lauluga ning ma pisardasin seda kuulates ikka korralikult. Peale Venemaa oli aga veel terve posu tõeliselt häid lugusid, mis väärinuks märksa kõrgemat kohta, kui said.

Aga noh, enamjaolt on kogu värk nii poliitiliseks ära kiskunud, et isa ütles enamus korrad ette, kui palju mingi riik punkte saab ning kes võidab. Asja võlu kaob täiesti ära vaikselt.

Igatahes Eesti üle tohutult uhke ja selles osas võin finaaliga täiesti rahule jääda!

 

Kompliment tänavalt

Inglased ei väsi mind ikka üllatamast.

Jalutasime täna õega koos lastega ning nautisime ilma. Peale parki ja mänguväljakut külastasime kiirelt poodi ja asusime koduteele.

Jäin vahepeal seisma, sest Matu nägu oli pudrune ja oli vaja ära puhastada. Otsisin niisked lapid ja tõmbasin näo puhtaks. Just uuesti püsti ajades kuulsin selja tagant, kuidas auto aken alla lastakse ning naisterahvas hüüdis “Vabandage!”. Pöörasin siis näoga auto poole, arvates et ehk vajab tädi lihtsalt mingit infot. Roolis istus keskealine naeratav naisterahvas ning ütles mulle “Su kleit on väga ilus”. Jäin esialgu kohmetult talle otsa vaatama, kuid siis tänasin teda viisakalt. Siis laulus veel naeratades “Ausalt ka. See kleit sobib sulle väga hästi”. Peale seda tädi naeratas veelkord ning sõitis minema. Ma jäin aga lolli näoga järele vaatama. Milline inimene teeb võõrale sellise komplimendi? :D

Sellega meenub veel see, kuidas ma võõra autojuhi käest kunagi roosi sain. Ootasin sõbrannadega bussipeatuses bussi õhtul. Nägin, kuidas üks auto peatuse taha lillepoe juurde sõitis ning juht siis poes käis. Mõnda aega hiljem sõitis sealt minema ning jäi bussipeatuse ette seisma. Lasi akna alla ning kutsus ming käega enda juurde ning ulatas aknast mille roosi. Peale seda andis gaasi ja sõitis minema. Tol korral olin sama jahmunud, sest mul polnud õrna aimugi, kellega tegemist oli ning hämar oli ka, seega ei näinud korralikult nime ka. Mitte ühtegi sõna, lihtsalt imeilus pikk  punane roos.

Kas teil on selliseid kummalisi olukordi olnud? Teeksite täiesti võõrale inimesele säärase komplimendi?

NB. Vestlus toimus muidugi inglise keeles, kuid kirjutasin siia eesti keeles, et kõik ilusti aru saaksid. :)

 

Teine poolfinaal

Taas on aeg eurovisiooni (Jah ma tean, et õige oleks kirjutada ühe O-ga, kuid mina kirjutan siiski eesti päraselt, nagu väga paljud teised eestlasedki) lainele end sättida, sel korral siis teine poolfinaal ees ootamas. Taas pole lauludega kursis. Ainult seda tean, et Rootsi laul pidavat olema selle poolfinaali parim ning talle on osaks saanud plagiaadi kahtlus. Läheb lahti!

Sel korral on vähemalt õhtujuhtidel rohkem kokku sobivad rõivad, ei näe enam väga tsirkusetolade moodi välja.

1. Leedu – ” This time”. Mulle meeldib lava kujundus ning naise kleit, väga positiivne emotsioon kohe alguses. Peab tõdema, et väga hea algus teisele poolfinaalile. Laul tekitab väga positiivse ning sooja tunde, suudlus pani asjale veel punkti. Suudlusega tekkis kohe idee, et eriti ägedaks muudaks loo see, kui mees oleks naisele abieluettepaneku teinud laval. See oleks ilmselt kõige meeldejäävam ning ägedam abieluettepanek ever!

2. Iirimaa – “Playing with numbers”. Klaver tekitab silme ette Keskkooli muusikali filmi. Taust on imeilus. Laulda naine oskab, kuid pisut liiga vingus nägu on ees pidevalt ning laul ei tekita minus suuremaid emotsioone. Lugu aga oli märksa parem, kui nii mõnigi esimeses poolfinaalis esitatud lugu.

3. San Marino – “Chain of lights”. What is this? Kuni refräänini oli ikka paras WHATTT. Refrään kõlab veidi paremini aga no ikka väga mööda laul. Lauljate häält pole õieti kuulda, muusika käib täiega üle. Lavakujundus oli selle loo kõige ilusam osa, laul ise ikka väga mööda ja eurolooks ei kõlba kusagilt otsast.

4. Montenegro – “Adio”. Viiuli eest plusspunktid, väga ilus algus. Solisti mahe hääl meeldib väga. Kuigi laulu sõnumist aru ei saa, siis väga mõnus on kuulata. Mõnusalt punane lava, ma arrrrrmastan punast värvi! Tants on pisut veider aga laul võiks minu arust ilusti finaalis koha sisse võtta, väga mõnus. Mulle meeldib, kui laulja hääl on mehine, kuid mahe. Sellised lood teevad alati pika pai mu hingele.

5. Malta – “Warrior”. Juba teine sama nimega lugu. Esimene polnud suurem asi, kuid see laul tundub parem olevat. Laulja hääl on ilus ning kõlav, laul kindlasti võimsam kui esimene “Warrior”. Lava taust taas väga lahedalt kujundatud ja läheb jube hästi kokku looga. Tädi oli naeratades pisut hirmuäratav aga noh, sõdalased peavadki ju hirmutavad olema. Kokkuvõttes täitsa hea, kuid eelmise poolfinaali lemmikuid ei ületa. :)

6. Norra – “A monster like me”. Pisut naiselik hääl mehel kohati, natuke häiriv. Laul ei tundu midagi erilist kuni ühise refräänini, see osa meeldib väga. Naise riietus on veider ja mis värk sel aastal nende ülitumedate huultega on? Koos kõlavad nende hääled igatahes väga võimsalt ning hästi, kuulaks hea meelega teine kordki. Ilus, lihtsalt väga ilus!

7. Portugal – “Há um Mar que nos Separa”. Tädi üritab nahkhiirt meenutada? Järjekordne tuule tüdruk, selliseid sarnaseid “Ilus tüdruk – ilus laul – palju tuult” esitlusi on palju, seega sellega silma küll ei paista. Refrääni osa tundub päris mõnus. Aga kuna laulu sõnumist aru ei saa jällegi, siis jääb asi minu jaoks poolikuks. Parem igatahes, kui nt San Marino!

8. Tsehhi – “Hope never dies”. Naise hääl on imeilus! Solistide hääled kõlavad koos imekaunilt ja laul on tõesti fantastiliselt hea. Pole ühtegi paha sõna nende kohta öelda.

9. Israel – “Golden boy”. Khm, laulu pealkiri ajab küll naerma. Mulle meeldivad ta jalatsid väga! Mõnus diskolugu ja tõmbab jala tatsuma. Kas ka eurolik lugu? Ei ütleks. Ootasin igatahes midagi muud, kuid sain positiivse üllatuse osaliseks.

10. Läti – “Love injected”. Eee, kas tegemist on Läti või Indiaga? Nagu üle grillitud barbienukk oleks lavale topitud. Refrääni osa on väga ilus ja kõlav, kuid muu..

11. Aserbaidžaan – “Hour of the wolf”. Viimased aastad on nende poolt väga head lood olnud, olen juba elevil! Algus jällegi ei tekitanud emotsioone, kuid alates refräänist.. lihtsalt WAU! Taaskord super tasemel lugu ning taust ning tants annavad väga palju asjale juurde! Väga-väga super!

12. Island – “Unbroken”. Ilus baleriini kleit. Algus ja jalajäljed oli väga lahe idee. Lauljanna hääl on pisut nasaalne ning väga palju sõnade venitamist. Laul ise on aga päris mõnus ja kaasa haarav. Usun, et peale paari korda kuulamist võiks täitsa meeldima hakata mulle. Taust taas imeilus!

13. Rootsi – “Hereos”. Kena kutt! Aga sellest ma küll aru ei saa, miks seda selle poolfinaali parimaks peetakse? Refrääni osa on küll kaasahaarav aga salmi osa on täiesti mitte midagi ütlev. Klubis võiks selle järgi tantsida ja raadiost kuulata, kuid selle poolfinaali parim pole see kohe kindlasti mitte. Kriipsujukud ja lavaline kujundus on ju ägedad aga kuna see pole originaalne idee siis selle eest ka plusspunkte ei saa.

14. Šveits – “Time to shine”. Taustaks olev mets on äge ning trummid on vinged! Tädi ürp on veider, kuid kleit on imeilus! Aksent on natuke naljakas aga laul meeldib ja on väga mõnus ning rütmikas.  Taaskord ilus tüdruk, tuul ja kõva hääl. Nagu ikka igal aastal pooled esitlused. :)

15. Küpros – “One thing i should have done”. Aahhhhh! Armusin esimesest hetkest sellesse laulu. Midagi muud polegi lisada, just love it! Selle poolfinaali vaieldamatu lemmik.

16. Sloveenia – “Here for you”. Nagu Fran Fine oleks lavale saadetud! Vägaväga häiriv selline nasaalne vingumine. Laul ise oleks päris mõnus, kui seda laulaks mõni parema häälega naisterahvas. Nasaalne vinguv hääl rikkus minu jaoks kogu loo ära.

17. Poola – “In the name of love”. Imeilus lavakujundus, valge ja roosa, ei midagi üleliigset. Laul on ilus, lihtne ning puhas. Väga võluv kooslus!

Kui eelmine poolfinaal paistsid osad kohe silma ja teised tundusid väga mööda, siis see poolfinaal on palju-palju tasavägisem ning raske on välja tuua lemmikud või öelda, kes edasi võiksid saada.

Siin minu 10 : Leedu, Iirimaa, Montenegro, Norra, Tsehhi, Aserbaidžaan, Island, Šveits,  Küpros, Poola.

Neli kõige lemmikumat on Leedu, Norra, Aserbaidžaan ning Küpros.

Nii, ja finaalis on : Leedu, Poola, Sloveenia, Rootsi, Norra, Montenegro, Küpros, Aserbaidžaan, Läti, Iisrael.  Minu nelik on sees ja see on minu jaoks kõige olulisem. Võin rahule jääda selle poolfinaaliga. :)

Siinkohal jällegi mainin, et pole mõtet kellelgi solvuda, maitsed on erinevad ja siin toon välja vaid enda arvamuse :)

Lobanurk vol miljon

Õnneks on tänaseks mu selg juba palju parem ja võimalik vabalt kõike teha. Pikalt istudes või ringi trallitades tunnen küll, et selg pisut nõrgem ning vajab puhkust. Aga vähemalt ei ole ma enam valude käes kõveras. Eelnevad 2 päeva olin niigi enamus ajast voodis siruli ning lugesin raamatut ja magasin.

Täna sain lõpuks kätte oma mitu nädalat ihaldatud kleidi ning olen lihtsalt armunud. Mulle meeldivad hetkel tohutult igasugused pitskleidid. Ühe imeilusa korallroosa kleidikese kinkis mulle aasta alguses Halens, teise soetasin nüüd ise. Valida oli nelja tooni vahel. Korallroosa, helesinine, mürkroheline ning must. Üks korallroosa oli mul juba olemas, seega valituks osutus helesinine. Kuna aga minu numbrit poes enam ei olnud, olin sunnitud selle nende kodulehelt tellima. Igatahes väärt ost ning Eestist sellise hinnaga sellist kleiti juba poleks saanud. Nüüd ihaldan tegelikult sealt lehelt veel paari kleiti aga enne pean vajalikud asjad ära ostma ning siis saan vaadata, kas kohvris veel ruumi on.

Vaatasime täna õetütrega esimest korda koos Pitch perfect esimese osa ära. Meile mõlemale meeldib see film tohutult aga siiani ei olnud mahti saanud koos seda vaatama hakata. Eelmisel korral küll üritasime aga siis vedas tehnika alt. Nüüd võtsime kätte ja vaatasime ära. Plaanis on lähiajal minna kinno teist osa vaatama ning kindlasti on parem seda teha, kui eelnevalt on esimene osa värselt vaadatud ning meeles. Nüüd oleme kinoootuses. Lisaks muidugi tahaks ära käia siin Sea life-is, võiks ju haiga tõtt vaadata esimest korda elus :)

Ma olen tegelikult hunnikus endale juba asju soetanud. Praegusel hetkel 3 kleiti, paari kingi, 2 pluusi, rahakoti. Matu muidugi märksa rohkem esemeid saanud. Alles esmaspäeval ostsime talle juurde 1 paki bodysid (7tk) ning lühikesed teksapüksid. Eelnevalt aga oleme ostnud talle Adidase tossud, mustad tennised, sandaalid, 3 lühikeste varrukatega pluusi, 2 paari teksaseid, lühikesed püksid, vabajapüksid, Lukuga dressikas, pikkade varrukatega pluus. Plaanis on veel soetada ühed viisakamad püksid ning mustad sandaalid. Tagasi minek saab tore olema, kohver jälle punnis.

Kuna ema-isa on järgnevad päevad palju tööl, siis saame Matuga taas kahekesi kodus olla. Loodetavasti muutub ilm veidigi paremaks ka, et saaks vähemalt parki mängimagi minna. Toas istudes võib hulluks minna.

Nüüd aga ilusat und kõigile. Võtan oma prääniku kaissu ja kerin unedemaale.

Eurovisiooni esimene poolfinaal

Sel aastal on korraldatakse eurovisiooni juba kuuekümnendat korda ja minu arust on väga vahva traditsioon seda koos perega vaatama sättida. Olemegi end isa ning õetütrega mõnusalt tv ees sisse seadnud ning ootame eurovisiooni algust.

Ma pole nimelt siiamaani lauludega tutvunud. Ainult Eesti ning Inglise lauludega olen eelnevalt kursis. Siis on põnevus vaadata suurem.

Esimesena tuleb lavale Moldova. Lauluks “I want your love”. Laul on täesti normaalne, kuid ei tekita minus mingit emotsiooni. Kostüümid on lahedad ning lavalist liikumist mõnus jälgida. Läbi aegade ilmselt üks parimaid Moldova laule.
Teisena Armeenia. Lauluks “Face the shadow”. Esialgne mulje on, nagu vaataks mingit muusikali. Udu laval teeb asja muinasjutuliseks. Laul ise ei tekita taas mingeid erilisi emotsioone, kuid on täiesti kuulatav.
Kolmandana Belgia ja lauluks “Rhythm inside”. Ma ei tea, kas mina olen täitsa emotsioonitu inimene või ongi kõik lood täna veidrad ning emotsioonitud. Lava jälgides on mulje, nagu hunnik ebastabiilseid inimesi oleks lihtsalt lavale lahti lastud.
Neljandana Holland ning lauluks on “Walk along”. Hollandi lood on tavaliselt väga head, seega lootused on suured. Tädi meenutab selle kostüümiga pisut lendoravat. Lugu iseenesest täitsa ilus ning kuulaks teine kordki, siiani kindlasti kõige parem lugu.
Viiendana tuleb lavale Soome ja looks on “Aina mun pitää”. Järjekordne idiootsus, nagu Soome keelset Leto Sveti vaataks. Väga tore, et puuetega inimesed on riiki esindama saadetud, kuid laul ise oli ehtne kräpp minu arust.
Kuues riik on Kreeka, kes esitab loo ” One last breath”. Tegemist on väga ilusa naisterahvaga ning loo algus tundub igatahes imeilus. Siiamaani kõige lemmikum esitlus ning laul, tõesti ilus!
Seitsmendana lõpuks Eesti ning “Goodbye to yesterday”. Arvestades eelnevaid lugusid, siis Eesti esitlus on ikka üle prahi. Väga rahul selle aastase euroloo valikuga ning uhke Elina ja Stigi üle!
Kaheksandana Makedoonia kord lava vallutada, looks “Autumn leaves”. Algus tundus veider, kuid lõppkokkuvõttes on lugu väga mõnus ning kuulub täna kindlalt mu lemmikute hulka.
Üheksas riik on Serbia ning lauluks “Beauty never lies”. Minu silmis taas täitsa keskpärane lugu, kuid poole pealt läks paremaks, kui pealmised riided pealt maha visati ning tantsuks läks. Üdjoontes aga täitsa keskpärane lugu ning homseks ilmselt ei mäleta enam sellest loost midagi. Siiski mis ilust saab rääkida, kui inimene end nii üle meikinud on.
Kümnendana Ungari looga “Wars for nothing”. Tegemist on ilusa ning kõlava looga, taustal asuv “pilt” tekitab taas mõnusa ning muinasjutulise tunde. Ilus ja lihtne laul.
Üheteistkümnes riik on Valgevene, esitavad laulu nimega ” Time”. Algus tundub mõnus ning laulja hääl on väga mõnus ja mahe. Lugu isenesest meeldib mulle väga, kuid enda mp3-me seda ilmselt ei lisaks, midagi jääks nagu veel puudu.
Kaheteistkümnendana vallutab lava Venemaa. Lauluks on “A million voices”. Lauljanna näeb imekena välja. Väga ilus ka kõlav hääl, lugu ka fantastiliselt ilus. Täna kindlalt kõige parem lugu ning esitlus, fantastiline!
Kolmeteistkümnes riik on Taani. Esitajad on veidralt õnnelikud  seal laval, suu koguaeg kõrvuni. Lugu ise on kaasahaarav ning mõnus, tekitab endalgi mõnusa tantsutuju ja rõõmsa oleku.
Neljateistkümnendana on Albaania looga “I’m Alive”. Kohati tekib tunne, et tädil on hääl pisut ära. Ei tunne ennast seda laulu esitades ilmselt kõige mugavamalt. Liiga palju ulgumist, ei ole minu tassike teed.
Viieteistkümnes, ehk eelviimane riik on Rumeenia. Looks sel aastal “De La Capat/All over again”. Mulle väga meeldib laulja, väga nauditav hääl. Lugu ise on ka väga mõnus. Laul oleks võinud ainult üleni inglise keeles olla, et saaks aru ka, millest nad laulavad. Ilmselt leiab see lugu tee ka minu mp3 listi, üks tänaseid lemmikuid!
Viimane ja kuueteistkümnes riik on Gruusia, laulu nimeks “Warrior”. Laul ise mulle väga ei istu, lauljannal on aga väga hea hääl. Kuulaks tema esitluses pigem pisut teist laadi lugusid.

Mina ennustaks edasi Holland, Kreeka, Eesti, Makedoonia, Ungari, Valgevene, Venemaa, Taani, Rumeenia ja Gruusia.

Nüüd siis teatakse edasi saajad. Kolm kõige lemmikumat mul igatahes Eesti, Venemaa ning Rumeenia!

Jesss, võib rahule jääda, sest kolm kõige lemmikumat pääsesid edasi! Eesti oli tubli ning vähemalt sel aastal saab end uuesti finaalis ka tõestada, super!

Nüüd jääme siis neljapäeva õhtut ning teist poolfinaali ootama. :)