Haigla vol 2.

Ärkasime siis esmaspäeva hommikul 8:40 paiku. Alguses kolis Matu minu voodisse, jõi korralikult isu täis ning kraadisime ta ära. Ikka palavik, 38,2. 9:15 kraadisin uuesti, 38,3. Siis tuli hommikusöögi aeg. Tee, kördi sarnane puder võiga ning võileib singi-kurgiga. Lisaks muidugi magustoiduks saiake. Matule see toit jälle ei kõlbanud, seega söötsin talle selle asemel püreed sisse, see sobis. Mina sõin oma pudru ning võileivad siiski ära, saiake jäi hilisemaks.

Peale lõunasööki tuli arst meile külla. Varasemalt selgus juba see, et meie palatinaabril on vasakpoolne kopsupõletik. Meil ikka seis selline, et palavik on aga uriin-veri täiesti korras. Arst arvas, et kuna 12h juba palavik madal (lapsel on madal palavik kuni 38,5) olnud, siis see on hea näitaja. Et küllap varsti jagu saame palavikust ning siis lootust koju ka saada. Kopsud ilusti puhtad aga väike köha tekkinud. Selle vastu määras arst siis inhalaatorit 4x ööpäevas. Lisaks 4x ööpäevas füsioloogilist lahus nina loputamiseks (nohu) ning veel üks kord tilguti, sest pühapäevane vedelikutarbimine jäi väga piiri pealseks. Palavik oli tõusnud 38,4-ni.

Veidi aega hiljem tuldi aga jutuga, et pakkigu ma nüüd heaga asjad kokku ja pangu kõik vooditele, sest meid viiakse koos vooditega teise palatisse. Kui esialgu olime siis Palatis nr 1 ja asusime koridori alguses. Siis nüüd viidi meid koridori lõppu viimasesse palatisse, mis kandis numbrit 11. Vähemalt oli “kööginurk” kohe meie palati vastas, seega oli hea toidunõusid ära viia ning toitu külmkappi panna. Matu sai endale tilga külge ja pidin teda siis rahulikuna hoidma, et ta saaks oma tilga ilusti kätte. Palatinaabriks osutus väga armas 15 aastane neiu, kes nägi küll märksa noorem välja oma vanuse kohta. Vahepeal toodi lõunasöök. Kartulipuder lihakastmega + punase peedi salat. Kõrvale muidugi morss ja võileivad. Matu jälle süüa ei tahtnud aga oli nõus püreed vähemalt sööma.

Mingi hetk tuli õde kontrollima ning avastas, et Matul kanüülikäsi väga turses. Tuli välja, et Matu oli ikkagi hakkama saanud ning kanüüli veenist välja tõmmanud, seega vedelik jooksis lihtsalt naha alla. Õnneks ei ole see midagi hullu ja see imendub ise organismi. Tilga panime muidugi kinni ning kanüül tuli teisele käele panna. Kisa oli taevani ja Matu ei olnud üldse rahul. Esimene katse läks halvasti, seega võeti kanüül uuesti välja ning prooviti uuesti. Õnneks teise katsega sai paika ning sai vana kanüüli ära võtta. Oli teine kohe hoopis tüsedam, nagu väike Mischelini mehikese käsi. Mul hakkas seal kanüüli pannes muidugi pisut paha. Ei teagi kas mõjutas magamatus, närvid, umbsus või miski muu. Õde pistis mulle kähku nuuskpiirituse nina alla. Kuigi ega ma kokku kukkunud küll poleks, lihtsalt sees keeras veidi. Aitas siis Matu tagasi palatisse tuua ja mainis, et ta on ikka hirmus raske küll ja vaene ema, kes kogu aeg tassima peab. Matu sai muidugi oma tilga külge tagasi.

Mingi hetk ta isegi tukastas mõneks ajaks aga kui üritasin auru teha, siis oli jälle üleval ja kõik. Enne magama jäämist oli igatahes kehatemp 38,6. Mõtlesin veidi oodata ning siis uuesti kraadida, mitte kohe rohu järele joosta. Õigesti tegin, sest peale magamist mõne aja pärast oli temperatuur juba iseseisvalt langenud 37,7-le ning kui kanüül poole kuue ajal ära võeti, siis oli kehatemperatuur juba 37,3. Õhtusöögiks oli piima-riisi supp, mingi kahtlane püreesupilaadne ollus (mida me ei söönud, tundus jube kahtlane ja üldsegi mitte isuäratav. Muidugi võileivad ja küpsised õhtuks, joogiks morss. Matu süüa ei tahtnud taas aga see eest oli äksi täis ja kimas palatis ringi, sest nõnda hea oli olla. Kuue ajal tuli äi külla ja tõi Matule kohupiimakreeme ning püreed. Rääkisime juttu ja enne tema ära minekut suundusin alla ning tõin endale kohvi. Üles tagasi jõudes oli Matu vanaisa süles lihtsalt magama jäänud. Ei tea siis, kas vanaisa on nii hirmus igav või lihtsalt osav tudule panija. Tõstsin ta siis tema voodisse tudule ning saatsin äia viisakalt ära.

Veidi enne seda oli muidugi üks teine septembribeebi ka haiglasse jõudnud ja saime tüdruku emaga teineteist teretada koridoris. Kurb küll, et muidu ei ole aega kohtuda aga vot haiglas teeme siis “kokkutuleku”. Matu magas ca 1,5h ja ärkas kaheksa ajal üles. Temperatuur oli selleks hetkeks 36,5. Sõi siis püreed ja kohupiimakreemi. Ja armus ära meie palatinaabrisse. Aina eputas ning käis teda piilumas. Vahepeal vaatas multikat, siis eputas edasi. Sain talle õhtul veidi ikkagi auru ka teha, kuigi see toimus suure kisaga. Lõpuks magama jäi ta alles peale poolt ühte öösel. Selleks hetkeks oli keha temperatuur taas 37,5. Mina käisin pesin pea ära, sest ma nägin juba hirmus välja. Ning peale kiiret neti tiiru kerisin ma ka magama.

Hommikul äratas õde esimest korda enne 8sat üles. Käis Matul vererõhku mõõtmas ja läks siis ära. Ok, magasime siis edasi. Järgmine kord tuldi palatinaabrit kutsuma verd andma. Selle peale ärkas Matu üles ja võtsin ta enda kõrvale, kus ta korra seal trallitas ning siis minu padja peale end magama sättis. Kraadisin teda, temperatuur 36,2 ja magasime edasi. Veidi enne kella 9sat tuli siis arst ja ajas meid üles. Aga kuna Matu magas edasi, siis otsustas arst hiljem tagasi tulla ja lasta meil veel vedeleda. Enne hommikusöögi jõudmist ärkas Matu ka ning kehatemp oli peale ärkamist 36,5. Muidugi hakkas ta esimese asjana taas palatinaabrit jõllitama suurte silmadega.

Söögiks pakuti meile taas putru, mis sel korral oli moosiga. Matu sõi umbes veerandi pudrust isegi ära, siis rohkem ei tahtnud. Mina sõin oma pudru ilusti lõpuni, võileiba ei tahtnud. Enda ja Matu teed pistsin ka pintslisse ning sõime Matuga ära ka saiakesed, mis magustoiduks olid. Siis Matu vaatas multikat ja mängis, mina piilusin telekat. Vahepeal tegime muidugi auru ka. Ja siis tuligi arst meid vaatama. Ja kui kuulis, et Matul palavik tõesti läinud on, ütles, et saadaks meid nüüd hea meelega koju ära. Issand milline kergendus! Kuulas üle Matu kopsud, täitsa puhtad. Vaatas kurgu üle, see ka nüüdseks korras. Ainult köha-nohu. Köha on aga lahtine ning peaks paari päevaga ise taanduma. Ning nohu tekitab ainult kolle ninna, suuri tatilaadungeid ei ole.

Ja muidugi leidis arst Matu nahalt lööbe. Ehk siis Matul oligi Roseool (imikute kolmepäevapalavik), nagu ma olingi arvanud. Loeti sõnad peale, et Roseooli lööbe kadumiseni ei tohi vannis käia. Ning kuni uue nädala alguseni ei tohiks õue ka minna ning peaksime toas tegevust leidma. Küsisin nõu ka Matul jala peal olnud plekkide osas, selgus et tegemist atoopilise termatiidiga. Arst kirjutas selle peale meile kreemi välja, mida peaksime nädal jutti 2x päevas peale määrima. Muidu on Matu tubli ja terve poiss ja täna aina hullas ringi ja ei jõudnud ilmselgelt ära oodata koju jõudmist. Arst läks ära, siis Matu veel mängis ja vaatas multikat ning lõpuks jäi magama.

Mina vahepeal pakkisin enamus asju juba kokku. Vahetasin endal riided ära ning käisin siis all kohvi järel, kuni Matu magas. Haarasin ühe kohvi Triinule ka kaasa, nii et sain neid ka vaatamas käia nende palatis. Nad olid kommi saanud (Kõik haiglasse jääjad said kommikoti, meie jäime ilma) ja preilil suu ümbrus kõik koos. Selgus, et tal on neeruvaagnapõletik. Õnneks palavik pole kõrgeks tõusnud ja laps ise täitsa rõõmus. Kui palavik tõusma ei hakka, siis ehk saavad homme koju. Eks AB kuuri saab ju seal ka jätkata. Mina saadan igatahes kõik head mõtted nende poole teele ja loodan, et nad homme ikka koju pääsevad. Kes ikka tahaks aastavahetuse haiglas veeta.

Ja siis aina ootasime Matuga issit. Issi jõudis meile järele poole kahe ajal, kui Matu just oli ärganud. Arvasin, et lõunasööki meile enam ei pakuta aga siiski toodi. Kartulipuder, kaste, porgandisalat ning mingisugune kotletimoodi asi oli söögiks. Magustoiduks leivasupp piimaga ning kõrvale morss. Leib jälle sisse ei läinud ja jäi minust söömata. Matu ei tahtnud ka kuidagi toitu suu sissegi võtta, ei hakanud toppima ka. Muidugi kui issi tuli, siis esialgu ei kõlbanud mujal olla, kui issi süles. Lõpuks rahunes maha ja sobis emme süles ka. Sain ta siis riide panna ja issile tagasi anda, nii sain ise lõpuni söödud. Peale seda viimased asjad veel kokku, Matu turvahälli ning minekut.

Jätsin poisid siis esimesele korrusele ning läksin null korrusele meie riideid otsima. Peale seda sain meid riidesse toppida Matuga ning Kaido maksis ära haigla arve. Ja siis viskas tema ka jope selga ning autosse ja koju.Muidugi apteegist läbi korra, sest uus Panadol oli vaja igaks juhuks osta ning Sibicort välja osta (õnneks sain 100% soodustusega, maksma pidin ainult 1,27€.). Issssssssssand kui hea on kodus olla! Matu ka ei teadnud kohe mida suurest õnnest teha. Vahepeal jooksis lihtsalt ringi ja kilkas nagu segane. Nüüd siis oleme mõnda aega koduarestis ja naudime oma kodus olemist. Loodan, et uus aasta tuleb palju toredam ning tervem meile kõigile. :)

 

Väike puhkus haiglaseinte vahel.

Ehk siis oleme Matuga eile hilisõhtust alates Tallinna lastehaiglas ja millal välja saame, ei tea. Kogemus on aga hirmus!

Reede õhtul tekkis Matul palavik.  Temperatuuri 38,4 aga Matu ise rahulik ja rõõmus. Palavikualandajat ei hakanud esialgu andma. Läksime magama, kuid siis ärkas Matu üles ja ukerdas tükk aega meie otsas ringi. Mõõtsin, palavik oli ikka alles. Matu hakkas jaurama ning ei tahtnud magama jääda. Andsin talle siis Panadoli, peale mida veidi jauras aga siis magama jäi 4 ajal. Magasime rahulikult kõik hommikuni.

Hommikul oli Matu ikka kuum ja temperatuur juba ligines 39le. Andsin talle siia poole 11 ajal Efferalgani siirupit. Rahunes hetkeks aga mõne aja pärast jälle virseb ning palavik jälle üleval. Poole viie paiku sai uue annuse siirupit ja sai siis natuke tududa. Paari tunni pärast aga jälle palavik üleval ja laps jnbe nutune. Lõpuks hakkas temperatuur juba 40le lähenema. Võtsin paljaks ja jahutasin, viis lühiajaliselt pool kraadi temperatuuri alla aga vähem kui poole tunniga jälle palavik üleval.

Kõige kõrgem temp. mida nägin kodus, oli 40,1 kraadi. Ikka jahutasin, andsin aga juua aga ei miskit. Lõpuks hakkas Matu suure palaviku pärast värisema ja võpatama tihti. Selle peale otsustasin, et aeg emosse pöörduda. Panin igaks juhuks vajalikud asjad kokku, kui haiglasse peaks jääma (ikka jäi palju veel koju maha). Panin ennast riidesse ning viimasena siis Matu riide ning autosse.

Istusin Matuga taha ja lootsin, et jõuame kiirelt kohale. Alguses Matu mitu korda veel võpatas ja hakkas nutma. Siis haaras aga mu näpust kõvasti kinni ja jäi magama. Veidi enne tallinnat ärkas úles ja oli viril. Järvevana teele jõudes läks aga asi hulluks. Matu nuttis ja tõmbus siis üleni krampi, käed kõvasti rusikasse surutud ning värises/tõmbles. Lisaks sellele läkastas ja hakkas näost ära vajuma, nagu ei saaks normaaalselt õhku ( tatt valgus läkastades ju kurku). Mul oli surmahirm ja mõtlesin, et ei jõuagi õigeks ajaks haiglasse.. alguses üritasin teda riidest lahti koorida aga selle läkastamise peale kiskusin hälli lahti autos ning haarasin lapse kiirelt sülle, siis lõpetas ta tõmblemise ja vajus mulle õnnetult õlale, sai lõpuks hingata. Kaido muidugi kuulis, et midagi väga valesti taga ja pani ohutuled peale ning sõitis 120ga kiirelt haiglani ning kähku haigla ette. Kupatas mind kähku sisse ning läks ise parkima.

Õnneks polnud sees järjekorda ning saime põhimõtteliselt kohe ülevaatustuppa. Kiirelt riidest lahti ja kraadiklaas alla. Matu oli suurest kurnatusest magama jäänud. Samal ajal mõõtis arst ka vererõhku ning kuulas mind üle. Temperatuur 39,6 kraadi. Sain teada, et Matut tabas autos palavikukramp, mis kõrge palaviku puhul tavaline on. Kuid siiski ohtlik. Siis kiskusime Matu paljaks ning kaalusime ära, 10,4 kilo. Mina jäin ootama, õde läks tõi küünla ning peale küünla panekut panime Matu riide ja läksime valvearsti juurde. Kaido jõudis ka vahepeal ning jagas andmeid registratuuris. Valvetoas oli üks 9 kuune beebitüdruk ees ning pidime ootama. Sama mure, lapsel üle 39 palavik ja alla tulla ei taha. Neil aga juba kolmandat päeva. Nemas kirjutati haiglasse sisse ning saime meie ülevaatusele minna. Arst kuulas Matut rinnalt ja seljalt. Kuulas minu uuesti üle ning küsis küsimusi. Siis vaatas üle kõrvad ning kurgu, need olid korras. Kurk küll veidi punane aga mitte oluliselt. Saime meiegi kohtuotsuse haiglasse sisse jääda.

Kaido tõi autost kõik asjad, aitas mul jope garderoobi viia ning siis suundus koju. Meie läksime üles osakonda, kus meid paigutati selle 9 kuuse preiliga ühte palatisse. Õige pea kutsuti meid verd andma ning kanüüli paigaldama. Vaene Matu nii nuttis aga midagi ei saa sinna ju parata. Tagasi palatis kraadisin Matu ära (1 ajal öösel) ja sain 37,8. Kergendus missugune. Siis pandi Matule tilguti ning mõne aja pärast jäi ta rahulikult tuttu. Mina rääkisin veel Merle ja Kaidoga ning üritasin rahuneda. Närvid olid juba väga mustad. Mõnda aega hiljem tuli arst ning sain teada, et Matu veri puhas ja korras, põletikku ei ole. Seega tegemist viirusliku palavikuga. Uriiniprooviga seega kiiret polnud, mingi hetk igaks juhuks vaja see lihtsalt ära teha. Palatinaabril aga lugu halvem. Põletikunäitajad veres kõrged ja kallal kuri bakter, mis kuseteedes möllab.

Lõpuks tukkusin siin Matu kõrval üheinimesevoodil hommikuni. Tema mul ikka kaisus, et rahulikult tuduks Ming tilgutit ära ei kisuks. Hommikul poole 7 ajal võeti tilguti ära.  Temperatuur oli 36,5 kraadi. Tõstsin Matu tema voodisse ning saime koos magada kusagil 9ni hommikul. Ärgates Matul jälle temperatuur üleval, natuke alla 38. Hommikusöök Matule ei kõlband, õnneks oli mul talle püreed, seega nälga ei jäänud. Puder, mis nägi välja nagu sigadele mõeldud kört. Mandariinid olid aga lihtsalt hapud, aja pikku saime need siiski söödud. Enda pudru sõin ka ära, kuigi hakkas vastu. Võileivad ning tee ainsana ok. Siis sain Matul ka pissiproovi võetud. Ja siis viidi palatinaabrid teise palatisse ning jäime mõneks ajaks üksi. Hiljem tuli siia üks vene perekond, kellel algklassi (vist) poisslaps tõsiselt haige on. Mingi hetk üritas ta magada aga umbes 15 minutilisest uinakust ärkas ta nutuga ja palavik 38,9 kraadi. Kutsusin õe ning saime küünla, Matul läks olemine kiirelt paremaks. Siis mängisime siin ja Matu sõi püreed ning karamellikiselli. Kartulipuder hakkliha-juurvilja kastmega ei sobinud talle, kuigi see oli tõsiselt hea. Lõpuks Matu uinus veidi enne kolme ning sain ka pooleks tunniks silma looja lasta.

Kaido jäi ka haigeks, seega ta meile külla tulla ei saanud. Seeeest tuli äi kella viie ajal siia külla. Matule tõi püreed ja mulle mahla. Matu ärkas üles, kui teda kraadida üritasin, jälle 38,9. Siis toodi õhtusöök. Tatrapuder võiga, piim ja munavõidega leib. Hiljem toodi veel tassike kiselli. Matu sõi muidugi putru hea isuga ning sõi kolmveerand portsust ilusti ära. Piima valasin talle pudelisse ja enda oma otsa, sai ilusti piima juua. Võileib jäi minule. Siis jäi äi Matuga tegelema ning ma käisin all kohviautomaati rüüstamas. Enne äia lahkumist käisin veel teiselgi ringil ning sain veel ühe kohvi, Cappy õunamahla, rosina-pähkli segu ning kõrrejoogi Matule. Üles tulles pidingi tegema äiale tsau ning hakkasin sööma. Seni Matu vaatas multikaid ja istus ilusti toolil. Peale söömist käisin Matule uut küünalt palumas. Sai küünla kätte ja hakkas mõneks ajaks jälle hea. Rääkisin vanematega skypes ja Matu oli neid nähes taas nii õnnelik.

Kaks tundi peale küünla saamist oli Matul aga palavik taas 39 ja käisin õelt nõu küsimas. Ütles, et ootame pool tundi ning siis vaatame, mis seis on. Pool tundi hiljem oli aga juba 39,3 ja pöördusin uuesti õe poole. Sain teada, et uriin oli poisil korras ja õde toob kohe palavikusiirupi. Matu võttis nii ilusti siirupi ära ning peale mõnda aega Siple  jäi tuttu. Ootasin, et ta sügavamalt magama jääks ning kraadisin. 36,5 juhuuuu! Praegu (01:26) aga temp 37.

Nüüd siis panin kõik kirja, enne kui unustan ja seni kuni emotsioonid värsked. Haiglast koju ei saa enne, kui palavik on läinud.. ei jaksa siin enam igavleda. Aga kogemus ise on mu elu kõige jubedam.. never ei taha midagi sellist enam läbi elada..

Koolikiusamine

Olen tükk aega juba hoogu võtnud, et enda lugu kirja panna. Olen minagi olnud koolivägivalla ohver. Kui enamus on teiste õpilaste ohvrid olnud, siis mina sain tunda lisaks neile ka õpetajate vaimset terrorit.

Kooliteed alustasin ma Tapa gümnaasiumis. Klass oli kokkuhoidev ja tore ning kõik oli super. Paraku elasime me 7km linnast väljas ning kui lumi maha tuli, oli paksu lumega jala väga raske seda maad käia. Siis otsustas pere kolida hoopiski Tartusse ning alustasin kooliteed Mart Reiniku gümnaasiumis. Seal olukord aga muutus..

Uues koolis alustasin ma veidi aega enne jõule. Lisaks minule oli ka üks noormees klassiga veidi hiljem ühinenud ning meist kahest said väljatõugatud. Õnneks saime selle noormehega lõpuks suurteks sõpradeks (ja see sõprus kestab tegelikult siiani, kuigi praegu kohtume me väga harva) ja üritasime kiusajatest mitte välja teha ja üle olla. Tema astus minu kaitseks ikka välja ning selle peale hakati muidugi igal võimalusel hüüda “Pruut ja peika paaris”. Kolmandast klassist see noormees enam meie koolis ei õppinud ning mul tuli üksinda hakkama saada. Norimised ja kiusamised olid ikka tavalised. Kuigi oli ka neid klassikaaslaseid, kellega väljas pool kooli või peale tunde kedagi järele oodates võisime täiesti normaalselt rääkida.

Eks kui sa oled harjunud sellise norimise ja kiusamisega, siis mingi hetk muutud tuimaks ja ei tee sellest enam väljagi. Kuigi mingi hetk hakkas klassijuhataja (pea pensioniealine naisterahvas) vaikselt vaimselt terroriseerima. Küll talle jäi ette see, et ma üks hommik taksoga kooli läksin, sest meie enda auto lihtsalt läks katki. Küll talle ei sobinud minu riietus, küll teine ja kolmas asi. Noh, arvasin et küllap viiendast klassist läheb olukord paremaks, kui uue klassijuhataja saame – taas eksisin. Meie klassijuhatajaks sai väga kibestunud suhtumisega nooremapoolne naisterahvas, kes andis meile ka muusikaõpetust. Päris tihedalt hakkasid solvangud ning norimised lendama ning see tekitas vastiku tõrke, et ei tahtnudki enam niiväga kooli minna. Klassijuhatajale lisandus “imetore” matemaatika õpetaja, kes pani nägude järgi hindeid ning karjus ning sõimas valimata. Mitte ainult mind, vaid pool klassi olid põlualused. Sul võis olla 4 vääriline töö, kuid said ikka kahe, sest sa lihtsalt ei meeldinud õpetajale. Olid teatud näod (nt mina), keda kunagi ei kutsutud klassi ette, sest me olime lollid. Kes tahvli ees ei osanud tehet lõpuni teha, selle peale karjuti üle klassi, et ta peaks lollide kooli minema ja mida ta üldse passib siin, kui midagi ei oska. Ja kuigi lapsevanemad käisid ka direktori juures jutuga, siis said ikka vastuseks, et neil on väga lugupeetud ning tark õpetaja ning teie lapsed ongi lollid.

Kuidagimoodi sain klassi lõpetatud, kuid siis kuuendas klassis läks olukord veel hullemaks. Lisandus inglise keel. Jällegi sain suhtumise osaliseks, et sa oled loll ja ei kõlba mitte kusagile. Selle asemel, et sõnu õppida alguses, pidime hakkama algusest peale pikki tekste pähe õppima. Õpetaja siis kutsus tahvli ette vastama. Kõige pealt loed peast ingliskeeles ning siis tõlgid eesti keelde. Ja kuigi sõnadetööd võisid olla kõik mul 4-5, siis kokkuvõttes olin ikka kaheline õpilane, sest ma ei suutnud õigesti hääldada ning tõlkida sõnu, mida me veel õppinudki polnud. Ning kui varem oli klassikaaslastega enamjaolt vaid vaimne vägivald, siis vaikselt hakkas tekkima ka nende poolt füüsilist vägivalda. Tõukamised, asjade ära võtmised ja maha loopimised jne olid juba tavapärased. Paaril korral astusin ka enese kaitseks välja, enamjaolt afektiseisundis.  Toon paar eredamat näidet.
1.) Oli viimane vahetund, peale seda pidi hakkama klassijuhataja tund. Olin klassi ees ja üks klassiõde lihtsalt tuli ja tõstis mu seelikusaba üle pea. Läksin muidugi närvi ning tõstsin ta peale häält, et mida kuradit ta nüüd tegi. Selle peale haaras ta mu juustest kinni ja sikutas neid. Ega ma siis halvem pole, haarasin tema juustest ka mõnuga kinni. Tema muidugi omakorda sikutas veelgi rohkem mu pead alla. Mul oli kuradi valus ja suure vihaga tõmbasin ta pea hooga alla ning panin teise rusikas käega talle paugu otse silma pihta. Tunni alguseks oli silm igatahes tal sinine ja nuttis seal omaette. Õpetaja lasi teised varem ära ja kuulas meid siis üle, et mis täpsemalt toimus. Klassiõde üritas selgeks teha, et tema läks ainult kogemata vastu ja pole midagi teinud.. lõpptulemusena sai ta veel klassijuhataja käest ka lisasõimu ning läks ulgudes minema.. üks väheseid kordi, kus klassijuhataja minu poolel oli.
2.) Meil toimusid vahepeal kehalise tunnid kesklinnas spordisaalis. Peale kehalise tundi riietusruumis üks klassiõde hakkas jälle norima ning lükkas mind. Muidugi kui julgesin talle selle peale paar kurjemat sõna öelda, siis lükkas mind veel kõvemini, nii et lõin oma pea päris valusalt vastu seina ära. Selle peale muidugi vihaga virutasin talle vastu, nii et ninast veri väljas. Rohkem mind vähemalt väga puutuda ei tahetud, vaid jätkagi norimisega. Naljakas on aga see, et selle tüdrukuga saame me praegu väga hästi läbi ja võin teda enda heaks sõbrannaks nimetada.

Kogu see terror ajas mind hulluks ja hakkasid tekkima esimesed popipanemised. Vanemate arvates läksin kooli, tegelikult sõitsin bussiga mööda linna ringi, istusin raamatukogus ja lugesin või kolasin mööda kaubanduskeskuseid. Lõpuks võttis ema asja kätte ning viimast veerandit alustasin ma juba uues koolis.

Uues koolis hakkas esialgu hästi minema. Juhuslikult tuli välja, et üks endine klassivend alustab minuga samas klassis kooliteed, seega saime koos olla uued õpilased ning esialgu istusime ka koos. Hiljem sulandus tema poiste sekka ning mina tüdrukute sekka. Mulle väga meeldis koolis käia, õpetajad olid tõeliselt toredad ning endised puhtad kahed asendusid mul neljade-viitega

7. klassis hakkas aga kammaijaa jälle pihta. Endiselt oli mulle sisse jäänud see vastik alaväärsus tänu eelmisele koolile/klassile. Mulle ei meeldinud klassi ees esineda ning ma ei armastanud grupitöid teha, eelistasin pigem üksi rohkem tööd teha ja rühmatööd üksi teha/esitada. Osaliselt ka selle pärast, et rühmatöödel alati keegi veab alt ja siis pead kellegi teise pärast kehvema hinde saama. Kuna aitasin kuuenda klassi lõpus vabatahtlikult raamatukogu ühest tiivast teise kolida, siis muidugi olin raamatukogus ka eelistatud seisus  ning see jäi muidugi klassikaaslastele ette. Ja kuna ma pole selline inimene, kes kõike teeb, et teistele meeldida siis.. sain endale “imearmsaks” hüüdnimeks zombi. Kuna klassikaaslastega väga head klappi enam ei olnud, suunasin oma energia hoopis õppimisse ning koolivälistesse tegevustesse. Lugesin palju, käisin kunstiringis, käisin käsitööringis ning arvutiringis. Lõpuks sai norimisest aga taas füüsiline vägivald. Määriti mu asju, peideti ära, lõigati juuksesalke peast välja tunni ajal ning palju muudki. Kevadel tuli kolm klassiõde mulle korraga “kallale”.

* Istusin vahetunnis klassis ning kudusin vaikselt oma tööd. Üks klassiõde hakkas alguses norima aga kuna välja ei teinud, hakkas ühe ning teise asjaga torkima. Olin juba nii paksu naha endale kasvatanud, et ei teinud temast lihtsalt välja ning kudusin edasi. Peale vahetunni lõppu ühines temaga veel kaks klassiõde, ning olukord läks aina hullemaks. Peksti käteräti ning puidust lõikelauaga. Torgiti kääridega ning varrastega. Valati pähe õli ning kuivaineid. Ja kuna ma jätkuvalt tuim tükk olin, siis läksid nad muidugi aina enam närvi. See kestis seni, kuni õpetaja tuli. Õige õpetaja oli ära ning asendusõpetaja lihtsalt hilines tundi. Ma ei öelnud esialgu midagi ja istusin rahulikult tunni lõpuni. Peale tundi läksin klassijuhataja juurde ning palusin tal ühendust võtta nende õpilaste vanematega, sest see küll normaalne käitumine ei ole. Mu eesmärk polnud üldse suurt kära tõsta. Tahtsin vaid, et vanemad teaksid, millega nende võsukesed tegelevad. Noh, et küllap vanemad ise juba miskit ette võtavad. Paraku aga ajas klassijuhataja ise asja suureks.
Ma läksin peale klassijuhatajaga rääkimist koju, pesin ja kasisin end puhtaks ning hakkasin tagasi kooli minema, sest mul oli ees veel kunstiring ja sealt ma ei tahtnud puududa. Poolel teel kooli tagasi helistas aga käsitöö asendusõpetaja ning oli väga paanikas. Et miks ma talle küll midagi ei öelnud ja öelgu ma kohe, mis karistuse võiks neile nüüd välja mõelda. Mina olin rahulik ja mulle pakkus see pigem nalja, et õpetajad niimodi reageerisid. Polnud ma ju teises koolis sellise asjaga harjunud. Koolis käisin rahustasin õpetaja maha ning ütlesin veel kord, et küllap juba vanemad ise neid karistavad. Läksin kunstiringi ning sinna tuli mulle järele arvutiõpetaja, kes mind arvutiklassi vedas ning sundis direktorile avaldust kirjutama. Muidugi sellele järgnes väga suur kisa ning kära ja terve kool aeti tagajalgadele. Järgmisel päeval pandi terve meie klass seletuskirju kirjutama. Direktor oli püha viha täis. Õpilaste vanemad kutsuti kooli ning minu ema ka. Kõik kolm tüdrukut pidid minu ning mu ema ees vabandama. Üks tüdrukutest taheti kaagverre ära saata, teise kahe tüdruku puhul kaaluti seda sama võimalust. See ajas nad muidugi paanikasse ning minult paluti vabandust lausa pisarad silmis. Kuigi seik oli kohutav siis mul ei olnud probleemi neile andeks anda ja ma võtsin seda olukorda ise palju kergemini, kui teised sellesse suhtusid. Järgmisel päeval tuli üks tüdrukutest (kindel kaagvere kandidaat) minu juurde ning palus veel kord pisarad silmas minu käest vabandust ning anus mind, et kostaksin direktorile hea sõna, et teda kaagverre ei saadetaks.Tegelikult oli olukord olnud selline, et esimene tüdruk läks närvi minu tuima oleku pärast ning ütles tunni alguses teisele kahele, et ma olevat talle liiga teinud. Nemad enda arust astusid siis sõbranna kaitseks välja. Ja kuna minu eesmärk tõesti polnud neid sinna saata, siis pöördusingi direktori poole palvega neile uus võimalus anda. Direktor oli küll sigavihane ning räuskas minu peale ka, kuid tüdrukuid kaagverre siiski ei saadetud. Sellest hetkest muidugi muutus olukord, sest keegi enam mulle kätt külge panna ei julenud. Lihtsalt see neiu, kes mind paluma tuli, oli sellest hetkest alates minu kaitseingel. Kui teda juures ei olnud, siis vahepeal noriti küll aga olukord ei olnud enam pooltki nii hull, nagu enne. Ja kõigest hoolimata oli mul 9. klassi lõpus lausa kahju, et see lõppes, sest meie klass hakkas selleks hetkeks juba paremini läbi saama ning ka koolilõpureis oli vahva ning meeldejääv.

Praeguseks suhtlen aegajalt ühega neist kiusajatest täitsa vabalt facebooki vahendusel. Oleme mõlemad noored emad ning hea on vahepeal kogemusi vahetada või niisama laste teemal lobiseda. Kuigi nii mõnigi sealt klassist on veel sõbralistis ning meenutan ikka neid hea sõnaga. Vb olen loll aga vot ei oska pikka viha nende vastu pidada. Noored ja lollid ning paljud läksid kiusamisega kaasa lihtsalt selleks, et mitte ise kiusamisobjektiks saada. Võtan asja pigem nii, et olen selle võrra ise tugevam ning ei lähe iga asja peale nii kergelt endast välja. Võtan seda kui ebameeldivat eluetappi, mille pidin läbima, et ise tugevamaks ning paremaks inimeseks saada.

Peale enda 9. klassi lõppu käisin aga ka enda endise klassi lõpetamisel, sest suhtlesin sealt ühe tüdruku ning ühe noormehega. Tahtsin neile ikka õnne soovide ning lilli viia. Endine klassijuhataja tuli ja vaatas mind ülevalt alla ja moka otsast nähvas, et noh kas sulle võib ka õnne soovida lõpetamise puhul või? Endal selline rahulolev nägu ja hääletoon, et ma nagunii istun mitmendat aastat kuuendas klassis ja ei kõlba kusagile. Ja kui sai vastuseks jah, ning minul juba tunnistuski käes, siis oli nägu pikk ja moka otsast tuli õnnitlus ka. Ma vist ei unusta kunagi neid õpetajaid ning neile ma küll seda andeks anda ei suuda, et nad õpilastesse sedasi suhtuvad ning neid vaimselt terroriseerivad.

Ise üritan aga oma lapse kasvatada selles vaimus, et kõik on võrdsed ning mitte kedagi EI TOHI kiusata ning endast nõrgemaid tulebki kaitsta ja aidata. Eks näis, mis sellest välja tuleb..

Jõulupühad

Meie jõulupühad algasid huvitavalt. Kell oli natuke pool üks läbi öösel, rääkisin veel oma vanematega skype teel juttu. Järsku hõikas Kaido mulle, et naabrite koer on hulkuma läinud. Jooksin siis välja ja ei saanud alguses aru, kas naabrid ( meie majast nende majani ca 190m) ajavad teda taga või mis toimub. Ei, tuli välja, et koer ise tuli meie juurde luurele. Püüdsime ta siis kinni ning üritasin helistada aga naaber ei võtnud vastu, magasid õndsat und. Mis seal siis ikka, viskasin jaki peale ning viisin kutsu koju tagasi. Värav oli korralikult kinni panemata ning poiss oli selle lahti teinud ja luurele läinud. Õnneks emane kutsu on nõnda arg, et ei julgenud aiast välja tulla. Seega ajasin poisi aeda, sulgesin korralikult värava ning tulin koju tagasi.

Uni oli magus, ärkasime hommikul 10 paiku kõik koos. Tulime alla, Matu sõi ja hakkas mängima. Mina hakkasin aga nõusid pesema ja koristama, et saaks südamerahus edasi pühasid nautida. Peale seda sõime kõhu täis ja Matu läks tudule. Mina aga otsustasin armsale naabrinaisele väikese üllatuse teha ja läksin lükkasin aia esise ning aia lumest puhtaks. Teadsin, et ta õhtul autoga tuleb ja poleks muidu normaalselt aedagi pääsenud. Trenn ja heategu ühes :) Naabrinaine oli ikka tõsiselt üllatunud. Seega üllatus läks täppi, nagu rusikas silmaauku. :)

Peale seda tulin koju ja olin päris väsinud. Istusin veidi aega kodus ning käisin korra teiste naabrite juurest läbi ning viisin nende postkastivõtme neile ära, mis nädalavahetusel minu kätte jäi. Jäime seal veel teed jooma ning veidi juttu ajama, tunnike hiljem tulin koju. Mõtlesin, et Matu ehk üleval ja näljane juba nagu hunt. Aga ei, härra magas kokku ca 4h. Peale ärkamist sõi kaerahelbeputru ning asus siis hoolega mängima, sest kõht oli täis ja hea oli olla. Õhtu mööduski lihtsalt puhates ning olemist nautides.

Pühapäeva hommikul ärkasime koos veidi peale kella 9sat. Õigemini Matu ajas meid üles, nagu ikka igal hommikul. Tulime alla ja Matu hakkas mängima. Mina tegin söögi valmis ning sõime kõhud täis. Peale seda siis Matu natuke mängis ja läks tuttu, mina käisin pesemas ja nautisin puhkehetke kõrvale kohvi.

Peale Matu lõunaunest ärkamist panime end riide ja läksime õue. Meiega ühinesid armsad naabrid. Matu sai naabripoisiga koos kelguga sõita ja meie omavahel lobiseda. Peale väikest jalutamistiiru käisime läbi ka mänguväljakult, kus poisid koos kiikuda said üle pika aja.

Peale kiikumist jalutasime meie juurde. Poisid said koos mängida, meie aga kohvi nautida ning juttu ajada. Külakostiks toodi ise tehtud lihapirukaid ka, seega oli kohvi kõrvale ka snäkk olemas. Poole nelja paiku sättisid naabrid end koju minema. Matu üritas magama jääda. Siis astus aga teine naabrinaine läbi, tõi meile lihapirukaid ning soovis ilusat teist jõulupüha. Rääkisime veel veidi juttu ja Matu käis ka naabrinaise süles korra. Ja kui naabrinaine koju tagasi läks, siis sai Matu piimapudeli kätte ja läks tudule ära.

Seni, kuni Matu tudus, nautisin mina rahu ja vaikust ning olen lihtsalt puhanud. Kaido tegi vahepeal õhtusöögi valmis. Siis ärkas Matu üles ja saime kõik koos õhtust süüa. Nüüd juba tükk aega Matu mängib, hetkel ka Kaido koos temaga. Varsti saab tuttu minna, väsimus on nõnda suur.

Senikaua aga jagan ka teiega seda imelist talvevõlumaad, mis meil siin on.

Matu käis issiga jalutamas :)

 

Jõulupidustused

Kui tavaliselt on meil olnud jõulupidu enamjaolt vaid oma perega või Kaido perega, siis sel aastal oli meil lisaks kaks väikest jõuluistumist ka meie imetoredate naabritega.

Esimene jõulupidu toimus meil 20. Detsembri õhtul ühtede naabrite pool. Veetsime kvaliteetaega kuuekesi + 2 ühe aastast last, kes siis koos ringi lasid, nagu väikesed tornaadod. Pakuti imemaitsvat põdraliha, mis viis keele alla. Kaminatuli tegi olemise nii õdusaks ning seltskond oli nii fantastiline, et aeg lendas linnutiivul. :)

Teine jõulupidu toimus 23. Detsembril teiste naabrite juures. Sel korral olime neljakesi + Matu. Matu aina tegi lolluseid ja me üritasime siis vahepeal süüa ka. Sel korral pakuti ahjukana, verivorste peekoniga ning ahjukartulit. Sain vahelduseks rummikoksi nautida ning taas kaminasoojus ning imetore seltskond. Peale kümmet tulime koju tagasi, sest Matul oli juba uni silmas nõnda suur ja eks endal ka väsimus kallal. Armas naabrinaine kinkis Matule vahva kepphobuse ka. Muidugi ta hetkel veel nõnda pisi ja ei oska sellega midagi peale hakata aga küllap varsti juba pihta saab, mis sellega teha. :)

Kolmas ja viimane jõulupidu toimus õigel päeval kodus. Külas käisid meil ämm koos sõbraga, äi ja mehe vend. Matul oli jälle nõnda vahva, sest sai ju vanaemale-vanaisale pähe istuda ja hirrrrrmus palju tähelepanu. Muidugi kuuse all oli teda ootamas 4 kingitus + vanaisa tõi ka veel eraldi kingi. Hommikust peale tegime Kaidoga ettevalmistusi ja koristasime siin. Siis keetsime kartulid ning tegime prae valmis. Poole viie ajal tulid külalised ja poole kuue ajal saime lõpuks lauda istuda. Peale kõhu täis söömist rääkisime niisama juttu ning Matu sai ükshaaval oma kingitusi kätte. Ning lõpuks said kingid kätte ka kõik täiskasvanud. Külalised lahkusid peale kella 9sat. Väsimus oli mul muidugi suur ja koristamine jäi hommikuks.

Kingitus emme poolse vanavanaema poolt. Rääkiv Mike Kollide kompaniist. Silmale vajutades hakkab rääkima ning kätest-jalgadest tõmmates hakkab rääkima. Üle 10 erineva hääle ning fraasi.

Kingitus emme-issi poolt. Tegelikult Matul üks rääkiv Sullivan juba on aga see on pisut teistsugune. Räägib nii nuppudele vajutades, kui raputades. Üle 15 erineva hääle ning fraasi.

Traktor, taas emme ja issi poolt. Tegemist on sellise pisemat sorti traktoriga, ca 10 cm pikk.

Suur autotreiler 8 väiksema autoga. Treileri pikkus kokku ca 60cm. See on siis kingitus minu vanemate poolt, kes kahjuks ise välismaal on ning jõule koos meiega veeta ei saa.

Ja issi poolse vanaisa käest sai Matu siis suure kotitäie legoklotse. Üks väiksem kotitäis juba oli meil olemas. Vanaisal õnnestus täpselt samu klotse suurem kotitäis juurde tuua, seega on meil neid nüüd terve suur kastitäis ja hea ehitada.

Tegelikult olid mul ju algselt hoopis teised kingid kavas. Aga kuna ma ei jõudnud Karupoeg puhhi poodi ja pidin Ülemiste keskusega leppima, siis sealt ma neid asju lihtsalt ei leidnud ning pidime leidma alternatiivid. Küllap ta ka need eelnevalt mainitud asjad endale kunagi tulevikus saab. Küll aga sai Matu endale siin jõulueelsel ajal kolm kingitust veel, mille otsustasin talle varem kätte anda. Esimese põlvkonna Furby, mis meeldib mulle isiklikult uutest palju enam. Magnetitega Bambi raamat, mille ta endale raamatupoes ise valis. Ning ammu ihaldatud Jojo jänese, mille ma tänu sõbrannale sain. Nüüd siis on mänguasjauputus ning niipea enam uutele mõtlema küll ei pea. Muidu ei mahu ise enam varsti tuppa ära. :D

Meie ka ilma kingitusteta ei jäänud muidugi. Kaido sai endale minu käest korraliku jope, mille juba reedel kätte sai. Sel lihtsalt põhjusel, et oleks laupäeval mida selga panna matustele. Lisaks kinkisin talle hunniku uusi sokke, sest tal kuluvad need mingil põhjusel hirmus kiirelt läbi. Ja minu vanemate poolt oli teda kuuse all ootamas pehme ja soe fliispusa, et ta ei peaks külmetama siin eesti külmas talves.

Mina sain Kaido käest endale uued head kõrvaklapid koos mikrofoniga. Ning muidugi mõnusa taskumärkmiku. Mul on küll juba suur A5 märkmik eelnevalt ostetud aga seda väiksemat ongi mugavam kaasas kanda. Seega suurem las seista kodus laua peal, saan sinna meie pere tegemised kirja panna ja on kogu aeg nina all, et ära ei unustaks. Ma viimasel ajal olen paraku paras tuulepea. Ise panin endale kuuse alla Sabrina raamatusarja kolmanda osa, mis mul puudu oli. Enda vanemate poolt sain kingituseks sooja ja mõnusa mantli Halensist, millega ma juba pool kuud ringi olen rõõmsalt käinud. Ja muidugi ei saa ära unustada, et Crocs kinkis mulle ülimõnusad talvesaapad.

Muidugi ämma käest saime meie perele 5 kaussi juurde. Hädavajalik kingitus, sest meil on koguaeg kausse puudu. Esimeselt jõuluõhtult saime kingipaki, kus sees oli Glögi, piparkoogid, shokolaad, küünal ning jõulukaart. Ja täna sain teiselt naabrilt hilinemisega väikese paki, kus sees oli SUUR Annekese shokolaad ja niisutav seep. Seega siinkohal taas suurimad tänud kõigile meid meeles pidamast! :)

Nüüd on jõulud peetud ja võib lihtsalt pühi nautida ning puhata. :)

Jõulusoov

Imeilusat jõuluaega kõigile mu armsatele lugejatele!

Meil on jõulud peetud, nüüd vaid vaja veel koristada ning lihtsalt nautida pühi. Jõuluõhtust pikemalt juba teine kord :)

Kuratlikult valus aga ilus.

Ma ei ole jälle mõnda aega kirjutanud. Lihtsalt mõistus ja tunded on niivõrd sassis, et see on keeruline.

Käisime laupäeval topeltmatustel. Esiteks minu kallis onupoeg, kes oli vaid 22 aastat vana. Ning teiseks beebi, kes ei olnud veel ilmavalgust näinudki. Beebi sünnitähtaeg oli 9 Jaanuar. Halvad teeolud ning õnnetu juhusid röövisid neid mõlemaid jubeda autoõnnetuse läbi. Onupoeg suri silmapilkselt aordi rebenemise tõttu. Onupoja kihlatul tekkis avarii tagajärgjel platsentarebend ning beebi ei saanud enam hapniku kätte, teda ei õnnestunud kahjuks päästa.

See oli kõige kohutaval matus üldse, millel ma käinud olen. Isegi mu oma vendade ning vanaema matus ei ole olnud niivõrd kohutavad, kui see matus. Näha kirstus lebamas vaid 22 aastast noormeest ning tema rinnal nii täiuslikku väikest beebitüdrukut, see on mõistuse vastane. Onupoeg tundus nii võõras. Beebi tundus nagu vahakuju, imeilus vajakuju. Niivõrd täiuslik oma imelise ümara näo ning punaste pisikeste huultega. Rääkimata sellest, kui neetult valus oli näha vaese leinava kihlatu emotsioone, või perekonna, kes oli meeletult murest murtud. Olles vaid viis aastat tagasi oma 2 venda 8 kuuse vahega matnud, tundsin ma nii siiralt onutütarte valu, et see tahtis mind jalust lüüa. Ja vaesed onu ning onunaine..mul lihtsalt ei jagu selleks sõnu. Vaadates aga vaest kihlatut, tekkis tahtmine ise onupoja asemel surnud olla, et ta ei peaks sedasi piinlema..

Ma ei kujuta ette, kui kohutav võib olla korraga kaotada oma armastatud mees ning niivõrd oodatud ja armastatud beebi. Ilmselt oleksin endale esimesel võimalusel paela kaela pannud. F*ck you kõigile jumalakummardajatele! Kui jumal oleks olemas, ei laseks ta süütutel pisikestel beebidel surra ning seda hingevalu endast maha jätta! See kõik on lihtsalt MÕISTUSE vastane.

Ja ma ei tea kuidas teised sellesse suhtusid, aga mina oleksin tahtnud jutlustajale mitu korda oma saapa sügavale kurku toppida, et tema vastikust suust enam mitte ühtegi piiksu ei tuleks. Minu arvates meenutatakse ikkagi lahkunu kohta head, räägitakse tema lapsepõlvest ja tempudest.. tema aga keskendus perekonnale haiget tegemisele. Aina korrutas seda, et perekonnal tulevad eriti õnnetud jõulud ning vaene kihlatu on siin maailmas täiesti üksi, sest matab kohe igaveseks maapõue oma kaks kõige kallimat isikut. MILLE KURADI JAOKS MA KÜSIN? Inimene näeb ise ka ning teadvustab endale, et kõik on läbi. MIKS KURAT sa pead talle oma jutuga veel lisavalu tekitama? Isegi mina, kes ma viimasel ajal onupojaga väga lähedane ei olnud, tahtsin selle jutu peale valust kägarasse tõmmata. Mida pidid tundima pereliikmed? Kas inimesel üldse sündsuspiir puudub? KOHUTAV!

Kõike seda valu arvesse võtmata oli matus siiski kohutavalt ilus. Minu jaoks matuse kõige kohutavam osa on viiulimuusika, mis on pea igal korral matuste osaks. Sel korral oli aga viiuldaja asemel matuselaulik, kes laulis imeilusaid eesti keelseid laule. Kohale oli tulnud üle eesti meeletult palju inimesi. Kohale toodi niivõrd palju lillepärgi ning kimpe, et need võtsid enda alla lausa kaks hauakohta. See kõik tekitas jällegi niivõrd sooja tunde, sest niivõrd paljud inimesed hoolisid ning tulid temaga hüvasti jätma. Käisime ka peale peielauda veel kord haua juurest läbi ning see küünaltemeri ning lillede mägi tekitasid sees sooja tunde. Ta oli palavalt armastatud lähedaste poolt ning teda ei unustata.

Küll aga on siiani mu silme ees see vaese väikese beebi elutu keha.. Millal ma ükskord suudab selle unustada? Mul on nii meeletult kahju vaeseks onupoja elukaaslasest. Tahaksin talle kuidagi toeks olla.. aga kuidas? Me isegi ei suhelnud varem, teadsin vaid, et nad kihlatud on. Veider tundub kirjutada ka: Tsau Mari, ma hirmsasti tahaksin su sõber olla, kas saaksin sinu heaks midagi teha?”. Perekond saab üksteisele toeks olla aga vaene Mari on täiesti üksinda. Ema või vend ei täida seda tühimikku, mis jääb armsamast ning oodatud beebist..

On kellelgi ideid, kuidas saaksin neile toeks olla? :(

Mida lapsele jõuluks kinkida?

Nüüd oleme järgmise valiku ees, mida lapsele jõuludeks kinkida. Muidugi soovivad ka lähedased teada, mida võiks kinkida. Ja lapse vanavanaema andis juba raha minu kätte, et lapsele ise ostaksin kingi valmis. Peab tunnistama, et see on päris keeruline ülesanne. Esiteks on mänguasju Matul juba nii hirmus palju. Teiseks tahaks küll üht-teist talle aga need on üldiselt õue mänguasjad ja neid ei ole mõtet lihtsalt jalgu lasta kinkida, suvi on veel kaugel. Kolasin siis netipoodides ja valisin 5 asja välja, mis võiks küll Matul olemas olla.

Esiteks mõtlesin, et Matul on olemas küll Tiiger, Notsu ja Eesel, kuid puudu on kõige populaarsem, ehk karupoeg Puhh. Hinnaks 19,45€

Teiseks siis see mõnus tööriistalaud.. Olen sellele tegelikult juba varem mõelnud, et võiks Matule selle muretseda. Ta mängunurgas on selle vastu küll kõvasti huvi üles näidanud ja see on pika kasutusajaga ka. Mehele ikka mehelikult mänguasjad. :) Hinnaks hetkel 26,95€

Kolmandaks võiks siis lisaks tööriistalauale olla ka tööriistakohver. Siis on mul kodus puhta meistrimees valmis. Hinnaks 13,95€

Neljandaks vaatasin, et see rongirada tundub väga tore ja ilmselt on ka pikema kasutusajaga. Seega miks mitte selline kuuse alla poetada. Hinnaks 17,99€

Ja viiendaks siis see vahva Matu, mis ise edasi sõidab, kui seda eelnevalt raputada. Kuna meil on kodus Matu siis meie Matul võiks Matu mänguasjad ka olla. :) Hinnaks hetkel 19,95€

Muidugi võiks ju veel olla ka suuri legoklotse ja puidust puslesid näiteks. Pallimerre palle, mõned muusikariistad.. aga need on kõik sellised väiksed ja toredad asjad, et neid saab ka sujuvalt niisama muretseda. Ongi aegajalt jälle midagi uut ja huvitavat. :)

Mida te olete mõelnud lapsele kuuse alla poetada?

Detsembri jutunurk

Me Matuga oleme juba pikemat aega siin tõbised. Matu jäi esimest korda haigeks juba 21 November. Öö möödus rahutult ja hommikul ärkas esimest korda palavikuga. Ja kui temal juba parem hakkas, tekkis minul nohu. 3 päeva oli palavikuvaba, siis jälle 1 päeva palavikus ja siis oli korras. Nädal hiljem jäi Matu muidugi uuesti haigeks. Taaskord palavik ja oksendas siin vastu ööd mitmeid kordi. Õnneks hommikul ärgates oli kõik see minevik ja laps terve. Ainult nohupoiss on natukene kiusamas. No ja muidugi jäin ka mina eelmine neljapäev Matuga uuesti haigeks. Küll aga ei piirdunud minu haigus ühe päevaga. Paar päeva oli juba kurk valus olnud ja neljapäeval lõi palaviku ka üles, Viimati oli palavik mul üle aasta tagasi sünnitusmajas, seega enesetunne oli päris kohutav. Palavik ja kurguvalu andsid pühapäeval järele, kurguvalu võttis kaasa ka minu hääle. Seega olin nädala alguses nagu vana kraaksuv tatise ninaga vares, päris kohutav.

Esmaspäeval linnas käies sain muidugi külma peale, mis tähendas köha lisandumist muudele hädadele. Hetkel õnneks hääl juba pooleldi tagasi ja nohu tõmbub ka vaikselt tagasi. Ainult köha on häiriv. Nagu pikali viskad, tuleb vastik köhahoog peale. Korralik talv võiks nüüd tulla, tapaks ära need rõvedad pisikud ja sellise tatise ilmaga on ka lihtne külma saada.

Esmaspäeval külastasin esimest korda Hairexpress salongi. Sattusin eelmisel kuul pakkumisele peale, et 8. Detsembril 10. juubeli puhul kõik teenused tasuta ning broneerisin endale kiirelt pediküüri aja. Olin ammu tahtnud pediküüri minna aga kunagi ei leia ju selle jaoks mahti või hakkab lihtsalt rahast kahju. Sel korral haarasin aga võimalusest ja ootasin oma aega pea kuu. Esmaspäeva hommikul viisingi Matu lapsehoidjale ning siirdusin kella 9ks salongi. Salongis pakuti esimese asjana, kas soovin klaasikese vahuveini. Siis juhatati mind pediküüri ruumi ning sain oma jalad kuuma vanni pista, seni kuni mulle vahuvein toodi. Lisaks küsiti kohe, kas soovin varbaküüned geellakiga katta ning toodi mulle suur värvivalik. Valisin sel korral mõnusa särava jõulupunase. Pediküüri tegi väga armas noor naisterahvas, kes tõi mulle ka ajakirju sirvimiseks. Seega sain nädalat alustada tunni ajase mõnusa jalahoolduse ning klaasikese vahuveiniga, mm. See oli tõeliselt mõnus kogemus ning läheks sinna iga kell tagasi. Kahju, et iga kord veiniklaasi pihku ei pisteta ning see vaid sünnipäeva raames oli. :)

 

Tellisin eelmisel nädalal esimest korda Halensist kaupa. Olin tükk aega otsinud sobivat jopet/mantlit aga tee mis tahad, ei ole. Ja kui leiad midagi sobivat, siis hind on nii meeletu, et võtab hinge kinni. Peale netis ringi kolamist leidsin aga Halensist väga armsa erkroosa mantli (Mis ka minu viimases wishlistis esindatud oli) ja mu ema tahtis selle mulle jõuludeks kinkida. Kirjas oli, et pakk peaks kohale jõudma 2-3 nädala jooksul. Suur oli aga minu üllatus, kui ma päev hiljem juba kirja sain, et pakk on juba teele pandud ning peaks 7 tööpäeva jooksul kohale jõudma. Arvestasin siis, et sel reedel peaks pakk kohale jõudma. Veel suurem oli aga minu üllatus, kui juba teisipäeva hommikul oli kiri postkastis, et pakk on kohal ning ootab mind postkontoris. Tellisin paki lunapakina, ehk siis tasun kätte saades. Kolmapäeval helistasin postkontorisse ning palusin paki koju saata (Maal elades on see tore võimalus, et pakid tuuakse väikese lisatasu eest siiski koju kätte. Kuni 2kg pakk on 1 eur). Neljapäeva päeval jõudiski pakk minuni ja ma olen nõnda õnnelik! Mantel tõesti ongi selline nagu pildil. Nii mõnus ja soe, pepu ka soojas ilusti. Ja lukk ilusti kinni tõmmata, on isegi lõug soojas. Ja kapuuts püsib peas. Viimastel jopedel on kapuuts pigem iluasi olnud ja suur ning lohvakas, ehk siis suure tuulega on peast kohe läinud. Ma olen igatahes kohutavalt õnnelik ja nüüd olen talveks valmis. :) Igatahes olen väga meeldivalt üllatunud, kui kiirelt isegi jõulukuul pakk kohale jõudis ilma probleemideta. Ehk siis võib teine kordki südame rahus tellimuse esitada.

Crocs ikka armastab mind :)

Ma olin juba ammu piilunud neid saapaid, käisin isegi neid Ülemistes proovimas ja armusin täielikult. Paraku aga hind on neil krõbe ja kohe kuidagi ei raatsinud seda raha magama panna.

Eelmisel nädalal otsustasin aga, et muud ei jää üle ja peab ikka ära ostma. Talv ukse ees ja korralikke saapaid ei ole. Lörtsi ja sulaga on Uggi laadsetega kohe jalad märjad ja haigus kallal. Seega pidin saama endale korralikult saapad, mis on ka veekindlad. Kõigile kriteeriumitele vastasid need saapad aga ideaalselt ja leidsin, et on õige aeg see investeering ära teha.

Kodulehel ootas mind aga paha üllatus, minu number on otsa saanud. Viimases lootuses võtsin kätte ja kirjutasin Crocsi, et ehk on neil kusagil laos/poes veel minu number olemas, või ehk on võimalus neil see tellida. Peale väikest kirjavahetust sain teada, et Ülemistes on üks paar minu number musti saapaid veel olemas ja need broneeriti mulle. Lisaks otsustasid nad mulle üllatuse teha ning need saapad mulle kinkida. Ehk siis imeline esimene jõulukink tuli nende poolt.

Esmaspäeval külastasin Ülemiste poodi ning sain oma saapad kätte. Ja nad tõesti on IMELISED. Panin need kohe jalga. Nad on niivõrd kerged ja jalas nii mõnusad. Selline tunne, nagu sussidega kõnniks ringi. Lörtsi sadas ja ise olin läbimärg õhtuks aga jalad olid kuivad ja soojad.

Suur-suur aitäh taaskord Crocsile imetoreda kingituse eest! Nüüd on mu jalad soojas ja kuivad ning talv võib minu poolest tulla. :)