Veebruari jutunurk

Veebruari kuu ei ole sel aastal üldse eriti positiivne olnud. Kõik veab kuidagi allamäge ja mitte miski ei suju.

Alustuseks muidugi see, et ma olen juba teist korda jutti haige. Ju siis ikka talv teeb vitamiinivaruga 1-0 ja organism ei ole enam nii tugev, et haiguseid endast eemal hoida. Eelmisel korral oli kurguvalu + palavik + nohu. Veidi aega sain terve olla ning nüüd on jälle nina tatine ning lisaks külastab mind sõber hambapõletik. Tulemuseks on see, et meenutasin vahepeal pigem hamstrit, kui inimest. Reedel (12.02) lihtsalt oli ige hell aga öösel magada oli raske. Laupäeva hommikuks oli põsk paistes, tekkis palavik ja kuna süüa ei suutnud, siis käisid külas ka iiveldus ning oksendamine. Hea oli, et tegemist oli nädalavahetusega ja Kaido kodus oli, seega sain enamuse päevast lihtsalt maha magada ja ta tegeles ise lapsega. Pühapäeval (14.02) külastasime Tõnismäel hambaarsti, kus sain esialgu üle tunni aja arsti ukse taga passida, et siis mõned minutid kabinetis istuda. Arst vaatas olukorra üle ja ütles, et see tuleks siin nüüd lahti lõigata. Ma polnud asjast vaimustuses ja küsisin, kas pigem rohtudega ei saaks asjast jagu. Kirjutas siis hoopis AB + valuvaigistid välja ning palus kindlasti tagasi pöörduda, kui paremaks ei lähe olukord. Nüüd ma siis pean 5 päeva oma AB-d sööma 2x päevas ja lisaks võtma valuvaigisteid, mis on ka põletikuvastase toimega. Vähemalt ei ole magamisega probleeme ja kui nvsel oli palavik kuni 38,6, siis hetkel tiksub heal juhul natuke üle 37, enamjaolt jääb siiski alla selle. Igatahes on olukord parem ja selline hamster ma enam ei ole. Aga õue mängima minna siiski ei saa, kuna külma ei tohi hetkel saada.

8. veebruaril käisin linnas ja meil oli Marleeniga kella kümneks kokku lepitud hoolduse aeg. Matu jäi armsa Liia hoolde ning mina käisin vedelesin mõned tunnid ja nautisin olukorda. Taaskord sain väga-väga ilusad ripsmed ning lisaks pisikesed punased kivikesed ripsmetele. Peale hooldust võttis Liia mind taas auto peale, käisime korra Meremeeste haigla juures raamatul järel ning suundusime Paavlisse shoppama. Matu sai endale sealt Kalapoeg Nemo 3x49tk pusle, Sullivaniga Mütsi ja kindad, Pikne Mcqueeniga teksapüksid ja lühikeste varrukatega triiksärgi. Lõpuks haaras endale ühe sinise kraanaauto ka riiulilt aga ma ei pannud seda talle pahaks. Ja peale seda istusime autosse ning sõitsime Liia juurde, kuniks Kaido peale tööd meile järele tuli. Matul oli üks igavesti vahva päev, sest sai sõpradega nii palju mängida. Ja minul oli ka igavesti vahva päev, sest Liiaga on ülimõnus maast ja ilmast kohvitassi taga lobiseda.

Mu väike Sullivan :)

10. veebruaril käisime uuel ringil linnas. Sel korral oli meil plaanis perearsti külastus, mängutoas hullamine ning vanavanaema sünnipäev. Hommikul sõitsime Laagrist jälle rongiga Kristiine juurde, kus ostsime poest näksimist ning suundusime edasi perearsti juurde. Perearstikeskuses üritas Matu arsti kohe surnuks lobiseda, seda küll oma keeles, kuid sellegipoolest. Igatahes kui sügisel oli arst Matu kõnearengu pärast pisut mures, siis sel korral oli ta kõigega väga rahul ja leidis, et kuhugile spetsialistide poole pole vajadust hetkel küll pöörduma hakata. Kaalu oli riietega 14,6kg ja pikkust 86cm, ehk siis kasvab ka täitsa ilusti. Järgmisel korral tahab arst meid näha alles sügisel, kui Matu kolme aastaseks on saanud. Peale arsti külastust keeldus Matu aga kärru istumast, seega jalutasime koos magistrali bussipeatusesse ning tegime vahepeal vaid korra peatuse, et pardikesi imetleda. Ja siis sõitsime bussiga tagasi Kristiinesse, kus Matu sai Juku mängumaal 2h jutti ennast tühjaks möllata. Peale seda tuli uni kärus ikka nõnda ruttu ja magas seni, kuni vanavanaema juurde jõudsime. Seal veetsime üsna mitu tundi aega ning liikusime minema alles 20 ajal õhtul. Käisime korra külas ka Kaido isal ning jõudsime koju alles 10 ajal õhtul.

12. veebruaril tulid meile aga külla Liia & Co, ehk siis Matu sai jälle sõpradega mõnusalt hullata ja meie kohvitassi taga lobiseda. Päeval enne nende koju minekut käisime koos veel nõiakaevu vaatamas, sest see hakkas lõpuks ometi keema üle mitme aasta. Imeilus vaatepilt! Ja siis siirdusid nemad koju ning meie tuppa puhkama.

Matu teine sünnipäev

Ma ei ole eriline ettevalmistaja ning ei näe üldiselt põhjust erilisi kaunistusi näiteks lauale või tuppa sättida ja hullu temaatikat välja mõelda. Minu eesmärk oli, et lapsel oleks vahva ning ta saaks toreda päeva veeta enda sõpradega. Ja seda saab suurepäraselt teha ka ilma erilise ettevalmistuseta, kui sul eksisteerivad nii vahvad sõbrad, nagu meil.

Ööl vastu 22. septembrit istusin ma köögis ning küpsetasin saiakesi. Matu ei tahtnud sel õhtul kuidagi magama jääda ja uinus alles niivõrd hilja, et jäigi mu küpsetamine väga hiliseks. Õnneks ei olnud singi-juustu rulle merevaiguga üldse keeruline teha ja kõige tüütum osa oli see küpsetamine ja jälgimine, et ära ei kõrbeks. Ja neid laare käis ahjus vist oma 5 tükki vähemalt.

Magama sain kella kolme ajal öösel ja võtsin Matu siis kõvasti enda kaissu. Minu väikesest aastasest sai 2.09 juba kahe aastane suur mees. :)

Hommikul ärgates läks muidugi kiireks. Valmis oli vaja teha veel salat. Elamine koristada ja laud sättida valmis. Ja loomulikult pidin ise pesemas ära käima. Vahetult enne külaliste tulekut, kui veel nipet-näpet oli vaja teha, käis mu põlv trepil jälle alt ära, seega pidin trepist alla kukkuma. Silme eest läks mustaks, kõrvad lukku ja korra oli tunne, et nüüd minestan ka. Õnneks olin jõudnud just vaheplatvormile ja sealt tulin siis tasakesi pepu peal alla, kõndida ma enam ei suutnud. See on nagu needus juba, eelmine kord oli sama jama, kui Septembrikad külla pidid tulema.

Igatahes kella 11-ks olid kutsutud esimesed külalised. Tuuli, Eliise ja Erik jõudsid täpselt. Katre-Henri ja Liina-Aron väikese hilinemisega. Pidu oli aga väga vahva. Lapsed said jälle koos mängida ning kuna nad on üheealised, siis seda vahvam neil tegutseda oli. Henri ja Matu kaklesid, nagu neil ikka tavaks on saanud. Meie saime juttu ajada, süüa, kohvitada ja kooki süüa. Armas Tuuli oli Matule üllatuseks teinud ilusa suure tordi, mille peal oli vahvlipilt puhhi tegelastega. Matu sai esimest korda ise küünalt puhkuda, väga hästi see tal veel välja ei tulnud. Kella ühe ajal sai pidu aga läbi ja teised suundusid koju. Meie Matuga hakkasime koristama siin kiirelt, et Matu saaks ka lõunaunne ära minna.

Tuuli tehtud tort Matule :)

Peale koristamist läks Matu lõunaunne ja mina sain puhata kuni kella viieni. Kella viiest hakkasid taas külalised tulema. Esimesena tuli Elisabet. Tema ootas kuni ma Matu veerand kuue ajal üles ajasin ja hakkasid siis koos mängima. Peale seda tulid riburadapidi kõik teised, osad sõbrad tallinnast ning muidugi kallid naabrid. Vahepeal saabus kohale ka Kaido isa ja kõige viimasena Kaido koos Kauriga. Pidu oli suur, külas oli 8 last ja 9 täiskasvanut. Palju kisa, palju juttu ja tralli aga üldjoontes oli kõigil vist päris tore. Mul lombakana mitte nii tore ringi asjatada aga saime hakkama. Veidi peale kella seitset tõin tordi välja. Matul oli aga juba selge, et küünlad tuleb ära puhuda. Seega puhus ta ühe küünla kiirelt juba ära, enne kui sünnipäevalaulu saime laulma hakata. Seega pidime uuesti küünla põlema panema, siis saime ikka laulu lauldud. Matu hakkas plaksutamise peale muidugi ise ka plaksutama ja peaaegu õnnest kilkama. Lõpuks puhus ilusti küünlad ise ära ja kadus mängima tagasi. Külalised hakkasid aga vaikselt 8 paiku lahkuma, viimastena läksid isa ja Kaur aga alles kella poole 10 ajal õhtul.

Tort sai tellitud sõbranna käest. Tegemist on Vahukoore-kohupiima tordiga, millel täidiseks vaarika toormoos ning mustikad. Imeline kooslus! Timmy Matu üks lemmik tegelasi, seega see pilt läks ka väga täppi. Küll on tore, et Liisu suguseid tordimeistreid ikka leidub :)

Igatahes pidu oli vahva ja Matu oli õnnelik. Mul on nii hea meel, et meil nii toredad sõbrad ja naabrid on, kes Matu päeva nõnda ilusaks muutsid. Kingistuse hunnik oli ka suur, mida ma siis jao kaupa olen talle nüüd kätte andnud. Meie poolt sai suure rongiraja, millega ta nüüd pidevalt mängida tahab. Lisaks sai politseimaja koos helikopteri, 2 auto ja ühe tankiga. Mängurekka koos 2 sportautoga, 2 puidust puslet, 2 traktorit, 1 suure raamatu ning ühe pusleraamatu Smurfidega, Lego Duplo komplekti ja suure häirekeskuse, koos tuletõrje-, politsei- ning kiirabiautoga. Lisaks muidugi raha, sest osad tahtsid toetada Matule uue käru ostu ning Greete kinkis meile Matuga fotosessiooni.

Sünnipäev + “varandus”.

Ärkasime Matuga veidi peale kella kaheksat. Muidugi tundus see minu jaoks liiga vara ja olin täitsa uinamuina terve hommiku. Telefon aina helises ja piiksus ning FB oli teateid täis. Ilmselgelt on sünnipäev kätte jõudnud.
Igatahes mängisime Matuga veidi ja olime niisama toredad. Peale kella 10t sättisin Matu tudule ja üritasin ka ise kergelt silma looja lasta. Eriti palju ei õnnestunud, pool tunnikest vist sain tukkuda. Ikka see tore telefon, mis kogu aeg kiusama peab. Lõpuks helistas Kaido ja peale tema kõnet ärkas muidugi ka Matu ülesse. Matu siis mängis ja mina tema kõrvalt sättisin elamist valmis ning koristasin. Matu teisest otsast üritas muidugi elamist sassi tagasi ajada. Aga uni oli mul jätkuvalt meeletult suur.

Kella kolme ajal lõpuks tuli Matul uuesti uneaeg ja kui tema magama panin, kerisin koos Tootsiga ise ka uuesti kerra. Magada sain isegi ca 2h. Siis helistas Kaido taas ning ajas mind üles. Vedasin end siis alla, et poenimekiri talle koostada. Muidugi tegi ka Matu klõps silmad lahti, kui ma alla jõudsin. Kaidole nimekiri antud, siis sain edasi asjatada. Käisin veel kiirelt pesus ja sättisin Matu riidesse. Tegin kiirelt salati valmis ja panin lauale asju valmis.

19:30 olid külalised kohal. Mis paneb imestama, et kõik külalised tulidki õigeaegselt ja ühel ajal. Kohalikud naabrid korraga ning kui nemad ära olid õnnitlenud, jõudsid kohale ka Kati koos mehega, kes elavad siit veidi maad eemal, kuigi ka samas külas. Külalised sättisid end paika ja ma kiirelt võtsin hakkisin veel kurgi ning paprikad lauale snäkiks ja tegin morsi. Siis lõpuks saabus ka mu kallis mees kohale.

Igatahes pidu oli väga-väga tore ja ma tundsin ennast selles seltskonnas lihtsalt imetoredasti. Matul oli ka teiste lastega jälle tore mängida. Õhtu oli täis nalja ja naeru ning sain oma ilusa juubeli puhul ka Martini Astit juua ning Trühvlitorti süüa, mis on mu üks suur lemmik. Kati läks koos Oleviga veidi varem minema ning ülejäänud naabrid kõik koos kell 10 õhtul. See on see elu, kui sind ümbritsevad väikeste laste emad või rasedad. Plus muidugi paar inimest pidid reedel veel tööle ka minema. Aga mul oli tõeliselt kvaliteetne õhtu!
Kui rääkida nüüd üleüldiselt, et kuidas end tunnen ja kas on vanem tunne ka siis ei. Tunne on jätkuvalt selline, nagu oleksin 17 ja pool. Juba viimased väga mitu aastat. Eks näis, kui kaua selline tunne kestab. Vanus on siiski vaid number, loeb ju see, kuidas sa hinges ennast tunned. Mina tunnen end igatahes noore ning elujõulisena!

Rääkides kingitustest, siis ma sain nii palju imeilusaid lilli ning hunnik maiustusi. Lisaks siis ümbrikutele-kaartidele, mida ma ise soovisin. Tore on näha, et inimesed teavad mis mulle meeldib. Ehk siis kõik maiutused mis toodi, on väga minulikud. Eriti Anna ja Lily toodud Milka shokolaad, mis on minu üks vaieldamatu lemmik! Väga armas ja meelde jääv on ka Gerli-Alvari-Karolini kingitus, kes otsustasid ümbriku asemel väikese kingikoti sentidega täita + lisaks kommikarp õnnitlusega. Väga-väga armas ja omanäoline kingitus lihtsalt. Ja siis muidugi Margit, kes mulle suure üllatuse tegi ning lisaks endale ka kommikarbi, veinipudeli ning ümbriku tõi. Ja armas Kati, kes mulle selle ilusa puidust roosiga karbi tõi. Karp on tema enda kaunistatud ka, st roos karbile on tema enda kätega valmistatud. Ja Kaido, kes tõi mulle roosad Gerberad ja Monopoly + käsitööküünla + shampooni tõi. Ma olen ammu Monopoly tahtnud, ning nüüd on see mul olemas. No ja küünlad on minu puhul alati ju kindel valik, sest ma olen täielik sõltlane.
Ja muidugi tänu kõigile oma imelistele sõpradele sain ma oma väikese unistuse täita ning ümbrikute sisu eest soetada tahvelarvuti.

Ma olen üks kuradi õnnelik tüdruk, sest mul on lihtsalt fantastilised sõbrad ning sõbrannad. Suur-suur aitäh teile kõigile ning kohtume juba järgmisel aastal :)