Ehk ehtne näide sellest, kuidas meditsiini ei saa 100% pimesi usaldada.
Ma võtsin kaua hoogu, et sellest kirjutada. Esialgu plaanisin seda teemat üldse mitte puutuda aga leidsin, et nii mõnelgi võib sellest tegelikult kasu olla. Seega siin on minu kogemus koroonaga.
Aasta tagasi olin üsna ettevaatlik. Ma ei käinud väga kusagil peale töö ja käisin läbi vaid naabritega + paari sõbrannaga väljast poolt seda küla. Aprillis oli sõbranna sünnipäev ning veetsin selle linnas tema juures lauamänge mängides. Pühapäeval tulin koju ja lihtsalt puhkasin. Esmaspäeva hommikul ärgates oli sõbranna smssi saatnud, et helistaksin kohe, kui ärkan. Selgus tõsiasi, et ta sai tööle minnes teada, et töökaaslane positiivne ning tema enda kiirtest osutus ka positiivseks ning selleks hetkeks olid tal juba ka väikesed sümptomid. Seega andsin ülemusele teada, et olen 10p isolatsioonis. Olin sõbrannaga koos olnud 3p jutti ja suur võimalus oli ise ka koroonasse nakatuda.
Ööl vastu kolmapäeva oli mul 38,4 palavik, mis hommikuks oli iseenesest kadunud. Muid sümptomeid mul ei olnud ja tundsin end hästi. Ilusad soojad ilmad olid, nii et käisime iga päev koeraga metsas jalutamas ja nautisime kevadet. Reedel oli majas 30+ kraadi ja tekitasin lolli peaga toas tuuletõmbe. Higine keha + tuuletõmme tegi oma, mistõttu tõusis sellel ööl jälle palavik. Kaido oli töölt koju tulles ka väike palavik üleval ja kehva enesetunne, seega tema helistas ja sai laup kohe testile minna. Mina ei soovinud sel hetkel testile minna, sest see positiivne test ei oleks muutnud minu jaoks sel hetkel midagi. Hoidsin end nagunii 100% eneseisolatsioonis ning ka Matu oli terve nädala minuga isolatsioonis olnud ja polnud kellegagi kokku puutunud.
Nvsel sai Kaido oma positiivse tulemuse kätte ja oli korralikult haige. Palavik, nõrkus ja valud jalgades, mistõttu magas ta ka palju kehvemini. Ka minul tervis järjest halvenes, palavik ei tahtnud alla 38 väga tulla ja tekkis udus olek, aju ei töötanud üldse. Lisandus muidugi vastik köha ja jõuetus. Pidevate rohtude tõttu ka iiveldus ja söögiisu oli suht null. Helistasin mitu korda perearsti nõuandeliinile, et ehk on mul kopsupõletik. Vastuseks sain mõlemal korral, et kindlasti ei ole nii kiirelt kopsupõletik ning koroona põhjustatud viirusliku kopsupõletikuga ei tehta nagunii midagi, ainult sümptomite leevendamine.
Neljapäeva hommikul ei kannatanud enam välja ja helistasin kiirabisse. Toit ei püsinud sees, ajas oksele ja palavik kippus seal 39 kandis juba olema ja alla ei tahtnud väga üldse enam tulla. Kiirabi tuli kohale, kraadisid ja kuulasid. Kiirabi ütles, et kopsupõletikku kindlasti ei ole ja kopsudes ei kuule midagi aga igaks juhuks võiks mingi hetk perearst lasta pildi teha. Mõõtsid ka saturatsiooni, mis oli 92. Tegid kaks süsti, ühe palaviku ja teise iivelduse vastu ning käskisid mul perearstilt küsida maokaitserohtu ning saatekirja testile. Andsid mulle veel kaasa paberid, kuidas koroona korral käituda ja end ravida. Paberitest lugesin, et kui saturatsioon on 92 või alla selle, kutsu kohe kiirabi.
Helistasin siis perearstile, kes kirjutas välja maokaitserohu ning tegi saatekirja. Kuna me polnud võimelised testile minema, tuli brigaad koju testi tegema päeval. Enne seda pikutasin ja tundsin korralikult hingamisraskuseid. Kui brigaad tuli, küsisin kas neil oleks võimalik saturatsiooni mõõta aga neil polnud mitte ühtegi muud asja peale testide. Test tehti ka nii, et seisin kiirabiauto kõrval ja tädike siis autos istudes aknast toppis oma ora ninna. Peale seda viskasin jälle pikali ja olin väga läbi. Kuniks õhtul hakkasin verd köhima ning uuesti kiirabi välja kutsusin.
Kiirabi tuli, olid väga toetavad ja sõbralikud. Palusid kaasa võtta dokumendi, telefoni ja laadija ja rahustasid, et pole midagi hullu, ehk lihtsalt veresooned suurest köhimisest kahjustatud. Autos pandi tilgutiga palavikualandaja ja sain hapnikumaski ka näkku ning sõit Perhi poole võis alata. Olin terve sõidu nagu udu sees, töötajad vahepeal ikka küsisid mu enesetunde kohta ja jagasid rahustavaid sõnu. Väga tänulik sellele brigaadile.
Perhis viidi mind koroona osakonda, kus esialgu sain kohe hapnikumaski endale näkku. Lisaks võeti miljon potsikut verd, tehti uuesti koroonatest ning saadeti ka kopuutrisse. Kusjuures hoiatati kohe, et nad võtavad siin vaid ühest ninasõõrmest aga pistavad palju sügavamale. Hetkega tõmbas kohe silmad märjaks aga pisarad lõppesid kohe, kui pulk ninast väljus. Ja kui päeval oli mitu tundi veel ninas imelik tunne, siis õhtuse testiga ei jäänud mingit ebameeldivat tunnet ninna. Lisaks sain endale tilguti külge ja mõne aja möödudes selgus tõde – mul oli kahepoolne viiruslik kopsupõletik ja mind viiakse edasi nakkuskliinikusse.
Haiglast ja ravist kirjutan järgmises postituses. Küll aga näitab minu kogemus selgelt seda, et sa ei saa 100% usaldada siiski kõiki medtöötajaid. Nõuandeliinil korrutati mitu korda, et kindlasti pole kopsupõletikku ja midagi ei tehta. Lisaks öeldi, et pole vaja muretseda, kui palavik rohtudega ikka alla 39 tuleb. Hommikune kiirabi ei saanud kopse kuulates aru, et mul kahepoolne kopsupõletik on ja ei näinud vajadust reageerida ka sellele, et mul saturatsioon oli 92. Tuleb kuulata enda südame häält ja reageerida vastavalt. Vb ei oleks mul asi nii hulluks läinud, kui oleksin varem juba abi saanud. Paraku oli mul haiglasse jõudes kopsukahjustus juba 50%.
loomaaedonkirju.wordpress.com 