Lapsel kukub 9

Täiesti uskumatu on see, et Matu saab loetud päevade pärast juba 9. aastaseks. Aeg on vaikselt hakata tegelema tema sünnipäevaga. Koht ja peamine tegevus ammu planeeritud aga ees on keerulisem osa, ehk külalised, kingid ja toidupoolis.

Mul pole veel õrna aimugi, mida talle kinkida. Tal on küll erinevaid soove aga mis see kõige õigem oleks. Muidugi ta on kaua unistanud nintendo switchist aga kuna meil on WII ja tavaline telekamäng olemas, siis uut konsooli muretseda ei taha ning ütleme ausalt, see hind on ka üle mõistuse. Pigem vaataks siis uusi mänge WII-le juurde. Poes küll enam ei müüda aga õnneks järelturul neid ikka liigub (Juhul, kui kellelgi on neid üle, võib mulle alati märku anda).

Muidugi lauamängud on alati kindla peale minek. Tean, et ta on juba mõnda aega unistanud Klaskist aga selle vb kingivad pereliikmed ise. Samamoodi piilgub ta alati ka Smart games mänge, näiteks Walls and Warriors ja Ghost hunters. Siiamaani pole raatsinud ta neid aga oma raha eest osta. Viimati otsustas selle asemel Carcassonne uue laiendi osta, sest sellest saame mõlemad rõõmu tunda. Ja muidugi mäng millest ta juba kaua unistanud, ehk Qwirkle. Avastas selle mängu noortekeskusest ja talle hullupööra see meeldis.

Siis on tema nõrkuseks koerad, koertega seotud asjad ning kaisukad. Mis talle kindlasti väga rõõmu valmistaks, oleks TY Spirit. Tal on neid Ty kaisukaid tegelikult juba palju aga ikka veel on vähe ja poes käies alati piilub ja uurib neid. Kuna ma ise olen ka lapsest saadik olnud suur kaisuloomade fänn, ei pane seda ka lapsele pahaks.

Oh ja muidugi legod on need, millest ei saa kuidagi üle ega ümber. Parimad pakkumised legodele on olnud alati 1a lehel, seega sealt ma neid alati ka vajadusel vaatan. Eelmisel aastal sai sealt tellitud kaks suurt legokomplekti, mis olid märkimisväärse soodustusega. Sünnipäevaks sai sealt endale uurimislaeva, mis muidu maksis 140€ kanti ja sealt sain selle 96€-ga. Ja teiseks jõuludeks lego reisirong, mis maksis muidu vist 150€ kanti aga sealt sain jällegi 96€ eest.

Kui ma talt endalt küsisin sünnipäeva soovide kohta, siis ladus pika mõtlemise peale letti neli asja. Esiteks tal mõned Lassemaia raamatud puudu ja sooviks neid endale riiulisse. Ta on väga suur Lassemaia fänn olnud juba mitu aastat ja tahab endale kõik osad riiulisse saada. Teiseks tõi ta välja Gravitraxi tunneliga komplekti. Eelmisel aastal sai sünnipäevaks põhikomplekti ja soovib nüüd lisakomplekte, et saaks veel lahedamaid radu ehitada. Siis oli tema nimekirjas sihikuga NERFi püss. Ja viimaseks Color Reveal mudelautod.

Lisaks kõigele meeldivad talle väga igasugu teaduskomplektid ning kristallmaalid (eriti koertega). Ning muidugi kõiksugune robootikaga seonduv, sellest ei saa ta ka kuidagi üle ega ümber. Nüüd pean leidma selle õige, mida ise lapsele kinkida ning nii mõnegi asja saab siit nimekirjast ka sõpradele kingisoovidena jagada. Ühte pidi on põnev oodata lapse sünnipäeva, sest ta ise on selle pärast nii põnevil. Teist pidi võttes tahaks väga, et see trall juba möödas oleks ja saaks kergemini hingata. Õnneks kahe nädala pärast on möödas nii sünnipäev, kui pidu ise. :)

Matu 5!

Nagu ma suve alguses kirja panin, siis mängutoa broneering oli meil tehtud juba mai lõpus. Valituks osutus peale esimest külastust mängutuba Meie küla tänav, millest me mõlemad sattusime vaimustusse. Praeguseks võin öelda, et see oli 100% õige otsus seal pidada.

Käisime suve jooksul veel mitu korda mänguhommikul ja iga kord oli poiss terve aja nii ametis, et vahepeal vaid vilksamisi nägin teda. Terve suve rääkis kõigile sõpradele, et temal tuleb Meie küla tänaval sünnipäev ja tema kutsub neid ka enda sünnipäevale. Seega ta ei jõudnud kuidagi ära oodata sünnipäeva, et sõpradega juba lustima saaks minna. Muidugi eriti õnnelikuks muutus ta siis, kui kuulis et saab sünnipäeva pidada koos oma parima sõbraga, kes sai 2 nädalat peale teda 4a. Kuna enamus külalised kattusid sõprade näol, siis miks mitte kulusid jagada ja lasta parimatel sõpradel koos tähistada.

Kahekesi koos oli kindlasti märksa soodsam kõike korraldada, sest enamus kulusid läksid jagamisele. Samas jällegi ka rohkem peavalu, et omavahel asjad klappima saada ning otsustada, kes mida teeb ja ostab. Üldjoontes läks õnneks kõik hästi ja mis peamine, sünnipäevalapsed olid ise meeletult rahul ja õnnelikud.

Külalised olid kutsutud kell 18, meie ise pidime sisse saama mängutuppa 17:45. Reaalsuses oli aga nii, et olime mõlemad varem seal ja rääkisime väljas juttu. Ja enne kui saime hakata oma asju sisse viima, olid korraga kohal üle poole lasteaiarühma. Lastel muidugi vahet ei ole, nemad tormasid mängima ja olid õnnelikud. Aga ma oleks eelistanud asjad enne valmis panna ja SIIS külalisi vastu võtta. Ehk siis kõik oli puder ja kapsad. Siin kohal palun kõiki, et kui on algusajaks määratus 18:00, siis palun tulge ka 18:00, mitte 15 minutit varem. Mängutoas toimub kõik ju kindlast kellast kindla kellani, seega te panete korraldajad lihtsalt natuke nõmedasse olukorda sedasi. Õnneks oli varem kohal ka armas Greete, kelle palusin sel aastal Matu sünnipäeva jäädvustama. Sain tema käest mälestuseks nii palju toredaid pilte, mida vaadates on edaspidi hea meenutada seda tähtsat päeva.

Pidu ise õnnestus aga väga hästi. Ainus kisa mis peamiselt eksisteeris oli autode pärast. Lapsi palju aga autosid kõigile ei jagunud, seega osad väljendasid häälekalt oma pahameelt. Paar üksikut korda sai keegi ka haiget aga need olid ka enda hooletusest, mitte ei toimunud mingeid kakluseid. Ma pole nii rahumeelset sünnipäeva vist näinudki siiani. Ja kui alguses pelgasin veidi, et kuidas kõik söönuks saavad ja kuidas laua taha mahuvad, siis reaalsuses pidin lapsi mööda tuba taga ajama, et nad tuleksid vähemalt jooksid midagi. Sõid vaid paar üksikut last. Enamus haarasid jooksu pealt ehk juusturulli või vahukommid hambusse ja lasid edasi. Torti söödi küll ja see sai enamuses otsa ka, küpsisetort on alati kindla peale minek. Seega kuigi meil oli ligi 40 inimest, siis reaalis oleks neid inimesi sinna rahulikult veel mahtunud.

Aga kuna ilmselgelt meil ei saa sellest mängutoast ikka veel villand, siis oleme peale sünnipäeva juba kolmel mänguhommikul käinud ning plaanime ka edaspidi neid külastada. Mänguhommikud toimuvad praegu iga T kell 10-12:30, lisainfo selle kohta on kirjas nende fb lehel.

Ps. Ei ole sponsoreeritud postitus, maksime täitsa ise ja soovitan neid tõesti seetõttu, et olen ise ka sellest mängutoast vaimustuses.

Õnnetus ei hüüa tulles.

Olen tahtnud sellest rääkida juba esmaspäevast saadik aga olen sisimas ise nii katki olnud, et mõtteks on see jäänudki.

Meie eelmine nädal lõppes üsna kohutava õnnetusega. Lausa nii kohutava õnnetusega, et olime sunnitud kiirabi kutsuma ja Matuga haiglasse õmblema suunduma.

Nimelt tahtis Matu vanni minna ja hakkasin siis vanni tema jaoks vett laskma. Senikaua tema siiberdas seal minu juures edasi-tagasi ja ootas kannatamatult, millal ometi piisavalt vett vannis on. Oli ennast juba paljaks koorinud ja hirmus põnevil. Tuli vahepeal minu juurde duššinurka vaatama ja kui hakkas duššinurgast välja astuma, siis libises märja jalaga plaatidel ning kukkus selili duššnurga ette. Paraku nii õnnetult, et peaga otse vastu kivist äärt. Ilmselgelt oli mu mõistus sel hetkel täis vaid õudu ning kõige mustemaid mõtteid ning tormasin kohe last aitama, kes hüsteeriliselt nutma puhkes. Haarasin sülle ja üritasin teda lohutada aga nutt ei tahtnud kuidagi vaibuda. Siis taipasin tema pead vaadata ning see oli üleni verine. Niisamuti ka minu käsi ja tema pool selga. Juuste vahelt vaatas mulle vastu lahtine suur haav. Esimesena käratasin Kaidole, kes oli just vaatama tulnud mis juhtus, et meil on vaja KOHE haiglasse minna õmblema. Tema pobises vastu, et äkki peaks hoopis kiirabi kutsuma. Ma ütlesin ainult vastu, et kutsugu siis kiiresti ja hakkasin edasi Matuga tegelema. Ta oli juba natukene rahunenud aga nuttis ikka korralikult. Tõstsin ta dušši alla ja pesin pea puhtaks, peale mida mässisin ta suure saunalina sisse ettevaatlikult ning tulime suurde tuppa diivanile istuma ja panin multika mängima, et mõtted mujale saada.

Õnneks rahunes Matu üsna kiirelt maha ning ei muutunud uimaseks ega oksendanud. Rääkis hoopis aina uuesti, et tema kukkus ja aiai on. Rääkisin talle rahulikult, et kohe tuleb kiirabiauto ja viib meid haiglasse, siis arstitädi teeb pea korda. Selle peale läks poiss hoopis elevile, sest kiirabiautod on tema jaoks ju niivõrd ägedad. Andsin vahepeal Matu Kaido sülle ja vahetasin kiiruga riided ning otsisin ka Matu jaoks riided välja. Lisaks viskasin väikesesse kohvrisse igaks juhuks mõned vajalikud asjad, kui peaks oht olema haiglasse jääda. Kiirabi jõudis kohale 27 minutit peale kõne lõppu (ja ca 30 minutit peale õnnetust) ning selleks hetkeks oli Matu juba täitsa maha rahunenud ning pigem üsna põnevil. Rääkis õdedele ka, et tema kukkus ja sai haiget ning kiirabiauto tuli teda haiglasse viima. Õed tegid esmase ülevaatuse, sidusid pea tal kinni ning palusid riidesse panna ning läksid ise autosse ootama. Ütlesid ainult, et keegi peaks meile paari tunni pärast ilmselt järele tulema, seega ma ei hakanud meie kohvrit kaasa vedamagi.

Kiirelt riidesse ja Matuga koos kiirabiautosse. Matu esimene reaktsioon oli pettumus, sest kiirabi ei teinudki viiu-viiu. Õnneks sai ta sellest kiirelt üle ja tahtis terve tee meiega koos taga istuva õega lobiseda. Aina seletas, et kiirabi viib haiglasse ja küsis, kus haigla on. Päris kõikvõimalike asjade kohta ning kui leidis tulede ja vilede nupud meie kõrvalt, tahtis neid juba ka hoolega vajutama hakata. Õnneks sain käe vahele ja talle selgeks tehtud, et neid tohib puutuda vaid arstitädi. Vahepeal käskis medõel kinni hoida ning kui linnas valgusfoori taga seisime, siis seletas, et punasega ei tohi minna. Rohelise tule süttides kilkas rõõmsalt “Nüüd läks loheliseks. Nüüd võib kiilabiauto sõita”. Vahepeal luges üle ka kõik bussid mida nägi ning kui medõde tähelepanu ei pööranud, siis hõikas ja püüdis kohe tähelepanu endale tagasi. Medõde veel rahustas mind autos, et kõik on hästi ja nad ei oleks hakanud teda haiglasse vedamagi aga see 3cm pikkune lahtine haav vajab siiski kinni õmblemist. Õnneks olid pupillid normis, löögi kohale ei olnud tekkinud mingit muhku ega verevalumit, ta ei oskendanud ega hakanud magama vajuma, vaid oli üsna elav ning uudishimulik. Ainult see kole-kole haav keset pead.

Meid viidi otse lastehaigla emo traumaosakonda, kus enne meid oligi vaid üks pere. Matu teatas registratuuris kohe, et tema sõitis kiirabiautoga. Medõde tõi autost vajalikud paberid registratuuri ja siis paluti meil üleriided seljast võtta ja istuda oma korda ootama. Matule ulatas registratuurist tädi veel toreda sinise kaisujänese, kes teda siis lohutama pidi seal. Matu ise oli õnneks üsna elav ning rõõmus ja oleks tahtnud hea meelega hoopis mängunurka minna avastama aga registratuuritädi palus tal ikka istuda ja puhata. Kell võis olla ca pool 10 õhtul aga väsimuse üle ta ei kurtnud.

Üsna kohe kutsuti meid ka kabinetti sisse, kus arst palus saapad jalast võtta ning tagumisse ruumi suunduda ja Matu lauale tõsta. Matu oli alguses üsna rahulik aga kui pidime ta kõhuli voodile sättima ja õde tema haava puhastama hakkas, läks ta juba kergelt paanikasse. Eks see haav ja puhastusvahend kipitas ka. Kõige hullem oli muidugi veel ees, sest arst pidi süsti tegema otse haava ning meie õega pidime Matut kinni hoidma. Lapsel pisarad voolasid ja nuttis südamest (ei karjunud, vaid nuttis) ning teda oli nii kurb vaadata. Üritasin teda aina rahustada ja silitada, et kohe varsti on kõik möödas ja ta on nii tubli poiss. Õnneks nutt jäi peale süsti kiirelt järele ning kui arst õmblema hakkas, siis ta oli lihtsalt väga segaduses ja hirmul seal pikali olles. Minul endal hakkas aga nii paha, et õde lükkas mulle tooli tagumiku alla ja pistis nuuskpiiritusega vati nina alla. Kokku ei kukkunud õnneks ja sain siiski lõpuni Matule toeks olla. Peale õmblemist saatis õde mind korraks ette ruumi kuššetile pikali, et ma kusagil kokku ei kukuks. Matu aga püsti tõustes oli juba rahulik ja uudishimutsemine jätkus. “Mis see on? Mis see on? Kus emme läks? Kukuu, emme kus sa oled?”. Pikutasin hetke ning läksin tagasi just siis, kui tema haav kinni seoti.

Järgmisena pidime suunduma teisele korrusele ja laskma pildi teha, et kas kõik on korras ja ega midagi hullemat tagajärjeks ei ole. Matu kõndis vapralt omal jalal ja terve tee seletas. Ka röntgeni ruumi sisse astudes oli ta põnevil ja uudishimulik ning vastas arsti küsimuse peale kohe, et tema kukkus ja sai aiai. Ning kui arst küsis “Mis me nüüd teeme?”, vastas Matu südamerahus “Teeme pilti”. Pildid saime kiirelt tehtud ning alla jõudes saime peaaegu kohe uuesti kabinetti, kus öeldi et kõik on korras. Kivi langes südamelt, sest mure oli niivõrd suur. Õnneks saime loa koju minna ning leppisime 14ndaks kokku uue aja, mil peame minema niite eemaldama.

Kabinetist välja minnes andis Matu jänku tagasi registratuuri, kutsusin Kaido järele ning Matu sai siis südamerahus mängunurgas mängida, kuniks Kaido kohale jõudis. Mulle endale hakkas see kohale jõudma muidugi alles haigla juures autosse istudes ning kodu poole sõites. Ma olen tänulik kõigile kaitseinglitele, sest oleks see löök otse kuklasse tulnud, oleks see lugu hoopis kurvemalt lõppenud. Ja mul on siiamaani silme ees see kukkumine, see hüsteeriliselt röökiv laps ning verine pea. Ma tunnen ennast niivõrd süüdi, et see on midagi pöörast. Mul on iga päev süda paha sellele mõeldes ning tahaksin iga kord Matu endale kõvasti kaissu haarata ning mitte enam lahti lasta, et ta ei peaks enam midagi sellist läbi elama ning seda valu kannatama. Üsna mitmeid kordi päevas ma käingi teda lihtsalt kaissu haaramas ja talle korrutamas, kui väga ma teda armastan. Õnneks on ta veel niivõrd väike, et ei lükka mind selle peale endast eemale.

Ja mul ei ole sõnu, mis suudaksid väljendada, kui uhke ma enda väikese marakrati üle olen. Sest kuigi tal oli niivõrd valus, siis ta oli nii nii tubli ja pidas ennast üleval nagu suur mees. Ma oleksin tema asemel loote asendis ilmselt nutnud paar päeva jutti aga tema suutis hoopis põnevust tunda selle üle, et saab kiirabiautoga sõita ning haiglasse minna. Ainus kord peale kukkumist nuttis ta siis, kui süsti tehti otse haava. Ülejäänud aja oli ta nii rahulik ja tubli, et iga ema läheks uhkusest lõhki. Esimene öö möödus kehvalt, sest ta ei saanud ju korralikult magada. Magama oli nõus jääma vaid minu süles ning kui sügavalt magava lapse vaikselt enda kõrvale padjale asetasin, ehmatas ta üles ja palus et teda kaissu võtaksin. Ta muidu ei soovi üldse kaisus magada aga praegu peale kukkumist tahab ta väga minu lähedust ja kaisutamist. Ilmselt läheb veel tükk aega, enne kui ma ise sellest üle saan, aga vähemalt Matule pole see suurt traumat tekitanud.

Taaskord lasteaeda harjutamisest

See lasteaeda harjutamine on meil läinud üle kivide ja kändude, sest septembris sai ta lasteaias kohal käia vaid 7 päeva. 1-2 päeva lasteaias ja jälle palavik või nohu platsis ja jälle mitmeid päevi kodus.

Kui alguses jäi ta üsna rahulikult lasteaeda maha, siis mingil hetkel tekkis tal suur trots ja konkreetselt jäi sinna korralikult nuttes maha ning nuttis ka peale minu ära minekut veel mõnda aega. Septembri lõpus läks meie rühmas ringlema muidugi ka kõhuviirus, seega siis otsustasin ise teda veidi kodus hoida, et seda endale veel kraesse ei saaks. Kokku puudus lasteaiast pea kaks nädalat. Oleks veidi varem läinud juba aeda aga ta tekitas siin kodus hommikuti sellist trianglit ja nuttis südantlõhestavalt juba kodus, et tema tahab emmega olla, seega istus veel kodus.

Eelmine neljap lõpuks võtsin tal kratist kinni ja ütlesin, et nüüd on lasteaeda minek ja kõik. Saime õnneks hommikul naabritega koos minna ja see Matule sobis, sest talle naabriplikad väga meeldivad. Läksime lasteaeda kohale ja seal nägi oma rühmast ühte tüdrukut ja silmad lõid särama. Üleüldiselt talle tüdrukud meeldivad rohkem aga see tüdruk lööb tal alati silmad kohe eriliselt särama. Seega vahetas ta kibekiirelt riided, pesi ruttu käed ja tahtis kohe mängima asuda. Tegi mulle musi ja kalli ning lehvitas veel aknalt ja kadus mängima. Reedel läks ta sama rõõmsalt lasteaeda. Kuna siis oli veel vanavanemate päev ka lasteaias, oli ta eriti õhinas. Samamoodi hommikul musi ja kalli ning peale lehvitamist kadus mängima. Lõuna ajal läksin järele nagu tavaliselt ja tulime koju ning peale lõunaund läksime koos Kaido vanematega siis lasteaeda tagasi. Meisterdasid seal koos kastanitest ja tõrudest loomakesi ja Matu oli hirmus õnnelik. Peale seda läksid siis vanavanemad saali konterdile ja kõik lapsed käisid rühmade kaupa neile esinemas. Matu ei osanud midagi kaasa teha aga väga ilusti pidas end üleval ja oli lihtsalt teiste seltsis senikaua. Vaatasin, et kodus olemine on hästi mõjunud ja laps kohe nõnda rahul.

Esmaspäeval oli meil linnapäev ja seega lasteaeda ei läinud. Teisipäeva hommikul läksime jälle lasteaeda ja Matu jäi üsna rahulikult sinna maha jälle. Käis ja lehvitas mulle aknast ja kadus mängima. Lõunast järele minnes oli jälle hirmus elevil ja rääkis kohe, mis nad tegid ja näitas millise imelise kärbseseene ta valmis meisterdas. Jalutasime veel koju lasteaiast ja nautisime imeilusat ilma.

Nüüd eile ja täna on laps aga nagu välja vahetatud. Jälle hommikul klammerdub minu külge ja ei taha lahti lasta. Õnneks õpetaja sülle minnes tuleb küll kerge jorin aga väga suurt nuttu sellele ei järgne. Täna hakkas naabripoisi nutu peale jälle nutma.

Lisaks kõigele sellele on tekkinud nüüd tagasilöök. Ma ei tea, kas see on sellest, et teda T pandi vägisi potile istuma või milleski muus aga minu endine tubli potil käija sahistab nüüd mitu päeva juba aina püksi. Ok vahel juhtus ikka, et tuli pisike sorts kui unustas end mängima aga siis pani jooksuga potile. Nüüd aga seisab keset tuba ja lihtsalt lahistab püksid läbimärjaks ja potile minna ei taha. Teisipäeva õhtul naabrite juures juhtus 2x, eile juhtus kodus 1x, täna oli lasteaias 2x keset tuba lihtsalt seisnud ja püksi lahistanud. Abiõpetaja oli ka mures ja tuli kohe minuga rääkima, kui ma järele läksin. Nüüd annan homse talle jälle vabaks ja vaatame siis esmaspäevast uuesti seda lasteaia teemat. 

Mis puudutab harjutamist ennast, siis räägiksin mõne sõnaga enda loogikast ka. Osad on teinud suuri silmi, et miks ta ikka veel ainult lõunani käib. Kuigi tegelikult on tal kahe kuu peale kokku vaid 12 lasteaia päeva olnud.

Esimesel päeval olin ma terve aja temaga koos lasteaias. Seda siis hommikusöögist kuni lõunauneni, siis tulime koju tagasi. Ma olin küll olemas aga ei tegelenud temaga seal, vaid lasin tal teistega harjuda. Teisel päeval otsustasin ära käia. Ütlesin, et emme läheb käib korra ära ja tuleb siis varsti tagasi. Tegime musi ja kalli ning tema läks mängima. Ma käisin raamatukogus ja poes ning tagasi minnes olid nad juba õues. Läksin istusin vaikselt terrassile ja lasin tal omaette tegutseda ja mängida. Peale lõunasööki tulime siis koju tagasi. Kolmandal päeval oli ta juba täitsa üksinda hommikust kuni lõunauneni, siis läksin talle järele ja tõin ta koju. Kuna ta aga väga harva on saanud käia ja ma tean, et stressis laps on palju vastuvõtlikum haigustele, siis olen tahtnud teda võimalikult stressivabalt sinna harjutada. Ehk siis minu loogika ütles, et las harjub poolikute päevadega ilusti ära ja saab aru, kui vahva lasteaias on ning siis võtame need lõunauned ja pikad päevad ette. Tahan, et tal oleks kindlus ja näeks, et emme alati täidab oma lubaduse ja tuleb järele siis, kui lubas.

Eile rääkisin sel teemal ka abiõpetajaga pikemalt ning tema arvas niisamuti, et Matu vajab veel aega harjumiseks ning kui vähegi võimalik, siis pigem võiksin esialgu veel poolikuid päevi teha. Ehk siis tasa ja targu ning lapsest lähtuvalt tuleks seda harjutamist teha ning kõiki ei saa võtta ühe malli järgi. Kelle laps on valmis kolmandal päeval pikaks päevaks jääma ja kelle oma mitte, nii see eluke ju käib. Eks aeg näitab, millal saan lõpuks öelda, et jah laps on nüüd lasteaiaga harjunud.

Pidupäev nr 2

Reedel läksime linna, et koos Kaido perega sünnipäeva tähistada. Esimesena pidime käima Karupoeg Puhhis aga kuna see avati alles kell 10 ja meie olime kell 8 juba Laagris, siis otsustasime Selverist Croissandid kaasa haarata ja sinna (Hiiule) jalutada. Veetsime mõnusalt aega ja ukse taha jõudsime 1 minut enne avamist, ehk saime kohe esimesena sisse ja Matu sai valima hakata, mida ta endale soovib. Muidugi oli ta nagu naelutatud jälle traktorite leti ette ning hiljem üritas kõikvõimalikke kraanasid ja akuautosid/mootorrattaid välja nuiata. Siis avastas sealt oma meetri pikkuse kallurauto, mida tal ilmtingimata vaja oli aga mida ma poleks suutnud kuidagi pelgulinna tassida. Lõpuks andsin talle valida, kas legod või puidust raudtee ning tema valis kohe viimase. Lisaks puidust raudteele valis ta välja ka patareiga töötava Percy veduri (Thomas and friends multikast roheline). Ainult kolmveerand tundi võttis aega, et me sealt poest lõpuks välja saaks ja suuna mustamäele saaks võtta.

Nüüd on tal kokku 2 komplekti puidust raudteed ning saab palju suurema ja ägedama raja endale ehitada. Mängulusti jagub paljudeks tundideks.

Helistasin korra Greetele ette ning võtsime suuna siis tema juurde. Esialgu jalutasime Hiiult mööda kergliiklusteed Nõmme turuni ning sealt siis bussi ja trolliga lepistikku. Viisin Greetele korra ühe ümbriku ära ning liikusime sealt edasi Kristiinesse. Käisime taaskord Babybackis istumas ja Matu sai mõnusalt mängida ning mina toitu nautida. See külastus oli nagu öö ja päev viimasega võrreldes. Kõik töötajad olid kuidagi eriti soojad ja naeratavad. Ei pidanud ootama, kohe juhatati lauda. Ei tekkinud probleeme ka see, et soovisin salsa ja kastme toidu seest välja jätta. Ja mitu korda käidi vahepeal küsimas, kuidas maitseb ning kas soovin veel midagi. Selline teenindus võiks alati igal pool olla, sest paratamatult kutsub see inimesi taas seda söögikohta külastama.

Peale seda käisime veel raamatupoes ja Jyskis, kus polnud Matu jaoks midagi väga huvitavat. Seega läksime Prismasse, et ehk Matu valib alles jäänud raha eest endale siis ühe Lego ka. Tema kadus muidugi otsejoones jälle traktoreid nillima. Sikutasin ta Duplode juurde, et ehk ikka valib sealt endale ühe välja aga tema nõudis hoopis “Trammi” ning läks tõi teiselt poolt riiulist endale trammi. Mis seal ikka, kui lapsel on vaja trammi, siis lapsel on vaja trammi. Enne Kristiinest väljumist valis Matu endale veel Masha ja karuga õhupalli (Mcqueen lükati kõrvale) ja jäi siis õhupall peos üsna kohe kärus magama.

Ma hüppasin kiirelt bussile ja sellega kesklinna. Oli vaja beebikinost võidetud pakil järel käia CC Plazas. Muidugi põrkasime viru juures kahe sõidutee vahel uuesti kokku Greetega ning kui me seal ohutussaarel veidi juttu ajasime, siis põrkasime seal samas kokku ka Kaido emaga. Greete liikus siis ühele poole ning meie teisele poole. Arvasin, et saan järjekordse Libero pakikese (korra võitsin ja sain vannivahu ja ihukreemi) aga reaalsuses ootas mind pakis Neutrali seep, Avoni ripsmetušš ja duššigeel ning kataloog. Peale seda vurasime koos Kaido emaga terminali ning sealt bussiga pelgulinna Kaido vanaema juurde.

Maja ette jõudes olin sunnitud Matu üles ajama ja ta vanaonu sülle andma, kuniks ma käru trepist üles tarin. Tuppa jõudes võtsin ennast ja Matut riidest lahti ja sättisime end mõnusalt sisse. Matu muidugi tahtis kohe uute asjadega mängima asuda. Kaido ema kinkis Matule omalt poolt ühe Lego Duplo komplekti ning Guašš värvid. Matu oleks tahtnud kohe “pintsliga joonistama” hakata aga kuna pintslid ja paberid on kodus, pidi oma raudtee ja trammiga leppima. Oi ta möllas seal mõnuga ning mängis vana-vana ja vanaemaga. Lõpuks istusime lauda sööma, Matu muidugi ei söönud aga meie seltsis oli ikka. Kaido jõudis alles kõvasti hiljem kohale, sest oli peale tööd Kiisal käinud veel õunu toomas. Lõpuks hakkasime poole 9 paiku õhtul ennast autosse sättima, et koju ära tulla. Matu jäi autos muidugi magama, oli juba nii läbi sellest möllamisest. Koju jõudes ärkas korra üles aga läks ilma jonnita kohe voodisse ja keris uuesti magama.

 

Pidupäev

Ma olen arvamusel, et lapse sünnipäev võiks ikkagi toimuda tema õigel päeval. Või siis vähemalt õigel päeval ka pidupäev, mitte et heal juhul puhutakse hommikul pannkoogi pealt küünal ära.

Sel aastal oli Matul õige päev neljapäevasel päeval aga kuna enamus külalised olid nagunii naabrid, siis ei olnud õigel päeval korraldamine mitte mingi probleem. Ainsad külalised linnast olid Greete  ja Liia koos lastega ning Kerli ja Kaido isa.

Otsustasin Matut sel päeval lasteaeda mitte viia. Ärkas sellegipoolest ise varakult ja väga rõõmsas tujus hommikul. Esimese asjana märkas muidugi kohe naeratava näoga õhupalli ja kilkas õhupall. Palli kätte sai ja talle sünnipäevalaulu laulma hakkasin, siis hakkas minuga kaasa laulma. Veidi lösutasime koos magamistoas ja tulime siis alla, kus mul oli eelmisel õhtul kõik juba valmis pandud. Ehk siis lipukett seinal, õhupallid täis puhutud ja kingitused ootel. Lipuketi peale hakkas ka kohe kilkama ning kui kingitusi nägi, oli eriti õnnelik. Kingitusi oli ootel kaheksa (neli meilt ja neli mu vanematelt) aga ma ei lubanud tal kõike kohe lahti kiskuda vaid tasa ja targu päeva jooksul avada. Esimesena avas ühe meie kinkidest, kus sees oli suur traktor, mille saab juppideks lahti kruvida ja taas kokku panna. Sellega mängis siin üle tunni aja jutti, kuni lõpuks järgmiste asjade vastu huvi hakkas tundma. Kolmveerand kümme läksime korraks naabrinaise juurde, sest ta vajas korra abi ja tahtsid ka Matut kallistada enne ära sõitu. Ja peale seda tulime koju ja Matu avas jälle mõned kingitused ning mängis mõnuga kuni lõunauneni välja.

Tuttu läks ta juba üsna heatujulisena ja mina sain siis veel viimased ettevalmistused teha. Korjasin mänguasjad kokku ja panin ära ning tõmbasin tolmuimejaga veel elamise üle. Siis sain ise ka paar tundi rahu ja vaikust, kuniks hakkasin snäkilauda ette valmistama. Külalised olid oodatud kella kuueks aga kella viie ajal kutsusin naabritüdruku külla mängima. Siis sai Matu temaga mängida ja mina rahulikult juurvilju lõikuda. Otseselt suurt söögilauda ma ei planeerinudki, sest enamus külalised olid lapsed ja nagu teada, siis nemad tegelevad enamjaolt vaid mängimisega. Seega olid laste laual paprika, kurk, porgand, dipikaste, kamapallid ja hernepallid, küpsised ja maisipulgad. Suurte laual olid lisaks juurviljadele ka võileivad.

Kuna poest ei saanud sobivaid topse, siis tuli valgetest topsidest ise sobivad meisterdada.

Kuna Greete pidi ka Matule tellitud tordi ära tooma, siis ta jõudis teistest pisut varem. Minu üllatuseks tulid enamus külalisi veidi varem. Tavaliselt jäävad kõik ikka hiljaks. Seega oli mul veel külaliste saabudes viimaste võikude tegemine pooleli. Õnneks polnud sellest lugu, sest lapsed asusid mängima ja suured rääkisid juttu, kuniks mul kõik valmis ja lauale sätitud oli. Peale seda istusime lauda ning sõime ja jutustasime, lapsed muidugi mõista lammutasid samal ajal elamist laiali ja üritasid iga viimase kui mänguasja põrandale laiali laotada. Noh, nagu väikeste laste puhul asi ikka käib. Õhtu oli meeleolukas ja tore.

Poole 7 ajal õhtul tõime tordi välja ja see oli tõeline hitt. Matu oli sillas ja kõik lapsed olid ümberringi eriti huvitatud asjast. Tordi tellisin taas samalt neiult, kes ka eelmisel aastal Matule tordi meisterdas. Vaarikate ja mustikatega, mu lemmik kooslus vist tordil. Tahtsin midagi teistsugust, mitte lihtsalt tavalist pilti. Saigi ostetud siis 5-ne komplekt poest teetöö masinaid ning need olid Matule veel omakorda nö kingituseks tordil. Istusime kõik ümber suure laua, laulsime Matule sünnipäevalaulu ning lõpuks puhus ta küünlad ära. Peale seda koorisin masinad maha tordilt, lõikasin tordi tükkideks ning kõik asusid oma koogitüki kallale.

8 paiku hakkasid kõik riburadapidi koju ära minema. Ainult Kaido isa ning naabriplikad jäid veel siia, Naabriplikad muidugi võtsid Kaido isa kohe omaks ja nii nad siin Matuga võidu tema tähelepanu ja koha eest süles “võitlesid”. Naabrinaine ise tuli veidi enne kella 9sat tüdrukutele järele ja veetis siin veel veidi jutustades ja kooki süües aega, enne kui kolmekesi koju suundusid. Siis läks Kaido isa ka koju ära ja meie jäime segadust koristama ning Matu oma kingitusi lahti tegema. Ma otsustasin, et kingitusi kohe ei ava, et vältida kismasid. Kui need on Matu kingitused, siis tal peaks olema õigus nendega esimesena mängida ja ta ei peaks teiste külalistega nende eest võitlema hakkama. Mänguasju oli siin piisavalt ja nii oli kõige parem asi lahendada. Kõik kingid ühte kohta hunnikusse ning peale külaliste lahkumist tegime avamise.

Meie poolt sai Matu endale 1 suure traktori, suure Pikne Mcqueeni, Masha karu kaisuka ja pusle. Minu vanemate poolt 3 suurt traktorit ja Lego Duplo lennujaama. Lisaks sai külalistelt 6 puslet, DIY memory game, Musta notsu mängukaardid, mullitaja, veel üks traktor, kujundivihik kleepsudega, kummikommid, Lego Duplo röövik, Karupoeg Puhhi poe kinkekaart ja ümbrik rahaga.

 

Pilgutad korra silmi ning juba 3 aastat möödas

Täna 3 aastat tagasi sain Matu esimest korda enda kaissu haarata ning teda enamus ööst lihtsalt nunnutada ja hoida nagu silmatera. Tegelikult sündis Matu küll 22. septembril aga enda juurde palatisse sain ta alles 27. septembril, siis kui oli ka tema sünni esialgne tähtaeg.

Need kolm aastat on möödunud lihtsalt hullumeelselt kiirelt ja sellest on meeletult kahju. Pisikesest abitust beebist on kasvanud niivõrd suur ja asjalik noormees. Alles ta tegi oma esimesed hingetõmbed ja vääksatused. Alles ta oli selles pisikeses inkubaatoris ja minu süda valutas tema pärast hullupööra. Ja siis saabus 3 aastat tagasi päev, kui sain lõpuks selle pisikese abitu inimhinge lõplikult enda juurde ja hoolde.

Esimesed päevad olid uskumatud. Milline hirm oli tema eest hoolt kanda. Milline hirm oli, et ma ei saa aru temast ning ei suuda kõiki tema vajadusi rahuldada. Kui abituna ma iseennast tundsin, kui see väike beebi süles südantlõhestavalt nuttis ja ma ei osanud tema olemist kuidagi paremaks teha. Küll oli hea, et me veel paar päeva haiglas saime olla ja arstid käe-jala juures igaks juhuks olemas olid. Kuigi sel hetkel ma seda küll väga väärtustada ei osanud ja pigem oli nutt kurgus, et tahaks ju lõpuks ometi koju ära saada.

Esimesed kuud tundusid küll üsna pikad. Eks magamatus tegi oma töö ja närvid olid nii mõnelgi korral üsna pingul. Aga sellest hetkest, kui poiss liikumise selgeks sai, hakkas aeg hullupööra kiirelt edasi tormama. Viimane aasta on muidugi eriti kiirelt läinud. Ühelt poolt on hirmus kahju, et see beebiiga nii kiirelt möödus, kuid teiselt pool ei vahetaks ma praegust aega mitte millegi vastu. Praegu on Matu juba nii iseseisev ja asjalik, räägib nii palju ja temaga saab juba mõistlikku juttu ajada. Ööd on magamiseks ja päevad õppimiseks ja mängimiseks, nii nagu asi käima peaks. Mind on õnnistatud lihtsalt eriti ägeda poisiklutiga!

Vaid loetud päevad enne beebi sündi. 

10 päeva noor beebi.

Aastane noorhärra.

2 aastane noorhärra

Kolme aastane noorhärra.

Lasteaiapäevad nr 2 ja 3.

Eelmisel nädalal Matu lasteaeda ei jõudnudki, sest oli vahelduva eduga üsna tõbine. Sellel nädalal sai ta aga lasteaias käia 2 päeva. Õnneks ta küll haigeks ei jäänud aga lihtsalt asjaolud kujunesid selliseks, et aias käis ta vaid E ja T.

Esmaspäeva hommikul ärkas ta väga rõõmsa tujuga ja tahtis kohe lasteaeda minna. Sättisime end siis vaikselt valmis ja läksime 8:20 uksest välja naabrinaise juurde, kellega koos hommikul lasteaeda suundusime. Naabripoiss kisaga aga Matu üsna rahulikult. Kommenteeris veel, et sõber jonnib. Lasteaias vahetasime kiirelt jalanõud ära ja viskasime pusa kappi ning peale kätepesu asus Matu kohe teistega mängima.

Hommikusöögiks oli neil kaerahelbepuder moosiga ja kõrvale piim. Matu muidugi keeldus midagi söömast ja jõi ära vaid pool tassi piima. Peale hommikusööki asus aga hoolega kohe jälle mängima. Küsisin talt, kas emme võib vahepeal ära käia ja tema andis lahkelt loa ning ütles tsau. Niisiis jätsingi ta sinna veidiks ajaks üksinda mängima ning kasutasin ise võimalust peale kolme siin elatud aastat ennast raamatukogus lugejaks võtta ja veidi lugemist laenutada. Peale seda käisin veel poes rahulikult ning suundusin siis tagasi lasteaeda. Ära olin veidi üle tunni ja Matu tundis ennast hästi. Oli juba teistega õues mängimas ja ei teinud väljagi, et ma tagasi olen. Ega ma ei kutsunud ka teda, istusin terrassile ja lugesin raamatut. Lõpuks ta siiski mu kohalolu avastas ja käis vahepeal juttu ajamas aga siis mängis rahus edasi. Lõpuks korjasid lapsed mänguasjad kokku ja suundusid tuppa. Toariided selga, käed puhtaks ja lõunasöögile. Lõunaks oli sel korral hakklihasupp ja magustoiduks mannapuder kisselliga. Ilmselgelt sõi Matu ainult leiva ära ja suppi ega magustoitu ei puutunud. Peale seda läksid teised lapsed tuttu ning meie võtsime suuna kodu poole. Väike vahepeatus poes ja siis terve tee jala koju, sest käru kaasa ei võtnud. Matu mõned korrad hädaldas ja küsis sülle aga lõpuks ikkagi kõndis täitsa omal jalal ise koju.

Teisipäeva hommikul ärkas Matu jälle rõõmsalt ja tahtis lasteaeda minna. Taaskord sättisime end valmis ja läksime kell 8:20 uksest välja ja naabri juurde, et koos nendega aeda suunduda. Matu tormas peale jalanõude vahetamist muidugi kohe jälle mängima. Ma olin seal kuni hommikusöök ( klimbisupp) lõppes, Matu muidugi ei söönud jälle midagi ja vaatas ainult ringi, lõpuks söödeti mulle see supp sisse. Matu asus jälle hoolega mängima ja lubas mul lahkelt ära minna. Sel korral otsustasin koju tulla ja veidi pikema vahe sisse lasta. Tagasi läksin veidi peale poolt 12. Lapsed olid veel väljas mängimas ja Matu ei teinud jälle väljagi, et ma seal samas olen. Lõpuks kui avastas, siis jooksis küll kallistama ja juttu ajama. Lõpuks läksid kõik jälle sisse. Ma läksin Matule appi, et ta saaks ilusti toariided uuesti selga ning siis läksin terrassile tagasi, kuniks lõunasöögi aeg möödas. Lootuses, et kui ma juures ei ole, ehk siis Matu sööb ka midagi. Lootus on ilmselgelt lollide lohutus. Sel korral olin aga kodust ka käru kaasa võtnud ja saime seetõttu kiiremini koju, kui esmaspäeval.

Rohkem sellel nädalal aeda ei jõudnudki. Kolmapäeval käisime me linnas ja oli perearsti külastus. Neljapäeval otsustasin lasta tal end välja puhata, sest ta oli kolmest eelmisest tegevust täis päevast lihtsalt läbi ja ma ei ole huvitatud, et ta siin enne sünnipäeva veel korralikult haigeks jääks. Ja reede hommikul ütles Matu, et ta ei taha lasteaeda minna ning tahab kodus olla. Ka eile ja täna korrutab ta aina seda sama, et tema tahab kodus olla ja aeda minna ei taha. Järgmisel nädalal saaks ta E-K lasteaias käia aga eks näis, kuidas ma ta sinna meelitatud saan.

 

Esimesed lasteaiapäevad

Nagu varasemalt mainitud sai, siis 1. septembril pidi ees ootama ka Matut see tähtis esimene lasteaiapäev. Esialgu oli plaanis juba esmaspäevast alates iga päev veidi lasteaia hoovis mängimas käia aga kuna vihma aina ladistas, siis E-T olime me siiski täiesti kodused.

Kolmapäeval 31. augustil oli lõpuks ilm enamvähem ja võtsime plaani lasteaia hooviga tutvuma minna ja tulevased lasteaiakaaslased üle vaadata. 10 ajal astusime uksest välja, käisime lasime naabri kutsud välja pissile ning võtsime suuna lasteaia poole. Matu oli nii elevil ja aina seletas, et tema läheb lasteaeda. Kohale jõudsime, siis lapsed juba hullasid väljas. Alustuseks tuli õpetaja L. meid tervitama ning siis Matu jooksis mängima, kuniks ma õpetajaga maailmaasju arutasin.

Matu tundis ennast imehästi. Jooksis ringi, mängis teiste lastega, lasi liumäest alla ja vahepeal käis vahetas minuga paar sõna. Lõpuks leidis liivakasti juures suured mänguasjadega kastid ja sättis ennast sinna paigale. Kui asju kokku hakati korjama, aitas ta ilusti kõik kokku panna. Ja kui lapsed hakkasid koos värava poole liikuma, pani Matu nendega kohe jooksuga kaasa. Hästi vahva oli vaadata, kuidas ta kohe härjal sarvist haaras ja minu käe otsas ei eelistanud rippuda. Peale väikest väravast väljas käimist liikusid kõik aeda tagasi ning meie tulime Matuga väikese vahepeatusega poes koju.

1. septembril oli mul äratuskell 7:15 ja Matu üles ajamine ei olnud mitte mingi raskus. Piisas vaid lasteaia mainimisest, kui kutt juba püsti kargas ja minna tahtis. Tulime alla, Matu jõi natuke mahla ja ma sõin ühe võiku ning 8 paiku sättisime end minekule.

Kohale jõudsime veidi enne poolt 9 ja esimese asjana leiti meile kapp. Enamvähem naabripoiss Kristjani vastas. Ehk siis saime ilusti siseriided selga panna, asjad kappi ära sättida ning rühmaruumidega tutvuma minna. Matu tormas loomulikult kohe autovaibale uute mänguasjadega mängima ja tundis ennast seal väga hästi. Mina sain vajalikku infot õpetajale anda ja üles kirjutada. Peale seda istusin ja vaatasin lihtsalt, kuidas Matu seal mängib. Ta oli väga omas elemendis ja tundis ennast imehästi.

Siis tuli hommikusöögi aeg. Kõik käisid pesid oma käed ilusti ning istusid lauda. Matu esialgu üritas oma omletti lusikale saada aga kui talle kahvel lusika asemel ulatati, siis lihtsalt istus kahvel peos ja vaatas teisi. Ei puutunud ta oma omletti, ega ka võiga sepikut ja teed. Ootas ilusti lauas, kuni lubati tagasi mängima minna ja kadus siis lauast nagu keravälk. Ei läinud palju aega mööda, kui tuli jooksuga minu juurde ja nõudis pissile, potile jõudes oli muidugi osa juba püksi tulnud. Õnneks olin talle pükse hulgim kaasa varunud, seega ei olnud sellest midagi. Käisin tõin uued püksid ja kui Matu mängima tagasi läks, loputasin pissised püksid ära ja panin tema kappi. Kusjuures Matu sai nii kiirelt kohe selgeks, kus tema käterätik vannitoas asub, ilmselt aitab nagi kohal olev kutsu kleeps asjale kaasa (igal lapsel on erinev kleeps).

Matu mängis rahulikult edasi. Vahepeal käisime uudistasime ka magamisruumi, kus asuvad peamiselt tüdrukute mänguasjad (käru, nukumajad, köök jms). Peale kokkamist tahtis Matu aga puslet kokku panna ning kuni senikaua polnud tal sooja ega külma minu kohalolust, siis tahtis mind enda kõrvale istuma saada. Nii ma siis istusin tema kõrval, kuni ta oma 60tk Mcqueeni pusle kokku pani. Peale seda oli kell juba sealmaal, et käisime uuesti pissil ära ning õueriided selga ja välja mängima. Ma alguses liikusin ka seal hoovis ringi ja olin silmapiiril aga peale seda, kui Matu vahepeal pissil tahtis ära käia, otsustasin verandale istuma jääda ja eemalt pilgu peal hoida. Muidugi alguses soovis härra õue minna kummikutega aga peale pissil käimist keeldus kummikuid jalga panemast ja nõudis kõvahäälselt papusid. Küll on hea, et ma mitu paari jalanõusid ja hunniku riideid otsustasin lasteaeda viia. Esialgu mängis Matu ilusti teiste lastega aga mingi hetk klammerdus õpetaja käe otsa ja jalutas koos temaga ringi. Tundub, et hirmu ja võõrastamist vähemalt selle õpetajaga ei ole. Õues olid nad veidi alla tunni aja, siis pidime minema tuppa taas riideid vahetama, sest 11:45 ootas ees aktus.

Matu sai taaskord samu riideid kanda, mida Greete pulmaski. No küll ta näeb armas välja sedasi, õpetajadki kiitsid. Aktusele läks ta jälle õpetaja käest kinni hoides aga saalis istus minu kõrvale. Teisele poole mind istus Elisabeth (naabritüdruk) ja Matul oli selle üle nii hea meel. Lõpuks istusid nad päris kõrvuti minu ette. Üldjoontes istus Matu täitsa viisakalt ja laste laulmine meeldis talle väga. Ainult lõpuks väsis ära ja hakkas rohkem nihelema ja nõudma, et lapsed veel laulaksid. Aktus koosnes laste lauldud 2-st laulust, Pipist ja õpetajate tänamisest roosiga. Matu plaksutas iga kord väga hoolega, kui õpetajad rühmade kaupa ette kutsuti. Peale õpetajate tänamist oligi aeg rühmadesse tagasi pöörduda. Kõige pealt läks Elisabethi rühm ja siis Matu oma kohe järgmisena. Matu muidugi karjus Eliiiisa ja Eliiiiisa ning jooksis Elisabethile järele. Oma rühma oli nõus minema siis, kui lubasin talle, et õhtul saab Elisabethiga jälle mängida. Rühmas vahetasime peoriided tavaliste riiete vastu välja, käisime taas käsi pesemas ning lapsed istusid lauda sööma. 

Lõunasöögiks oli leib, piim ja värskekapsa hautis kartuliga. Matul oli nii hindamatu nägu ees, kui taldrik talle nina alla pandi. Nägu oli nii mossis, nagu oleks talle lehmakook nina alla pistetud. Ehk siis ilmselgelt keeldus ta oma toitu puutumast. Jõi ainult piima ja sõi oma leiva ära ning küsis leiba juurdegi. Juurde seletas näpuga näidates, et see on Matu piim ja see on poisi piim. Nimesid ta ju veel ei jaga. Lõpuks tõsteti Matu toit mulle nina alla ja talle pisteti jäätisetops pihku, mida ta hooga pugima hakkas. Muidugi vahepeal muutus jäätis vist liiga magusaks, sest vahele oli vaja võtta ka amps leiba ja lonks piima. Teised lõpetasid muidugi palju varem kui tema ning hakkasid riburadapidi voodisse minema. Matu küsis vahepeal pissile ning peale wc külastust sõi oma jäätise lõpuni. Tõdes siis, et “Lapsed läksid tuttu”. “Matu läheb koju tuttu” ja tegi õpetajale tadaa. Panimegi teised jalanõud jalga ja pusa selga ning võtsime märjad riided kaasa ning asusime koduteele. Teele asudes rääkis veel, et Eliiisa tudub ja Aka tudub ja Lapsed tuduvad. Ja Matu koju tuttu.. mida ta muidugi lõppkokkuvõttes keeldust tegemast. Seega õhtul käisime veel natuke väljas mängimas ja ööuni saabus härral all diivanil juba 18:30 ajal.

Õhtul naabrite batuudil oli küll tuju veel mega.

Täna hommikul ärgates oli Matu hääl aga pisut kummaline ja ei tundunud nii ergas. Alla tulles selgus ka selle põhjus, palavikupoiss oli Matu sisse pesa teinud. Seega niipalju siis meie toredast lasteaeda harjutamisest, juba teisel ametlikult päeval on poiss sunnitud puuduma. Oli teine nõnda õnnetu siin diivanil. Palavik polnud küll suur (37,2) aga lasteaeda siiski sedasi ei lähe. Muidugi veidi aega hiljem oksendas ta 2x mõlemad oma lemmik tekid veel täis ning hiljem oli juba palavik 37,6. Õnneks väga viril ta ei ole ja on lihtsalt natuke loium ja õnnetum. Praegu magab oma õndsat und. Ja mina lihtsalt eksisteerin diivanil ja kraadiklaas näitas 37,3, küll need viirusepoisid on ikka toredad küll.

 

 

Olgu tänatud need kaitseinglid!

Viimasel ajal on üks jama teist aina taga ajanud ja siin kohal pean küll kaitseingleid väga tänama, et suuremad õnnetused siiski ära hoidnud on.

Alguse sai asi muidugi eelmise teisipäeva hommikul, kui Kaido leidis mu käelt puugi. Oli teine üsna nööpnõela suurune ja seega oli selle eemaldamine üsna keeruline aga hakkama me saime. Puuke ma otseselt ei karda aga puukidelt saadavaid haiguseid küll. Ma ei saa ju tõsiselt haigeks jääda, kui mu väike põnn mind vajab. Muidugi samal päeval leidsin Järvamaal ka Matu käe pealt puugi. Matu oli selle enda käe pealt kõndimast leidnud ja pihku haaranud, näitas mulle siis ise itsitades. Jumal tänatud, et ei olnud ennast veel kinni haakinud. Õnneks sain tal selle kohe käest ära võetud ja laiaks litsutud. Praegusel hetkel saan vast öelda, et me mõlemad pääsesime hullemast.

Samal õhtul õnnestus mul diivanilt püsti tõustes oma põlv ära nikastada, seega sain paar päeva diivanikaunistust mängida. Jumal tänatud, et sel korral Kaidol puhkus on ja sai ise Matuga tegeleda ning kodus asjatada. Sain rahus jalga hoida, saigi kiiremini ja paremini paraneda. Öö möödus muidugi üsna rahutult ja vaevaliselt aga õnneks sain varahommikul alla korrusele kolides veel mõnda aeda diivanil tukkuda ja olemine muutus paremaks.

Reedeks oli mul jalavalu möödanik ja tegime õhtul naabrite juures väikese grilli. Muidugi ei saanud ju õhtu mööduda ilma õnnetusteta. Seega käis järsku keset astumist mu alaseljast tuline valu läbi ja ma polnud enam väga liikumisvõimeline. Rääkimata liikumisest oli väga valus ka istuda. Matu aga hullas just basseinis ja tahtis, et tema kätest hoiaksin ja ta saaks liumäest alla lasta. Kutsusin siis Kaido kohale ja palusin tal enda koha üle võtta. Must masendus tuli peale, sest järgmisel päeval pidi meil olema kohvikute päev ja mul oli nii tore plaan kõik meie küla kohvikud (7tk) läbi käia. Öö oli üsna talumatu, magada oli pea võimatu.

Hommikul vara kolisin alla diivanile ja Kaido tõi Matu ka siia. Magasime veel mitu tundi siin all, mina ühel ja Matu teisel diivanil. Kaido läks appi kohvikutepäeva jaoks asju valmis sättima. Lõpuks ärgates oli juba pisut parem olla ning ka selg ei teinud enam nii meeletut valu. Siiski oli üsna raske istuda ja liikuda, samas lihtsalt diivanil ka ei jaksanud olla. Lõpuks ajasin end ikka püsti ja liikusin mööda elamist ringi. Sain aru, et tasakesi liikudes läheb olemine paremaks, kui niisama istudes. Lõpuks võtsingi Matu käru endale käimistoeks ning suundusime mänguväljakule kohvikutepäevale, kus Matu sai mänguväljakul hullata ja mina naabritega siis veidi lobiseda,  kui külalisi ei olnud. Muidugi siis pidi järgmine õnnetus juhtuma. Kaido oli muidu koguaeg seal mänguväljaku juures valvel aga just see hetk oli veidi eemal ning üks naabritüdruk lükkas Matu mänguväljakult alla. Kukkumine oli pea 1,5m kõrguselt ja maandus selili. Mul pidi süda lihtsalt seisma jääma ehmatusest ja jooksin kohe kohale. Kaido oli ta juba sülle haaranud aga ta tahtis ise kohe minu sülle saada, nagu haiget saades ikka on. Läksime istusime siis koos pingi peale ja rahustasin teda. Siinkohal tänan ma küll kaitseingleid südamest, sest nutt jäi kiirelt järele ning kõik jäi terveks, vaid paar sinikat ilmusid järgmiseks päevaks pepu ja selja peale. Eks päästis hullemast see ka, et mänguväljaku all on liiv ja muru. Muidugi samal õhtul pidi ta veel kodus ka hüppeloomaga hüpates selili kukkuma ja pea ära lööma, kuid see õnneks oli madal kukkumine.

Esmaspäevaks oli mu selg juba parem ja läksime linna. Oli vaja Matule ja Kaidole kingad leida, et neljapäeval pulma minna. Lisaks sellele, et kingi me ilmselgelt ei leidnud, otsustas meie auto keset Tammsaare teed lihtsalt saba anda ja välja surra. Kaido sai hooga veel vasakpöörde ritta tõmmatud eest ära. Peale väikest mõttepausi võtsin Greetega ühendust ja õnneks ta sai meile appi tulla. Läks ostis kiiruga puksiirköie ja vedas meid enda maja ette ära. Muidugi keset pukseerimist lendas köis tema konksu küljest vahepeal ära ning meie auto jäi risti keset teed. Kargasime Kaidoga siis kähku välja ning lükkasime auto tee pealt ära. Jumal tänatud, et meil väike (ja kerge) auto on, platvormkingaga pole just kõige mugavam autot lükata. Meie jäime siis seniks Matuga Greete juurde, kuniks Kaido käis Laagris ja tõi isa audi, et me koju tagasi pääseksime.

Lisaks õnnestus mul samal õhtul Mustika Prismas mingi eriti uhuu teenindaja otsa sattuda. Meil oli niigi päevast kopp ees ja tahtsime koju saada ning siis teatas teenindaja kassas, et seda meie soovitud suhkurt nad 1kg kaupa ei müü, vaid ainul 10kg kaupa. Esialgu ei saanud ma muffigi aru ja saatsin selle suhkru siis pikalt, mõtlesin oma suhkru siis pärast Maximast kaasa haarata. Alles järgmisel päeval sain aru, et see teenindaja on ikka eriti ohmu või siis ei suuda Prisma oma teenindajatele asju reaalselt selgeks teha. Ilmselt oli selle keeluga mõeldud, et max 10kg näkku võib seda suhkurt neilt osta, mitte et ainult 10kg kaupa on võimalik soetada. See pole ju reaalne, et Prisma keelab kõige tavalisemat suhkurt poest 1kg kaupa osta.

Õnneks alates teisipäevast on taas kõik rahulikult möödunud aga ma ei kujuta ette, mis ebaõnne nädal see eelnev meil oli. Loodan, et niipea sellise ebaõnnega kokku puutuma ei pea..