Lapsel kukub 9

Täiesti uskumatu on see, et Matu saab loetud päevade pärast juba 9. aastaseks. Aeg on vaikselt hakata tegelema tema sünnipäevaga. Koht ja peamine tegevus ammu planeeritud aga ees on keerulisem osa, ehk külalised, kingid ja toidupoolis.

Mul pole veel õrna aimugi, mida talle kinkida. Tal on küll erinevaid soove aga mis see kõige õigem oleks. Muidugi ta on kaua unistanud nintendo switchist aga kuna meil on WII ja tavaline telekamäng olemas, siis uut konsooli muretseda ei taha ning ütleme ausalt, see hind on ka üle mõistuse. Pigem vaataks siis uusi mänge WII-le juurde. Poes küll enam ei müüda aga õnneks järelturul neid ikka liigub (Juhul, kui kellelgi on neid üle, võib mulle alati märku anda).

Muidugi lauamängud on alati kindla peale minek. Tean, et ta on juba mõnda aega unistanud Klaskist aga selle vb kingivad pereliikmed ise. Samamoodi piilgub ta alati ka Smart games mänge, näiteks Walls and Warriors ja Ghost hunters. Siiamaani pole raatsinud ta neid aga oma raha eest osta. Viimati otsustas selle asemel Carcassonne uue laiendi osta, sest sellest saame mõlemad rõõmu tunda. Ja muidugi mäng millest ta juba kaua unistanud, ehk Qwirkle. Avastas selle mängu noortekeskusest ja talle hullupööra see meeldis.

Siis on tema nõrkuseks koerad, koertega seotud asjad ning kaisukad. Mis talle kindlasti väga rõõmu valmistaks, oleks TY Spirit. Tal on neid Ty kaisukaid tegelikult juba palju aga ikka veel on vähe ja poes käies alati piilub ja uurib neid. Kuna ma ise olen ka lapsest saadik olnud suur kaisuloomade fänn, ei pane seda ka lapsele pahaks.

Oh ja muidugi legod on need, millest ei saa kuidagi üle ega ümber. Parimad pakkumised legodele on olnud alati 1a lehel, seega sealt ma neid alati ka vajadusel vaatan. Eelmisel aastal sai sealt tellitud kaks suurt legokomplekti, mis olid märkimisväärse soodustusega. Sünnipäevaks sai sealt endale uurimislaeva, mis muidu maksis 140€ kanti ja sealt sain selle 96€-ga. Ja teiseks jõuludeks lego reisirong, mis maksis muidu vist 150€ kanti aga sealt sain jällegi 96€ eest.

Kui ma talt endalt küsisin sünnipäeva soovide kohta, siis ladus pika mõtlemise peale letti neli asja. Esiteks tal mõned Lassemaia raamatud puudu ja sooviks neid endale riiulisse. Ta on väga suur Lassemaia fänn olnud juba mitu aastat ja tahab endale kõik osad riiulisse saada. Teiseks tõi ta välja Gravitraxi tunneliga komplekti. Eelmisel aastal sai sünnipäevaks põhikomplekti ja soovib nüüd lisakomplekte, et saaks veel lahedamaid radu ehitada. Siis oli tema nimekirjas sihikuga NERFi püss. Ja viimaseks Color Reveal mudelautod.

Lisaks kõigele meeldivad talle väga igasugu teaduskomplektid ning kristallmaalid (eriti koertega). Ning muidugi kõiksugune robootikaga seonduv, sellest ei saa ta ka kuidagi üle ega ümber. Nüüd pean leidma selle õige, mida ise lapsele kinkida ning nii mõnegi asja saab siit nimekirjast ka sõpradele kingisoovidena jagada. Ühte pidi on põnev oodata lapse sünnipäeva, sest ta ise on selle pärast nii põnevil. Teist pidi võttes tahaks väga, et see trall juba möödas oleks ja saaks kergemini hingata. Õnneks kahe nädala pärast on möödas nii sünnipäev, kui pidu ise. :)

Laps (jälle) kooli

Praegu on jälle see tore aeg, kui tuleb ettevalmistusi teha lapse kooli saatmiseks. Sel aastal juba kolmandat korda. Uskumatu, kuidas aeg on lennanud. Vaja muretseda kõik kooliks vaja minev, panna õpikutele paberid ja eelkõige ennast vaimselt ette valmistada, sest peab taaskord 5 päeva nädalas varakult ärkama ja vaatama, et kõik õpitud ja tehtud saaks.

Kooliasjadega on meil õnneks üsna lihtne, sest kõik vajalikud kunstitarbed muretses klassijuhataja juba esimeseks klassiks ise. Meie maksime äkki ca 25€ kanti ja kõik vajalik koolis olemas, lisaks on ka koolikott selle võrra kergem, ei pea kodu vahet neid vedama. Nüüd kolmandaks klassiks on vaja vaid paberit ja liimi juurde (taas õpetaja ise tellib kõik ära ja meie maksame septembris), kõik muu on olemas.

Kooliasjade nimekiri:

• Koolikott – Koolikott on üks suurimaid ja kallimaid väljaminekuid tavaliselt. Nende eest osatakse väga korralikult hinda küsida. Ma keeldun aga maksmast ühe koti eest 100€ ja tüüpilised ranitsad mulle ei sümpatiseeri, mu laps upub selle “kasti” alla ära. Õnneks on koti valik suur ja ma ei peagi ostma liiga kallist ega ebasümpaatset kotti. Nipiks on soetada kott mais-juunis, sest just siis müüakse nt Apollo poes eelmise hooaja kotid suurte allahindlustega maha. Esimese koti ostsin Apollost poisile 40€, tegemist oli Herlitz Bliss kotiga, mis oli täiesti ideaalne ja teenis truult kaks kooliaastat ning läks nüüd naabripoisile edasi. Nüüd sellel aastal ostsime Herlitz Be.bag koti, mis maksis 30€.
• Pinal – Ka pinali pealt saab kokku hoida, kui see osta koos koolikotiga suve alguses. Esimese pinali ostsin ca 9€ eest ja see oli ka kaks kooliaastat kasutusel. Teisel aastal ostsin sisse lihtsalt uued pliiatsid ja vildikad. Nüüd teise pinali ostsin küll kallima, maksis üle 20€. Aga kuna Matu on suur Potteri fänn, siis tahtsin talle rõõmu valmistada Potteri pinali näol. Kui vaadata, kui palju pliiatsid-vildikad jms kõik maksavad, siis ausalt öeldes on kohati odavam osta suve alguses soodukaga täidetud pinal, kui tühja pinalisse kõik asjad eraldi vaadata.
• Vihikud – Kõige parem valik on minu arust olnud Apollos ning Charloti poes. Tavalisi ruudulisi-joonelisi saab igalt poolt aga kui on vaja abijoontega, valgeid, suure ruuduga vms erinevaid vihikuid, siis apollo on kindel valik.
• Kustutatav tintenpen – Sel aastal leidsin hea pakkumise pepcost, kus oli tintekas koos kahe lisateraga vaid 1,8€. Lisaks leidsin sealt soodsalt ka kututatavad värvilised markerid.
• Pliiatsid – Lemmikuteks kujunenud Maped Colorpeps pliiatsid, mis on ka väga taskukohased. Mugav käes hoida, ilusad värvid ja ei purune kohe maha kukkudes.
• Vildikad – Sama lugu, Maped Colorpeps on meie esmane valik, sest taskukohane ja värvid väga ilusad. Ei kuiva ka kiirelt ära, esimese klassi vildikad veel siiani kodus kasutusel.
• Kustutuskumm ja teritaja – Taaskord aastaid üks kindel valik, milleks on Milan Copper . Lisaks sellele, et ta on kompaktne ja vastupidav, on tegemist ka ühe väga hea kustutuskummiga. Osad kustutuskummid on kõvad ja lihtsalt ei tööta aga see on tõesti töökindel ja hea.
• Harilik pliiats – Kolmandat aastat juba tulevad kasutusele Erich Krause vivo HB pliiatsid. Tavaliselt müüakse igal pool HB2 harilikke, samamoodi on pinalites kaasas HB2 pliiatsid. Esimeses klassis soovis õpetaja aga HB pliiatseid ja sain aru, kui suur vahe võib harilikel pliiatsitel olla. HB on palju pehmema teraga, kui HB2 ja kergem lastel kustutada. Seega lapse enda mugavuse pärast olen ostnud just HB pliiatsid ja Erich Krause on oma töökindlust minu jaoks tõestanud.
• Sisejalanõud – Olid nii lasteaias, kui on ka praegu koolis kindlaks valikuks Karrimor Antibes sandaalid. Peamine pluss on reguleerimisvõimalus täpselt vastavalt su jalale ning väga vastupidavad ja mugavad on need ka. Osta saab kas Sportsdirect poest või e-poest tellides. E-poest tellida on soodsam aga kuna seal postikulu kallis, siis ära tasub mitu paari või sõbraga koos tellides.
• Kehalise tossud sisse – Varasemalt olnud sokktossud ning Karrimor Duma jooksutossud. Karrimori jooksutossud on väga kerged ja mugavad. Kuna need on aga paeltega ja paelte sidumine on tüütu ja võtab aega, võtsin sel aastal lihtsalt sokktossud, millega on lapsel lihtsam.
• Spordiriided – Saab ka tavaliste lühkade ja t-särgiga aga spets spordiriided on mugavamad. Kuna aga lastel kipuvad spordiriided vahel ära kaduma (Eelmine aasta läks kaks paari dressipükse jalutama) ja seetõttu ei taha väga kalleid riideid soetada, siis avastasin, et nt Paavli kaltsukast saab praktiliselt uued spordiriided mitu korda soodsamalt. Ja pikad dressid olen tellinud sinsayst. Püksid saab sealt 3-4€ kätte ja õues jooksmiseks ja kehalise tundideks on need siiani täiesti ideaalsed olnud.
• Lisaks nendele asjadele on tavaliselt nimekirjas päevik, kiirköitjad, vihikumapp, raamatupaberid ja kiled, liimid, joonlauad jms nipet-näpet. Tavaliselt annab õpetaja vajaliku nimekirja, mille alusel siis vastavalt vajadusele asjad soetatakse.

Kui rääkida töövihikute ja õpikute paberisse panekust, siis ka nendega on mul tekkinud praeguseks omad nipid. Esiteks ei osta ma kalleid spets raamatupabereid, vaid Apollost saab alla 4€ pruuni Herlitzi pakkepaberi, mida on rullil lausa 12m. Seda kasutan nii õpikutel, kui ka näiteks kingituste pakkimiseks. See on lisaks mõistlikule hinnale ka märksa tugevam, kui tavaline raamatupaber. Teiseks lisan ma õpikutele lisaks paberile ka raamatukile peale, sest siis peab see kenasti terve kooliaasta vastu ja ei lähe koledaks ning kooliaasta lõpus saab selle koos paberiga ilusti eemaldada. Tuleb vaid jälgida, et kile jääb vaid pakkepaberi peale, mitte raamatu enda külge. Töövihikutele ning tavalistele vihikutele lisan ainult raamatukile. Töövihikud on tavaliselt nii ilusate piltidega, et ma ei raatsi neid paberi alla panna ning lisaks kõigele on lapsel hea lihtne siis vajalikke töövihikuid ära tunda, ilma et peaks pealt lugema hakkama. Ja tavalised vihikud kipuvad nii pehmete kaantega olema, et kile kaitseb neid.

See kõlab kohati nagu Apollo reklaam aga ausõna ma ei saa neilt selle eest sentigi, vaid see lihtsalt on minu arvamus ja kogemus. Teatud asjad on mõistlikum ja odavam soetada Pepcost aga enamus asjad ostan tavaliselt ikkagi Apollost, sest sealt saan lihtsalt korraga kõik, mis mul vaja ja mida me eelistame. Lapse kooli saatmine on paratamatult kulukas ettevõtmine ja seega on vahel hea, kui saad kusagilt mingeid nippe säästmiseks. Eks kõige parem oleks üldsegi jooksvalt suve jooksul soetada vajaminevaid asju, siis pole korraga ühte suurt väljaminekut.

Nüüd aga vaja veel õpikud paberisse mässida ja kiletada ja saabki lapse kooli saata.

Minu väiksed unistused

Mul on vaid mõne päeva pärast sünnipäev. Ma ei plaani sel aastal seda küll otseselt pidada aga nautida kavatsen ma seda küll. Mõtlesin siia välja tuua mõned asjad, millest ma unistanud olen aga mida siiani osta ei ole raatsinud. Nagu ikka, kui lapsele midagi on vaja või ta midagi soovib, siis pole probleemi aga endale ei raatsi väga midagi lubada.

Kui ma ennast enne ise kokku võtta ei suuda või kingiks ei saa, siis jõuluvanal on nimekiri varakult olemas.

Difuuser – Ma olen juba tükk aega unistanud difuuserist. Esiteks talvel on radikatega toa õhk ikka päris kuiv ja teiseks meeldivad mulle aroomiõlid väga. Kukupesas on alati väga ilusad difuuserid olnud, seega otsustasin näitena tuua välja ühe just nende valikust. Lisaks on seal ka suur valik aroomiõlisid, aroomivahasid (Ma lihtsalt armastan seda, kui tuba seda piparmündišokolaadi lõhna täis on), kaarte ning muidugi vannipalle, mis teevad tõesti naha väga pehmeks.

Galaxy roos – Taas asi millest olen juba mõnda aega unistanud. Kahjuks hetkel läbi müüdud. Aga mulle hullupööra meeldib selline Kaunitari ja koletise “lamp.” Uinuvad roosid on üldse imeilusad. Mul üks punane õis on juba 1,5a laual mind rõõmustamas ja siiani on ilus.

Brain gamesi kinkekaart – Meil on küll kodus üle 60 mängu aga ikka on pidevalt midagi uut hingel, seega Brain gamesi kinkekaardid kuluvad alati marjaks ära. Praegusel hetkel sooviksin näiteks Catan: meresõitjad laiendit ja Carcassonne Torn laiendit. Ning eraldi seisvatena mänge Azul, Calico ning MicroMacro.

Calico

Apollo kinkekaart – Ja teine pood, mille kinkekaardid mulle alati rõõmu valmistavad on apollo. Sest raamatuid ei ole mitte kunagi küll ja järjest tuleb niivõrd põnevaid raamatuid, mida väga oma riiulisse sooviksin. Näiteks Ruth Ware “See tüdruk” ja Rosie Walsh “Minu elu armastus”. Lisaks sellele saab Apollo kinkekaarte ka kinos kasutada, seal armastame ka aegajalt ikka käia.

Kohviuba ja kohvisiirup – Kuna sain eelmisel aastal kingiks kohvimasina, siis kohviuba kulub alati marjaks ära. Eelistan Lavazza Crema või Merrild Crema ube. Aga ka näiteks Luxus Cappuccino on täitsa okei maitsega. Ja nüüd viimasel ajal olen eelistama hakanud siirupiga kohvi joomist. Hetkel on kodus Monini pähklisiirup aga mulle väga maitseb ka näiteks Monini banaanisiirup .

Ühesõnaga midagi pole selles osas muutunud, aastast aastasse ikka ühed ja samad unistused. Raamatud ja lauamängud. Muidugi alati kuluvad marjaks ära ka küünlad, kangasmaskid, maiustused ning nokitsemiseks näiteks teemantpildid, mis meile Matuga mõlemale meeldima on hakanud.

Taastumine koroonast

Haiglast välja saades ütles arst kohe, et peaksin arvestama asjaoluga, et taastumine kahepoolsest kopsupõletikust võib võtta rahulikult pool aastat aega ning suure tõenäosusega ei taastu kopsud täielikult kunagi. Olukord tundus üsna lootusetu ja panin juba vaimu valmis, kuidas hakkan mööda kopsuarste käima ning end kuude viisi pikalt ravima.

Mul olid esialgu keelatud kõik kodutööd ja pidin ainult enda ravimisele keskenduma. Trepist üles minnes oli kops koos, nagu oleks maratoni jooksnud. Iga hommik maokaitserohi. Lisaks hormoonravi tabletid, mida pidin hakkama vaikselt vähendama. Ja muidugi kopsutreening tasa ja targu. Ja muidugi haigla režiim oli esialgu väga sees. Ehk kell 21 olin nii väsinud, et ei suutnud silmi lahti hoida ning kell 6 hommikul kadus uni juba ära. Ning muidugi söögiajad olid ka nii sisse harjunud. See režiim kadus muidugi paari nädalaga ära ja asendus tavapärase koduse režiimiga.

Kuigi olemine läks iga päevaga järjest paremaks, siis kops oli ikkagi liigutades väga kiiresti koos. Kui muidu olen harjunud pikki vahemaid jala käima probleemideta, siis väga harjumatu oli 500m vaikselt läbimisel peaaegu kokku kukkuda, sest kops on nii koos.

Kaks nädalat peale hormoonravi pidin sõitma Tartusse perearsti juurde. Ma ei olnud enda perearsti välja vahetanud, polnud teda aastast 2007 juba külastanud. Vahepeal läks mu perearst pensionile ning mulle oli määratud uus perearst. Õnneks on mul sõbranna nõus mind Tartusse sõidutama. Eelnevalt pidin käima Synlabis vereproovi andmas, et maksanäitajaid kontrollida. Perearst oli väga meeldiv inimene, uuris väga põhjalikult ja rääkis, millele tähelepanu pöörata ja kuidas edasi toimida. Küsis, kas pikendab mu haiguslehte ka, kuid soovisin haiguslehe lõpetada ning tagasi tööle minna. Vaene juhataja oli niigi kuu aega mind juba asendanud ja ma ei tahtnud teda rohkem piinata. Seda enam, et saan tööd teha rahulikult omas tempos ja puhata, kui tõesti ei jaksa. Ja 3 kuud hiljem pidin uuesti perearstile pöörduma kontrolli.

Õnneks aitasid treening ja aeg piisavalt ning iga päevaga taastus mu jõud tasapisi. Varsti polnud mul probleemi jälle 1,5km rahulikult tööle jalutada ning ka tööl hätta ei jäänud. Suuremad pingitused tõmbasid küll kopsu veel kokku, näiteks tööl trepist kolmandale korrusele ronimine või jaanipäeval lastega tantsimine. Aga üldjoontes sain elada juba täiesti tavapärast elu.

Olin suvel endale Tallinna lõpuks perearsti võtnud ja septembri alguses suundusin lõpuks tema juurde uude kontrolli. Ta lasi igaks juhuks teha miljon erinevat vereproovi, et kõik näitajad üle kontrollida ning lisaks kopsupilt. Minu üllatuseks oli kopsupilt väga kena ja enamvähem taastunud, väikesed eripärad veel olid aga arsti sõnul mitte midagi hullu. Ka verepilt oli juba palju parem. Maksanäitajad kogu hormoonist ja ravimitest veel veidi paigast ära aga kuna need iga prooviga järjest paranesid, ei näinud arst muretsemiseks põhjust. Selleks ajaks ei olnud ma enam mõnda aega tundnud ka “Kops on koos, ei saa hingata” tunnet ja elasin juba täiesti tavapärast elu.

Ainus reaaline probleem, mis mind veel pikalt piinas oli juuste välja langemine aga sellest rääkisin ma juba eraldi postituses. Praeguseks hetkeks on ka see minevik, juuksed jälle paksud, ainult pikkusesse peavad veel kasvama.

Haigla, ravi ja terror terviseameti poolt

Peale seda, kui mul diagnoositi viiruslik kopsupõletik, transporditi mind kiirabiautoga edasi Merimetsa nakkuskliinikusse. Omal jalal tatsasin autost haiglasse, endal hapnikuballoon kaenlas. Haiglas läks veidi aega sisse kirjutamisega ning siis viidi edasi intensiivpalatisse. Kuna saturatsioon kippus alla 90 jääma, pandi mind esialgu hingamisaparaadi alla ja see öö oli väga katkendlik ja raske, ma ei ole harjunud selili magama ja arvestades kogu aparaatide ja juhtmete hulka mu küljes, siis ei saanud ma end selili kuidagi keerata.

Järgmisel hommikul sain “vuntsid ninna” söömise ajaks ja esimest korda üle nädala läks mul söök lõpuks normaalselt alla ning kohv maitses niisamuti hästi. Üleüldiselt peab väga kiitma Merimetsa toitusid, need olid alati nii maitsvad ja korralikud. Peale söömist sain aga aparaadi uuesti näkku ja seda võeti ära vaid siis, kui mul oli vaja juua või köhida.

Mingi hetk saabus mulle lõpuks sms ka Terviseametilt, et minu test oli positiivne ja pean isolatsiooni jääma. Ja sellele järgnes pidev pommitamine kõnedega. Kõnedele ma aga vastata ei saanud, kuna aparaat oli näos. Smsi neile saata ei saanud, sest helistati tavatelefonilt. Sain e-maili, kirjutasin sellele vastuse ja saatsin lausa pildi, et ma tõepoolest ei ole võimeline vastama kõnedele praegusel hetkel ja viibin haiglas. Sain sealt vastuse, kus sooviti kiiret paranemist. Läheb natuke aega mööda ja JÄLLE helistati terviseametist ja sedasi mitu korda. Kirjutasin neile ka FB-sse pika kirja, ikka jätkus pidev pommitamine. Lõpuks palusin Kaidol helistada terviseametisse ja siis lõpuks lõppes ka see pidev pommitamine igast suunast.

Sellel päeval oli hooldajaks intensiivis üks väga tore ja sõbralik noormees, kes aitas tuju tõsta ja oli tõesti väga toetav ning tore. Tõi mulle päeval kusagilt pikendusjuhtme, et saaksin telefoni laadida ja oma lähedastega suhelda. Õhtul viskas veel nalja, et näed aknast paistab otse Terviseameti silt. Oleks võinud neile öelda: “Tulge aknale, ma lehvitan teile!”. Niisamuti aitas ta õhtul mul juhtmed ümber sättida, et mul oleks võimalik öösel kõhuli magada. Ja kui mul tekkisid köhahoogude tõttu paanikahood, oli ta väga toetav ja rahustav. See oli nii veider tunne, mul pole varem (ega ka nüüd hiljem) selliseid paanikahoogusid olnud. Lihtsalt aparaat näos, kui tuli köhahoog, tekkis täielik lämbumistunne ja siis pidin paluma aparaadi ära võtta, kuniks köhitud sain ja rahunesin. Ja nagu ma pikali viskasin, tuli jälle suur köhahoog peale. Ehk esimesed õhtud möödusid suuresti paanikahoogude all.

Õnneks sain haiglasse jõudes kohe rohud peale ja tänu sellele sain palaviku alla. Mitu korda päevas viirusravi otse veeni ning igal õhtul trombivastased süstid otse kõhtu. Õnneks olin enamus aega haiglas palavikuvaba või kui tekkis, siis väga väike palavik, mis enesetunnet ei mõjutanud. Ning tegelikult kadus haiglas kiirelt ära ka see täielik uimasus. Eks see mõjutas palju, et palavikku enam ei olnud ja saturatsioon oli tänu lisahapnikule normipiires. Lisaks sain ACC ning inhalatsiooni 3x päevas.

Teine öö möödus ka kehvasti, kuna need köhahood ja paanikahood segasid täiega und ja raske oli selle aparaadi all normaalselt magada. Küll aga oli sellest nii palju kasu, et kui esimesel päeval pandi mulle aparaat kiiresti peale söömist näkku siiski tagasi, siis teisel päeval lubasid nad mul juba pikemalt vaid vuntsidega olla ja sain seega oma lähedastele ka helistada. Päris lahti ma aparaadist siiski ei saanud ja vahepeal suruti see mulle näkku siiski tagasi. Õhtul tõi tädi mulle veel suure hunniku puuvilju ja mahla haiglasse ja jättis ka armsa kirjakese nende juurde.

Ka kolmas öö möödus ikka kehva une ja paanikahoogude tähe all. Seega oli üsna uimane olla. Ning kuna oli emadepäev ning ma istusin haiglas üksikpalatis, oli ka üsna nukker olla. Eriti kui vaatasin internetis, kuidas kõik pidutsevad ning oma lastega aega koos veedavad. Õnneks näidud muutusid järjest paremaks ning sain lõpuks lahti hingamisaparaadist, ehk saabus esimene öö tava hapnikumaskiga. Lisaks sain ma sellel ööl lõpuks unerohtu ning uni oli kohe märksa magusam.

Esmaspäev saabus juba märksa rõõmsamates värvides. Mul lükati ülejäänud masinad välja ning jäi ainult hapnikumask. Söömise ajaks ikka vuntsid, muul ajal mask. Eks väike ärevus oli ikka pidevalt sees, et kui jälle peaks hingamisraskused tekkima aga eks see ole täiesti normaalne sellises olukorras. Lisaks õpetati, milliseid hingamisharjutusi ma iga tunni tagant tegema peaksin, et kopse treenida.

Teisipäeval leidsid arstid, et olen piisavalt normaalses seisus ning kupatasid mind intensiivist üles neljandale ühispalatisse. Palatikaaslase nimeks oli Merle (nagu mu õel) ja tema mehe nimeks Aivar (nagu mu isal), seega see ajas mind mõnusalt muigama. Kuigi seal olid omad plussid, siis tegelikult miinuseid oli rohkem. Sest ma jäin esiteks ilma oma rahust ja vaikusest (palatinaaber oli kohutav lobamokk ja rääkis pidevalt kõva häälega oma telefoniga) ning teiseks oli seal palju ebamugavam voodi, kui intensiivis. Aga vähemalt sain seal lõpuks normaalselt tualetti kasutada (intensiivis olin sunnitud potitooli kasutama), kuigi see oli esialgu üsna raske, kuna ilma hapnikumaskita oli kops kiirelt koos. Selleks ajaks oli mul viirusravi läbi saanud ning sain ainult maokaitserohtu, ACC ning 3x päevas inhalatsiooni.

Järgnevad päevad möödusid mul apollo.tv vahendusel sarju ja filme vahtides, vahepeal hingamisharjutusi tehes, perega suheldes, palatikaaslasega suheldes ja jälle telefonis filme ja sarju vahtides. Väljas oli parasjagu kuumalaine, seega ka palatis oli väga rõvepalav ja see tegi olemise üsna niruks. Oleks pessu tahtnud minna aga oma kanüülide ja hapnikumaskiga polnud see kahjuks võimalik. Aga tasa ja targu keerati mul hapniku aina vähemaks ning aina rohkem üritasin olla ka ilma lisahapnikuta.

Reedel sai lõpuks haiglast välja minu palatikaaslane. Seega saabus taas see õnnis rahu ja vaikus ning ei pidanud enam kõrvaklappidega filme vahtima. Tuju oli juba palju parem, enesetunne oli juba palju parem ja vahepeal panin lausa muusika mängima ning lõin vaikselt omaette tantsu. Arst käis minuga vestlemas ning ütles, et näitajad on head ning mul on lootust järgmisel päeval koju saada. See tegi olemise veel paremaks. Sellel õhtul otsustasin loobuda ka õhtusest unerohust, sest kodus peab nagunii ilma hakkama saama. Uni oli seetõttu küll üsna kehva, sest ärevus oli hinges ja pidevad helid kusagil segasid und.

Laupäev oli lõpuks see õnnis päev, kui mind lõpuks koju lubati. Peale 11 pikka päeva kodust ja perest eemal oli see tõeline õnnistus. Peale kanüülide eemaldust sain lõpuks kiirelt dušši all käia ja lõpuks tuli inimese tunne ka peale. Lõunast tulid mulle poisid järele ja komberdasin vaikselt autosse. Esimene peatus oli apteek, kust sain enda vajalikud rohud välja osta. Teine peatus oli Kooker, sest mul oli kohutav pannkookide isu juba mitu päeva olnud. Ja siis lõpuks saingi koju.

Minu koroona

Ehk ehtne näide sellest, kuidas meditsiini ei saa 100% pimesi usaldada.

Ma võtsin kaua hoogu, et sellest kirjutada. Esialgu plaanisin seda teemat üldse mitte puutuda aga leidsin, et nii mõnelgi võib sellest tegelikult kasu olla. Seega siin on minu kogemus koroonaga.

Aasta tagasi olin üsna ettevaatlik. Ma ei käinud väga kusagil peale töö ja käisin läbi vaid naabritega + paari sõbrannaga väljast poolt seda küla. Aprillis oli sõbranna sünnipäev ning veetsin selle linnas tema juures lauamänge mängides. Pühapäeval tulin koju ja lihtsalt puhkasin. Esmaspäeva hommikul ärgates oli sõbranna smssi saatnud, et helistaksin kohe, kui ärkan. Selgus tõsiasi, et ta sai tööle minnes teada, et töökaaslane positiivne ning tema enda kiirtest osutus ka positiivseks ning selleks hetkeks olid tal juba ka väikesed sümptomid. Seega andsin ülemusele teada, et olen 10p isolatsioonis. Olin sõbrannaga koos olnud 3p jutti ja suur võimalus oli ise ka koroonasse nakatuda.

Ööl vastu kolmapäeva oli mul 38,4 palavik, mis hommikuks oli iseenesest kadunud. Muid sümptomeid mul ei olnud ja tundsin end hästi. Ilusad soojad ilmad olid, nii et käisime iga päev koeraga metsas jalutamas ja nautisime kevadet. Reedel oli majas 30+ kraadi ja tekitasin lolli peaga toas tuuletõmbe. Higine keha + tuuletõmme tegi oma, mistõttu tõusis sellel ööl jälle palavik. Kaido oli töölt koju tulles ka väike palavik üleval ja kehva enesetunne, seega tema helistas ja sai laup kohe testile minna. Mina ei soovinud sel hetkel testile minna, sest see positiivne test ei oleks muutnud minu jaoks sel hetkel midagi. Hoidsin end nagunii 100% eneseisolatsioonis ning ka Matu oli terve nädala minuga isolatsioonis olnud ja polnud kellegagi kokku puutunud.

Nvsel sai Kaido oma positiivse tulemuse kätte ja oli korralikult haige. Palavik, nõrkus ja valud jalgades, mistõttu magas ta ka palju kehvemini. Ka minul tervis järjest halvenes, palavik ei tahtnud alla 38 väga tulla ja tekkis udus olek, aju ei töötanud üldse. Lisandus muidugi vastik köha ja jõuetus. Pidevate rohtude tõttu ka iiveldus ja söögiisu oli suht null. Helistasin mitu korda perearsti nõuandeliinile, et ehk on mul kopsupõletik. Vastuseks sain mõlemal korral, et kindlasti ei ole nii kiirelt kopsupõletik ning koroona põhjustatud viirusliku kopsupõletikuga ei tehta nagunii midagi, ainult sümptomite leevendamine.

Neljapäeva hommikul ei kannatanud enam välja ja helistasin kiirabisse. Toit ei püsinud sees, ajas oksele ja palavik kippus seal 39 kandis juba olema ja alla ei tahtnud väga üldse enam tulla. Kiirabi tuli kohale, kraadisid ja kuulasid. Kiirabi ütles, et kopsupõletikku kindlasti ei ole ja kopsudes ei kuule midagi aga igaks juhuks võiks mingi hetk perearst lasta pildi teha. Mõõtsid ka saturatsiooni, mis oli 92. Tegid kaks süsti, ühe palaviku ja teise iivelduse vastu ning käskisid mul perearstilt küsida maokaitserohtu ning saatekirja testile. Andsid mulle veel kaasa paberid, kuidas koroona korral käituda ja end ravida. Paberitest lugesin, et kui saturatsioon on 92 või alla selle, kutsu kohe kiirabi.

Helistasin siis perearstile, kes kirjutas välja maokaitserohu ning tegi saatekirja. Kuna me polnud võimelised testile minema, tuli brigaad koju testi tegema päeval. Enne seda pikutasin ja tundsin korralikult hingamisraskuseid. Kui brigaad tuli, küsisin kas neil oleks võimalik saturatsiooni mõõta aga neil polnud mitte ühtegi muud asja peale testide. Test tehti ka nii, et seisin kiirabiauto kõrval ja tädike siis autos istudes aknast toppis oma ora ninna. Peale seda viskasin jälle pikali ja olin väga läbi. Kuniks õhtul hakkasin verd köhima ning uuesti kiirabi välja kutsusin.

Kiirabi tuli, olid väga toetavad ja sõbralikud. Palusid kaasa võtta dokumendi, telefoni ja laadija ja rahustasid, et pole midagi hullu, ehk lihtsalt veresooned suurest köhimisest kahjustatud. Autos pandi tilgutiga palavikualandaja ja sain hapnikumaski ka näkku ning sõit Perhi poole võis alata. Olin terve sõidu nagu udu sees, töötajad vahepeal ikka küsisid mu enesetunde kohta ja jagasid rahustavaid sõnu. Väga tänulik sellele brigaadile.

Perhis viidi mind koroona osakonda, kus esialgu sain kohe hapnikumaski endale näkku. Lisaks võeti miljon potsikut verd, tehti uuesti koroonatest ning saadeti ka kopuutrisse. Kusjuures hoiatati kohe, et nad võtavad siin vaid ühest ninasõõrmest aga pistavad palju sügavamale. Hetkega tõmbas kohe silmad märjaks aga pisarad lõppesid kohe, kui pulk ninast väljus. Ja kui päeval oli mitu tundi veel ninas imelik tunne, siis õhtuse testiga ei jäänud mingit ebameeldivat tunnet ninna. Lisaks sain endale tilguti külge ja mõne aja möödudes selgus tõde – mul oli kahepoolne viiruslik kopsupõletik ja mind viiakse edasi nakkuskliinikusse.

Haiglast ja ravist kirjutan järgmises postituses. Küll aga näitab minu kogemus selgelt seda, et sa ei saa 100% usaldada siiski kõiki medtöötajaid. Nõuandeliinil korrutati mitu korda, et kindlasti pole kopsupõletikku ja midagi ei tehta. Lisaks öeldi, et pole vaja muretseda, kui palavik rohtudega ikka alla 39 tuleb. Hommikune kiirabi ei saanud kopse kuulates aru, et mul kahepoolne kopsupõletik on ja ei näinud vajadust reageerida ka sellele, et mul saturatsioon oli 92. Tuleb kuulata enda südame häält ja reageerida vastavalt. Vb ei oleks mul asi nii hulluks läinud, kui oleksin varem juba abi saanud. Paraku oli mul haiglasse jõudes kopsukahjustus juba 50%.

Kas laps peaks lugema?

Viimasel ajal on see küsimus päris palju esile kerkinud, seda nii eravestlustes, kui ka facebooki gruppides. Alustuseks muidugi see küsimus, et kas laps peaks kooli minnes lugeda oskama. Sellele järgneb küsimus, kas laps peaks vabatahtlikult lugema, või ainult “kohustuslikku kirjandust”, mida õpetaja koolis nõuab.

Kui rääkida esimesest küsimusest, ehk kas laps peab oskama lugeda enne kooli minekut, siis vastus on seaduse järgi muidugi ei. Kui aga mitte lähtuda vaid seadusest, vaid mõelda lapse heaolule, siis minu arvamus on, et laps peaks kooli minnes siiski oskama lugeda. Esiteks peavad nad enne jõule hakkama juba lugema koolis kirjatähtedes ning kui nad hakkavad septembrist alles lugemist õppima, siis neil on väga raske järele jõuda. Teiseks kui rääkida nö kohustuslikust või soovituslikust nimekirjast, siis sõltub täiesti koolist. Mõnes koolis on vaja iga kuu üks raamat lugeda, mõnes koolis aga on vb üks raamat veerandis, täiesti oleneb. Kui aga laps läheb kooli ja ei oska veel lugeda ning peab hakkama lugema üks raamat kuus, siis tal on jällegi väga raske ning kaob igasugune tahtmine koolis käia ära. Olen vahel vaadanud erinevate koolide nimekirju ning mõnel pool on esimeses klassis vaja juba nt Londiste läbi lugeda. Ehk minu seisukoht asjast on see, et laps peaks oskama kooli minnes siiski lugeda, on tal endal märksa lihtsam ning nauditavam koolis käia. Kooli minek on lapse jaoks niigi tavaliselt üsna stressirikas. Mina nõudsin Matult, et enne kooli minekut peab vähemalt ühe raamatu läbi lugema. Tegemist oli väga lihtsa lasteraamatuga, kus mõni rida lehel, kuid laps tundis end väga tähtsana, sest ta luges ISE terve raamatu läbi.

Kui rääkida nüüd sellest teisest küsimusest, ehk kas laps peaks lugema ka muud, või ainult õpetaja ette kirjutatud teoseid. See on aga küsimus, mis on tihtilugu vaidlusainet pakkunud mulle. Vanemad, kes ise armastavad lugeda, utsitavad tavaliselt lapsi ka muud lugema. Vanemad, kes aga raamatutest suurt lugu ei pea, leiavad et lugema peabki vaid siis, kui õpetaja annab mingi kindla raamatu pihku. Ilmselt päris õiget vastust siin ei olegi ja nii palju, kui on erinevaid inimesi on ka erinevaid arvamusi. Minu seisukoht on aga jällegi see, et laps peaks lugema ka muul ajal ning omal valikul raamatuid, mitte vaid kohustuslikku kirjandust. Sellel on mitu põhjust. Esiteks mida rohkem laps loeb, seda ladusamalt ning kiiremini hakkab ta lugema. Seega seda lihtsam on tal koolis jällegi hakkama saada. Ka Matu klassijuhataja on mitu korda klassis öelnud (suur aitäh videotundidele), et väga selgelt on näha, kes rohkem loeb, sest neil tuleb ka klassis lugemine palju ladusamalt välja.
Teiseks kui laps loeb vaid õpetaja nõutud kirjandust ning need raamatud lapsele tegelikult ei sobi, siis tekitab see trotsi ning lõpuks ei taheta isegi kohustuslikku kirjandust enam kätte võtta. (Ma muidugi ei räägi neist lastest, kellel ongi raskuseid lugemisega ja saavad vaevu kohustusliku kirjanduse loetud. Kuigi sellisel juhul tegelikult oleks neil just rohkem raamatuid vaja, et lugemine ladusamalt tuleks) Mäletan omast käest, kuidas kohustuslik kirjandus rikkus aastateks mul tahtmise lugeda, sest need raamatud hakkasid lihtsalt vastu ning ma ei saanud neist aru. Näiteks pidime klassiga lugema “Uru kummalised seiklused muistses eestis”, millest ma ei saanud mitte midagi aru ja see hakkas mulle nii vastu. Nüüd täiskasvanuna uuesti seda lugedes meeldis see mulle jällegi väga, sest täiskasvanuna saan ma aru sellest muinasajast ning armastusloost, aga mida teab 4-5. klassi laps armastusest? Kui lapsel on aga harjumus lugeda ka muud, siis loeb ta suurema tõenäosusega läbi ka nö kohustusliku kirjanduse.

Ma olen muidugi väga tänulik Matu klassijuhatajale, kes ei anna lastele kohustuslikku kirjandust. Ta nõuab, et lapsed peavad lugema aga seda oma võimete järgi. Seda väga lihtsalt põhjusel. Ta ütles, et ei saa nõuda lastelt ühte kindlat raamatut, kui üks vaevu veerib sõnu kokku ning teine loeb Harry Potterit esimeses klassis. Kui leida kuldne kesktee, siis ühtedel on igav ning teised näevad jällegi meeletult vaeva. See ei tähenda, et lapsed saaksid kergelt läbi ja võtaksidki vaid ülilihtsaid raamatuid lugemiseks, sest õpetaja teab ja tunneb lapsi ning nende võimeid ning manitseb võtma midagi raskemat, kui näeb, et keegi üritab liiga kergelt läbi ajada. Nüüd teises klassis on neil klassis süsteem, et loetud raamatuid tutvustatakse jooksvalt eesti keele tunnis tervele klassile ning loetud raamatu pealkiri, autor ning lugeja nimi kirjutatakse paberile ning kleebitakse seinale, nendest tekib nö raamaturiiul, ning kõigil hea ülevaade loetud raamatutest. Raamatukogu juhataja sõnul aitab see süsteem aga palju kaasa, sest tavaliselt peale raamatu tutvustamist tullakse raamatukogust kohe seda raamatut küsima. Tänase seisuga on Matul sellel õppeaastal loetud 17 raamatut. 5 neist on loetud praegu jaanuari jooksul. Ma ei pea talt lugemist nõudma, sest ta on hullem raamatukoi kui mina. Pigem peab lapsele meelde tuletama, et pane see raamat nüüd käest ja mine magama. Samas nii mõnigi vanem ei ole selle süsteemiga üldse rahul ja leiavad, et lapsele tuleks ikka kindel nimekiri ette anda, muidu nad ei loegi. Ja üleüldse ei pidanud lugemine midagi juurde andma lapsele. Eks igal ühel on õigus oma arvamusele ja õnneks või kahjuks on minu asi on tagada vaid mu enda lapse heaolu.

Kuidas teie sellesse teemasse suhtute? Kas utsitate last lugema või leiate, et lugemine on aja raisk?

Kalev spa

Meil oli plaanis Matuga kahekesi vahepeal spas puhkamas käia. Vaatasime erinevaid võimalusi ja kaalusime erinevaid kohti. Matul oli suur unistus juba tükk aega Kalev spas “ööspas” käia. Minu jaoks ei tundunud Kalev aga kuidagi üldse sümpaatne. Vaatasin pigem Viimsi spa poole aga Matu sooviks jäi ikkagi Kalev.

Leidsin Hookusbookuse portaalist mitmeid pakette ja valisin sealt välja “Romantiline vanalinna puhkus”. See oli hinna poolest kõige kasulikum, sest hinnas oli ka kahekäiguline õhtusöök ning tervitusjoogid. Seega pakkisime kahekesi kohvrid ning läksime mõnusasti lõõgastuma.

Kohale jõudes olin tõsiselt üllatunud, kui hubane ja mõnus ning mis peamine, VAIKNE seal on. Tuba oli nii avar ja suur ning vaade oli vanalinnale. Esimese asjana vahetasime riided ning läksime ilukeskusesse, sest soovisin külastada soolakambrit. Viiruste perioodil kulub väike soolakambri külastus marjaks ära. Meie õnneks oli parasjagu just soolakamber tühi ning üllatusena selgus, et soolakambri külastus oli meie paketis sees. Peale soolakambrit suundusime aga veekeskusesse, kus saime paar tundi mõnusalt lõõgastuda, enne kui tagasi oma tuppa suundusime, et end õhtusöögiks valmis sättida.

Laud oli broneeritud meile kell 19:00. Väga meeldiv teenindaja juhatas meid lauda ning uuris kohe, mida meile tervitusjoogiks tuua võib. Lapsele pakkus kohe mahla või jäätisekokteili ja minult küsis, kas võib tuua ühe väikese mulliga valge veini. Seejärel saime välja valida, milliseid roogi me süüa soovime. Matu valis muidugi lihtsalt friikartulid (üllatus-üllatus) ja magustoiduks šokolaadi fondati jäätisega. Mina otsustasin õhtut nautida ja valisin hoopiski pearoaks Pardi ning magustoiduks sooja martsipani toorjuustukoogi vaarika sorbeega. Ma polnud tükk aega juba nii mõnusalt lõõgastuda saanud, kui seal olles. Maitsev mull, veel maitsvamad road ning hea seltskond Matu näol. Temast on saanud üks asjalik noormees, kellega on põnev maailmaasju arutada.

Õhtu lõpuks käisime veel tiiru veekeskuses, Matu käis torust alla laskmas ja mina nautisin lihtsalt soojas vees lõõgastumist ja ujumist. Lõpuks 22 ajal tuppa tagasi minnes olime nii väsinud ja lõõgastunud, et ma ei suutnud isegi mitte lugeda ning vajusin enne magama, kui Matu. Tema jõudis veel raamatut lugeda ja telefonis mängida, enne kui lõpuks magama jäi.

Hommikul plaanisin küll varakult sööma minna, et saaksime veel hommikul mõnusalt veekeskuses lõõgastuda peale söömist. Reaalsuses olime aga nii väsinud, et ei suutnud kuidagi voodist välja saada ning seega saime sööma minna alles kella 9 ajal hommikul. Hommikusöök oli taaskord väga rikkalik. Seal leidus nii võikumaterjali, saiakesi, hommikuhelbeid, kui ka päris sooja sööki. Ühesõnaga midagi igale maitsele.

Peale söömist õnnestus mul registratuurist paluda hilist Check outi (väga suur pluss) ning saime veel pea kolm tundi lõõgastuda ja ujuda. Matu harjutas ujumist ja tal tuli see väga tublisti juba välja. Ning siis tuligi kahjuks kohvrid kokku pakkida ning hotellist lahkuda.

Ainus miinus ehk oli see, et kuna oli koolivaheaeg ja rahvast käis veekeskuses palju, siis basseini põhi oli kohati veidi must. Septembri alguses veekeskust külastades seda probleemi ei esinenud. Aga meid see ei morjendanud ning me jäime oma “ööspaga” väga rahule ning Matu soovib sinna kindlasti veel tagasi minna. Hotell oli tõesti väga vaikne ja puhas. Teenindus nii hotellis, veekeskuses kui ka restoranis suurepärane. Tuba oli tõeliselt avar ja voodi täpselt parajalt kõva, et end hästi välja puhata saaks. Me olime standard toas, all saime economy tuppa piiluda ja seal oli palju kitsam, kuigi samamoodi armas ja hubane.

Meie kaks kiidame Kalev spa igal juhul heaks ning läheme sinna tulevikus kindlasti uuesti puhkama.

Minu kogemused varastega

Postitus on ajendatud Star FM-i fb lehel olnud küsimusest “Kas sinult on midagi varastatud?” Hakkasin meenutama ja sain aru, et ma olin ikka puhta napakas laps ja teismeline.. või siis olin lihtsalt väga kaitsev oma asjade suhtes. Igal juhul mõtlesin need mõned kogemused siia ka kirja panna, endalgi hiljem hea meenutada.

Esimene kogemus, mida mäletan on sellest ajast, kui olin ca 10 aastane ilmselt. Mul oli ilus roosa jalgratas mille üle ma olin väga uhke. Elasime Tartus puumajade rajoonis. Meie maja oli kahe korruseline ja nelja korteriga, maja esine tänava ääres aga kolmest küljest piiritletud kinnise aiaga. Olin parasjagu naabritüdruku sünnipäeval, kui märkasime tema köögi aknast möödumas mingisugust vanameest, ühes käes minu roosa ratas ja teises naabrite käsiniiduk. Ma läksin selle peale nii ähmi täis, et jooksin sussides vanamehele järele ja karjusin talle tänavale jõudes, “SEE ON MINU RATAS!!!”. Selle peale ehmatas vanamees ära, vaatas meie poole ning ratast maha visates ütles vastu “Ratas võib sinu oma olla aga niiduk on minu oma”, ning pistis punuma. Ilmselgelt lapsel pole nii pikad jalad ja kuigi üritasin talle järele jõuda, siis sussides jäin tast kiirelt maha. Selle peale otsustasime minna ja naabritüdruku emale kõik ära rääkida, peale mida suundusime uuesti tänavale vaatama, kas näeme veel temast mingit märki aga ta oli kadunud. Küll aga kõkutas üks teine vanem meesterahvas selle tralli peale tänavanurgalt naeru ning ütles, et varganägu olla niidukiga järgmisest tänavast sisse jooksnud ja veidi aega hiljem ilma välja tulnud ja edasi jooksnud. Sinna tänavasse kontrollima minnes leidsime, et tüüp oli niiduki pika heina sisse peitnud ja ilmselt lootis hiljem sellele järele tulla aga tema kahjuks leidsime me selle üles. Minu jaoks siiani hämming, kuidas üks vanamees võib nii nahhaalne olla, et kõnnib keset päikeselist päeva kellegi hoovi sisse, võtab trepikojast seest jalgratta ja niiduki ning üritab nendega lihtsalt minema kõndida. Teisalt imestan ma ka seda, et kuidas ma pätakas julgesin mingile vanamehele sedasi peale lennata. Igal juhul lugu lõppes meie jaoks kenasti ja asjad saime tagasi. Kuigi mu ilus roosa ratas läks mõni aasta hiljem garaazist ikka jalutama aga selleks ajaks oli see mulle juba väike ka.

Teine kogemus oli mul koolis, kui mu kõige esimene mobiil peale kahte nädalat kotist jalutama läks ning välja enam ei tulnudki. Minu armas 3310, oi kui kõvasti ma seda vargust põdesin. Õnneks vanemad väga kurjad ei olnud ja sain mõne aja möödudes endale ikkagi uue telefoni.

Kolmas kogemus mis meenus oli niisamuti Tartus aga selleks ajaks olin ma vast 15-16a teismeline ning toimus see kesklinnas kõrvalisel tänaval. Jalutasin parasjagu kodu poole ja rääkisin telefoniga, kui minu selja tagant lähenesid mulle järsult jooksusammud ning tundsin, kuidas käekott õlalt maha libiseb. Minu õnneks olid mul aga kiired reaktsioonid ning suutsin koti sangast haarata ning vargad vedasid mind koos kotiga üsna mitmeid meetreid edasi. Tegemist oli 20ndate alguses olevate noormeestega, kes olid mõlemad viisakalt riides ja peale vaadates ei peaks neid küll pättideks. Mind tükk maad edasi vedanud, vaatasid noormehed lõpuks üllatunud näoga selja taha mulle otsa, pilgus just kui küsimus, et kas ma ei kavatsegi lahti lasta. Kui ma oma keelepaelad siis valla päästsin ja neid heade ja paremate sõnadega kostitasin, lasi kutt kotist lahti ning pistsid sõbraga kiirelt punuma. Reaalsuses oli mu käekott neile nagunii täiesti kasutu, sest raha mul seal sees ei olnud ja telefon oli ka sel hetkel mul üldsegi kõrva ääres, kuid seda nad ilmselt vist ei märganud. Hiljem tulid noormehed mulle uuesti vastu aga üritasid ennast täiesti märkamatuks teha teisel pool tänavat.

Hetkel rohkem ei meenu, vähemalt suuremaid kogemusi mitte. Vb mingeid väikeseid asju on aja jooksul jalutama läinud aga midagi olulist igal juhul mitte. Loodan, et nüüd ära ei sõnunud, ehk sülitan igaks juhuks kolm korda üle parema õla.

Aliexpress muudab lapsed steriilseks!?

Täpselt sellise väitega lendas mulle selga facebookis ühes grupis üks naisterahvas, kui julgesin soovitada, et kellarihma võib vabalt tellida aliexpressist. Üks inimene küsis abi, kust leida kellarihma. Olles selle tee läbi käinud (Lapse kell maksis 60€ ja kellarihm eraldi oleks maksnud 30€ versus aliexpressist sain 2,5€ tükk), siis ilmselgelt tahtsin vaid head. Ja selle eest sõimati mind läbi, et ma muudan oma lapse steriilseks ja ta sureb tulevikus vähki, sest emme ostis talle “Hea pehme kellarihma hiinast”.

Issanda loomaaed on kirju ja mõnele on ikka lusikaga antud ja kulbiga võetud. Ilmselt kui mõni, kes sealt samast alist tellib ja siin 10x rohkem hinda küsib, siis talle plaksutatakse lihtsalt kaasa, et nii tore odavamalt saada. Kindlasti see silikonist kellarihm muudab lapse steriilseks. Ega originaalrihmad tulevad ikka mujalt, kui Hiinast ju, kohapeal vorbitakse tema arvates vist valmis. Ma saan aru, et ma tõepoolest ei telli beebile närimismänguasju või lutte sealt hiinast igaks juhuks aga see on KELLARIHM.

Kas ma olen tõesti loll ja pahatahtlik, kui ma leian, et 3€ kellarihm ei ole halvem, kui siit poest ostetud 30€ kellarihm? Sealjuures originaalrihm tekitas lapse käele laigud ja käsi ilmselt haudus seal all, hiinast tellitud rihmaga seda probleemi ei esine. Selle 27€ eest, mis ma hiinast tellides säästsin, saan osta hoopis mõne lauamängu ja lapsega kvaliteetaega veeta. Muideks, ka endale tellin just Hiinast kellarihmasid, sest seal on imemõnusad metallist magnetiga rihmad, mis on lisaks odavusele ka väga mugavad ning ei tekita vaevuseid. Silikonist rihma all hakkas käsi kiirelt hauduma. Lisaks sellele ei kavatse ma vist kunagi enam osta eestist ühtegi telefoniümbrist või kaitseklaasi, sest see hinnavahe on lihtsalt üüratu aga kvaliteet on sama. On mingid teatud tarbeesemed, mida ma vaatan hea meelega hiinast ning millel on tõesti suur hinnavahe eesti poodidega võrreldes. Samas on ka asju, mida ma kohe kindlasti hiinast tellima ei hakka. Eelkõige söögiriistad ja beebidele mõeldud närimislelud.

Praegu on üleüldse hirmus popid need “joomi haulid”, mis on täpselt samasugune hiina leht, nagu Aliexpress. Niipalju kui ma sealt vaadanud olen, siis ei ütleks küll, et sealt ostes asjad hirmus palju soodsamad oleksid. Vähemalt neil asjadel, mida erinevad suunamudijad kokku tellinud on. Nii mõnedki asjad saaks eestist kohapealt mitu korda kiiremini ja sama hinnaga või soodsamaltki. Aga ju neil on joomiga omad diilid ja peavad teatud summa eest mingeid asju vist aegajalt tellima ja neid videosid kokku klopsima. Las tellivad, põnev on vaadata ikka.

Mina eelistan igal juhul tellida vajadusel aliexpressist ja ootan praegugi oma pakki. Tellisin endale ja naabrinaisele telefoni ümbrised, sõrmerõngad, kaitseklaasid. Lisaks koerale led kaelarihma pimedaks ajaks, raamatu järjehoidjad endale ja lapsele, pimedas helendava võtmehoidja jms. Pidagu need “musteremad” mind pealegi mõrtsukaks ja lapsepiinajaks. Aeg näitab, kellel on õigus. :)

Kuidas teil lood? Tellite Hiinast või välistate Hiina kauba 100%?