Pärleid lapse suust

Ma olen mõnda aega Matu loobitud pärleid kirja pannud ja mõtlesin mõned ka siia välja tuua.

4 aastane:

  • “Emme, kui ma sinuga tööle tulen, siis ma teen tädidele ukse lahti. Aga onud teevad ise ukse lahti.”
  • Lugesime eile Matuga Eesti metsloomade raamatut ja seal olid kõrvuti lehtedel ka rästik ja nastik. Rääkisime siis, kuidas neil vahet teha ja et rästik on mürgine ja ohtlik. Küsisin Matult, mida ta teeb, kui rästikut näeb? Tema vastu: “Tapan ära”. Seletasin siis, et kui üritad talle liiga teha, siis ta just ründabki. Lõpuks leidis, et ju siis ikka peab hoopis koju jooksma ja tuppa minema.
    Täna hommikul näitas Matu aga ülaste peale ( näitasin talle eile, et näed ilusad lilled aga mürgised, ei tohi puutuda) ja teatas, et neid ei tohi puutuda, sest need on mürgised ja hammustavad.
  • “Võta üks moorapoeg” <– Mõtles küll moorapead aga mis sa ära teed, kui õige nimi meelde ei tule.
  • “Issi ma tahan, et sa makalonid ära plaadiksid, siis need on kõlbenud”
  • “Lapsed ei tohi üles kõrgele korstna otsa ronida. Ainult inimesed võivad”
  • Matu tahtis diivanil turnida. Keelasin teda ja küsisin, kas tahab teist sarve ka otsa ette saada (trennis oli üle juba saanud). Ütles vastu: “Siis ma olen lehm”.
  • “See on minu lemmik supp aga ma ei saa seda kahjuks süüa, sest see ei maitse mulle”.
  • Käisime linnas. Kolasime veidi Kristiines ja ütlesin siis Matule, et ta riidesse paneks, sest issi tuleb järele. Matu ütles vastu “Miks? Aga ma ei ole ju veel shopanud”
  • “Ma ei saa trepist üles minna, mul on näpp valus!”
  • Ärkame üles Matuga. Kutt teeb mulle pai ja lausub: “Emme, sa oled nii ilus!”
  • Lähen Matule lasteaeda järele. Laps vaatab mulle rõõmsalt vastu ja lausub: “Emme sa oled ikka veel nii ilus.”
  • Matu vaatab raamatus kanatibusid ja teatab: “Need on kukid! See siin on kukk!” Ja näitab kana peale.
  • Lugesime unejutuks Pille-riini lugusid. Seal on koht, kus kirjas, et pika hermanni torni otsas lehvib punane lipp. Matu kukkus kohe seletama, et lipp ei ole punane vaid sini-must-valge.
  • Küsisin Matult nii muuseas, et mida jõuluvana talle tuua võiks. “Noh, jõuluvana võiks tuua seda mida mul vaja on. Uue hambaharja”. Küsisin veel üle, et kas ainult ühe hambaharja toobki? Vastuseks sain “Jah. Vot kui tore jõuluvana mul on!”

Kolme aastane:

  •  Mu ema räägib Matuga telefonis. Räägib siis, et kombain on ju nii suur, et mina küll kardan seda. Matu vastu “Ära karda nanakene, kombain on ju nii äge. Ku mina suureks saan, siis mina hakkan ka kombainiga sõitma”
  • “Kui mina suureks saan, siis mina hakkan ka issi autoga sõitma. Issi istub minu kõrvale. Sina istud taha, eks emme”.
    “Kui ma suureks saan ja sina ära koristad töö juures, siis ma tulen sulle autoga järele”.
    “Kui sina väike suur olid, siis sa käisid koolis. Kui mina ka suureks saan, lähen mina ka kooli”.
  • Küsisin Matult, mida ta sünnipäeval soovib. Lapsel vastus varnast võtta: “Vett ja lihapalle. Ja kui ma sõpradega ära mängin, siis saan ilusa Mcqueeni tordi. Õhupalle tahan ka. Ja kingiks saan playmobile tuletõrjeauto”.
  • Matu hommikusöögi lauas: “Tead emme, ma olen sinu parim sõber! Sa oled õnnelik nüüd.”
  • Käisime merepäevadel Smilersit kuulamas. Matu otsustas Sal Sallerit remiksida. Kõige pealt tuli laul “Lähme sõidame”, kõik laulsid kaasa. Peale seda tuli lugu “Sellel ööl”, jälle kõik laulsid kaasa. Matu hakkas mu süles näppu viskama ja karjus kaasa “Lähme sõidameee”. Vaatas, et ma laulan “Sellel ööl”, surus mul käed suule ja laulis edasi “Lähme sõidameeeeee. Lähme sõidameeeee”
  • “Emme, mul on söögijänu”
  •  Käisime koduekstras nööri ostmas. Matu andis nöörirulli müüjale ning kui müüja selle talle tagasi ulatas, teatas Matu: “Aitäh teile. Nägemist”.
  • Jalutasime kodu poole. Jäin naabriga veel korra lobisema. Matu haaras mul käest ja hakkas kodu poole sikutama, ise juurde seletades “Camoooon, lähme nüüd.”
  • Sokutasin Matule vaikselt paki Tutti fruttisid lauale (tema lemmikud). Kui ta selle karbi avastas, siis haaras selle laualt ja hüüatas suurte silmadega “Midaaa” ja kukkus mind siis kallistama.
  • “Kui rong autole otsa sõidab, siis on küll jama lugu”
  • “Kui ma sipelgale peale astun, siis sipelgas saab haiget. Siis peab sipelgas haiglasse minema!”
  • Ütlesin Matule, et tuduaeg tuleb. Tema selle peale “Ma pean vist natuke Papa sünnipäevale minema”. Kui ütlesin, et täna enam ei saa, lennukid ei sõida enam, tuli vastu viriseva häälega “Aga miiikkss?”
  • Mängime Matuga arsti. Matu on arstionu ja kuulab mind. Küsib siin jutti “Kas sul pea ka valutab? Kas sul kõht ka valutab? Kas sul jala sõrmed ka valutavad?”
  • Matu sõi spagette, üritasid talle seda sõna õpetada. Kõige pealt tuli “basketid”, ise hirmus õnnelik. Ja kui üritasid öelda SPA ja GETID, tuli kokku “SPAPEKID.”
  • Reedel kodu poole sõites ütles Matu, et tahab koju minna. Kaido noris, et äkki lähed hoopis lasteaeda. Matu vastas Kaidole “Lasteaed on kinni” ja pugistas mõnuga naerda.
  • “Sinul ei olegi reha. Ma pean ostma sulle reha. Sina pead maksma. Ma ostsin endale ka juba reha. Sina maksid ära”
  • Matu loopis kivisid ja kutsusime teda korrale, sest väike tüdruk ta kõrval oleks võinud väga haiget saada. Matul oli kohe vastus varrukast võtta: “Me alles kasvame!”
  • “Issi ei ole poiss, issi on lihtsalt Kaido.”
    Kaido küsis selle peale, kas vanaisa on poiss? Matu vastas:
    “Ei ole vanaisa poiss. Vanaisa on Taivo. Vanaisa läks ujudes juba koju”.
  • “Sina ostsid kingad mulle!? Aitäh emme, et sa mulle ilusad kingad ostsid. “
  • Matu ei tahtnud lõuna ajal lasteaias tudule jääda. Õpetaja siis ütles Matule : “Näe, teised lapsed kõik tuduvad, jää sina ka tudule.” Selle peale teatas Matu aga õpetajale: “Mul on kodus ka oma voodi, ma tudun seal”
  • “Emme on tüdruk, mina olen poiss. Sina ei ole poiss, sina oled Kaido. Issi Kaido oled.”
  • Matu pani Kaido paika. Kaido võttis mullitaja ja hakkas mulle puhuma. Matu kohe teatas: “Toas ei mullitata, rumal issi!”
  • Matu loomapoes: “Emme vaata, jänkutibud”
  • Matu näitab rööviku pildile ja kisab “Suul uss on”. Seletan siis, et ei ole uss, see on röövik. Matu selle peale kilkab “SUUUUUUL LÖÖBIK ON SEAL”.
  • Matu tahtis poes karuselliga sõita. Ütlesin talle, et emmel pole praegu raha. Selle peale vastas Matu: “Issil on”.
  • “Emme, autolaipa tahan.”
    “VAIP, mitte laip”.
    “Jaip?”
    “Autovvvvvaip”
    “Aaaaaa, LAIP”
  • “Issand jumal, puu kukkus alla” <– Paju tüvi murdus öösel tormiga ära, lapse kommentaar asja kohta siis selline.
  • Kaido kiusas mind ja Matu tuli pani mulle käe õlale, ise rahulikult küsiva näoga lausudes: “Emme, kõik on korras?”
  • Tahvlil sai aku tühjaks ja Matu hakkas jaurama. Ütlesin talle, et mulle tundub et Matule hakkab vist tudu kallale tulema. Selle peale sain vastuseks “Mkmmmm, ma jonnin”.
  • “Emme, palun veel üks lillapall”
  • Matu vaatab Mashat ja karu ning seletab tähtsa näoga juurde: “See on mõmmi Miska. Matul on ka mõmmi Miska” ja kaisutab sellepeale oma karu.
  • “Tammelulu püts, veel üks tammelulu püts, veeeeel üks tammelulu püts”. <– Rääkis siis Tammetõru mütsist.
  • Matu viskab laulukoera nukukärust välja ja paneb asemele suure tuletõrjeauto. Sõidutab seda siis mööda tuba ringi ja seletab juurde “Jää tuttu viiu-viiu”.
  •  Matu paneb põrandal puslet kokku aga üks tükk ei taha kuidagi oma kohale minna. Käratab siis kurjalt “Hakka juba tööööle pusle!”.
  •  Suvel kui Matu herilase käest nõelata sai, siis sellele järgnes vaid pisike jorin. Kui aga peale seda koju hakkasime liikuma ja ta poriloigus oma jooksurattaga külili käis, järgnes sellele suur kisa koos veel suuremate pisaratega ja hoidis käsi üleval nagu peen preili. Seletasin talle siis, et ära nuta, kohe lähme koju ja teeme sind puhtaks. Matu ütles mulle selle peale aga vastu ” Matu ei nuta , Matu jonnnnib!”.

Advertisements

Millal on õige aeg laps üksi õue lubada?

Täna tegi mind kurvaks teade selle kohta, et üks väike nelja aastane poiss on järvamaal hommikust peale kadunud olnud. Isegi Kaido oli sellest niivõrd löödud, et pani riided selga ja võttis suuna Türi valda, et seda väikest noormeest otsima minna. Eks väga palju mõjutab enda emotsioone see, et endal samas vanuses laps kodus kasvamas. Õnneks leiti poiss elusana ja tervena üles, seega saan öösel vähemalt rahulikult magada.

See panigi mind mõtlema, et millal on siis õige aeg lapsi üksi ilma järelvalveta õue mängima lubada? Kas nelja aastane on ikka “piisavalt suur”, et üksinda ringi kolama minna? Maapiirkondades on üsna tavaline see, et lapsed üsna varakult juba üksi õues ringi kondavad. Nii ka meie külas on lapsed kohati juba 1-2 aastaselt suuremate õdede-vendadega üksi õues kolanud, isegi kui õed-vennad ei ole neist just oluliselt vanemad. 3-4 aastased on üldiselt enamuses kõik üksi küla peal laiali ja vanemad siis vajadusel käivad mööda küla taga otsimas. Vaid mõni üksik lapsevanem peale minu käib lapsega koos väljas.

Mulle on öeldud otse, et lapsel peabki olema vabadust, muidu ei kasva iseseisev inimene ja ei saa elus hakkama. Kas tõesti see mõjutab täiskasvanuna hakkama saamist, et kas nelja aastane saab üksi ringi kolada? Kas linnas kasvavad lapsed on tulevikus kõik nannipunnid, kes eluga toime ei tule? Ju siis minu poisist saab ka tulevikus nannipunn, sest ma tõelise kanaemana ei kavatse niipea lasta lapsel üksi ringi kolada, vaid tunnen kohustust tal silm peal hoida. Jah ta võib olla üksi meie koduhoovis ja siin kõrval naabrite hoovis, kui ma olen sellest teadlik. Aga üksi kaugemale mänguväljakule või võssa ragistama ei luba ma tal minna. Näen ju, et ta on veel paras totu ja ei suuda ohte ette näha, minu ülesanne lapsevanemana on tagada tema ohutus. Ka töö juures kaasas olles võib ta hoovis rattaga sõita aga seal samamoodi on meil kokkulepe, et sõidab vaid mööda teatud rada ja siiamaani on ta meie kokkuleppest ilusti kinni pidanud, aknast on mul täpne ülevaade mida ta seal korda saadab.

Aga kuna siin kandis on rästikuid, siis ma tõesti ei luba lapsel ise võssa ragistama ronida. Kuna teda on mänguväljakult selg ees alla lükatud, siis ma tõesti ei luba tal üksi mänguväljakule minna. Kuna siin osad autojuhid on ajudeta kanad ning nad kihutavad majade vahel, siis lapsed ei suuda seda ju ette näha ja võivad kurvi tagant lihtsalt ette joosta või sõita. Kui olen temaga koos, saan nii mõnegi olukorra ära hoida või siis vähemalt olen olemas kohe, kui laps mind vajab. Kui ma olen kodus, siis saan vajalikku abi pakkuda alles siis, kui laps sellest rääkima tuleks või keegi teine mind appi kutsuma tuleks. Jumal tänatud, et eestimaal vähemalt laste rööve nii palju ei ole, selle võrragi turvalisem paik. Ma leian, et nelja aastane laps peaks veel olema pideva järelvalve all ja mina ei julge võtta riski, et lapsega midagi juhtuks. Isegi kui on kokkulepped, siis olen näinud isegi, et neid kiputakse ikka unustama ja rikkuma. Ja ma ei taha teada seda tunnet, kui laps peaks kusagile sedasi tundideks kaduma, ma läheksin vist täiesti hulluks kätte ära.

Mäletan, et ise umbes selles vanuses läksin ka mitu korda üksi kolama. Ühe korra läksin metsa emmele lilli korjama (elasime kohe metsa ääres) ja teisel korral ca 1km kaugusele poodi ja vanaemale külla. Ja ma ei mõelnud kordagi sellele, et emme võiks muretsema hakata või et võiksin ära eksida. Mul oli siht silme ees ja läksin. Vaesed vanemad, ilmselt olid nad ka murest murtud. Ma olin juba siis ehmunud, kui eelmine aasta Matu naabripoisiga koos väikesele ringile rattaga läks. Too kord istus karistuseks terve õhtu üksi kodus ja ei tohtinud sõpradega koos mängida. Praegu pole rohkem keelust üle astunud ja kui minna tahab, küsib alati luba.

Millal teie arvates on õige aeg lapsel üksi õues mängimas ja kolamas käia? Mõtlen just mitte koduaeda vaid kodust eemale minekut. Kas nelja aastane on selleks piisavalt küps? Olen ma tõesti hull kanaema või on minusuguseid emasid veel, kes üritavad ohte ette näha ja mitte nii vabalt kõike võtta? 

 

Hansaposti saaga sai lõpu

Viimati kirjutasin, et annan neile neljapäevani aega pakk minuni toimetada ning kui ei jõua, siis tühistan tellimuse. Pakk ei jõudnud minuni ja helistasin siis neljapäeva õhtul, et tellimus tühistada. Kõnele vastanud naisterahvas küsis vaid tellimuse nr ja lubas tellimuse tühistada. Arvasin, et sellega ongi siis ühel pool. Imestasin veel, et isegi ei küsitud põhjust.

Reedel sättisime Matuga linna, sest plaanisin minna endale kella ostma ja Matule Jyskist voodit. Olime just hommikusöögi kallale asumas, kui mulle helistas võõras number. Võtsin vastu ja kõne tuli FastEsti laost. Minu tellimuse tühistamise soov jõudis nendeni ja helistas üle, et küsida kas olen ikka kindel või sooviksin paki siiski kätte saada, et ta seisab hetkel meie paki kõrval. No ilmselgelt oleksin ma soovinud ju pakki kätte saada aga seda juhul, kui ma selle tõesti kohe samal päeval ka kätte saaksin. Ütlesin seda ka härrale, kes lubas kohe paki väiksema auto peale panna ja ära saata. Lubas tagasi helistada, et öelda kellaaja, millal pakk jõuab. Jõudsin juba mõelda, et raudselt nüüd jäetakse mind jälle ootama, kui tuli uus kõne neilt. Härra ütles, et tuleb isiklikult pakki tooma ja jõuab umbes tunni jooksul, kas see sobib mulle.

Tunnike hiljem ei olnud kuller veel tulnud, küll aga jõudis mu sõbranna Liia kohvitama. Ei läinud kaua aega mööda, kui lõpuks saabus maja ette ka väike buss koos minu kaubaga. Rääkides härraga sain teada, et tema isiklikult oli kolm korda selle paki laost välja saatnud aga kuller tõi tagasi ja väitis, et ei saanud minuga ühendust. Naabrinaine oli ka kõrval ja väljendas oma pahameelt, et see on ju täielik ajuvaba jutt, sest ma olen 24/7 telefoni teel kättesaadav ning terve aja kodus istunud ja oma pakki oodanud. Rääkimata sellest, et esimesel korral oli kellaaeg kokku lepitud ja kuller ei ilmunud lihtsalt kohale. Härra lubas uurida väljavõtteid ja vaadata, mis jama need kullerid ajasid. Iseasi, kas ta seda reaalselt teeb ka muidugi. Igaljuhul järjekordne tõend selle kohta, et kullerid on igavesed päevavargad ja ei tee oma tööd korralikult.

Lõpuks sain oma paki kätte ning härra aitas kõik ka tuppa kanda vabatahtlikult. Kontrollisin üle, et kõik on olemas ja härra sai lahkuda. Matu muidugi siiberdas ümber oma voodijuppide ja ei jõudnud ära oodata, millal see ometi kokku pannakse. Mina aga hakkasin oma uut kella hoopis näppima ja nautisime Liiaga kohvi. Lisaks voodile ja kellale sain kingituseks Hansapostilt sirgendajad. Neil on see kampaania, et 80+ eurose tellimuse puhul saab valida endale kingituse või soodushinnaga toote. Mul vahel oleks sirgendajat vaja, seega valisingi siis selle.

Rääkides aga nüüd tellimusest endast, siis olen asjadega tõesti väga rahul. Tellisin endale aktiivsusmonitor-kella, mis näeb välja nagu tavaline kell. Niivõrd ilus ja stiilne näeb välja. Lisaks veekindel ja patareiga, ei mingit akude laadimist. Pakend oli väga ilus ning minu jaoks suureks üllatuseks, et kaasas ka kruvikeeraja ning tagavarakruvid. Esialgu oli küll harjumatu, kuna pole eriline kella kandija kunagi olnud. Kuid praeguseks ära võttes lausa tühi tunne. Ja seierid helendavad pimedas, seega näen ka öösel mis kell on, ning ei pea telefoni järele haarama.

Ja Matu voodi on ka väga super investeering. Pakist välja võttes oli nii mõnus männi lõhn (on tegelikult siiani magamistoas) ja väga lihtne oli seda kokku panna. Matu aitas omalt poolt polte sisse keerata, ma keerasin vaid tugevamalt üle pärast. Ja kaasas olev vedrumadrats on parem, kui meie enda vedrumadrats. Mis peamine, laps ise on väga sillas ja magab oma uues voodis hea meelega. Mu vanemad saatsid inglismaalt talle uhke uue voodipesu ka, nüüd siis eriti mõnus tal magada oma Paw patroli voodipesu vahel. 139 eurot on selle komplekti eest ikka väga soodne hind, seega omalt poolt julgen soovitada küll. Ainult kulleriga tuleb ette vaadata või siis leida võimalus ise lattu järele minna.

Runtastic Moment Rose Gold

Voodi Rain + bonell vedrumadrats.

Saaga Hansaposti kulleriga jätkub.

Täna on teisipäev, tellimuse tegemisest on möödunud 2 nädalat ja 1 päev ning kuller sai mu paki kätte 9 päeva tagasi. Nagu arvata võite, siis pakk ilmselgelt minuni jõudnud ei ole.

Eile võtsin uuesti telefoni pihku ning helistasin Hansaposti infotelefonile. Laulsin oma lugulaulu uuesti ette ja kuulasin järjekordseid vabandusi ning sain lubaduse, et edastavad kogu info juhatajale ja uurivad, miks kuller ei ole siiani pakki kohale toimetanud. Kõige naljakam on asja juures see, et 9 päeva tagasi panid ka mu vanemad inglismaalt mulle paki teele, mis tuli mööda maad ja jõudis eile hommikul minuni. Küllap siis Manchester on palju lähemal, kui Tallinn, sest Tallinna külje alt pole pakk 9 päeva jooksul veel siiani jõudnud. Hansapostist sain teada, et see fastest on neil uus kuller ja uus teenus. Eks näis, kui kauaks neil sellise kiiruse juures see koostöö jätkub, sest praeguse kiiruse korral kaotavad nad küll ilmselt nii mõnegi kliendi.

Täna sain siis päeval Hansapostist taas e-maili, et vabandavad ebameeldivuste pärast ja paluvad kulleril minuga ühendust võtta. Täna ma igal juhul kullerilt kõne ei saanud ning saatsin õhtul ka e-maili Hansapostile tagasi. 2 päeva on aega neil see olukord lahendada ja kui neljapäevaks pakk minuni jõudnud ei ole, siis olen sunnitud lihtsalt tellimuse tühistama. Ma ei kavatse jääda mitu kuud ootama ja kodus sitsima, et EHK TÄNA lõpuks saab laps oma kaua oodatud voodi kätte. No milleks? Kui ei suuda firma tagada normaalset kullerteenust, siis see on minu jaoks viimane kord nende kaudu tellida. Pigem maksan rohkem aga saan oma tellitud kauba ka lubatud päevade jooksul kätte, mitte ei raiska oma aega, telefoniarvet ja närve sellise firma peale.

Hansapost ja nende “tore” kuller

Olin tükk aega juba plaaninud tellida Matule uue voodi, kuna ta praegusel on madrats natuke väike ja ei ole mõtet osta hetkel uut madratsit ning aasta pärast uuesti uut voodit koos uue madratsiga. Silma jäi juba ammu Hansaposti lehel täispuidust voodi koos korraliku vedrumadratsiga, mille hind oli eriti mõistlik, vaid 139 eurot. Võtsingi siis aprilli alguses kätte ja otsustasin ära tellida. Oleks ma teadnud, mis seebiooper sellega kaasneb, oleksin ilmselt mujalt kallimalt ostnud ja oma närve säästnud.

Üritasin siis mina 1. aprilli õhtul tellimuse ära teha aga kuna mu browser ei lubanud mingeid teateid läbi ja palus need maha võtta, siis ei saanudki aru, kas tellimus läks läbi või mitte. Saatsin siis kirja Hansaposti ja küsisin järele. Vastuse sain esmaspäeva hommikul üsna varakult, et tellimust minu nimele ei ole ning tehku ma uus tellimus. Panin kohe uue tellimuse teele. Matule voodi ja endale kell, mõlemal tarneaeg 1-4 tööpäeva. Minu arvutuste kohaselt siis hiljemalt reedel (6. aprill) oleksin pidanud tellimuse kätte saama. Neljapäevaks polnud veel kippu ega kõppu ning saatsin siis igaks juhuks neile uuesti kirja, et ehk oskavad midagi öelda, millal tellimus jõuda võiks. Olin terve nädala juba kodus olnud, sest vahel kullerid armastavad tulla ette helistamata või helistavad ala maja eest. Vastuse sain reede hommikul:

Tere!
Täname kirjutamast!
Teie tellimus on läinud komplekteerimisse ning kauba kätte saamine jääb uuele nädalale.

Ok, olin juba siis veidi kuri, sest tarneaeg oli seega planeeritust pikem. Ei olnud isegi mitte vabandust või teadet, et venib pikemaks. Eriti nõme, kui oleksin näiteks kingituse tellinud sealt ja arvestanudki selle tarneajaga. No mis seal ikka, jäin siis uut nädalat ootama.

Esmaspäeval ei olnud ikka kippu ega kõppu. Plaanisin siis teisipäeval uuesti nendega ühendust võtta. Teisipäeva hommikul aga sain Hansapostilt taaskord kirja, kus uurisid, kas kuller on ühendust võtnud minuga. Saatsin koheselt vastuse, et ei ole kuller ühendust võtnud ning ei ole ka ukse taga käinud. Üsna varsti sain neilt uue kirja:

Tere!
Täname kiire vastuse eest, uurime järgi mis põhjusel ei ole kuller Teiega ühendust võtnud, vabandame omalt poolt!
Lugupidamisega
Hansaposti klienditeenindus

Need kirjad muidugi rahustasid mind maha ja muutsid minu arvamust nende suhtes. Hansapostist rohkem kirju ei tulnud, küll aga helistati kullerfirmast päeval ning ütlesid, et said kauba kätte esmaspäeval aga saavad tuua ära alles N või R. Sai kokku lepitud neljapäev ja mulle rõhutati üle, et sellisel juhul kindlasti ainult päeval. No pole probleemi, mulle sobiski päeval rohkem.

Jõudis kätte siis tore neljapäev ja mina aina ootasin. Sain päeval siis kõne umbkeelselt kullerilt, kellega keelebarjääri tõttu üsna raske oli suhelda. Uuris, kas on ikka Harjumaal see aadress ja ütles, et võtab kauba tallinnast ja on 5-6 ajal siin. Olin juba siis pettunud taaskord, sest mulle rõhutati, et kindlasti päeval. Pidin ise kella viieks juba tööl olema ning eelnevalt ka lapsed lasteaiast kaasa võtma ja trenni viima. Palusin siis naabrinaisel valves olla ja andsin talle võtme. Lisaks helistasin Kaidole ja palusin võimalikult kiirelt koju tulla peale tööd, sest kuller tuleb. Ise läksin viieks tööle ja Kaido jõudis mõni minut peale viit. Kella seitsmeks polnud kullerist aga haisugi ja Kaido helistas uuesti Hansaposti. Vabandasid taaskord ja lubasid uurida ja 2 päeva jooksul teada anda. See tähendab siis seda, et hiljemalt esmaspäevaks. Ma olin kogu sellest trallist nii häiritud, et lõpetasin eilse õhtu lihtsalt rõveda migreenihooga, üsna tore oli sedasi tööl olla.

Täna võtsin siis kätte ja helistasin ise sellel numbril, millelt mulle teisipäeval aja kokku leppimiseks helistati ja rääkisin loo ära, et oli kokku lepitud eilseks, kuller veel helistas eile päeval aga pakki ei ole siiamaani. Meesterahvas kuulas mu ära ja oli imestunud häälega, lubas uurida ja teada anda. Aeg aina läks ja polnud kippu ega kõppu. Üritasin veel mitmeid kordi päeva jooksul helistada aga iga kord oli telefon kinni. Veidi peale viit hakkas lõpuks telefon kutsuma aga siis ei võetud enam lihtsalt vastu.
Ma olen praegusel hetkel ikka väga pettunud ja vihane. Ma olin nõus maksma 20 eurot koju toomise eest, lootuses siis kiirelt asjad kätte saada. Ütlesin Kaidole, et pole mõtet ise hakata otsima transporti, kui nagunii on kulleri võimalus olemas, mis sest et hind üsna krõbe. Ok Hansapostil läks 1 tööpäev tarneajast üle aga mis kuradi mõttes ma pean kuradima kullerit nädal aega taga ajama, et OMA pakki kätte saada, mille eest ma kuradima 20 euri pean välja käima? Kas nad teevad nalja või? Ma ei ela Läti piiri ääres pärapõrgus, kuhu nii hirmus pikk ja raske tulla on, vaid 40km tallinnast!
Kui hakkasin Hansaposti facebooki lehelt arvustusi lugema, siis olin veel eriti shokeeritud. Pidevalt tarneajaga probleemid ja kohale jõuavad asju nädalaid hiljem. Kui muidugi üldse jõuavad, sest tihti peale pikka ooteaega selgub, et asja ei ole ega tule, ehk tuleb kas tühistada ja päevi oma raha tagasi oodata või valida midagi muud. Rääkimata sellest, et kohale jõuavad täiesti valed tooted või on pooled jupid puudu. Ma üldse ei imesta, kui meie voodil ka poldid puudu on. Sõbranna tellis veebruaris voodi, mis saabus ilma poltideta. Alles nüüd aprillis sai kirja, et saavad nüüd kulleriga poldid ka. Eelneva poolteist kuud pidi laps vist nende arvates põrandal magama.
No nii mõru maitse on suus. Ühelt poolt ma olen alati Hansaposti kiitnud, sest hinnad on neil tõesti palju mõistlikumad kui mujal. Naaber tellis sealt nari  lastele ning see on tõesti väga tugev ning korralik. See andis nagu kindlust juurde, et võiks ju enda lapsele siis ka sealt tellida. Samas peale sellist janti ei ole mul tahtmist mitte mingisugust tegemist enam Hansapostiga teha. Kui, siis ainult juhul, kui kaubale ise järele minna ja maksta koha peal kätte saades. Jumal tänatud, et ma valisin sel korral ka kätte saades maksmise. Kui tühistada vaja, ei pea vähemalt oma raha taga ajama hakkama. Kui see jant kaua veel kestab, siis paratamatult otsin lapsele mujalt selle voodi. On juba kaks nädalat mult aina küsinud iga päev, et millal ta oma uue voodi kätte saab.
Nii suurt pettumust ei ole juba ammu tunda saanud. Ometi suur firma aga sülitavad oma klientidele. Kui kulleriga aina jamad on, siis tuleks see kuller välja vahetada. Vabandasid küll aga mida see vabandus loeb. Istun nädalaid koduarestis, kusagile minna ei saa, sest äkki see neetud kuller vahepeal tuleb. Ja siis maksku sellistele tontidele veel peale.
Igal juhul võite oma kogemusi Hansapostiga jagada, huvitav palju pettunud kliente veel eestimaal leidub.

Mate Hari

Taaskord lisan ühe lugemissoovituse. Eelistame Eestimaist, ehk tunnustame ikka eesti kirjanikke.

Jüri V. Grauberg ja Viivika Vester “Mate Hari”
Lambri raamat, 161lk

Romaan, mis keskendub tänapäeva murepunktile, kus tavatöötaja on ori, kes peab ilma nurisemata käske täitma. Tegelaskujud ja kohad on välja mõeldud, ehk lugu ei räägi mingist kindlasti firmast. Paraku nii kurb, kui see ka ei ole, siis täpselt nii see paljudes firmades käibki. Suured ülemused ei mõista tavatöötajaid, kuna neil puudubki reaalne ülevaade asjast. Kontoris istudes on hea näpuga näidata ja nõuda aga kas reaalselt on võimalik olukorda ka nende soovide järgi lahendada, on juba iseasi. Juhtub ka sedasi, et tavatöötajast kontorisse tõusnud inimesele hakkab võim lihtsalt pähe ja isegi kui on nende olukordadega varem kokku puutunud, siis justkui unustaks päeva pealt kõik.

Nagu ikka, ei puudu ka joodikud ja oma positsiooni räigelt ära kasutavad härrad, kes eestis paraku väga sageli esinevad on. Patused poisid, kelle juurde karma jõuab kiiremini, kui nad seda ootata oskavad. Ootamatu kohtumine sugulaste vahel, mis annab natuke vürtsi juurde loole. Kodused probleemid meeste ja naiste vahel ning palju muud igapäevast.

Minu arvates Jüri raamatute suurim pluss ongi see, et kirjutab igapäevastest probleemidest, mis meil siin pisikesel eestimaal muret tekitavad. Alati ei pea kõik olema nii ilusaks maalitud ja vahel lausa peab keskenduma ka murekohtadele.

Uus lemmik mängutuba

Reedel avastasime Matuga uue mängutoa. Õigemini kuulnud olime sellest juba varem aga kohale jõudsime sinna alles reedel. Võib öelda, et see oli Matu lemmik alates hetkest, mil sinna sisenesime.

Pole mingi saladus, et praegu on tema lemmikuteks erinevad playmobil komplektid. Seega kui kuulsin, et detsembris avati selleteemaline mängutuba, oli plaanis seda kindlasti külastada. Ilmselgelt oli poiss ise ka mineku üle väga elevil ja ei jõudnud reedet ära oodata. Seega reedel võtsime suuna sinna ning plaanisime seal veeta ühe meeldiva tunnikese. Minul oli raamat kotis, et aega meeldivalt sisustada.

Matu sai vaevu riided seljast ära, kui juba tormas ummisjalu mängima. Mina senikaua siis maksin mänguaja eest ära ning valmistusin ennast mugavalt tundma. Reaalsuses aga ei saanud raamatut kotist väljagi võtta, sest lobisesime terve aja sealse väga toreda töötajaga ning nautisin kohvi ning küpsist. Kui tunnike täis sai, siis ei tahtnud Matu kuuldagi veel ära minekust ning maksin teise tunni eest veel takka otsa. Tavaliselt mängib ta oma tunnikese ära ja on nõus ilma jonnita lahkuma, sel korral ei olnud ta valmis aga ka peale kahte tundi veel lahkuma ja vaidles vastu, et sai nii vähe mängida. Paraku oli kell nii palju, et pidime bussile tõttama, seega ei saanud kauemaks jääda.

Playmobil mängutuba on eelkõige mõeldud 4-10 aastastele lastele, kuigi ka veidi nooremal playmobil mänguasjade fännil on seal kindlasti väga tore. Kõige pisematele on seal eraldi aiaga ümbritsetud laual Playmobil 123 seeria mänguasjad, mis on mõeldud alates 1,5a lastele. Pole ohtu, et pisikesed seega pisemaid asju mujalt laudadelt haaravad ja kurku tõmbavad. Tüdrukutele pakub väga palju rõõmu kindlasti printsessilossiga suur laud, kus saab kõikvõimalikke kuninglikke mänge mängida. Lisaks on seal tüdrukutele ka nt moebutiigiga komplekt, kus saab playmobil nukkudel erinevaid riideid ja soenguid vahetada. Poistele pakuvad kindlasti väga palju rõõmu politseimajaga suur komplekt (Matu oli vähemalt 1/3 ajast vaid selle kallal). Küll on põnev ju pätte kinni püüda ja politseiautoga vanglasse transportida. Samamoodi lauajalgpall on poistele kindlasti väga hästi peale minev. Ja tondipüüdjate komplektid ja auto. Lisaks kõigele on seal ka suur lastehaigla komplekt koos kiirabiauto ja helikopteriga. Kuna Matule jõuluvana need tõi, siis need jäid seal mängutoas enamjaolt puutumata ja uuris vaid korra, kas seal midagi teistmoodi, kui temal endal on. Egiptuse teemaline komplekt, suur kruiisilaev, Kuidas taltsutada lohet komplekt ja erinevad talu komplektid pakuvad aga kindlasti mõlemale soole väga huvi. Lisaks playmobil mänguasjadele on olemas ka valik erinevaid kostüüme ja erinevad püssid-mõõgad-kilbid jms lisandid, et ka ise vahepeal kellekski teiseks kehastuda saaks.

Vanemate jaoks on väga mõnus diivaninurk ning saab osta kohvi ja teed. Küpsiseid pakutakse kohvi kõrvale tasuta.

Ära ei tasu unustada ka selle mängutoa suurt plussi, milleks on lühiajaline lastehoid. 4-7 aastaseid lapsi saab jätta sinna lühiajalisse hoidu (max 3h) ning ise samal ajal näiteks poes või juuksuris käia. Kuna see asub kohe eks kaubamaja kõrval, siis seal kandis erinevaid salonge ja poode on mitmeid, seega miks mitte seda võimalust ära kasutada.

Meie kavatseme seda mängutuba igaljuhul veel külastada ja soovitame soojalt kõigile teistele ka. Hoopis teistsugune lähenemine asjale ja mängutuba ei pea olema vaid koht, kus end ribadeks joosta. Miks mitte lapsega külastada kohta, kus ta saab oma fantaasial lasta lennata. Hea võimalus ka neile, kellel kokkupuude erinevate komplektidega puudub ja kahtleb, kas neid koju soetada või mitte. Komplektid ju kallid ja kui lapsele tõesti ei istu, siis pole tõesti mõtet raha raisata ja neid koju soetada.