..Kuidas mu unistus hääbus..

Ehk jätkan Luna looga.

Teine pasta pani koeral kõhu täitsa kinni. Sellele järgnes see, et kutsikas oli järgmiseks õhtuks paistes nagu õhupall. Helistasin meie kliinikusse aga neil ei olnud vaba aega pakkuda ning soovitasid teise kliinikusse pöörduda. Helistasin mitmesse kliinikusse, lõpuks saime vastuvõtuaja Västriku loomakliinikusse. Võtsin aga koera kaenlasse ja sõitsime linna.

Kliinikus võttis meid vastu väga meeldiv arst, kes kuulas meie loo ära ja arvas esialgu, et koeral ehk gaasid. Võttis koera kaasa, et teevad röntgeni ja vaatame siis edasi. Ootasin tükk aega ja siis tuli arst õnnetu näoga, et koer kukkus põhimõtteliselt kokku ja nad tegid talle rahustava süsti ja valuvaigistava süsti ning koeral on kõhus vedelik, mitte gaasid. Arst arvas esialgu, et sool kusagilt katki ja sedasi mädane vesi kõhtu pääsenud. Küsis, mida teeme ja kas üritame päästa, kuigi lootust vähe. Palusin muidugi endast kõik anda. Olin alles endale kutsika võtnud ja ei saa ju kohe alla anda. Saatis mu ära ja palus tulla 3h hiljem tagasi. Helistas mõni tund hiljem, et sooled siiski terved aga tervenisti põletikus. Eemaldas vedeliku ja puhastas kõhuõõne. Et koer peab saama antibiootikumiravi ja loodame parimat. Lisaks rääkis, et sooleseintes valged sõlmekesed ja kahtlustab, et need on parasiidid ( Hiljem ise googeldades lugesingi, et on kahte sorti solkmeid. Ühed arenevad soole seintes ja lähevad sealt edasi sooltesse. Teised arenevad kopsus, koer köhatab need kurku ja sedasi saavad koera sooltesse). Koer oli ometi saanud korrektselt parasiiditõrjet. 2x eelmises kodus enne vaktsineerimist ning ühe korra meie juures. Ju siis apteegist ostetud drontali rohi ei aidanud mitte muffigi. Läksime tõime oma koerakese koju, saime rohud kaasa ja pidime järgmisel päeval minema uuesti tagasi.

Järgmisel päeval läksime tagasi ja koer sai tilka. Koer oli jälle veidi paisunud ja arst tegi ultraheli (teist korda juba) ja veendus, et natuke on vaba vedelikku aga see ei tohiks olla midagi hullu. Sai seal jälle valuvaigistava süsti, antibiootikumi ja iiveldusvastase süsti. Jälle koju ja pidime järgmisel hommikul uuele ringile minema.

Kolmandal hommikul vaatas arst meid üle ja leidis, et tilka koer uuesti ei vaja. Tegi valuvaigistava süsti ja antibiootikumi süsti. Küsis, kas oksendanud on ja kui ütlesin, et ei ole, siis iiveldusvastast süsti koer ei saanud. Ütles, et tuleksime tagasi ülejärgmisel päeval. Määras süstitava antibiootikumi asemel tabletid (2 erinevat antibiootikumit tablettidena siis) ja andis valuvaigistavad süstid kaasa ja näitas, kuidas süsti teha. Lisaks siis pidi saama probiootikume lisaks. Ütles selge sõnaga meile, et vereproovi ei ole mõtet teha, sest see ei muuda raviplaani. Ainus mure oli kõhus olev vähene vaba vedelik ja see, et ta süüa ei tahtnud ise, pidime söötma.

Õhtul hakkas koer aga iiveldama ja öösel järgnes sellele oksendamine. Hommikul helistasin kohe kliinikusse ja rääkisin loo ära. Küsisid, kas saan ise süstimisega hakkama ja palusid tulla iiveldusvastasele süstile järele. Naaber tõi selle ära ja peale süsti hakkas koeral jälle parem. Antibiootikumid teevad ju olemise pahaks ja ei imesta, et 2 erinevat rohtu korraga koera iiveldama ajavad. Koeral oli igal juhul märksa parem olla peale seda.

Järgmisel hommikul läksime uuesti kliinikusse. Pidin ta sisse jätma ja arst pidi kõhust vaba vedeliku uuesti eemaldama. Lisaks natuke tilka andma. Arsti pani muretsema astsiidivedelik kõhus ja ütles, et peab mõtlema, kui eetiline on loomal lasta nii olla. Samas ei teinud katsetki üritada välja uurida, MILLEST see vedelik sinna kõhtu tekib. Neid võimalusi on palju ja osad neist on ravitavad. Ma usun, et ükski normaalne loomaomanik ei anna kohe alla, eriti alles võetud kutsika puhul, kellel peaks terve elu veel ees olema. Ütles, et kui 10 päeva jooksul ise sööma ei hakka ja paremaks ei lähe, siis peaks lõpetama, olin sellega nõus. Jätsin koera kliinikusse ja läksin ise linna peale asju ajama. Miski jäi mul aga piinama ja hakkasin uurima tagasisidet selle kliiniku kohta ja kohkusin tõsiselt. Nii meeletult palju negatiivseid kogemusi. Sain aru, et ma pean minema ja paluma igaks juhuks ka teise kliiniku arvamust, et ise rahu saada. Õnneks sain samaks päevaks kohe aja panna. Läksin koos äiaga Lunale kliinikusse järele ja arst ütles selge sõnaga “Täna oli vedelik õnneks selge ja ei olnud mädane. Loodetavasti kutsu saab ikka terveks”. Palusin kaasa haiguslugu aga selle jaoks ei olnud arstil väidetavalt aega. Sain vähemalt arved, sealt näha mida koerale tehtud ja mida koer saanud on.

Paar tundi hiljem olime teises kliinikus ja rääkisin seal arstile kogu loo algusest peale ära. Arst vajus näost ära, kuuldes mädasest astsiidivedelikust. Ütles, et teeme kohe ultraheli ja vaatame siis edasi. Aparaati kõhule pannes oli aga kohe selge, et koeral jälle vedelik kõhus, kuigi see sai mõned tunnid enne seda eemaldatud. Lisaks sellele nägi arst kohe, et koera neerudega on midagi lahti. Need olid ebaühtlase kujuga ja sopikesi täis. Võttis kiirelt põiest pissiproovi. Võttis kõhuõõnest vedelikuproovi. Lasi koerale kohe teha vereproovi ning jätkas siis ultraheliga seniks, kuni proovide vastused saabusid. Selgus kurb tõsiasi, et koeral on kaasa sündinud neerupuudulikkus ja “vaba vedelik kõhus” oli täiesti ehtne uriin. Arst kontrollis üle ka teised organid ja vaatas üle kõik vereproovi ja pissiproovi tulemused ja seal ei olnud kahtlustki, seda kutsikat ei saa päästa. Ehk seal samas kliinikus hääbuski minu suur unistus.

Ma olen väga pettunud aga Västriku kliinikus. Ma olen tänulik küll selle eest, et nad said mind kiirelt vastu võtta ja pakkusid esialgu koerale vajalikku esmaabi. Aga nad ei teinud vajalikke proove, uurimaks välja, mis koeral reaalselt vaevuseid põhjustab. Sümptomite ravimisest ei piisa, kui loomal eluohtlik haigus on. Ilmselgelt, kui on selgeks tehtud, et tõesti polegi midagi teha, siis ma lasen koeral minna ja ei lase tal piinelda. Kui aga arst ei tee vereproovi ja leiab, et see ei muuda raviplaani, siis millest me räägime? Ma maksin 2x ultraheli eest aga arst ei avastanud, et koeral neerud haiged. Haigusloos (sain hiljem küsimise peale) kirjas, et vedelikku liiga palju ja loomal valus, nad ei saanud vaadata organeid. Aga miks nad ei teinud uut ultraheli peale operatsiooni, kui vedelikku ei olnud ja koer narkoosi all, seega valu ei tunne? Arst küll ütles, et seisund raske ja küsis, kas on mõtet jätkata aga minu arvates tundub ebareaalne kohe alla anda, kui ei ole üldse selge, MIS seda põhjustab. Saatsin ka kliinikusse pika kirja koos küsimustega, vastu sain vaid :

Tere,

täname Teid tagasiside eest ning tunneme Teile südamest kaasa lemmiku 
kaotuse puhul.

Lugupidamisega,
Västriku Loomakliinik

Venitasin selle kirjutamisega, sest tahtsin veidi asja seedida ja rahuneda. Küll aga leian, et seda tuleks jagada. Ma ei arva, et Västriku kliinikut otseselt peaks vältima aga rõhutan, et te peate seal käies ise nõudma proove ja vajadusel konsulteerima teiste kliinikute või arstidega, kui vähegi kahtlus hinges on. Lisaks leidsin ise väga vähe infot netist Astsiidi kohta kutsikatel, ehk on kellelgi sellest tulevikus kasu ja teab, mida täpsemalt nõuda ja kahtlustada.

 

Advertisements

Kuidas mu unistus täitus..

.. ja varsti uuesti hääbus.

Alustame algusest, ehk sellest, kuidas mu lemmikul (naabri) koeral sündisid kutsikad. Mul oli au olla nende sünni juures ja neid siia maailma tervitada. Ehk ilmselgelt on võimatu ju mitte armuda, kui sul on süles korraga kuus vastsündinud imearmsat kutsubeebit. Viis kutsikat sündisid väikeste vahedega, viimane sündis aga 4h hiljem. Koeraemme oli väga tubli ja hoolitses oma laste eest väga ilusti. Umbes nädalaga märkasime, et üks kutsikatest (viimasena sündinud) oli teistest väiksem ja üritasime teda siis veel eraldi tissi otsa panna, et ta saaks kindlasti kõhu täis. Umbes 1,5 nädalaselt aga see kutsikas enam ei jõudnud süüa, vaid ainult magas. Arvasingi, et nüüd on kõik aga ta võttis endal jõuvarud kokku ja hakkas uuesti sööma. Vaatasin, et kui tema alla ei anna, ei suuda ka mina alla anda. Kallis sõbranna tõi linnast kähku kutsikapiima ja hakkasime lisa anda. Paar päeva vajas lisa ja siis jõudis jälle teistega võidelda oma koha pärast. Muidugi sai ta seda piima veel edasi lisaks, sest oli teistest tõesti pisem, kuid enamus söögist tuli tal siiski tissist. Lõppkokkuvõttes kasvas mühinal ja oli väga tubli ja tragi kutsikas. Kasvas mulle nii hinge, et raske oli mõelda temast loobumisele, seega otsustasime ta lõpuks endale võtta. Oma koer on olnud mul aastaid suur unistus ja nüüd see lõpuks siis täitus. 12. mail tõime oma väikese preili koju, kes sai nimeks Luna.


Luna osutus väga ägeda iseloomuga preiliks, kes mängis hea meelega kassidega ja sai aru, et kõike ei tohi närida. Kõige ägedam oli see, kuidas ta alati töölt tulles mulle vastu jooksis ja väikese lapse kombel kõik päevasündmused “ette kandis”, ehk haukus, ulgus ja seletas pikalt ja laialt, väga väga eriline. Kahjuks aga OLI, sest praeguseks hetkeks on meie Luna juba 1,5 kuud pilvepiiril meid valvamas. Esialgu oli kõik korras aga paar päeva enne teist vaktsiini lõi tal kõhu lahti. Konsulteerisin arstiga ja muretsesime talle pasta ning andsin riisi ja kana. Vahepeal läks nagu korda ja siis jälle hullemaks. Vahetasime ka pasta välja, sest teine oli soja baasil ja ehk ei sobi, see lõi aga kõhu täitsa kinni. See oli aga alles algus, sest asi läks kiirelt väga hulluks..

Järgneb..

Lemmik mänguasjad

Olen juba pikka aega mõelnud oma värske 5. aastase noormehe lemmikutest mänguasjadest postituse teha. Ehk siis postitus sellest, millega mängib üks keskmine rahumeelne 5. aastane poisiklutt kõige meelsamini.

Tegelikult on neid mänguasju muidugi palju, kuid aastate jooksul on välja kujunenud siiski kindlad lemmikud. Muidugi armastab ta väga näiteks puslesid kokku panna ja lauamänge mängida. Armastab väga ka rollimänge ja mänguköögis askeldada. Läbi mitme aasta on tal aga välja kujunenud kolm kindlat mänguasjagruppi, mis kõik muu üle trumpab.

Esimene suurem vaimustus tekkis tal puidust rongitee osas. Seda juba 3 aastat tagasi. Esialgu pidin küll mina ehitama talle tee valmis, millega ta siis suurima hea meelega tundide viisi mängis. Nüüdseks ehitab ise suured võimsad rajad valmis ja see pakub jätkuvalt rõõmu tundideks. Ajapikku oleme talle soetanud juurde nii ronge, kui ka erinevaid radasid. Kokku tal suur kastitäis viie erineva firma juppe ja sellest saab ehitada ikka korraliku üle põranda rongiraja. Lisaks muidugi võtab mängu mudelautod, mis seal rongiteede vahel ja sildade alt läbi saavad sõita. Kuigi tal on nii ise sõitvad, kui lükatavad vedurid, siis eelistab ta üldjoontes viimast. Ise sõitvad vedurid sõidavad kindlas tempos ja neid ei saa kuidagi kiiremini liikuma panna. Mehaaniliste puhul on rohkem võimalusi. Iseasi kui soetada puldiga vedur, see vb pakuks rohkem ruumi. Igal juhul nr 1 soovitus minu poolt on kindlasti puidust rongitee. Pakub rõõmu paljudeks aastateks ja on väga vastupidav ka.

Teiseks suureks armastuseks on tal legod. Esialgu olid nendeks Duplod, millega ta tegelikult mängib vahepeal siiamaani. Erinevad sõidukid on ju ägedad. Varasemalt on ta küll väikseid legolaadseid saanud aga nüüd sai sünnipäevaks 6 erinevat originaal lego. Suur Lego Classic, 2 Lego junior komplekti ning 3 lego city komplekti. Arvasin juba, et pean temaga koos neid kokku hakkama panema aga ei. Härra istus vaiba peale maha, avas pakid ja juhendi ning hakkas otsast pihta. Ainult kleepsude kleepimisel palus minu abi, muuga sai ideaalselt ise hakkama. Jällegi mänguasjad, mis on igapäevaselt mängus ja pakuvad rõõmu paljudeks tundideks. Ja neid on nii palju erinevaid ägedaid komplekte, mis loovad nii palju erinevaid võimalusi.

Kõige lemmikuimad mänguasjad on tema jaoks aga Playmobilid, seda juba 1,5a vähemalt. Alguse sai mehikestest, mis sõbranna meile tõi. Siis soovis ta eelmisel aastal sünnipäevaks endale tuletõrjeautot ja jaama.. Praeguseks on meil neid kodus aga meeletu hulk juba. Jõuluvanalt soovis kiirabi ja haiglat. Sel aastal sünnipäevaks politseijaama ja helikopterit ning autot.. Ainus mure on see, et need kõik võtavad nii palju ruumi. Aga need on meeletult-meeletult vinged mänguasjad, ka endal põnev koos lapsega mängida. Sa saad igale mehikesele luua oma tegelaskuju. Pätt saab vanglast põgeneda ja politsei teda siis taga ajada. Kiirabi helikopter saab lapse haiglasse viia ja arst teda seal ravida. Tuletõrjeauto saab minna tulekahju kustutama. Iga tegelane on oma nägu ja tegu ja laste jaoks on see niivõrd põnev. Palju pisikesi vidinaid, mis muudavad kõik nii reaalseks.

Ma varem mõtlesin reaalselt, et neid kalleid mänguasju ma endale küll koju ostma ei hakka, et täiesti mõttetud asjad.. Aga noh, sama arvasin ma lego duplo kohta, seniks kuni poiss esimese komplekti sünnipäevaks sai. Tegelikult arendavad need väga hästi lapse loovat mõtlemist. Pigem olen rahul, et ta eelistab selliseid mänguasju, mitte ei nõua püsse, beybleyde ja muid populaarseid vidinaid, mida telekas pidevalt reklaamib.

Milliste mänguasjadega teie selles vanuses lapsed mängivad? Kas playmobil, legod ja rongiteed on ka teiste kodusid uputamas või ainult meie oma?

Lemmik lauamängud

Meie perest on saanud tõelised lauamängusõltlased. Mängime nii omavahel, kui ka naabrite ja sõpradega palju. Mõtlesingi välja tuua, millised mängud meie peres praegu eriti au sees on.

Lastele mõeldud mänge on meil peamiselt kolm, millega mängime. Kuigi mänge on kodus rohkem, siis need kolm on meil tihedamini kasutusel.

  • Funny Bunny ehk Jäneste võidujooks – Tõeliselt põnev mäng kuni neljale inimesele korraga mängimiseks. Igal inimesel on kindlat värvi jänesed. Mängus on korraga üks jänes, kes üritab mööda mängulauda porgandini jõuda. Korda mööda võetakse kaardipakist kaart, kaardi järgi tuleb käia. Pakis 4 erinevat sorti kaardid. Jänesed 1,2 või 3 kiviga, nende järgi liigud siis 1, 2 või 3 sammu. Kui saad aga porgandiga kaardi, keerad mängulaua keskel olevat porgandit ja see avab ühe augu mängulaual. Kui kellegi jänes on peal, kukub ta auku ning peab uue jänese võtma. Sama lugu sellega, kui käikude järgi augu kohale satud. Võidab see, kes jõuab esimesena porgandini.
  • Lauamäng Cars 3 – See on põhimõtteliselt autode teemaline Ludo, reeglid samad. Lihtsalt vahe on selles, et mängulaual on värvilised ringid ja täringu küljed kõik erinevat värvi. Veeretad täringut ja käid selle järgi, mis värv täringule jääb. Väiksemate lastega on seda lihtsam mängida, sest ei pea silmade arvu kokku lugema. Tuleb näiteks roheline, siis käidki järgmisele rohelisele ringile. Taaskord väga lihtne ja mõnus mäng kogu perega mängimiseks.
  • Lõbusad ahvid – Täringul on 3 erinevat värvi küljed. Korda-mööda veeretatakse täringut ning see värvi mis tuleb, seda värvi pulga pead puu seest välja tõmbama. Võidab see, kellel on vähem ahve. Ehk siis tasub olla ettevaatlik. Laps sai seda lasteaias proovida ja sattus vaimustusse. Läks ja ostis oma raha eest selle ise ja armastab sellega siiani mängida, nüüdseks juba üle aasta.

Suurematele mõeldud mängudest tooksin ka välja 3 tükki. Kuigi kahte neist saame ilusti ka koos oma värske 5 aastasega mängida.

  • Viska 5Korraga saab seda mängida 4 inimest. Sul on 10 õppeainet ning pead kõigis ainetes hinded saama. Hinded saab selle eest, kui hästi õnnestub sul täringutega ette antud kombinatsioon veeretada. Näiteks inglise keeles on sul vaja saada 11666 ning kombinatsiooni kätte saamiseks on võimalik 3 korda täringuid veeretada. Võidab see, kellel on kõrgem keskmine hinne. Taas väga lihtne ja mõnus mäng ning sellega saavad ideaalselt hakkama ka väiksemad lapsed. Naabrinaine sai selle sünnipäevaks ning oleme seda siin korda-mööda mänginud ja ühte mängu jaganud. Kui kellelgi see seisma jäänud on või jõuluvana seda lugema satub, siis selline mäng kuluks meile endalegi ära.
  • Sõnamäng Scrabble – See on mäng, mis on meid naabrinaisega kohe eriti sõltuvusse ajanud. Võime seda tundide viisi mängida, tekitab sellist hasarti. Sul on tähed, millest tuleb mänguväljakule koostada sõnad. Iga tähe eest on ette antud kindlad punktid, mänguväljal teatud ruute läbides saab neid punktisummasid suurendada. Võidab see, kellel on rohkem punkte. See on korralik ajude ragistamine aga meeldib mulle kohutavalt. Taaskord kahjuks pole isiklik ja jagame naabrinaisega seda mängu. Tegelikult on see veel tema ema oma. Seega kui kellelgi see üle peaks olema, siis võib mulle pakkuda. Plaanis see endale nagunii soetada.
  • Mees, kes teadis ussisõnu – Ja see on ilmselt mu sõpruskonna lemmik mäng. Mängime seda pere keskis ning koos sõpradega. Ei möödu nädalatki, mil sellega ei mängi. Tavaliselt võtame vähemalt paar korda nädalas selle vähemalt välja. See on ka minu 5 aastase üks lemmikuid mänge. Sellele on saadaval ka lisamäng “Rehepapp”, mis pikendab mängu ning muudab selle veelgi põnevamaks. Põhimõte on sama nagu Viska 5 mängul, ehk siis pead 3 viskekorra jooksul veeretama kindla kombinatsiooni. Vahe selles, et sa ei saa hindeid vaid saad kaardi endale, kui kombinatsiooni veeretatud saad. Kui ei saa, võid kaotada elu, kui tegemist on vaenlase kaardiga. Võidetud kaartide järgi saab kokku arvutada punktid ning võidab see, kellel on rohkem punkte.

Lisaks nendele mängudele on meil lisaks muidugi Reis ümber maailma, Monopol, Yatzy, Tark mees taskus, Tark naine taskus ning mitmed muud väiksemad mängud. Need mängud aga ei leia eriti tihti kasutust, sest ülal välja toodud mängud röövivad enamus meie ajast.

Kui kellelgi on veel põnevaid lauamängu soovitusi jagada, siis olen üks suur silm. Ja kui kellelgi peaks mänge kodus üle olema ja tahaks neist lahti saada, siis võib vabalt meile pakkuda. :)

Matu 5!

Nagu ma suve alguses kirja panin, siis mängutoa broneering oli meil tehtud juba mai lõpus. Valituks osutus peale esimest külastust mängutuba Meie küla tänavmillest me mõlemad sattusime vaimustusse. Praeguseks võin öelda, et see oli 100% õige otsus seal pidada.

Käisime suve jooksul veel mitu korda mänguhommikul ja iga kord oli poiss terve aja nii ametis, et vahepeal vaid vilksamisi nägin teda. Terve suve rääkis kõigile sõpradele, et temal tuleb Meie küla tänaval sünnipäev ja tema kutsub neid ka enda sünnipäevale. Seega ta ei jõudnud kuidagi ära oodata sünnipäeva, et sõpradega juba lustima saaks minna. Muidugi eriti õnnelikuks muutus ta siis, kui kuulis et saab sünnipäeva pidada koos oma parima sõbraga, kes sai 2 nädalat peale teda 4a. Kuna enamus külalised kattusid sõprade näol, siis miks mitte kulusid jagada ja lasta parimatel sõpradel koos tähistada.

Kahekesi koos oli kindlasti märksa soodsam kõike korraldada, sest enamus kulusid läksid jagamisele. Samas jällegi ka rohkem peavalu, et omavahel asjad klappima saada ning otsustada, kes mida teeb ja ostab. Üldjoontes läks õnneks kõik hästi ja mis peamine, sünnipäevalapsed olid ise meeletult rahul ja õnnelikud.

Külalised olid kutsutud kell 18, meie ise pidime sisse saama mängutuppa 17:45. Reaalsuses oli aga nii, et olime mõlemad varem seal ja rääkisime väljas juttu. Ja enne kui saime hakata oma asju sisse viima, olid korraga kohal üle poole lasteaiarühma. Lastel muidugi vahet ei ole, nemad tormasid mängima ja olid õnnelikud. Aga ma oleks eelistanud asjad enne valmis panna ja SIIS külalisi vastu võtta. Ehk siis kõik oli puder ja kapsad. Siin kohal palun kõiki, et kui on algusajaks määratus 18:00, siis palun tulge ka 18:00, mitte 15 minutit varem. Mängutoas toimub kõik ju kindlast kellast kindla kellani, seega te panete korraldajad lihtsalt natuke nõmedasse olukorda sedasi. Õnneks oli varem kohal ka armas Greete, kelle palusin sel aastal Matu sünnipäeva jäädvustama. Sain tema käest mälestuseks nii palju toredaid pilte, mida vaadates on edaspidi hea meenutada seda tähtsat päeva.

Pidu ise õnnestus aga väga hästi. Ainus kisa mis peamiselt eksisteeris oli autode pärast. Lapsi palju aga autosid kõigile ei jagunud, seega osad väljendasid häälekalt oma pahameelt. Paar üksikut korda sai keegi ka haiget aga need olid ka enda hooletusest, mitte ei toimunud mingeid kakluseid. Ma pole nii rahumeelset sünnipäeva vist näinudki siiani. Ja kui alguses pelgasin veidi, et kuidas kõik söönuks saavad ja kuidas laua taha mahuvad, siis reaalsuses pidin lapsi mööda tuba taga ajama, et nad tuleksid vähemalt jooksid midagi. Sõid vaid paar üksikut last. Enamus haarasid jooksu pealt ehk juusturulli või vahukommid hambusse ja lasid edasi. Torti söödi küll ja see sai enamuses otsa ka, küpsisetort on alati kindla peale minek. Seega kuigi meil oli ligi 40 inimest, siis reaalis oleks neid inimesi sinna rahulikult veel mahtunud.

Aga kuna ilmselgelt meil ei saa sellest mängutoast ikka veel villand, siis oleme peale sünnipäeva juba kolmel mänguhommikul käinud ning plaanime ka edaspidi neid külastada. Mänguhommikud toimuvad praegu iga T kell 10-12:30, lisainfo selle kohta on kirjas nende fb lehel.


Ps. Ei ole sponsoreeritud postitus, maksime täitsa ise ja soovitan neid tõesti seetõttu, et olen ise ka sellest mängutoast vaimustuses.

Lugemissoovitus


Jüri v. Grauberg “Avakontor”

Raamatu keskmes on ühe firma avatud kontor, mis peaks kaasa aitama omavahelistele sõbralikele suhetele, kuid tekitab kohati just rohkem pingeid. Ühed üritavad oma suhet varjata, teine üritab oma kiusajat varjata, kolmas vaatab lihtsalt igatsevalt naise poole, kellesse juba ammu armuma on hakanud. Mõistagi ei või selline asi rahumeelselt lõppeda, vaid lõppeb ikka suure krahhiga.

Raamatus jookseb paraleelselt mitu liini. Üheks liiniks on Ken ja Eileen ning teiseks liiniks Karl ja Signe. Esimesed on alles noored inimesed, teised kaks juba pisut vanemad ning kasvatavad mõlemad üksinda last.

Ken on juba ammu silma peale pannud Eileenile, kuid siis tuleb välja, et üks teine töökaaslane Ivo terroriseerib ja peksab Eileeni igapäevaselt. Ken üritab järjepidevalt Eileeni päästa, kuid Eileen jookseb ikka oma ahistaja juurde tagasi. Seniks, kuni ühel hetkel Ivo tema jalaluu murrab ja ta elusalt metsa okste alla matab.

Signe ja Karl hakkavad suhtlema aga tänu lastele. Ühel päeval võtab Karl oma 4a poja tööle kaasa. Seal leiab Karli poeg aga eest oma 3a lasteaia sõbranna, kes osutub Signe tütreks. Koos hakatakse erinevaid asju ette võtma ja lapsed leiavad, et nad on justkui päris perekond. Täiskasvanud aga ei võta vähemalt esialgu vedu.

Raamat on tõeliselt mõnus ajaviitekirjandus. Mis minu jaoks raamatu aga eriti eriliseks teeb, on see, et minu poeg on Karli poja prototüübiks ning nii mõndagi tema kildu on raamatus kasutatud. Nüüd on need igaveseks raamatusse talletatud.

Tegemist on Jüri viieteistkümnenda romaaniga. Minu silmis kõik ühtmoodi mõnusad lood, mida on kerge lugeda.

 

Järjekordsed mõnusad romaanid teie ees!

Jüri v. Grauberg “Karutapja” 

Asso on üksik armilise näoga meesterahvas. Armid kaunistavad teda juba nooruspõlvest peale, alates karuga “kokku põrkamisest”. Rappis karu mis jaksas, kuid Asso sai oma pussnoaga karust siiski jagu ning pääses õnneks eluga. Läbi elu ongi teda saatma jäänud hüüdnimi Karutapja, kuid armuõnne pole tal sellegipoolest olnud. Südames on aga aastaid olnud üks ja sama naine, kes tema elust sama järsult kadus, nagu sinna nooruspõlves ilmus.
Kui aga aastaid hiljem taas juhuse tahtel kohtutakse, ei oska Asso esialgu midagi arvata. Südames on naine küll armas aga pettumus naise kadumise tõttu teeb veel mõnda aega meele mõruks. Ühel hetkel suudab Asso siiski naisele andeks anda ning naudivad koos ühiseid hetki,seda nii linnas kui ka rattaga maale kodukanti põrutades, kus neil õnnestub taaskord karuga silmitsi seista.

Jüri v. Grauberg “Sune”

Jarmo on noor taluperemees, kes on alles hiljaaegu naise poolt maha jäetud. Kodu poole sõites näeb ta aga abitus seisundis tumeda nahavärviga noort naist, kes tema eest metsa põgeneb. Jarmo püüab neiu kinni ja viib koju. Õige pea saab talle selgeks, et koju toodud neiu nimeks on Sune ja ta on üsna ebatavaline neiu. Ta ei erine teistest mitte ainult nahavärvi, vaid ka meelekindluse ja hoolivuse poolest. Sune põgeneb oma deemonite eest ning on Jarmole tänulik, et viimane talle pelgupaika ja turvatunnet pakkus. Jarmo õpetab teda enese kaitseks tulistama ja mitmel korral suudab Sune oma kiire tegutsemisega nende mõlema elu ka päästa. See ei ole tavaline armastusromaan, vaid põnevusromaani sugemetega armastusromaan. Kaks erinevat stiili on väga osavalt oma vahel põimunud.

Kui esimene raamat oli veel üsna Graubergi käekiri, siis teine raamat erines minu silmis üsna palju tema tavapärasest stiilist. Üldjoontes on tema raamatud siiski väga lihtsasti loetavad ja mõnusad teosed, mis keskenduvad tegelikult üsna suurel määral tänapäevastele eesti valupunktidele.
“Sune” puhul oli läbivaks teemaks näiteks rassism, sest kuigi neiu valdas täiesti puhast eesti keelt ja oli justkui eestlane, siis nahavärvi pärast sõimati teda siiski ja peeti Jarmo orjaks, mitte talu perenaiseks. Ka inimröövid ja vägisi lõbutüdrukuks tegemised ei ole tegelikult eesti jaoks võõras teema, kuigi me võime seda ju sinisilmselt arvata ja loota. Tore on lugeda selliseid ehtsaid raamatuid, mitte läbi ja lõhki roosamannavahulist armastusromaani, kus üks gigolo ees ohkab ja naised karjas jooksevad. Viimased ei ole kohe üldse minu teema.