Järjekordsed mõnusad romaanid teie ees!

Jüri v. Grauberg “Karutapja” 

Asso on üksik armilise näoga meesterahvas. Armid kaunistavad teda juba nooruspõlvest peale, alates karuga “kokku põrkamisest”. Rappis karu mis jaksas, kuid Asso sai oma pussnoaga karust siiski jagu ning pääses õnneks eluga. Läbi elu ongi teda saatma jäänud hüüdnimi Karutapja, kuid armuõnne pole tal sellegipoolest olnud. Südames on aga aastaid olnud üks ja sama naine, kes tema elust sama järsult kadus, nagu sinna nooruspõlves ilmus.
Kui aga aastaid hiljem taas juhuse tahtel kohtutakse, ei oska Asso esialgu midagi arvata. Südames on naine küll armas aga pettumus naise kadumise tõttu teeb veel mõnda aega meele mõruks. Ühel hetkel suudab Asso siiski naisele andeks anda ning naudivad koos ühiseid hetki,seda nii linnas kui ka rattaga maale kodukanti põrutades, kus neil õnnestub taaskord karuga silmitsi seista.

Jüri v. Grauberg “Sune”

Jarmo on noor taluperemees, kes on alles hiljaaegu naise poolt maha jäetud. Kodu poole sõites näeb ta aga abitus seisundis tumeda nahavärviga noort naist, kes tema eest metsa põgeneb. Jarmo püüab neiu kinni ja viib koju. Õige pea saab talle selgeks, et koju toodud neiu nimeks on Sune ja ta on üsna ebatavaline neiu. Ta ei erine teistest mitte ainult nahavärvi, vaid ka meelekindluse ja hoolivuse poolest. Sune põgeneb oma deemonite eest ning on Jarmole tänulik, et viimane talle pelgupaika ja turvatunnet pakkus. Jarmo õpetab teda enese kaitseks tulistama ja mitmel korral suudab Sune oma kiire tegutsemisega nende mõlema elu ka päästa. See ei ole tavaline armastusromaan, vaid põnevusromaani sugemetega armastusromaan. Kaks erinevat stiili on väga osavalt oma vahel põimunud.

Kui esimene raamat oli veel üsna Graubergi käekiri, siis teine raamat erines minu silmis üsna palju tema tavapärasest stiilist. Üldjoontes on tema raamatud siiski väga lihtsasti loetavad ja mõnusad teosed, mis keskenduvad tegelikult üsna suurel määral tänapäevastele eesti valupunktidele.
“Sune” puhul oli läbivaks teemaks näiteks rassism, sest kuigi neiu valdas täiesti puhast eesti keelt ja oli justkui eestlane, siis nahavärvi pärast sõimati teda siiski ja peeti Jarmo orjaks, mitte talu perenaiseks. Ka inimröövid ja vägisi lõbutüdrukuks tegemised ei ole tegelikult eesti jaoks võõras teema, kuigi me võime seda ju sinisilmselt arvata ja loota. Tore on lugeda selliseid ehtsaid raamatuid, mitte läbi ja lõhki roosamannavahulist armastusromaani, kus üks gigolo ees ohkab ja naised karjas jooksevad. Viimased ei ole kohe üldse minu teema.

Advertisements

Meie küla tänav

Aprilli lõpus avastasin ma Tallinnas kaks uut mängutuba, mis mulle silma jäid. Kui uurisin infot mahutavuse kohta, siis sain lisaks vajalikule infole teada, et “Meie küla tänav” plaanib teha ka mänguhommiku. Kuna oli soov nagunii oma silmaga see koht üle vaadata, siis sobis see mänguhommik meie plaanidesse ideaalselt.

23nda hommikul võtsimegi suuna Tallinna ja madara tänava poole. Ma ei oskagi öelda, kumb meist rohkem põnevil oli, sest piltide järgi tundus see mängutuba väga soe ja armas. Jõudsime esimesena kohale mänguhommikule ning uksest sisse astudes olin lihtsalt pahviks löödud. Nii avar ja hele. Perenaised tulid naeratades vastu võtma ja kõik oli lihtsalt vapustavalt ilus. Kohutavalt meeldivad need mahedad värvid, mis ei väsita üldse silmi ning on mõnusalt lastepärased. Söögialas on piisavalt ruumi ja istumiskohti, et end hästi tunda. Mina tundsin end küll kõik need 3h imehästi. Beebide jaoks on söögiala kõrval kohe “Lasteaed”, ehk siis beebide aedik beebidele sobivate mänguasjadega. Ehk siis lapsevanemad saavad ilusti teistega suhelda ja ei pea kusagil teises mängutoa otsas passima oma beebidega. Ja need imearmsad mängumajad, kus lapsed saavad ennast kehastada kelleks iganes. Minu oma ei saanud muidugi tuletõrje depoost ja autost üle ega ümber. Aga olemas on ka politseimaja, kohvik, pood, kool, arst, töökoda ning kodu. Kodu kõrval saab grillida ja juurvilju istutada ning korjata. Ja muidugi mööda tänavaid saab autodega ringi kimada. Ei puudu ka tavaline kiik ning liumäega laev, kus on hea ennast näiteks piraadiks kehastada.


3h lendas linnulennul ja kui oli aeg ära tulla, tuli taaskord kisa “Ma ei ole üldsegi veel mängida saanud”. Selline kisa on siiamaani tulnud vaid Playmobile mängutoas, mis nüüd lemmik mängutoa kohalt sujuvalt minema lükati. Kogu mängutuba on väga hästi läbi mõeldud ja hästi saavad tunda end kõik, nii hullavad lapsed, kui ka kaasas olevad vanemad. Ma nautisin kohvi ja toredat seltskonda nii mängutoa perenaiste, kui ka teiste külastajate näol. Olin ise nagu väike laps kommipoes, sattusin sellest mängutoast tõesti niivõrd vaimustusse.

Laua taha mahub korraga 28 inimest istuma, kuid mängutuppa mahub mängima lapsi märksa rohkem. Seega kui arvestada, et lapsed nagunii laua taga üldiselt eriti ei istu, siis mahub külalisi mängutuppa päris palju. Kasvõi söövad vahetustega. Parkida saab Madara tänaval tasuta ja õhtuti ning nädalavahetutel ei tohiks olla erilist probleemi ka kohtade leidmisega. Meie oleme sellest kohast igaljuhul nii vaimustuses, et broneering Matu sünnipäevaks on juba tehtud. Mis sest, et see alles septembris on.

Mis veelgi vahvam, nad teevad taaskord mänguhommiku ning teil kõigil on võimalik selle mängutoaga (ning ka meiega) tutvuma tulla! Meie võtsime selle juba igaljuhul plaani, sest oma akusid on vaja ju positiivse emotsiooniga laadida. Kohtume juba 6. juunil kell 10 madara 29/2 Meie küla tänav mängutoas!

Kus pidada lapse sünnipäeva?

Siiamaani on üsna lihtsalt läinud nende sünnipäevadega. Esimesed kolm aastat pidasime rahulikult kodus, kuigi olin sunnitud tegema mitu pidu. St perele eraldi ja sõpradele eraldi, kuid see sobis meile. Eelmisel aastal aga soovis Matu ka lasteaiast sõpru kutsuda, seega enam ei olnud kuidagi mõeldav, et nad siia kõik ära mahuks. Sujuvalt tekkis aga võimalus pidada pidu külakeskuses ning haarasime sellest võimalusest rõõmuga kinni. Matu iga kord väga rahul ja õnnelik olnud.

Sellel aastal nüüd on aga esimene juubel tulemas ning kuna lapsi on palju, sooviksin korraldada sünnipäeva mängutoas. Saaksin ka külakeskuses seda taaskord teha aga arvestades, kui palju sellega on ise jamamist, siis igal juhul  oleks mängutoas lihtsam. Külakeskuses oleks vaja lastele tegevused ise leiutada saalis, ülevalt mängutoast asju alla tarida ja kodust kaasa tassida + ilmselt ka kusagilt midagi rentida või laenata. Ka eelmisel aastal oli autorada laenatud, mida mööda lapsed alla said sõita. Rääkimata siis sellest, et hiljem tuleb kõik ise ära ka koristada.

Õnneks on meil veel sünnipäevani kõvasti aega, seega aega leida see õige peopaik, kuid see tundub paras hiina keel olevat. Olen erinevaid mängutubasid lapanud aga enamuste puhul ei ole õrna aimugi, kui palju lapsi sinna võiks ära mahtuda. Arvestades, et meil on tulemas ca 30-35 last + vanemad, siis seda ruumi peab jaguma. Isegi kui möllamiseks ruumi on, siis paljudes kohtades pole istekohtadele pea üldse mõeldud ja laua tahagi mahub väga vähe inimesi. Teine kriteerium on muidugi hind, sest 250-300 eurot vaid mängutoa peale kindlasti panna ei taha, millegi eest on vaja ka lauake katta ja kingitus osta. Ja muidugi asukoht on ka oluline, sest kõigil ei ole autot, millega kuhu iganes kohale põristada.

Sõelale on praeguseks jäänud mitmed mängutoad. Panen need siia kirja, ehk kellelgi teiselgi kasu sellest.

  • Meie küla tänav – See on praegusel hetkel vist minu lemmik koht. Tundub kuidagi väga armas ja hingestatud mängutuba ning kui neile kirjutasin, oli nende poolne suhtlus väga soe ja meeldiv. Plaanime homme hommikul sinna mänguhommikule minna, et saaks oma silmaga koha üle vaadata. Asukoht ja hind on väga super. Väidetavalt mahub sinna ka palju lapsi mängima ja on ka istumiskohti vanematele, eks selles saan homme ise veenduda.
  • Meie mängumaa – Käisime seal eelmine aasta sünnipäeval ja osutus väga toredaks mängutoaks, kus on ruumi palju ja tegevust nii suurtele, kui ka väikestele piisavalt. Matule endale see koht väga meeldib. Ka asukoht ja hind on head.
  • Mänguplaneet – Matu parim sõber pidas seal eelmisel aastal sünnipäeva. Taaskord asukoht ja hind on väga head ja tuba ise tõeliselt vahva. Kuna sel aastal peab Matu sünnipäeva koos oma parima sõbraga, siis ideaalis tahaks siiski mingi muu mängutoa valida, kuid päris välja teda valikust hetkel siiski ei jäta.
  • Minu mängutuba – Piltide ja jutu järgi tundus väga tore koht, kuid isiklik kogemus selle mängutoaga puudub. Natuke häirib, et ta niivõrd värviline on aga samas lastele värvid meeldivad. Kriteeriumite järgi sobiks ta meile siiski hästi, seega ka see mängutuba on hetkel meil sõelale jäänud.
  • Vallatuste mängutuba – Taaskord üks tore mängutuba, milles ma tõsiselt üllatusin. Kahest korterist on kokku ehitatud üks suur ja imetore mängutuba, kus on mõeldud kõigele ja kõigile. Tõeliselt hubane koht, kus lastel oli ilmatuma lõbus.

Küsisin abi ka ühes FB grupis ja sain sealt soovituseks Muuuv, Starkid, Meie mängumaa, Imeline mängumaa, Funlandia ja Miniland, Lohesaba, Väike linn ja Papa juures. Iseenesest kõik nad toredad aga nimekirjast enim sobib siiski Meie mängumaa, mis on mul varasemalt ka sõelale jäänud. Muuuv on küll tore aga tõesti ülemõistuse hinnaga, rääkimata asukohast. Ka Starkid (Maardu) ja Miniland (Viimsi) jäävad liiga kaugeks oma asukohaga. Ja Funlandia jääb kahjuks liiga lahjaks selles vanuses lastele, väiksematele oleks kindlasti imetore. Lohesaba meeldib mulle aga tahaksin, et mängutuba oleks vaid meie seltskonna päralt. Väike linn on äge aga taaskord üle mõistuse hinnaga. Ja Papa juures mängutoa kohta ei oskagi seisukohta võtta. Iseenesest meeldib aga kui küsisin palju inimesi võiks mahtuda, siis saadeti selle peale mulle pilte ja infot jäi väheks.

Oskab keegi ehk veel midagi soovitada või jagada arvamusi mõne mängutoa kohta? Kus olete ise suuremaid sünnipäevi pidanud nii, et päris pankrotti ei jäänud? :) 

Pärleid lapse suust

Ma olen mõnda aega Matu loobitud pärleid kirja pannud ja mõtlesin mõned ka siia välja tuua.

4 aastane:

  • “Emme, kui ma sinuga tööle tulen, siis ma teen tädidele ukse lahti. Aga onud teevad ise ukse lahti.”
  • Lugesime eile Matuga Eesti metsloomade raamatut ja seal olid kõrvuti lehtedel ka rästik ja nastik. Rääkisime siis, kuidas neil vahet teha ja et rästik on mürgine ja ohtlik. Küsisin Matult, mida ta teeb, kui rästikut näeb? Tema vastu: “Tapan ära”. Seletasin siis, et kui üritad talle liiga teha, siis ta just ründabki. Lõpuks leidis, et ju siis ikka peab hoopis koju jooksma ja tuppa minema.
    Täna hommikul näitas Matu aga ülaste peale ( näitasin talle eile, et näed ilusad lilled aga mürgised, ei tohi puutuda) ja teatas, et neid ei tohi puutuda, sest need on mürgised ja hammustavad.
  • “Võta üks moorapoeg” <– Mõtles küll moorapead aga mis sa ära teed, kui õige nimi meelde ei tule.
  • “Issi ma tahan, et sa makalonid ära plaadiksid, siis need on kõlbenud”
  • “Lapsed ei tohi üles kõrgele korstna otsa ronida. Ainult inimesed võivad”
  • Matu tahtis diivanil turnida. Keelasin teda ja küsisin, kas tahab teist sarve ka otsa ette saada (trennis oli üle juba saanud). Ütles vastu: “Siis ma olen lehm”.
  • “See on minu lemmik supp aga ma ei saa seda kahjuks süüa, sest see ei maitse mulle”.
  • Käisime linnas. Kolasime veidi Kristiines ja ütlesin siis Matule, et ta riidesse paneks, sest issi tuleb järele. Matu ütles vastu “Miks? Aga ma ei ole ju veel shopanud”
  • “Ma ei saa trepist üles minna, mul on näpp valus!”
  • Ärkame üles Matuga. Kutt teeb mulle pai ja lausub: “Emme, sa oled nii ilus!”
  • Lähen Matule lasteaeda järele. Laps vaatab mulle rõõmsalt vastu ja lausub: “Emme sa oled ikka veel nii ilus.”
  • Matu vaatab raamatus kanatibusid ja teatab: “Need on kukid! See siin on kukk!” Ja näitab kana peale.
  • Lugesime unejutuks Pille-riini lugusid. Seal on koht, kus kirjas, et pika hermanni torni otsas lehvib punane lipp. Matu kukkus kohe seletama, et lipp ei ole punane vaid sini-must-valge.
  • Küsisin Matult nii muuseas, et mida jõuluvana talle tuua võiks. “Noh, jõuluvana võiks tuua seda mida mul vaja on. Uue hambaharja”. Küsisin veel üle, et kas ainult ühe hambaharja toobki? Vastuseks sain “Jah. Vot kui tore jõuluvana mul on!”

Kolme aastane:

  •  Mu ema räägib Matuga telefonis. Räägib siis, et kombain on ju nii suur, et mina küll kardan seda. Matu vastu “Ära karda nanakene, kombain on ju nii äge. Ku mina suureks saan, siis mina hakkan ka kombainiga sõitma”
  • “Kui mina suureks saan, siis mina hakkan ka issi autoga sõitma. Issi istub minu kõrvale. Sina istud taha, eks emme”.
    “Kui ma suureks saan ja sina ära koristad töö juures, siis ma tulen sulle autoga järele”.
    “Kui sina väike suur olid, siis sa käisid koolis. Kui mina ka suureks saan, lähen mina ka kooli”.
  • Küsisin Matult, mida ta sünnipäeval soovib. Lapsel vastus varnast võtta: “Vett ja lihapalle. Ja kui ma sõpradega ära mängin, siis saan ilusa Mcqueeni tordi. Õhupalle tahan ka. Ja kingiks saan playmobile tuletõrjeauto”.
  • Matu hommikusöögi lauas: “Tead emme, ma olen sinu parim sõber! Sa oled õnnelik nüüd.”
  • Käisime merepäevadel Smilersit kuulamas. Matu otsustas Sal Sallerit remiksida. Kõige pealt tuli laul “Lähme sõidame”, kõik laulsid kaasa. Peale seda tuli lugu “Sellel ööl”, jälle kõik laulsid kaasa. Matu hakkas mu süles näppu viskama ja karjus kaasa “Lähme sõidameee”. Vaatas, et ma laulan “Sellel ööl”, surus mul käed suule ja laulis edasi “Lähme sõidameeeeee. Lähme sõidameeeee”
  • “Emme, mul on söögijänu”
  •  Käisime koduekstras nööri ostmas. Matu andis nöörirulli müüjale ning kui müüja selle talle tagasi ulatas, teatas Matu: “Aitäh teile. Nägemist”.
  • Jalutasime kodu poole. Jäin naabriga veel korra lobisema. Matu haaras mul käest ja hakkas kodu poole sikutama, ise juurde seletades “Camoooon, lähme nüüd.”
  • Sokutasin Matule vaikselt paki Tutti fruttisid lauale (tema lemmikud). Kui ta selle karbi avastas, siis haaras selle laualt ja hüüatas suurte silmadega “Midaaa” ja kukkus mind siis kallistama.
  • “Kui rong autole otsa sõidab, siis on küll jama lugu”
  • “Kui ma sipelgale peale astun, siis sipelgas saab haiget. Siis peab sipelgas haiglasse minema!”
  • Ütlesin Matule, et tuduaeg tuleb. Tema selle peale “Ma pean vist natuke Papa sünnipäevale minema”. Kui ütlesin, et täna enam ei saa, lennukid ei sõida enam, tuli vastu viriseva häälega “Aga miiikkss?”
  • Mängime Matuga arsti. Matu on arstionu ja kuulab mind. Küsib siin jutti “Kas sul pea ka valutab? Kas sul kõht ka valutab? Kas sul jala sõrmed ka valutavad?”
  • Matu sõi spagette, üritasid talle seda sõna õpetada. Kõige pealt tuli “basketid”, ise hirmus õnnelik. Ja kui üritasid öelda SPA ja GETID, tuli kokku “SPAPEKID.”
  • Reedel kodu poole sõites ütles Matu, et tahab koju minna. Kaido noris, et äkki lähed hoopis lasteaeda. Matu vastas Kaidole “Lasteaed on kinni” ja pugistas mõnuga naerda.
  • “Sinul ei olegi reha. Ma pean ostma sulle reha. Sina pead maksma. Ma ostsin endale ka juba reha. Sina maksid ära”
  • Matu loopis kivisid ja kutsusime teda korrale, sest väike tüdruk ta kõrval oleks võinud väga haiget saada. Matul oli kohe vastus varrukast võtta: “Me alles kasvame!”
  • “Issi ei ole poiss, issi on lihtsalt Kaido.”
    Kaido küsis selle peale, kas vanaisa on poiss? Matu vastas:
    “Ei ole vanaisa poiss. Vanaisa on Taivo. Vanaisa läks ujudes juba koju”.
  • “Sina ostsid kingad mulle!? Aitäh emme, et sa mulle ilusad kingad ostsid. “
  • Matu ei tahtnud lõuna ajal lasteaias tudule jääda. Õpetaja siis ütles Matule : “Näe, teised lapsed kõik tuduvad, jää sina ka tudule.” Selle peale teatas Matu aga õpetajale: “Mul on kodus ka oma voodi, ma tudun seal”
  • “Emme on tüdruk, mina olen poiss. Sina ei ole poiss, sina oled Kaido. Issi Kaido oled.”
  • Matu pani Kaido paika. Kaido võttis mullitaja ja hakkas mulle puhuma. Matu kohe teatas: “Toas ei mullitata, rumal issi!”
  • Matu loomapoes: “Emme vaata, jänkutibud”
  • Matu näitab rööviku pildile ja kisab “Suul uss on”. Seletan siis, et ei ole uss, see on röövik. Matu selle peale kilkab “SUUUUUUL LÖÖBIK ON SEAL”.
  • Matu tahtis poes karuselliga sõita. Ütlesin talle, et emmel pole praegu raha. Selle peale vastas Matu: “Issil on”.
  • “Emme, autolaipa tahan.”
    “VAIP, mitte laip”.
    “Jaip?”
    “Autovvvvvaip”
    “Aaaaaa, LAIP”
  • “Issand jumal, puu kukkus alla” <– Paju tüvi murdus öösel tormiga ära, lapse kommentaar asja kohta siis selline.
  • Kaido kiusas mind ja Matu tuli pani mulle käe õlale, ise rahulikult küsiva näoga lausudes: “Emme, kõik on korras?”
  • Tahvlil sai aku tühjaks ja Matu hakkas jaurama. Ütlesin talle, et mulle tundub et Matule hakkab vist tudu kallale tulema. Selle peale sain vastuseks “Mkmmmm, ma jonnin”.
  • “Emme, palun veel üks lillapall”
  • Matu vaatab Mashat ja karu ning seletab tähtsa näoga juurde: “See on mõmmi Miska. Matul on ka mõmmi Miska” ja kaisutab sellepeale oma karu.
  • “Tammelulu püts, veel üks tammelulu püts, veeeeel üks tammelulu püts”. <– Rääkis siis Tammetõru mütsist.
  • Matu viskab laulukoera nukukärust välja ja paneb asemele suure tuletõrjeauto. Sõidutab seda siis mööda tuba ringi ja seletab juurde “Jää tuttu viiu-viiu”.
  •  Matu paneb põrandal puslet kokku aga üks tükk ei taha kuidagi oma kohale minna. Käratab siis kurjalt “Hakka juba tööööle pusle!”.
  •  Suvel kui Matu herilase käest nõelata sai, siis sellele järgnes vaid pisike jorin. Kui aga peale seda koju hakkasime liikuma ja ta poriloigus oma jooksurattaga külili käis, järgnes sellele suur kisa koos veel suuremate pisaratega ja hoidis käsi üleval nagu peen preili. Seletasin talle siis, et ära nuta, kohe lähme koju ja teeme sind puhtaks. Matu ütles mulle selle peale aga vastu ” Matu ei nuta , Matu jonnnnib!”.

Millal on õige aeg laps üksi õue lubada?

Täna tegi mind kurvaks teade selle kohta, et üks väike nelja aastane poiss on järvamaal hommikust peale kadunud olnud. Isegi Kaido oli sellest niivõrd löödud, et pani riided selga ja võttis suuna Türi valda, et seda väikest noormeest otsima minna. Eks väga palju mõjutab enda emotsioone see, et endal samas vanuses laps kodus kasvamas. Õnneks leiti poiss elusana ja tervena üles, seega saan öösel vähemalt rahulikult magada.

See panigi mind mõtlema, et millal on siis õige aeg lapsi üksi ilma järelvalveta õue mängima lubada? Kas nelja aastane on ikka “piisavalt suur”, et üksinda ringi kolama minna? Maapiirkondades on üsna tavaline see, et lapsed üsna varakult juba üksi õues ringi kondavad. Nii ka meie külas on lapsed kohati juba 1-2 aastaselt suuremate õdede-vendadega üksi õues kolanud, isegi kui õed-vennad ei ole neist just oluliselt vanemad. 3-4 aastased on üldiselt enamuses kõik üksi küla peal laiali ja vanemad siis vajadusel käivad mööda küla taga otsimas. Vaid mõni üksik lapsevanem peale minu käib lapsega koos väljas.

Mulle on öeldud otse, et lapsel peabki olema vabadust, muidu ei kasva iseseisev inimene ja ei saa elus hakkama. Kas tõesti see mõjutab täiskasvanuna hakkama saamist, et kas nelja aastane saab üksi ringi kolada? Kas linnas kasvavad lapsed on tulevikus kõik nannipunnid, kes eluga toime ei tule? Ju siis minu poisist saab ka tulevikus nannipunn, sest ma tõelise kanaemana ei kavatse niipea lasta lapsel üksi ringi kolada, vaid tunnen kohustust tal silm peal hoida. Jah ta võib olla üksi meie koduhoovis ja siin kõrval naabrite hoovis, kui ma olen sellest teadlik. Aga üksi kaugemale mänguväljakule või võssa ragistama ei luba ma tal minna. Näen ju, et ta on veel paras totu ja ei suuda ohte ette näha, minu ülesanne lapsevanemana on tagada tema ohutus. Ka töö juures kaasas olles võib ta hoovis rattaga sõita aga seal samamoodi on meil kokkulepe, et sõidab vaid mööda teatud rada ja siiamaani on ta meie kokkuleppest ilusti kinni pidanud, aknast on mul täpne ülevaade mida ta seal korda saadab.

Aga kuna siin kandis on rästikuid, siis ma tõesti ei luba lapsel ise võssa ragistama ronida. Kuna teda on mänguväljakult selg ees alla lükatud, siis ma tõesti ei luba tal üksi mänguväljakule minna. Kuna siin osad autojuhid on ajudeta kanad ning nad kihutavad majade vahel, siis lapsed ei suuda seda ju ette näha ja võivad kurvi tagant lihtsalt ette joosta või sõita. Kui olen temaga koos, saan nii mõnegi olukorra ära hoida või siis vähemalt olen olemas kohe, kui laps mind vajab. Kui ma olen kodus, siis saan vajalikku abi pakkuda alles siis, kui laps sellest rääkima tuleks või keegi teine mind appi kutsuma tuleks. Jumal tänatud, et eestimaal vähemalt laste rööve nii palju ei ole, selle võrragi turvalisem paik. Ma leian, et nelja aastane laps peaks veel olema pideva järelvalve all ja mina ei julge võtta riski, et lapsega midagi juhtuks. Isegi kui on kokkulepped, siis olen näinud isegi, et neid kiputakse ikka unustama ja rikkuma. Ja ma ei taha teada seda tunnet, kui laps peaks kusagile sedasi tundideks kaduma, ma läheksin vist täiesti hulluks kätte ära.

Mäletan, et ise umbes selles vanuses läksin ka mitu korda üksi kolama. Ühe korra läksin metsa emmele lilli korjama (elasime kohe metsa ääres) ja teisel korral ca 1km kaugusele poodi ja vanaemale külla. Ja ma ei mõelnud kordagi sellele, et emme võiks muretsema hakata või et võiksin ära eksida. Mul oli siht silme ees ja läksin. Vaesed vanemad, ilmselt olid nad ka murest murtud. Ma olin juba siis ehmunud, kui eelmine aasta Matu naabripoisiga koos väikesele ringile rattaga läks. Too kord istus karistuseks terve õhtu üksi kodus ja ei tohtinud sõpradega koos mängida. Praegu pole rohkem keelust üle astunud ja kui minna tahab, küsib alati luba.

Millal teie arvates on õige aeg lapsel üksi õues mängimas ja kolamas käia? Mõtlen just mitte koduaeda vaid kodust eemale minekut. Kas nelja aastane on selleks piisavalt küps? Olen ma tõesti hull kanaema või on minusuguseid emasid veel, kes üritavad ohte ette näha ja mitte nii vabalt kõike võtta? 

 

Hansaposti saaga sai lõpu

Viimati kirjutasin, et annan neile neljapäevani aega pakk minuni toimetada ning kui ei jõua, siis tühistan tellimuse. Pakk ei jõudnud minuni ja helistasin siis neljapäeva õhtul, et tellimus tühistada. Kõnele vastanud naisterahvas küsis vaid tellimuse nr ja lubas tellimuse tühistada. Arvasin, et sellega ongi siis ühel pool. Imestasin veel, et isegi ei küsitud põhjust.

Reedel sättisime Matuga linna, sest plaanisin minna endale kella ostma ja Matule Jyskist voodit. Olime just hommikusöögi kallale asumas, kui mulle helistas võõras number. Võtsin vastu ja kõne tuli FastEsti laost. Minu tellimuse tühistamise soov jõudis nendeni ja helistas üle, et küsida kas olen ikka kindel või sooviksin paki siiski kätte saada, et ta seisab hetkel meie paki kõrval. No ilmselgelt oleksin ma soovinud ju pakki kätte saada aga seda juhul, kui ma selle tõesti kohe samal päeval ka kätte saaksin. Ütlesin seda ka härrale, kes lubas kohe paki väiksema auto peale panna ja ära saata. Lubas tagasi helistada, et öelda kellaaja, millal pakk jõuab. Jõudsin juba mõelda, et raudselt nüüd jäetakse mind jälle ootama, kui tuli uus kõne neilt. Härra ütles, et tuleb isiklikult pakki tooma ja jõuab umbes tunni jooksul, kas see sobib mulle.

Tunnike hiljem ei olnud kuller veel tulnud, küll aga jõudis mu sõbranna Liia kohvitama. Ei läinud kaua aega mööda, kui lõpuks saabus maja ette ka väike buss koos minu kaubaga. Rääkides härraga sain teada, et tema isiklikult oli kolm korda selle paki laost välja saatnud aga kuller tõi tagasi ja väitis, et ei saanud minuga ühendust. Naabrinaine oli ka kõrval ja väljendas oma pahameelt, et see on ju täielik ajuvaba jutt, sest ma olen 24/7 telefoni teel kättesaadav ning terve aja kodus istunud ja oma pakki oodanud. Rääkimata sellest, et esimesel korral oli kellaaeg kokku lepitud ja kuller ei ilmunud lihtsalt kohale. Härra lubas uurida väljavõtteid ja vaadata, mis jama need kullerid ajasid. Iseasi, kas ta seda reaalselt teeb ka muidugi. Igaljuhul järjekordne tõend selle kohta, et kullerid on igavesed päevavargad ja ei tee oma tööd korralikult.

Lõpuks sain oma paki kätte ning härra aitas kõik ka tuppa kanda vabatahtlikult. Kontrollisin üle, et kõik on olemas ja härra sai lahkuda. Matu muidugi siiberdas ümber oma voodijuppide ja ei jõudnud ära oodata, millal see ometi kokku pannakse. Mina aga hakkasin oma uut kella hoopis näppima ja nautisime Liiaga kohvi. Lisaks voodile ja kellale sain kingituseks Hansapostilt sirgendajad. Neil on see kampaania, et 80+ eurose tellimuse puhul saab valida endale kingituse või soodushinnaga toote. Mul vahel oleks sirgendajat vaja, seega valisingi siis selle.

Rääkides aga nüüd tellimusest endast, siis olen asjadega tõesti väga rahul. Tellisin endale aktiivsusmonitor-kella, mis näeb välja nagu tavaline kell. Niivõrd ilus ja stiilne näeb välja. Lisaks veekindel ja patareiga, ei mingit akude laadimist. Pakend oli väga ilus ning minu jaoks suureks üllatuseks, et kaasas ka kruvikeeraja ning tagavarakruvid. Esialgu oli küll harjumatu, kuna pole eriline kella kandija kunagi olnud. Kuid praeguseks ära võttes lausa tühi tunne. Ja seierid helendavad pimedas, seega näen ka öösel mis kell on, ning ei pea telefoni järele haarama.

Ja Matu voodi on ka väga super investeering. Pakist välja võttes oli nii mõnus männi lõhn (on tegelikult siiani magamistoas) ja väga lihtne oli seda kokku panna. Matu aitas omalt poolt polte sisse keerata, ma keerasin vaid tugevamalt üle pärast. Ja kaasas olev vedrumadrats on parem, kui meie enda vedrumadrats. Mis peamine, laps ise on väga sillas ja magab oma uues voodis hea meelega. Mu vanemad saatsid inglismaalt talle uhke uue voodipesu ka, nüüd siis eriti mõnus tal magada oma Paw patroli voodipesu vahel. 139 eurot on selle komplekti eest ikka väga soodne hind, seega omalt poolt julgen soovitada küll. Ainult kulleriga tuleb ette vaadata või siis leida võimalus ise lattu järele minna.

Runtastic Moment Rose Gold

Voodi Rain + bonell vedrumadrats.

Saaga Hansaposti kulleriga jätkub.

Täna on teisipäev, tellimuse tegemisest on möödunud 2 nädalat ja 1 päev ning kuller sai mu paki kätte 9 päeva tagasi. Nagu arvata võite, siis pakk ilmselgelt minuni jõudnud ei ole.

Eile võtsin uuesti telefoni pihku ning helistasin Hansaposti infotelefonile. Laulsin oma lugulaulu uuesti ette ja kuulasin järjekordseid vabandusi ning sain lubaduse, et edastavad kogu info juhatajale ja uurivad, miks kuller ei ole siiani pakki kohale toimetanud. Kõige naljakam on asja juures see, et 9 päeva tagasi panid ka mu vanemad inglismaalt mulle paki teele, mis tuli mööda maad ja jõudis eile hommikul minuni. Küllap siis Manchester on palju lähemal, kui Tallinn, sest Tallinna külje alt pole pakk 9 päeva jooksul veel siiani jõudnud. Hansapostist sain teada, et see fastest on neil uus kuller ja uus teenus. Eks näis, kui kauaks neil sellise kiiruse juures see koostöö jätkub, sest praeguse kiiruse korral kaotavad nad küll ilmselt nii mõnegi kliendi.

Täna sain siis päeval Hansapostist taas e-maili, et vabandavad ebameeldivuste pärast ja paluvad kulleril minuga ühendust võtta. Täna ma igal juhul kullerilt kõne ei saanud ning saatsin õhtul ka e-maili Hansapostile tagasi. 2 päeva on aega neil see olukord lahendada ja kui neljapäevaks pakk minuni jõudnud ei ole, siis olen sunnitud lihtsalt tellimuse tühistama. Ma ei kavatse jääda mitu kuud ootama ja kodus sitsima, et EHK TÄNA lõpuks saab laps oma kaua oodatud voodi kätte. No milleks? Kui ei suuda firma tagada normaalset kullerteenust, siis see on minu jaoks viimane kord nende kaudu tellida. Pigem maksan rohkem aga saan oma tellitud kauba ka lubatud päevade jooksul kätte, mitte ei raiska oma aega, telefoniarvet ja närve sellise firma peale.