Inglismaa eripärad: Laste eri

Kuna minu teine kodulinn on Manchester, siis on mul üsna lihtne võrrelda elu eestis ja inglismaal. Eriti kuna olen mõlemas riigis lapsega elanud ja näen ka enda õe laste pealt, kuidas see eluolu seal on.

• Inglismaal makstakse nö emapalka 6 nädalat 90% palgast. Peale seda 33 nädalat 139.58 naela või 90% oma nädala palgast, olenevalt kumb summa väiksem on. Kodus võimalik lapse kõrvalt olla aasta, viimased 3 kuud siis tasuta. Eestis siis 1,5 aastat täismahus emapalka ning 3 aastat võimalik lapsega kodus olla.
• Beebitoitude valik on eestis parem, eriti purgi ja tuubitoitude osas. Inglismaal on palju igasugu pastasid ja vürtse. Eestis selle asemel erinevad pudrud, mis on palju tervislikumad ja paremad. Inglismaal sa ikka purgiputrusid poest osta ei saa.
• Kui eestis saab lapse sõime panna alles 1,5 aastaselt, siis siin on võimalik laps sõime panna praktiliselt kohe peale sündi. Paljud panevadki oma lapse 3 kuuselt juba sõime, kui ei ole just kodust vanaema või võimalik lapsehoidjat võtta. Beebidele mõeldud sõimed on aga tasulised ning hinnad keskmiselt 115 (osalise ajaga, ehk mõned tunnid päevas) kuni 212 (täis ajaga) naela nädal.
•  3-4 aastastele on inglismaal ette nähtud aastas 570 tundi tasuta haridust. Neid tunde saab kasutada päevahoius, mängugruppides, eelkoolides, registreeritud lastehoidjate juures või lastekeskustes. Klassikalist lasteaeda nagu eestis, inglismaal ei ole.
• Lapsed alustavad kooliteed inglismaal 5 aastaselt. Eestis saavad 2 aastat kauem lapsepõlve nautida.
• Koolivaheajad ei klapi eesti omadega. Siin algab suvevaheaeg alles juuli teises pooles ning kestab ca poolteist kuud. Samas on siin kõige pikem periood järjest koolis käia 7 nädalat ja seegi vahetult enne suvevaheaega.
• Kui eestis käivad esimese klassi lapsed juba ise kooli ja koolist koju, siis siin see võimalus puudub. Vanemad peavad lapse kooli viima ning tooma, enne ei lasta kooli territooriumilt last välja. Kui järele läheb keegi teine, tuleb sellest ka õpetajat teavitada. Üldiselt viiakse kooli ning käiakse lastel järel kuni 11-12nda eluaastani. Samas kaua ei tohiks laps ka üksinda kodus olla, kuid see sõltub juba lapsest ning tema mõistlikusest.
• Koolivormid on kohustuslikud ning igal koolil on omad värvid. Tüdrukutel seelikud ja poistel püksid. Välistab igasuguse “Mul on Gucci ja sul mingi narts” kiusamised. Samas korraldatakse ka “vaba riietuse” ning kostüümipäevi, seega saab koolivormile vaheldust ka. Samamoodi pole koolis lubatud ehted. Teiste koolide osas ei oska kaasa rääkida aga õetütre koolis on keelatud ka telefoni kasutada. Kui jääd koolis telefoni kasutamisega vahele, jääd sellest 24h ilma, ehk saad alles järgmisel päeval peale kooli kätte. Erandiks on reedene päev või enne koolivaheaega, siis saavad telefoni tagasi peale koolipäeva lõppu.
• Enamus õppetegevust toimub siin siiski koolis ning koduseid ülesandeid on vähe, seda ka teismelistel. Muidugi tuleb korrata eksamiteks ning töödeks, lugeda raamatuid ning teha esseesid aga Eesti kodutööde koormusega ei anna võrreldagi.
• Koolidel on omad kinnised hoovid ning lapsed veedavad vahetunnid väljas mängides. Väiksematele lastele on erinevaid rattaid ning liumäed ja kiigud, tegevust kui palju.
• Siin tuleb lastele piletid osta ühistransporti alates viiendast eluaastast, sest siis alustavad nad kooliteed. Ei ole ka tasuta ühistransporti väikelapse saatjale, nagu eestis on.
• Lapsega haiguslehele jäämise võimalus puudub. Kui on vajadus lapsega koju jääda, peab tasuta puhkepäevi küsima.
• Siin on mänguväljakuid üldiselt vähe ning asetsevad peamiselt parkides. Seega tuleb lapsega mänguväljakule minemiseks ikkagi pikem retk ette võtta, kui sa just pargi kõrval ei ela. Aga plusspunktiks võib jällegi välja tuua, et enamus mänguväljakutel on korralikud metallist aiad ümber ning atraktsioonid on ka tugevast metallist ja ei purune nii kergelt. Ei ole ohtu, et laps ennast vigastaks katkise liumäe peal või kusagile ära joosta saaks.  Eestis on seetõttu lastel toredam, et mänguväljakuid on pea igal nurgal ning lastel tegevust kui palju. Liivakastid on siin aga tõeline haruldus. Inglaste jaoks on need turvariskiks, sest liiv on niivõrd räpane. Ma olen siin isiklikult näinud liiva kahes kohas. Ühes pargis on liivakast ning teises suur liivane ala turnimisatraktsiooni all. Peamiselt mängivad liiva sees siiski nö sisse rännanute lapsed, mitte inglased ise. Küll aga on siin väga paljudes aedades liumäed-kiiged-batuudid olemas, mis sest, et neil aiad tikutopsi suurused on.
• Inglismaal on telekas lastesaade, mis keskendub peamiselt puuetega lastele. St saates osalevad puuetega lapsed, kellega koos tehakse vahvaid asju. Lisaks on saade televaatajate jaoks ka viipekeeles, et ka kurdid lapsed saaksid toredasti saatest aru.
• Väga tavaline on talvel kohata sellist vaatepilti. et lapsevanem on kinnaste-mütside-saabastega ja korralikult sisse pakitud, väike laps kärus on aga paljaste säärte ning palja peaga (mitte ainult paari aastased lapsed, vaid ikka sünnist alates). Ka koolis käivad lapsed talvel paljaste säärtega tihti, nii et jalad sinised. Jällegi tänaval hästi aru saada, kes mujalt sisse rännanud, sest nö välismaalastel on lapsed alati korralikult ja soojalt riides.

Väikesed liivakasti fännid :)

Kabuhirm ja kurbus käsikäes

Ma olen teisipäeva hommikust saadik olnud sisimas murtud ja õnnetu. Alates hetkest, kui Kaido hommikul helistas ja järjekordsest terrorirünnakust rääkis. Rünnakust mis toimus minu teises kodulinnas. Rünnakust mis toimus minu perekonna lähedal. Mõelnud kõigile neile, kes tänu ühele mõistuse kaotanud isikule said viga või kaotasid elu.

Muidugi tabas mind tõeline shokk sellest kuuldes. Tahtsin alles hiljuti isegi Manchester arenale ühele kontserdile piletid saada. Mu õetütar on just teismeline ja käib mööda kontserte. Jumal tänatud, et ta Ariana Grande suur fänn ei ole ja sinna oma nina ei pistnud. Tema sõbrannad olid seal küll aga õnneks pääsesid tervena minema. Iseasi kui terve nende hing peale sellist terrorirünnakus osalemist on. Teisipäeva hommikul Kaido kõne peale hakkas süda küll kiiremini lööma aga mõistus ütles, et kõik on korras. Vastasel juhul oleks minuga keegi juba ühendust võtnud aga oli täielik vaikus. Varsti sain õnneks vastuse ka emalt ja sõbrannalt, et nendega on kõik korras, võisin veidi kergemini hingata.

Kuigi minu lähedastega on kõik korras, siis süda valutab ikkagi kõigi teiste pärast. Loen aina artikleid, vaatan hukkunute nägusid ja loen nende lugusid. Südames pitsitab, kui mõtlen nendele lastele, kes tänu terroristile oma vanema(d) kaotasid. Rääkimata nendest vanematest, kes oma lapse kaotasid. Kohutav on lugeda, kuidas laps pommiplahvatuses mõlemad jalad kaotas, pimedaks jäi või koomas olles hinge vaakub. Olen iga kord kohutavalt kaasa tundnud ohvritele aga kui see sind nii lähedalt puudutab, siis see läheb veel rohkem hinge. Teadmine, et seal samas oleks võinud hukkuda mu kõige lähedasemad, mis on niigi minu kõige suurem hirm.

Mille üle ma aga uhkust tunnen on Manchesteri inimeste kokku hoidmine ja toetamine. Nii südant soojendav oli lugeda, kuidas sellel ööl ei jooksnud inimestel silme ees rahatähed, vaid ainus eesmärk oli ligimesi aidata. Taksojuhid vedasid inimesi tasuta. Hotellid pakkusid ohvritele tasuta peavarju. Kohvikud avasid oma uksed ja pakkusid rahustuseks inimestele kohvi ja teed. Vot selline peakski ühtne kogukond olema, toetav ja armastav.

Aga hing on ikkagi katki ja pidevalt taob hirm kuklasse, et mis edaspidi toimuma hakkab. Õnneks õetütrel on mõistus peas ja ütles, et tal küll pole praegu tahtmist enam kusagile kontserdile minna. Aga ühistransporti näiteks vältida ei õnnestu, poes on ka vaja käia.. ehk pidev hirm jääb ikkagi kuklasse taguma. Millal ometi piir pannakse neile terrorirünnakutele. Kui palju süütuid peab veel elu kaotama “Paradiisi tahtjate” käe läbi…

Raamatud 19-23

Jack Thorne “Harry Potter ja äraneetud laps” – Kaheksas lugu. 19 aastat hiljem. Harry, Ron ja Hermione on nüüd juba täiskasvanud, neil on endal lapsed ning nad elavad oma igapäevast elu. Harry on Võlukunstiministeeriumi teenistuja, tööd on palju ning võib-olla ei suuda ta iga kord kõige paremini mõista oma lapsi, eriti aga Albus Severust, kellele on isa kuulsus pisut liiga ränk koorem. Siis aga näitavad mitmed märgid, et kogu must maagia ei ole veel maailmast kadunud ning see, et Harry arm on uuesti valutama hakanud, üksnes kinnitab Harry, Roni, Ginny ja Hermione kahtlusi. Taas pead tõstvale pimedusele peavad omal kombel vastu astuma nii vanemad kui ka lapsed.*

Algul ei saa vedama ja pärast ei saa pidama. Esimesed 100 lehekülge olid minu jaoks segadust tekitavad ja harjumatu lugeda näidendi vormi tõttu. Siis aga hakkas tegevus pihta ja ma ei suutnud seda enam käest panna. Siis ei häirinud enam näidendi vorm ja tuttavad tegelased hakkasid mu silme ees filmina ringi traavima. Potteri lood on ikka nii minu teema ja erinevalt paljudest teistest ei häirinud mind lõppkokkuvõttes see, et kellegi teise sulest on teos tulnud. Ilmselt aitas loo ehedusele ja headusele kaasa siiski see, et lugu on valminud koostöös Rowlingu endaga. Omalt poolt soovitan kindlasti sellele raamatule võimalus anda ja see läbi lugeda. Mina ei kahetse ja olen õnnelik, et see mul tänu armsale Liiale kodus riiulis olemas on ning et seda ka edaspidi lugeda saan soovi korral.

Kate Hamer “Tüdruk punases mantlis” – Äsja lahutanud Bethi suurim hirm on, et tema kaheksa-aastane veidi eriliskummaline ja kohati oma mõtetesse triiviv tütar Carmel võib kaotsi minna. Ja ühel udusel laupäeva hommikul see juhtubki. Laste jutufestivali ajal kaotavad nad rahvamassis teineteist silmist ja tüdruk otsekui haihtub. Murest murtud ema teeb meeleheitlikke püüdlusi tütre leidmiseks. Kas tema hooletus on süüdi tütre kadumises? Või on selle taga vanavanemad? Või teab Bethi sõbranna Alice tõesti ainsat juhtlõnga, vihjet, mis aitab Carmeli leida, enne kui on hilja? Ainus, milles ema hetkekski ei kahtle, on see, et tema tütar on elus.
Samal ajal algab Carmeli kummaline teekond koos mehega, kes tutvustab ennast lapsele tema vanaisana, kellega Carmel pole kunagi kohtunud. Mees väidab, et Carmeli ema hukkus autoõnnetuses ja laps peab jääma tema hoolde. Aja jooksul saab tüdruk aru, et mees arvab tal olevat erilisi võimeid.
Vaheldumisi ema ja tütre pilgu läbi esitatud jutustuses hoitakse pinget üleval kuni viimase leheküljeni.*

Taaskord raamat, mille haarasin kätte suure innuga aga mille osas ootused olid raamatust suuremad. Raamatu esikaas on väga vinge. Raamatu lugu tundub väga õudne aga sisu ei ole vastavuses. Lugu on poolik ning lõppeb samamoodi väga poolikult. Tore on see, et raamat on kirjutatud nii ema kui tüdruku enda vaatevinklist aga ma ei ole kunagi armastanud, kui raamatus hüpatakse kuude või aastate lõikes edasi ning ei ole kirja pandud, mis siis vahepeal sündis. Raamatu idee võib olla hea aga teostus paraku ei jõua ideele järele. Lugemist ei kahetse aga uuesti lugeda küll ei soovi.

Sarah Crossan “Üks” – Kaks õde. Kaks südant. Kaks unistust. Kaks elu. Üks keha. Grace ja Tippi on vöökohast kokku kasvanud Siiami kaksikud, kes on oma eluspüsimise eest kuusteist aastat võidelnud. Nad jagavad teineteisega kõike ja on teineteise jaoks kõik. Nad ei suuda lahusolekut ette kujutadagi. Nende jaoks oleks see tõeline tragöödia. Kui tüdrukute perekond ei saa enam lubada kallist koduõpet, tuleb Tippil ja Grace’il astuda päris maailma ja saada hakkama päris koolis. See on maailm, kus piilutakse nurga tagant ja sosistatakse selja taga. Aga kool toob kaasa muudki, näiteks võimaluse leida uusi sõpru ja ehk armastustki.  Sarah Crossani poeetiline lugu räägib identiteedist, armastusest ja sellest, mida tegelikult tähendab kokkukuulumine oma hingesugulasega.*

Kerge lugemine aga raske teema. Loetud sain vaid mõne tunniga, kuna teksti on raamatus tegelikult vähe. Küll aga on tegemist ühe tõeliselt hinge mineva teosega ning puudutab teemat, millest meil vähestel tegelikult aimu on. Kui raske võib olla selliste olukordadega rinda pista. Esimesed armumised, rasked terviseprobleemid ja elu muutvad otsused. Raamat lõppes minu jaoks täiesti teisiti, kui olin ette kujutanud. Paras pisarakiskuja aga soovitan lugeda, kui vähegi võimalik.

J. K. Rowling “Bard Beedle’i lood” –  J.K. Rowling avaldas 2007. aasta detsembris raamatu “Bard Beedle’i lood”, mille oli illustreerinud bard ise. Selle raamatu pealkiri peaks olema lugejatele tuttav juba raamatust “Harry Potter ja Surma vägised”, sest just see muinasjutukogumik aitas Harryl mõista, kuidas Voldemorti võita. Nüüd jõuavad need viis muinasjuttu ka eesti lugejateni ning nagu muinasjuttude puhul ikka räägitakse seal ustavast sõprusest, mis annab inimestele jõudu, armastuse lunastavast väest ja tõelisest võlukunstist, mis on meie kõigi südameis. 

Erilise võlu annavad raamatule aga professor Albus Percival Wulfric Brian Dumbledore’i kommentaarid ja joonealused märkused. Need on vaimukad, valgustavad lugude tagapõhja ning lasevad lugejal heita pilgu võlurite maailma.*

Ma ei oska öelda mida ma ootasin aga igatahes mitte seda, mis seal välja toodud oli. Dumbledore-i kommentaarid meeldisid igatahes rohkem, kui kõik need viis “võlurite muinasjuttu”. Viimane lugu on tõepoolest seitsmendast Potterist tuttav aga eelmised neli jäid minu jaoks kuidagi kaugeks ja lahjaks.

S.K. Tremayne “Külmakaksikud” – Üks Sarah’ kaksiktütardest hukkub õnnetuses – kuid kas ta saab olla päris kindel selles, kumb neist?

Aasta pärast seda, kui üks nende identsetest kaksiktütardest, Lydia, on õnnetult surma saanud, kolivad Angus ja Sarah Moorcraft väikesele Šoti saarele, mille Angus on oma vanaemalt pärinud. Nad loodavad seal oma kildudeks varisenud elu uuesti alustada. Kui aga nende ellujäänud tütar Kirstie hakkab väitma, et vanemad on eksinud ja hoopis tema on Lydia, seisavad Angus ja Sarah silmitsi järjekordse raske katsumusega. Talve lähenedes peab Angus saarelt ära sõitma ning Sarah jääb kõledale saarele omapäi koos tütrega, kelle küsitav identiteet toob ikka ja jälle esile painava küsimuse: mis tol saatuslikul päeval siis ikkagi juhtus?*

Raamat täis õudu. Minu jaoks ei saa olla hullemat asja, kui lapse surm. Seda hullem on lugeda raamatut, mis räägib surma saanud lapsest ning tema pere kannatustest. Eriti ellu jäänud kaksikõe kannatustest ning sellest, kuidas vanemad ei suuda ise rahu leida ja seetõttu ka lapse veel rohkem segadusse ajavad. Raamatu lõpp kiskus väga ulmeliseks ära ning lõppes minu jaoks ootamatult. Raamatu kaas on taaskord väga kaasahaarav, loo idee on hirmus ja ligitõmbav aga teostus paraku ei jõua minu jaoks ideele taaskord järele.

 

*Kaldkirjas tekst on kopeeritud sisututvustused raamatupoodide kodulehtedelt. 

Mai lobanurk

Hiljuti võeti minuga ühendust ja pakuti koostööd. Koostööks muidugi need reklaamid ja hüpikaknad blogis. Kaalusin asja veidi ning otsustasin vähemalt praegu sellest pakkumisest keelduda. Muidugi kuluks iga lisasent marjaks ära aga otsustasin, et see väike lisa ei kaalu üle teile ebamugavuste tekitamist. Ma tean ise, kuidas teiste blogides käies kirun nende reklaamide tõttu (just eelkõige seetõttu, et kogemata valesse kohta klikates viskab automaatselt teisele lehele ja hakka siis otsast peale otsima, kuhu järg jäi) ja ei taha veel neid viimaseid toredaid lugejaidki eemale peletada.

Ma olen hetkel omadega niivõrd raamatute lainel, et muu jaoks nagu ei kipugi enam aega jääma. Esialgu oli raamatuvahetus nagu needus aga praegu kiskus see mul hoogu maha, sest tasuta saab tellida vaid 1 raamatu kuus, seega valin väga hoolega mida tellin. Viimati jõudis minuni just üks 2000. ilmunud teos, mida olin ammu endale juba ihaldanud. Aga kuna meil on siin lihtsalt imetore raamatukogu, siis sealne raamatuvalik ajab mind samamoodi hulluks. Facebookis asuva “Lugemise väljakutse” grupi ja meie kohaliku raamatukogu tõttu mu nimekiri aga aina kasvab ja ma ei kujuta ette, kust ma selle aja võtan et kõik need toredad teosed ükskord läbi saaks loetud. Rääkimata siis kodus olevatest raamatutest ning nendest, mida ma järjest endale poest koju tarin. Sõltlase elu on raske.

Ma olen nii rahul sellega, et ma siia kodu juurde tööle sain. Esiteks on tõesti mõnusalt lähedal, teiseks on seal niivõrd palju toredaid inimesi ja kolmandaks saan ma nüüd Matule seetõttu rohkem lubada. Loomulikult lapsele on kõige olulisem perega aja veetmine aga selle jaoks, et veidi rohkem põnevust ellu tuua on vaja ka rahalisi vahendeid. Aegajalt ikka tahaks käia näiteks loomaaias või kinos, vaheldus on ka oluline. Nüüd on Matu juba nii suur, et temaga on lust ka tavalises kinos käia. Ei mingit beebikino ja nutvaid lapsi enam. Ka teater meeldib talle väga. Esiteks on lasteaias iga kuu olnud teatrietendus (pooltel kordadel ta muidugi on haige olnud) ja teiseks käisime me veebruaris esimest korda ka nukuteatris koos. Viimased 2 etendust olen lasteaias ka koos Matuga olnud kaasas, väga lahe kogemus. Väga toredad ja õpetlikud etendused on olnud ja mõjunud on need ka lastele väga hästi.

Praegu ootame aga suve tulekut. Mai kuu on veel üsna üritusi ja tegevusi täis bookitud. Juunis peaks asi veidi rahulikumaks muutuma, vähemalt ma loodan seda. Ootan juba aega, kui saab suvekleidis aias lesida ja rahus raamatuid lugeda. Praegu pole selleks veel väga võimalust. Eriti tänast ilma vaadates, kus iga poole tunni tagant sajab paksu valget lund.