Päev 30 ja kokkuvõte

Tegelikult oleksin pidanud juba eile selle postituse valmis kirjutama aga kuna meil hetkel kodus ehtne laatsaret, siis ei suutnud ennast kuidagi sundida blogima. Teemaks siis “Möödunud kuu parimad ja halvimad hetked”.

Parimad hetked on ilmselgelt olnud ikka lähedastega veedetud.

• Matuga kinos käik – Kuigi ta sel päeval üsna viril oli, siis päev oli sellegipoolest üsna vahva.
• Igapäevased jalutuskäigud Deiviga.
• Kohvitamised naabrinaistega.
• Päikeseline jalutuskäik Marianniga.
• 7 uut Darja Dontsova raamatut!
• Kersti reaktsioon kui talle kaua soovitud raamatu ulatasin.
• Liia külaskäik
• Saunakeskuse külastus Matuga kahekesi – Saun, bassein ja mullivann, paradiis.

Halvimateks hetkedeks on ikka haigused ning totrad arusaamatused.

Kui see väljakutse nüüd kokku võtta, siis üldiselt ainus mis see mulle andis, oli uuesti harjumus tihedalt blogida. Teemad olid enamjaolt minu jaoks igavad, kuid eks oli vahel ka pärleid. Olen tagasisidet saanud, et näiteks faktide postitus oli tore. Isegi üks mu parimaid sõbrannasid sai sealt ühtteist uut teada minu kohta. Aga ehk sain nüüd vähemalt uuesti harjumuse sisse ja ei unusta oma blogipesa jälle nädalateks ära.

Kuu ise oli üldjoontes üsna tore. Matu sai vahepeal lasteaias jälle käia, kuid nüüd jälle tatisena kodus. Mina sain mitu üsna head raamatut jälle läbi lugeda ja peaaegu igapäevaselt koeraga jalutamas käia. Nii võib selle suure koera igatsuse äragi unustada, sest saan oma suurt koeravaimustust naabri koerte peal välja elada. Aasta on alanud üsna positiivses võtmes (kui ilm välja arvata) ning loodan, et jätkub samas tempos.

Päevad 28 ja 29

Päev 28 – Parim asi, mis on minuga sellel nädalal juhtunud.

Lähedastega veedetud imelised hetked. Päikeseline reede koos supermõnusa jalutuskäigu ning fantastiliste jalutuskaaslastega. Õhtune vahuvann lõhnaküünla ning raamatuga. Sauna, mullivanni ja basseini külastus oma supermuheda väikese kutsi seltsis. Naabrinaise sünnipäev koos imetoredate naabritega. Ning uus Dontsova!!!

Päev 29 – Millised ootused on järgnevale 30-le päevale?

Lund ja päikest! Tahaks veelgi rohkem jalutada ja ilma nautida aga vaid kiilasjää ning sombuse ilmaga ei tõmba väga pikki jalutuskäike harrastama. Loodetavasti on Matu pisut tervem (hetkel jälle rivist väljas) ning õnnestub ta lõpuks ka lõunaunne lasteaeda jätta. Tahan leida veel aega lugemiseks ning mõnusate filmide vaatamiseks. Tahaks jõuda kinno, sest nii “November” kui “50 tumedamat varjundit” on veebruaris kinno tulemas. Lisaks tahaks ka Matuga mingit multikat minna vaatama, sest talle nii meeldib kinos käia.

 

Päevad 26 ja 27

Päev 26 – Imelikud asjad mida üksi olles teed.

• Panen palju tulesid põlema, ma kardan pimedust.
• Tantsin omaette
• Laulan kõvasti laule kaasa
• Olen tuduriiete väel või hommikumantlis

Üsna keeruline üldiselt midagi enamat välja tuua. Ma enda arvates ei tee just väga imelikke asju. Naudin tavaliselt rahu ja vaikust, loen raamatuid ja vahin filme ja/või sarju. Mul ei õnnestu just tihti üksi olla, laps enamjaolt ikka koos minuga.

Päev 27 – Kuidas olen viimase 2 aastaga muutunud?

Välimuse poolest rääkida, siis juuksed on pikemaks kasvanud ja lõikasin vahepeal veidi viltuse tuka sirge asemel. Suurt muud muutunud ei ole. Vaimselt olen kindlasti targemaks ja mõistlikumaks saanud. Oma prioriteedid rohkem paika loksutanud. Mida muud ma öelda oskangi? Kui palju see kodune ema ikka paari aastaga muutuda saab.

Päev 25 – Lemmikud filmid

Täna peaksin välja tooma enda lemmikud filmid, mida ma ei väsi vaatamast. Pole üldse küsimustki:

Hotel for dogs – Pange salvrätid valmis.

A walk to remember – Sama lugu, ohtralt salfakaid.

Blended – Lihtsalt super komöödia. Drew ja Adam on ideaalsed “lavapartnerid”.

The fault in our stars – Jällegi tõeline nutukas aga issand kui hea!

Ja loomulikult kuuluvad nimekirja ka Harry Potter, Twilight, Pride and prejudice ja Grease. Osasid multikaid võiks ka lõpmatult vaadata, lemmikud on näiteks Frozen ja Home. 

Päev 24 – Minu parim sõber

Minu parim sõber on sündinud 18. november 2005 ja on praeguseks hetkeks 11 aastat vana. Ta on kõige truum ja suurem sõber maailmas. Päevad veedab igal võimalusel külje all, kõik ööd magab kaisus. Näitab igal hetkel välja seda, kui oluline ma tema jaoks olen ning ei reeda mu saladusi kunagi. Kõige parem sõber ever!

“Kus on odavam lapsi kasvatada, eestis või inglismaal?”

Ma ei hakka otseselt ise siin võrdluseid välja tooma, vaid mind ajendas kirjutama täna see artikkel: http://naistekas.delfi.ee/kodu/lapsed/abdul-turay-pohjalik-vordlus-kus-on-odavam-lapsi-kasvatada-eestis-voi-suurbritannias?id=76998200

Ma ei teadnud, kas nutta või naerda seda artiklit lugedes, sest see on niivõrd kallutatud ja vale. Sama hea oleks võrrelda kõigi lisadega luksus lexust ilma lisadeta tavalise skodaga, sest auto on ju auto.

Tegelikult tuleks alustada rääkimist juba sellest, et ka elamiskulud on inglismaal märksa suuremad, kui need on eestis. Üürisummad on üsna suured, maksud samamoodi. Ehk siis sissetulekud võivad ju suuremad olla aga ega selle pärast raha ju rohkem kätte ei jää inimestel.

Artiklis on välja toodud, et sealt saab kärud kätte poest juba alates 90nest naelast ning väidetavalt on icandy käru juba ropult kallis, makstes lausa 699 naela, ning vaid eputrillad ostavad nii kalleid kärusid. Aga vot eestis on odavaimad kärud ka ikka mitusada eurot ja kõige populaarsem emmaljunga on lausa 900-1000 euro ringis.

Esiteks kuidas sa saad võrrelda JALUTUSKÄRU ja vankrikomplekti omavahel? Teiseks kui tood välja artiklis eestlaste peamise eelistatud margi, miks ei too siis inglaste lemmikuid välja? Tegelikkuses on seal tänavatel väga palju näha ka bugaboo kärusid ning vankreid, mille hinnad küündivad kohati ikka korralikult icandy hinnast üle. Bugaboo donkey komplektid on lausa 1500 euro kanti. Ka minu üks lemmikuid cosatto wonderi komplekt maksab 1500 naela. Minu arvates ongi peamiselt tänavatel mamas and papas, stokke, baby jogger, icandy ja bugaboo, ükski neist ei maksa poes 90 naela. Teiseks on paljudel kuulsatel kärudel iga lisa (ka vihmakile ja turvakaar) eraldi müügis, ehk sa saad selle välja toodud hinna eest vaid käru enda. Eestis saab poest ca 300 euro eest juba 2in1 vanker-käru komplekti ning seda koos beebitarvete koti, turvakaare ning vihmakilega.

Näiteks Mamas and papas poe vankrivalik on siin: https://www.mamasandpapas.com/en-gb/c/pushchairs-prams/?sort=price-asc&q=%3Aprice-desc&show=Page#

Samamoodi väideti artiklis, et inglismaal on väga korralik järelturg. Mina ütleks pigem vastupidi, et eestis on palju parem ja laialdasem järelturg ning inglismaal pigem loobitakse palju asju niisama ära või viiakse kirikusse abivajajatele.

Järgmiseks tulid jutuks riided ja tüüp võrdles inglismaal asuvat Primarki eesti POP poe hindadega. Minu jaoks on see sama hea, kui võrrelda hindu sepa turul ja armani poes. Primark on hea ja odav pood küll aga vastupidavus ning kvaliteet ei ole võrreldav Polarn O Pyret poega. Kui sa tahad võrrelda eesti hindu inglise hindadega, siis tuleks võrdluseks võtta rohkem võrreldavad poed. Näiteks ASDA riiete hindu prismas või rimis asuvate riiete hindadega. Seda enam, et POP pood on ka inglismaal olemas, võikski siis eesti ja inglise hindu ühe poe lõikes võrrelda.

Ka “emapalga” osas ei suuda Abdul õigust rääkida, sest tegelikkuses on inglismaal süsteem, kus makstakse nö emapalka kokku 39 nädalat. Esimesed 6 nädalat saad 90% oma palgast. Ning järgnevad 33 nädalat 139.58 naela või 90% oma nädala palgast, olenevalt kumb summa väiksem on. Peale seda on võimalik lapsega kodus olla veel 13 nädalat, kuid need on tasustamata ning enamus seetõttu lähevad 39 nädala vanuse beebi kõrvalt juba tööle.

Ka lastehoiu ja lasteaia osas valitseb artiklis tõeline segadus. Reaalsus on jällegi midagi muud. Eestis saab lapse panna lasteaeda alates 1,5 aasta vanusest, inglismaal võetakse hoidu vastu juba praktiliselt sünnist saadik. Paraku on lastehoid üsna kallis lõbu ning hinnad keskmiselt 115 (osalise ajaga) kuni 212 naela (täis ajaga) nädal. Osalise ajaga tähendab vaid teatud tunde päevas ning ka täis ajaga lastehoid ei ole sama, mis meil siin lasteaed, kus laps saab pika päeva kohal sitsida. Eestis on sellega võrreldes lasteaiatasud ikka väga minimaalsed.  3-4 aastastele on inglismaal ette nähtud aastas 570 tundi tasuta haridust. Neid tunde saab kasutada lasteaias, mängugruppides, eelkoolides, registreeritud lastehoidjate juures või lastekeskustes. Kooliteed alustatakse ametlikult juba 5 aastaselt. Sealjuures tuleb arvestada sellega, et laps lõpetab koolipäeva keset päeva, mitte alles õhtul teile sobival ajal. Vanemad kes peavad õhtuni tööl käima on sunnitud lisaks veel lapsehoidja võtma, kui ei ole kellelgi lähedastest võimalik ise last koju tuua ning hoida.

Ma jään jätkuvalt selle arvamuse juurde, et kuigi sealt saab poest odavamalt riideid, mänguasju ja mähkmeid, siis eestis on sellegipoolest lapsi kasvatada palju turvalisem ning parem. Rohkem lastega arvestamist, rohkem mänguväljakuid ja mängimis võimalusi lastele. Mängutoad ja paljudest söögikohtades mängunurgad ja palju muud.

Olen sel teemal ka varasemalt korra kirjutanud: http://loomaaedonkirju.ee/2016/06/17/uk-versus-eesti-ehk-kus-on-lastel-parem-kasvada

Aga Delfi võiks õppida enne lugema, kui iga ettejuhtuva suvalist pläusti üles laskma hakkab. Faktid on netis kõik kirjas ja räägivad hoopis midagi muud, kui härra Abdul meile siin välja üritas tuua. :)

Päev 23 – Minu suurim hirm

Minu suurim hirm on lähedaste kaotus.

Tänu sellele, et kaotasin mõlemad oma vennad täpselt 9 kuuse vahega, on mul pidev paaniline hirm, et kellegagi midagi juhtub. Iga ootamatu telefonikõne paneb võpatama, et ega nüüd jälle halvad uudised ees ei oota. Iga uudis mõnest suurest õnnetusest ja hukkunust paneb alati südame mitu korda kiiremini põksuma ja ei rahune enne, kui olen veendunud, et see keegi mu enda lähedastest ei olnud. Kui ühendust ei saa kellegagi, siis hakkab kohe mõte jooksma, et mis nüüd juhtunud on. Kui Kaido päeval pole helistanud mulle töölt, siis jälle hirm nahas, et mis temaga küll juhtunud on. Ehk siis pidev hirmu all elamine, kuigi ma seda enamjaolt välja ei näita. Vähemalt üritan mitte näidata, sest minu hirmud ei peaks teisi mõjutama.

Teine hirm millega igapäevaselt rinda pistma pean, on hirm pimeduse ees. See on mul lapsest saadik ja sellega toime tulla on tükk tegemist. See hirm ei ole küll nii meeletu, et mul seetõttu terve elu seisma jääks aga kui mul vähegi valikut on, siis ma pimedas liikumist väldiksin. Sealjuures ei ole vahet, kas tegemist on õue või toaga. Öösel wc-sse tulles pean ka tuled põlema panema ja ei suuda läbi pimeda maja üksi tuiata. Seda enam on minu jaoks üllatav see, et ma viimased väga mitu nädalat armastan õhtuti üksinda naabri koeraga jalutama minna. Vahepeal on küll hirm naha vahel aga enamjaolt suudan ma meie jalutuskäike väga nautida.

Päev 22 – Elu viie aasta pärast

Pikka juttu ei hakka tegema, panen lihtsalt mõned punktid kirja, mis võiks olla selleks ajaks täidetud.

• Olen targem ehk tahaks end vahepeal veidi harida.
• Kannan teist perekonnanime.
• Matul on õde või vend.
• Teen tööd, mida ma armastan.
• Mul on kodus uus karvane sõber (küülik või koer)
• Olen kirjutamise vallas edasi arenenud ja blogi teemad on ajakohasemad (mitte ainult väljakutse teemalised).

Hetkel tõmban joone alla. Võin ju kirja panna siia mida iganes aga mis reaalsuses viie aasta pärast toimub, ei tea me keegi. Veel 5 aastat tagasi ei osanud ma undki näha sellest, et mul on praeguseks hetkeks kolme aastane imevahva poisipõnn ja ma elan linnast väljas, mitte tüüpilises mustamäe paneelikas. Kuidas ma siis peaksin oskama praegugi aimata või ette näha, mis elu meid viie aasta pärast ees ootab. Eks aeg näitab.

 

Päev 21 – Üks tore lapsepõlvemälestus

Esimene mis kohe meenub on Tsehhi reis, kui seitsmendas klassis käisin. Tegelikult see reis ei olnudki üldse meie klassile korraldatud, vaid üheksanda klassi lõpureis. Aga kuna seal oli paar kohta üle siis ma sain raamatukogujuhatajaga (üllatus-üllatus raamatukoi puhul) kaudu kutse ühineda. Esialgu küll arvasin, et ei õnnestu, sest mul endal oli samal ajal ajaloo eksam. Ema sõimas näo täis ja ütles, et siis teen järeleksami ning õnneks ei olnud selle vastu ka õppelajuhatajal midagi.

Reis ise tekitas minus nii hirmu, kui ka ootusvärinaid. Hirmu seetõttu, et ei teadnud minejatest peale raamatukogujuhataja ning paari õpetaja kedagi. Mind pandi istuma ühe toreda pisikest kasvu tüdruku Tiia kõrvale, sellega vaevu mõned sõnad vahetasime.. vähemalt senikaua kuni buss linnast välja jõudis. 1,5 päeva hiljem Prahasse jõudes olime vaat et parimad sõbrannad. Reis ise oli imeline ning Praha ise on imeline linn. Seikluseid oli meil ka seal piisavalt, sest näiteks õnnestus meil õpetajad paanikasse ajada. Läksime hommikul grupiga kesklinna, kus meile siis tuur tehti ja vaatamisväärsuseid näidati, kaasa arvatud vahakujude muusemi. Siis oli meil paar vaba tundi linnas ning õhtul kell 6 pidime kokku saama purskkaevu juures, kui tahame minna värviliste purskkaevude etendust vaatama. Meie Tiiaga väsisime aga nii ära, et otsustasime selle osa vahele jätta ja läksime juba varem kaasa ostetud võikudega hotelli tagasi. Muidugi hiljem hakkas meil igav ja läksime hotellide lähedusse veel kolama ja poodi otsima, et veidi maiustusi osta. Õpetajad jõudsid tagasi ja avastasid, et meid ei olegi, Ehmatasid korralikult ära ja arvasid, et me oleme raudselt kusagile linna peale ära eksinud. Kui hotellituppa tagasi jõudsime, siis kõrvalt toast (meil olid kahe toalised boksid, kus kööginurk, wc ja vannituba ühised) raamatukogujuhataja saatis meid kohe teise hotellituppa õpetajaid maha rahustama. Õnneks lõppes see seiklus meie jaoks vaid positiivses võtmes ja see on siiani olnud üks parimaid reise minu elus.

Päevad 19 ja 20

Kuna mõlema päeva teemad on sellised, millest pikemalt pole midagi kirjutada, siis panengi need lihtsalt ühte postitusse.

Päev 19 – Mis on need 3 asja, mida soovin kindlasti oma lapsele õpetada. 

• Ausus ja Austus – Austama peab nii iseennast, kui ka teisi. Samamoodi peab olema alati aus. Valel on lühikesed jalad.
• Kiusamine ei ole okei – Mitte kunagi ei tohi mitte kedagi kiusata. Ei füüsiliselt, ega psüühiliselt. Kõik on võrdsed, olenemata tema juuksevärvist, kehakujust või riietest.
• Ole abivalmis – Kus viga näed laita, seal tule ja aita.

Päev 20 – Kas sul on totoveeringuid?

Ei ole ja ilmselt ka ei tule. Kui siis Hennatatood. Olen mõelnud küll minevikus aga ma kardan liialt valu ning ei taha enda keha peale veel midagi nii püsivat. Piisab mulle mu “tiigritriipudest”, mille laps mu kõhule tekitas. :)