Postitus on ajendatud Star FM-i fb lehel olnud küsimusest “Kas sinult on midagi varastatud?” Hakkasin meenutama ja sain aru, et ma olin ikka puhta napakas laps ja teismeline.. või siis olin lihtsalt väga kaitsev oma asjade suhtes. Igal juhul mõtlesin need mõned kogemused siia ka kirja panna, endalgi hiljem hea meenutada.
Esimene kogemus, mida mäletan on sellest ajast, kui olin ca 10 aastane ilmselt. Mul oli ilus roosa jalgratas mille üle ma olin väga uhke. Elasime Tartus puumajade rajoonis. Meie maja oli kahe korruseline ja nelja korteriga, maja esine tänava ääres aga kolmest küljest piiritletud kinnise aiaga. Olin parasjagu naabritüdruku sünnipäeval, kui märkasime tema köögi aknast möödumas mingisugust vanameest, ühes käes minu roosa ratas ja teises naabrite käsiniiduk. Ma läksin selle peale nii ähmi täis, et jooksin sussides vanamehele järele ja karjusin talle tänavale jõudes, “SEE ON MINU RATAS!!!”. Selle peale ehmatas vanamees ära, vaatas meie poole ning ratast maha visates ütles vastu “Ratas võib sinu oma olla aga niiduk on minu oma”, ning pistis punuma. Ilmselgelt lapsel pole nii pikad jalad ja kuigi üritasin talle järele jõuda, siis sussides jäin tast kiirelt maha. Selle peale otsustasime minna ja naabritüdruku emale kõik ära rääkida, peale mida suundusime uuesti tänavale vaatama, kas näeme veel temast mingit märki aga ta oli kadunud. Küll aga kõkutas üks teine vanem meesterahvas selle tralli peale tänavanurgalt naeru ning ütles, et varganägu olla niidukiga järgmisest tänavast sisse jooksnud ja veidi aega hiljem ilma välja tulnud ja edasi jooksnud. Sinna tänavasse kontrollima minnes leidsime, et tüüp oli niiduki pika heina sisse peitnud ja ilmselt lootis hiljem sellele järele tulla aga tema kahjuks leidsime me selle üles. Minu jaoks siiani hämming, kuidas üks vanamees võib nii nahhaalne olla, et kõnnib keset päikeselist päeva kellegi hoovi sisse, võtab trepikojast seest jalgratta ja niiduki ning üritab nendega lihtsalt minema kõndida. Teisalt imestan ma ka seda, et kuidas ma pätakas julgesin mingile vanamehele sedasi peale lennata. Igal juhul lugu lõppes meie jaoks kenasti ja asjad saime tagasi. Kuigi mu ilus roosa ratas läks mõni aasta hiljem garaazist ikka jalutama aga selleks ajaks oli see mulle juba väike ka.
Teine kogemus oli mul koolis, kui mu kõige esimene mobiil peale kahte nädalat kotist jalutama läks ning välja enam ei tulnudki. Minu armas 3310, oi kui kõvasti ma seda vargust põdesin. Õnneks vanemad väga kurjad ei olnud ja sain mõne aja möödudes endale ikkagi uue telefoni.
Kolmas kogemus mis meenus oli niisamuti Tartus aga selleks ajaks olin ma vast 15-16a teismeline ning toimus see kesklinnas kõrvalisel tänaval. Jalutasin parasjagu kodu poole ja rääkisin telefoniga, kui minu selja tagant lähenesid mulle järsult jooksusammud ning tundsin, kuidas käekott õlalt maha libiseb. Minu õnneks olid mul aga kiired reaktsioonid ning suutsin koti sangast haarata ning vargad vedasid mind koos kotiga üsna mitmeid meetreid edasi. Tegemist oli 20ndate alguses olevate noormeestega, kes olid mõlemad viisakalt riides ja peale vaadates ei peaks neid küll pättideks. Mind tükk maad edasi vedanud, vaatasid noormehed lõpuks üllatunud näoga selja taha mulle otsa, pilgus just kui küsimus, et kas ma ei kavatsegi lahti lasta. Kui ma oma keelepaelad siis valla päästsin ja neid heade ja paremate sõnadega kostitasin, lasi kutt kotist lahti ning pistsid sõbraga kiirelt punuma. Reaalsuses oli mu käekott neile nagunii täiesti kasutu, sest raha mul seal sees ei olnud ja telefon oli ka sel hetkel mul üldsegi kõrva ääres, kuid seda nad ilmselt vist ei märganud. Hiljem tulid noormehed mulle uuesti vastu aga üritasid ennast täiesti märkamatuks teha teisel pool tänavat.
Hetkel rohkem ei meenu, vähemalt suuremaid kogemusi mitte. Vb mingeid väikeseid asju on aja jooksul jalutama läinud aga midagi olulist igal juhul mitte. Loodan, et nüüd ära ei sõnunud, ehk sülitan igaks juhuks kolm korda üle parema õla.
loomaaedonkirju.wordpress.com 