Jutuks tuleb seekord siis see artikkel.
Lugesin selle läbi ja tekkis tahtmine sellele inimesele lihtsalt millegagi väga kõvasti vastu pead virutada.
Ühesõnaga kui sa saad lapse, pole sul üldse õigust mitte kusagil käia ega ühistransporti kasutada. Sest issand jumal, kuidas sa julged küll delfi mutikeste ruumi trollis/bussis/trammis ära võtta.
1. ÄKKI mul on kellaaja peale minek ja selleks ronin sinna kuramuse ühistransporti? Tallinna linn on näiteks piisavalt suur. Ja kui ma pean kell 9 olema mustamäel arsti juures aga jõuan kell 8 alles laagrisse, siis tõepoolest ma ei jõua jalutades sinna tunni ajaga. Maalt tulles pean ju arvestama samamoodi bussiaegadega, et linna pääseda. Ca 40 km ma ka hommikul ei JALUTA, isegi kui on imeilus ilm väljas. Kui väljas on ilus ilm ning mul aja peale minekut pole siis ma tõepoolest kasutan võimalust linnas ka võimalikult palju jalutades liikuda. Aga kui mul on kiire siis on mul samasugune õigus kasutada ühistransporti, kui sellel viriseval vinguviiulil.
2. Mille kuradi pärast see mutikene ise selle bussiga sõidab, kui ilm nii ilus on? Tulgu ja jalutagu ise ka see 2 peatusevahet, mitte ärgu hakaku sinna umbsesse bussi trügima ja vinguma. Mingu ja jalutagu ja siis ei võta ju keegi ruumi ära. Või kui kõik nii närvi ajab siis sõitku jalgratta/takso/autoga ja ongi elu ilus.
3. Kas “titemammad” on selles süüdi, et vankrikohad just uste juurde tehtud on? Eriti haige süüdistada selles emasid, et issand mis te seal uste juures passite.
4. Tihtipeale lihtsalt ei saagi vankritega õige koha peale ühistranspordis minna, sest need peened daamikesed/härrakesed on oma ahtrid nii kenasti vankrite kohale ära parkinud ja ei kuule ega näe mitte midagi. Näited :
* Oli vaja mustamäele sõita ning sisenesin Trolli. Õigele kohale ma minna ei saanud, sest seal seisis ees juba üks daamikene oma käekotikesega ja ei teinud väljagi. Ok, sain ennast veel sinna kõrvale ära mahutatud kuidagi, kuigi daamike vaatas mind põlastavalt. Paar peatust hiljem tuli peale veel üks paar oma vankriga. ( Olgu mainitud siis, et ilm oli väga kole, külm ja vihmane) Igatahes tõmbasin ennast siis veelgi koomale seal vankriga, et teine vanker ka ära mahuks aga daam ei teinud jätkuvalt teist nägugi, isegi kui paarikene teda palus, et kas tal oleks võimalik ennast liigutada. Lõpuks siis nad lihtsalt trügisid vankriga sinna ja kui õrnalt daamikest rammisid, siis vihaste pilkude saatel läks mutt teise kohta seisma. Trollis oli ruumi küllaga aga vankriga sa igale poole ikka seisma minna ju ei saa.
* Oli vaja ajaliselt Ülemiste keskuse juurest sünnipäevale jõuda, nii et otsustasin nr 2 bussiga linna sõita. Keegi appi ei tulnud, niiet tarisin ise selle vankri trepist üles bussi. Õige koha peal taaskord seisis üks noormees 20ndate eluaastate alguses. Sättisin siis vankri sinna kõrvale. Järgmises peatuses tahtsid peale tulla kaks naisterahvast vankritega. Palusid siis seda noormeest, et äkki ta saab aidata. See ainult vahtis mokk töllakil ja ei teinud väljagi. Aidati need naised siis bussi. Üks neist sai minu kõrvalt vankri ära panna, teine ei saanud sest et noormees ikka passis ja ei liigutanud ennast. Lõpuks peale tükk aega passimist siis ütles vihaselt, et eks ta võib ju ära ka minna ja läks ning istus maha. Siis lõpuks sai see teine naine ka vankri paika lükata.
Selliste inimeste puhul ma ei saa aru, kus on nende kodune kasvatus. Kas tõesti peab neile reegleid selgeks tegema, et vankri koht on VANKRI koht ja sinna peaks vankriga ligi pääsema, ilma et tema selle peale seal vihaseid nägusid peaks tegema. Laps on ka inimene ning tal on õigus ühistranspordiga liigelda. Ning kui ta veel ise ei liigu siis on tal õigus koos oma liikumisvahendiga liigelda.
Tundub et nendel vigisejatel on vist sellest umbsest ühistranspordi õhust ajud nii kokku jooksnud, et vajavadki veidi rohkem JALUTAMIST.
Kommentaarid on muidu ka super head seal all..
*
Ei ole kunagi aru saanud neist lapsevankriga jändajatest, kes teevad elu ebamugavaks nii endal kui ümbritsevatel. Inimkond on oma lapsi kandnud seljas või kõhul aastatuhandeid. Aafrika mandril kannab enamik emasid siiani oma lapsi seljas, mis on kasulikum nii emale kui lapsele rääkimata keskkonna säästmisest. Paljud meie emad pole aga vist midagi kuulnudki lapsekandmiskottidest ja kandelinadest.
Selle peale ütlen ma ainult tere talv. See inimene vist ise ema ei ole ja ei tule selle pealegi, et peale sünnitust on selg nõrk ja ega ikka ei jaksa küll seda last kogu aeg kõhukotiga ringi tassida. Pealegi on ka lapsel palju parem ning mugavam vankris olla. Ja näiteks minu kõhukotil on kaalulimiidiks 9kg ja see limiit saab varsti täis. Mul olid vahepeal jubedad seljavalud isegi vankrit lükates, rääkimata lapse süles või kõhukotis tassimisest. No ja kui on vaja lapsele veel süüa ja mähkmeid osta siis.. Laps kõhul, seljakott toitu täis seljal. Lapse tarvikute kott õlal, enda käekott teisel õlal ja mähkmed käeotsas siis?
*vastus
loomaaedonkirju.wordpress.com 
Mul on kahju, et selliseid inimesi leidub, kes niimoodi mõtlevad :(
Eksole..
Kahjuks on sellise kummalise mõttemaailmaga inimesi palju. Mäletan, kui esimene laps oli umbes kahekuune ja jalutasin temaga Tapal. Jalutasin kitsal kõnniteel ja meist möödus mingi tädike, kes puristas mulle tatti näkku turtsudes, et tited peaks ikka koduseinte vahele jääma.
Inimeste arusaam laste saamisest on ikka kuradi veider..
Selline tunne, et lapsesaamine on haigus ja sa peaksidki ainult kodus olema oma lapsega…
Ja selle pärast ma kummagi oma lapsega ühistransporti (peale rongi) ei lähe. Saab teine veel vingumürgituse :D
Ja selle kõhukoti kommentaari pale ütleks, et vankriga on ju sada korda mugavam. Hirmus oleks käia linnas titt kõhul ja suur kott titeasjadega ka kuskil, kuhu mahub :D
Vankriga on 100x mugavam nii endal kui lapsel. Laps magab ju vankris sügavat und ja on kõikide ilmastikuolude eest seal kaitstud enamvähem. Linas/kotis ta on aga kõigele avatud.
Mina küll liigun ühistranspordiga edaspidigi. Kui keegi mulle midagi isiklikult ütlema tuleks siis ma ütleks ilmselt vastu, et palun väga, ei meeldi siis astu bussist välja ja jaluta. Pole kellegi isiklik buss, et meie sellega sõita ei võiks. :)
Nende loogika järgi peabki lapsega kodus passima või siis ala 50 km jalutama, et kuhugi jõuda. Üha enam muutub paljude inimeste maailmavaade pisikeseks nööpnõelapeasuuruseks aknakeseks, kus tõesti näeb ainult enda nina ette. Pähh, nõmeduse tipp.
Aga mis veel vankriga siis- kui ma julgesin lapsega u 35km pikkuse bussisõidu ette võtta (ilma vankrita), siis see pahandas päris mitut eakat reisijat, kuna laps julges midagi seletada või siis paar vääksu teha. Enam ei taha bussiga sõita, üldse kohe mitte.
Mul ei jää muud üle. Elan linnast väljas ja kui linnas käin siis olen sunnitud sinna koos lapsega bussiga sõitma. Õnneks siiamaani pole mingeid mögisemisi ega pilke väga esinenud ja alati aidatakse vankriga ka. Ja ÕNNEKS enamus korrad laps magab vankris sügavat und edasi. Homme-ülehommegi pean tööle minema ja sõidame lapsega linna vahet.
Ma lugesin ka seda artiklit ja näiteks mina saingi sellest nii aru, et see, mis kirjutajale ei meeldinud, oli see, et miks ronitakse paar peatusevahet bussi, kui seda saaks edukalt jalutada. Ja ma olen sellega totaalselt nõus. Ei ole mul midagi vankrite vastu, kes bussis on, ei ole mul midagi laste ega emade vastu (kuigi ise ema ei ole, tead isegi, et asendusema olen, haha), aga ma tõesti ei saa sellest laiskusest aru. Just eelmine nädal, käisime Mustamäel, Löwenruhi peatuses üks naine ootas käruga peatuses, ma jalutasin temast mööda ja Sääse peatuses saime kokku, ta tuli trolli pealt maha. Ajaliselt täpselt sama ju. Ja ilm oli superilus. Ses mõttes ma saan sellest artiklikirjutajast ka aru. Kommentaarid on teine klass, seda pole mõtet kommenteerida, aga artikkel minu meelest päris nii must-valge ei olnud, kui Sina siin üritad muljet jätta.
No ikka suht üks ja sama suhtumine on. Loomulikult saan aru, et kui ilus ilm ja aega on siis paar peatusevahet pole tõesti mõtet sõita. AGA see kirjutis on enamvähem kõigi vastu selline, et kurat te ronite siia. Kõik pole nii must ja valge nagu tema ka näeb, sest ilmselt ta ei saa aru, et ka vankriga on vahel vaja ajaliselt kusagile jõuda, mitte ei käida niisama jalutamas. Üleüldiselt kohtab sellist suhtumist aina enam, et beebidega peaks istuma kodus nelja seina vahel ja pole mitte kusagile õigus minna. Issand võetakse nende ruum ära bussis/kohvikus/muuseumis. Koguaeg artikkel artikli otsa sellise sisuga. Ja siis imestatakse, miks noored ei taha lapsi saada.
Oleks saanud artiklis ju ka ilusti välja tuua siis, et jutt on nendest laiskadest emadest ja loomulikult kellel kiired asjatoimetused, on teine lugu. Minu jaoks on igatahes väga vaenulik kirjutis ja annab mõista, et kõik emad on idioodid ja laiskvorstid ning trügivad sinna kus pole neid vaja. Kui ennast väljendada ei oska siis tasuks äkki üldse mitte kirjutada. (Ja siin kohal on ikka väga paljud inimesed täpselt sama moodi asjast aru saanud nagu mina. Nii et pole mina loll, kes aru ei saa, mida kirjaneitsi oma üllitisega öelda tahtis. )
Hmm, no võta artikkel uuesti lahti. Kohe alguses lause: “Miks nad ei võiks seda lühikest maad ehk 2-3 peatusevahekest niisama lapsega jalutada siis?”
Ja lõpus vägagi must-valgelt kirjas: “Issand, mina nende asemel ei hakkaks seda paari peatusevahet üldse bussiga sõitmagi, kui ilm on ilus ja soe, vaid jalutaksin lapsega selle maa ära! Mis häda on neil bussi trügida nii massiliselt! Ei viitsita lapsega, kes ka värsket õhku vajab, jalutada või!?”
Ma ei tea, minul jääb AINULT ja ainult selline arusaam, et konkreetne kirjutaja räägib siiski vaid neist, kes paari peatust jala ei kõnni. Keegi ei ole öelnud, et kõnni Laagrist kesklinna jala, see polegi normaalne, aga mis puudutab seda paari peatust, olen kirjutajaga täiesti nõus. Mulle tundub, et Sa hetkel draamatsed natuke üle. Ütlen jätkuvalt, et kommentaare ma ei lugenud ja sellega kaasa ei räägi, Sinu näited on tõesti natuke ülekohtused, aga artiklikirjutaja vastu oled Sina ülekohtune.
Esiteks, igal emmel võib olla mõjuv põhjus, miks ta isegi ÜHE peatuse maha sõidab. Näiteks, sain alles praegu haiglast välja, kus läbisin protseduuri, mille tulemusena kaotasin palju verd ning pean tormikiirusel oma hemoglobiini taset tõstma. Aga täna on vaja lapsega arsti juurde minna. Paar peatust… Ja ma EI KÕNNI neid paari peatust ära… Enam veel kui oleks “ilus” (ehk palav ja päikesepaisteline ilm). Lihtsalt seetõttu, et ma minestaks paarisaja meetri pärast! Ja teiseks, mida “värske õhk” see selline Tallinnas on??? Et heitegaaside pilves tee ääres jalutada on mõistlikum?.. Mitte et ma dramatiseeriks… Pigem ikka iroonitsen ;)
Viimasele kommentaarile – muidugi, täiesti loogiline jutt, täiesti loogiline vajadus ühistranspordile. Aga kas siis trollis on kohe mitu ema korraga, kellel kõigil on samasugune mure?
Ausalt öeldes mulle tundub, et viimasel ajal need lapse saanud emad on nagu mingid alfaisased, kellele ei tohi mitte midagi öelda ega kommenteerida. Võtke nüüd veidi rahulikumalt seda elu, chilllaax, las koerad hauguvad, karavan liigub ikka edasi :)
Äkki selle pärast on emad alfaisased, et aina enam on selliseid tolbajoobasid, kes kõik emad ühte patta panevad?
Noh, nii nagu Sigridi näited olid vbl pistut üle dramatiseeritud (enamjaolt tehakse vankri koht ikka kohe vabaks, kui ühistransporti sisenen), võiks öelda et artikkli autori näide oli ka üle pingutatud – ma tõesti ei usu, et ta pidevalt kohtab titemammasid (hordides, nagu mulle mulje jäi), kes koguaeg ilusa ilmaga 2-3 peatust vankri v käruga sõidavad, jalutamise asemel. Ja tegelikult tõesti me ei tea kunagi tagapõhja, miks keegi nii käitub, jah, mõni teeb seda laiskusest, aga minu isiklikud põhjused baseeruvad tihti sellel, et mu laps tüdineb vankris sõitmisest ära – kui ta üleval on, ja see 2-3 peatust jalutades ta ainult röögiks mul seal, bussis v trollis seevastu on ta nõus sõitma küll.. nii et ei ole tõesti kõik nii must ja valge.
Need näited sai kirja pandud just nii, nagu nad reaalselt sündisid, niiet ei ole nende puhul midagi üle dramatiseeritud. :)
Aga see on küll nõme, kuidas kõiki emasid üldistatakse kogu aeg. Olukorrad on erinevad ja lapsed/emad on erinevad, nii et sellised kirjatööd on lihtsalt jaburad ning tekitavad korralikult intriige.