Kas laps peaks lugema?

Viimasel ajal on see küsimus päris palju esile kerkinud, seda nii eravestlustes, kui ka facebooki gruppides. Alustuseks muidugi see küsimus, et kas laps peaks kooli minnes lugeda oskama. Sellele järgneb küsimus, kas laps peaks vabatahtlikult lugema, või ainult “kohustuslikku kirjandust”, mida õpetaja koolis nõuab.

Kui rääkida esimesest küsimusest, ehk kas laps peab oskama lugeda enne kooli minekut, siis vastus on seaduse järgi muidugi ei. Kui aga mitte lähtuda vaid seadusest, vaid mõelda lapse heaolule, siis minu arvamus on, et laps peaks kooli minnes siiski oskama lugeda. Esiteks peavad nad enne jõule hakkama juba lugema koolis kirjatähtedes ning kui nad hakkavad septembrist alles lugemist õppima, siis neil on väga raske järele jõuda. Teiseks kui rääkida nö kohustuslikust või soovituslikust nimekirjast, siis sõltub täiesti koolist. Mõnes koolis on vaja iga kuu üks raamat lugeda, mõnes koolis aga on vb üks raamat veerandis, täiesti oleneb. Kui aga laps läheb kooli ja ei oska veel lugeda ning peab hakkama lugema üks raamat kuus, siis tal on jällegi väga raske ning kaob igasugune tahtmine koolis käia ära. Olen vahel vaadanud erinevate koolide nimekirju ning mõnel pool on esimeses klassis vaja juba nt Londiste läbi lugeda. Ehk minu seisukoht asjast on see, et laps peaks oskama kooli minnes siiski lugeda, on tal endal märksa lihtsam ning nauditavam koolis käia. Kooli minek on lapse jaoks niigi tavaliselt üsna stressirikas. Mina nõudsin Matult, et enne kooli minekut peab vähemalt ühe raamatu läbi lugema. Tegemist oli väga lihtsa lasteraamatuga, kus mõni rida lehel, kuid laps tundis end väga tähtsana, sest ta luges ISE terve raamatu läbi.

Kui rääkida nüüd sellest teisest küsimusest, ehk kas laps peaks lugema ka muud, või ainult õpetaja ette kirjutatud teoseid. See on aga küsimus, mis on tihtilugu vaidlusainet pakkunud mulle. Vanemad, kes ise armastavad lugeda, utsitavad tavaliselt lapsi ka muud lugema. Vanemad, kes aga raamatutest suurt lugu ei pea, leiavad et lugema peabki vaid siis, kui õpetaja annab mingi kindla raamatu pihku. Ilmselt päris õiget vastust siin ei olegi ja nii palju, kui on erinevaid inimesi on ka erinevaid arvamusi. Minu seisukoht on aga jällegi see, et laps peaks lugema ka muul ajal ning omal valikul raamatuid, mitte vaid kohustuslikku kirjandust. Sellel on mitu põhjust. Esiteks mida rohkem laps loeb, seda ladusamalt ning kiiremini hakkab ta lugema. Seega seda lihtsam on tal koolis jällegi hakkama saada. Ka Matu klassijuhataja on mitu korda klassis öelnud (suur aitäh videotundidele), et väga selgelt on näha, kes rohkem loeb, sest neil tuleb ka klassis lugemine palju ladusamalt välja.
Teiseks kui laps loeb vaid õpetaja nõutud kirjandust ning need raamatud lapsele tegelikult ei sobi, siis tekitab see trotsi ning lõpuks ei taheta isegi kohustuslikku kirjandust enam kätte võtta. (Ma muidugi ei räägi neist lastest, kellel ongi raskuseid lugemisega ja saavad vaevu kohustusliku kirjanduse loetud. Kuigi sellisel juhul tegelikult oleks neil just rohkem raamatuid vaja, et lugemine ladusamalt tuleks) Mäletan omast käest, kuidas kohustuslik kirjandus rikkus aastateks mul tahtmise lugeda, sest need raamatud hakkasid lihtsalt vastu ning ma ei saanud neist aru. Näiteks pidime klassiga lugema “Uru kummalised seiklused muistses eestis”, millest ma ei saanud mitte midagi aru ja see hakkas mulle nii vastu. Nüüd täiskasvanuna uuesti seda lugedes meeldis see mulle jällegi väga, sest täiskasvanuna saan ma aru sellest muinasajast ning armastusloost, aga mida teab 4-5. klassi laps armastusest? Kui lapsel on aga harjumus lugeda ka muud, siis loeb ta suurema tõenäosusega läbi ka nö kohustusliku kirjanduse.

Ma olen muidugi väga tänulik Matu klassijuhatajale, kes ei anna lastele kohustuslikku kirjandust. Ta nõuab, et lapsed peavad lugema aga seda oma võimete järgi. Seda väga lihtsalt põhjusel. Ta ütles, et ei saa nõuda lastelt ühte kindlat raamatut, kui üks vaevu veerib sõnu kokku ning teine loeb Harry Potterit esimeses klassis. Kui leida kuldne kesktee, siis ühtedel on igav ning teised näevad jällegi meeletult vaeva. See ei tähenda, et lapsed saaksid kergelt läbi ja võtaksidki vaid ülilihtsaid raamatuid lugemiseks, sest õpetaja teab ja tunneb lapsi ning nende võimeid ning manitseb võtma midagi raskemat, kui näeb, et keegi üritab liiga kergelt läbi ajada. Nüüd teises klassis on neil klassis süsteem, et loetud raamatuid tutvustatakse jooksvalt eesti keele tunnis tervele klassile ning loetud raamatu pealkiri, autor ning lugeja nimi kirjutatakse paberile ning kleebitakse seinale, nendest tekib nö raamaturiiul, ning kõigil hea ülevaade loetud raamatutest. Raamatukogu juhataja sõnul aitab see süsteem aga palju kaasa, sest tavaliselt peale raamatu tutvustamist tullakse raamatukogust kohe seda raamatut küsima. Tänase seisuga on Matul sellel õppeaastal loetud 17 raamatut. 5 neist on loetud praegu jaanuari jooksul. Ma ei pea talt lugemist nõudma, sest ta on hullem raamatukoi kui mina. Pigem peab lapsele meelde tuletama, et pane see raamat nüüd käest ja mine magama. Samas nii mõnigi vanem ei ole selle süsteemiga üldse rahul ja leiavad, et lapsele tuleks ikka kindel nimekiri ette anda, muidu nad ei loegi. Ja üleüldse ei pidanud lugemine midagi juurde andma lapsele. Eks igal ühel on õigus oma arvamusele ja õnneks või kahjuks on minu asi on tagada vaid mu enda lapse heaolu.

Kuidas teie sellesse teemasse suhtute? Kas utsitate last lugema või leiate, et lugemine on aja raisk?