Jube palju on viimasel ajal jälle hakatud pärima, et sõrmus on sõrmes ja millal nüüd siis pulma saab. Ja mina ei oskagi sellele kuidagi vastata. Mitte, et ma ei tahaks abielluda vaid pigem ma olen segaduses, sest ma ei ole enam üldse kindel, millised need pulmad meil välja peaksid nägema.
Mul on tegelikult olnud tore idee ammu, et võiks ju pulmad olla meie aastapäeval aga see on selline nõme sügisene aeg, kus ilmad on nagu nad on ning mu pere ei saaks seal siis osaleda, sest õetütrel on kool. Ehk siis peaksid olema siiski suvised pulmad ja ilmselt juuli kuus.
Palju suuremaks mureks on aga see, et ma ei ole enam kindel, keda ja kui palju ma pulma kutsuda tahaks. Ma tean, et on enamvähem miljon hinge, kes hirmsasti pulmakutset ootavad ning ennast siis herneks vihastavad, kui seda ei saa. Samas ma kindlasti ei taha kutsuda kõiki inimesi, vaid tõesti neid kõige olulisemaid. Kuidas lahendada see probleem, et hiljem pool maailma mu peale vihane ei oleks? Lisaks sellele olen igatepidi arvutanud ja arvestanud ning jõudnud armusaamisele, et ma hakkan oma sõnu sööma. Kui ma veel eelmisel aastal olin täiesti veendunud, et kõik külalised tuleks ikkagi koos perede ja lastega kutsuda, siis praeguseks olen aru saanud, et see on jabur. Ma peaksin oma pulma eelarve siis kasvatama enamvähem kahekordseks, sest neid lapsi oleks nimekirjas lihtsalt enamvähem samapalju, kui täiskasvanuid. Seega tuleks veel lastele eraldi lõbustused muretseda ning loomulikult lapsehoidja, ehk siis lisakulu. Pealegi kas ma lasen tulla sõbrannal 3 lapsega ja ütlen selle asemel koha üles näiteks olulisele täditütrele, sest rahaliselt lihtsalt ei tule välja nii paljude inimeste kutsumine? Ehk siis järjekordselt võib tulla solvumisi, sest mismõttes ma palun ilma lasteta kohale tulla. Kuidas see probleem välistada ja inimestele selgeks teha, et mul ei ole laste vastu reaalselt midagi aga nii oleks lihtsalt parem? Vanematel endal ka lihtsam, kui saavad üheks õhtuks end vabaks lasta ning ei pea muretsema, kus lapsed on ning mis nad teevad. Ja ei pea inimesed selle pärast varem lahkuma, et lapsed on väsinud ja vaja koju magama viia. Ma tean, et paar sõbrannat on selle otsusega mul väga päri ning tuleksid isegi ilma palumata ilma lasteta aga kindlasti on ka neid, kes selle pärast jorisema hakkavad.
Kolmandaks ja kõige suuremaks mureks on see, kuidas söögi ja joogiga asi lahendada. Kui mina näiteks tahaksin hea meelega seapraadi süüa, siis mida ma teen nendega, kes sealiha üldse ei tarbi või üldse taimetoitlased on? Ütlen lihtsalt, et oma viga või hakkan igale inimesele eritoitu tellima? Ma ei tahaks seda ka, et kutsun külalised ja siis nendega üldse ei arvesta ning jätan nad nälga oma isekuse tõttu. Samas mingeid ekstra fäänsisid roogi ma ka pakkuda ei kavatse, sest neid ka pooled inimesed mu tutvusringkonnas ei tarbiks, kaasa arvatud mina ise. Ja kui söögiga veel kuidagimoodi saaks hakkama, siis joogi osa on minu jaoks kõige keerulisem. Mul ei oleks üldse probleemi kõiksugu alkohoolseid jooke sinna kohale tuua aga kuna ma tean, et kutsutavas seltskonnas oleks vähemalt 3 inimest, kellel on piiri tunnetamisega tõsised probleemid, siis kuidas nendega hakkama saada? Mitte kutsumine ei ole lahendus aga seda ma ka ei tahaks, et inimesed ennast liipriks tõmbavad ning meie tähtsa päeva lihtsalt ära rikuvad. Kuidas panna neile piir peale, paluda kellelgi nende järgi valvata? On kellelgi sellise asjaga kogemust, et pulmas on inimesi, kes oma piiri väga hästi ei tunneta?
Mida rohkem ma mõtlen nendele muredele ja probleemidele, seda kaugemasse tulevikku ma selle abiellumise lükata tahan. Paar korda on käinud ka mõte, et lähme teemegi kahekesi asja ära aga see ei teeks mind õnnelikuks ja ma kahetseksin seda, ma tean. Ehk siis ma olen oma mõtetega täiesti ummikus.
loomaaedonkirju.wordpress.com 