Peale seda, kui mul diagnoositi viiruslik kopsupõletik, transporditi mind kiirabiautoga edasi Merimetsa nakkuskliinikusse. Omal jalal tatsasin autost haiglasse, endal hapnikuballoon kaenlas. Haiglas läks veidi aega sisse kirjutamisega ning siis viidi edasi intensiivpalatisse. Kuna saturatsioon kippus alla 90 jääma, pandi mind esialgu hingamisaparaadi alla ja see öö oli väga katkendlik ja raske, ma ei ole harjunud selili magama ja arvestades kogu aparaatide ja juhtmete hulka mu küljes, siis ei saanud ma end selili kuidagi keerata.
Järgmisel hommikul sain “vuntsid ninna” söömise ajaks ja esimest korda üle nädala läks mul söök lõpuks normaalselt alla ning kohv maitses niisamuti hästi. Üleüldiselt peab väga kiitma Merimetsa toitusid, need olid alati nii maitsvad ja korralikud. Peale söömist sain aga aparaadi uuesti näkku ja seda võeti ära vaid siis, kui mul oli vaja juua või köhida.
Mingi hetk saabus mulle lõpuks sms ka Terviseametilt, et minu test oli positiivne ja pean isolatsiooni jääma. Ja sellele järgnes pidev pommitamine kõnedega. Kõnedele ma aga vastata ei saanud, kuna aparaat oli näos. Smsi neile saata ei saanud, sest helistati tavatelefonilt. Sain e-maili, kirjutasin sellele vastuse ja saatsin lausa pildi, et ma tõepoolest ei ole võimeline vastama kõnedele praegusel hetkel ja viibin haiglas. Sain sealt vastuse, kus sooviti kiiret paranemist. Läheb natuke aega mööda ja JÄLLE helistati terviseametist ja sedasi mitu korda. Kirjutasin neile ka FB-sse pika kirja, ikka jätkus pidev pommitamine. Lõpuks palusin Kaidol helistada terviseametisse ja siis lõpuks lõppes ka see pidev pommitamine igast suunast.
Sellel päeval oli hooldajaks intensiivis üks väga tore ja sõbralik noormees, kes aitas tuju tõsta ja oli tõesti väga toetav ning tore. Tõi mulle päeval kusagilt pikendusjuhtme, et saaksin telefoni laadida ja oma lähedastega suhelda. Õhtul viskas veel nalja, et näed aknast paistab otse Terviseameti silt. Oleks võinud neile öelda: “Tulge aknale, ma lehvitan teile!”. Niisamuti aitas ta õhtul mul juhtmed ümber sättida, et mul oleks võimalik öösel kõhuli magada. Ja kui mul tekkisid köhahoogude tõttu paanikahood, oli ta väga toetav ja rahustav. See oli nii veider tunne, mul pole varem (ega ka nüüd hiljem) selliseid paanikahoogusid olnud. Lihtsalt aparaat näos, kui tuli köhahoog, tekkis täielik lämbumistunne ja siis pidin paluma aparaadi ära võtta, kuniks köhitud sain ja rahunesin. Ja nagu ma pikali viskasin, tuli jälle suur köhahoog peale. Ehk esimesed õhtud möödusid suuresti paanikahoogude all.
Õnneks sain haiglasse jõudes kohe rohud peale ja tänu sellele sain palaviku alla. Mitu korda päevas viirusravi otse veeni ning igal õhtul trombivastased süstid otse kõhtu. Õnneks olin enamus aega haiglas palavikuvaba või kui tekkis, siis väga väike palavik, mis enesetunnet ei mõjutanud. Ning tegelikult kadus haiglas kiirelt ära ka see täielik uimasus. Eks see mõjutas palju, et palavikku enam ei olnud ja saturatsioon oli tänu lisahapnikule normipiires. Lisaks sain ACC ning inhalatsiooni 3x päevas.
Teine öö möödus ka kehvasti, kuna need köhahood ja paanikahood segasid täiega und ja raske oli selle aparaadi all normaalselt magada. Küll aga oli sellest nii palju kasu, et kui esimesel päeval pandi mulle aparaat kiiresti peale söömist näkku siiski tagasi, siis teisel päeval lubasid nad mul juba pikemalt vaid vuntsidega olla ja sain seega oma lähedastele ka helistada. Päris lahti ma aparaadist siiski ei saanud ja vahepeal suruti see mulle näkku siiski tagasi. Õhtul tõi tädi mulle veel suure hunniku puuvilju ja mahla haiglasse ja jättis ka armsa kirjakese nende juurde.
Ka kolmas öö möödus ikka kehva une ja paanikahoogude tähe all. Seega oli üsna uimane olla. Ning kuna oli emadepäev ning ma istusin haiglas üksikpalatis, oli ka üsna nukker olla. Eriti kui vaatasin internetis, kuidas kõik pidutsevad ning oma lastega aega koos veedavad. Õnneks näidud muutusid järjest paremaks ning sain lõpuks lahti hingamisaparaadist, ehk saabus esimene öö tava hapnikumaskiga. Lisaks sain ma sellel ööl lõpuks unerohtu ning uni oli kohe märksa magusam.
Esmaspäev saabus juba märksa rõõmsamates värvides. Mul lükati ülejäänud masinad välja ning jäi ainult hapnikumask. Söömise ajaks ikka vuntsid, muul ajal mask. Eks väike ärevus oli ikka pidevalt sees, et kui jälle peaks hingamisraskused tekkima aga eks see ole täiesti normaalne sellises olukorras. Lisaks õpetati, milliseid hingamisharjutusi ma iga tunni tagant tegema peaksin, et kopse treenida.
Teisipäeval leidsid arstid, et olen piisavalt normaalses seisus ning kupatasid mind intensiivist üles neljandale ühispalatisse. Palatikaaslase nimeks oli Merle (nagu mu õel) ja tema mehe nimeks Aivar (nagu mu isal), seega see ajas mind mõnusalt muigama. Kuigi seal olid omad plussid, siis tegelikult miinuseid oli rohkem. Sest ma jäin esiteks ilma oma rahust ja vaikusest (palatinaaber oli kohutav lobamokk ja rääkis pidevalt kõva häälega oma telefoniga) ning teiseks oli seal palju ebamugavam voodi, kui intensiivis. Aga vähemalt sain seal lõpuks normaalselt tualetti kasutada (intensiivis olin sunnitud potitooli kasutama), kuigi see oli esialgu üsna raske, kuna ilma hapnikumaskita oli kops kiirelt koos. Selleks ajaks oli mul viirusravi läbi saanud ning sain ainult maokaitserohtu, ACC ning 3x päevas inhalatsiooni.
Järgnevad päevad möödusid mul apollo.tv vahendusel sarju ja filme vahtides, vahepeal hingamisharjutusi tehes, perega suheldes, palatikaaslasega suheldes ja jälle telefonis filme ja sarju vahtides. Väljas oli parasjagu kuumalaine, seega ka palatis oli väga rõvepalav ja see tegi olemise üsna niruks. Oleks pessu tahtnud minna aga oma kanüülide ja hapnikumaskiga polnud see kahjuks võimalik. Aga tasa ja targu keerati mul hapniku aina vähemaks ning aina rohkem üritasin olla ka ilma lisahapnikuta.
Reedel sai lõpuks haiglast välja minu palatikaaslane. Seega saabus taas see õnnis rahu ja vaikus ning ei pidanud enam kõrvaklappidega filme vahtima. Tuju oli juba palju parem, enesetunne oli juba palju parem ja vahepeal panin lausa muusika mängima ning lõin vaikselt omaette tantsu. Arst käis minuga vestlemas ning ütles, et näitajad on head ning mul on lootust järgmisel päeval koju saada. See tegi olemise veel paremaks. Sellel õhtul otsustasin loobuda ka õhtusest unerohust, sest kodus peab nagunii ilma hakkama saama. Uni oli seetõttu küll üsna kehva, sest ärevus oli hinges ja pidevad helid kusagil segasid und.
Laupäev oli lõpuks see õnnis päev, kui mind lõpuks koju lubati. Peale 11 pikka päeva kodust ja perest eemal oli see tõeline õnnistus. Peale kanüülide eemaldust sain lõpuks kiirelt dušši all käia ja lõpuks tuli inimese tunne ka peale. Lõunast tulid mulle poisid järele ja komberdasin vaikselt autosse. Esimene peatus oli apteek, kust sain enda vajalikud rohud välja osta. Teine peatus oli Kooker, sest mul oli kohutav pannkookide isu juba mitu päeva olnud. Ja siis lõpuks saingi koju.